Obsah (4)

§ 187§ 188§ 189§ 195

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2018.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-7820 Tsiviilasi X X´i ha

§ 187

ja § 188 lg 1 ning 18 nlg 1 ja 2 alusel.

§de 187 ja 188 järgi on täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised eeldused (vt ka Riigikohtu 26.04.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 17 ja 20.12.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1):  sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2);  sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2);  võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188

lg 1);  võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (

§ 187

lg 1 esimene lause, § 188 lg 1);  teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (

§ 188

lg 1) 4 Juhul, kui on sõlmitud kinkeleping, on see tagasivõidetav, kui see on sõlmitud kuni kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja pool ei tõenda, et lepinguga sissenõudja huve ei kahjustatud (

§ 189lg 1).

Kohus on hagi rahuldamise eeldusi pooltele enda 17.05.2018 kohtunõudes/selgitustes põhjalikult selgitanud (vt kd I, tl 171-174). Alljärgnevalt analüüsib kohus kõigi ülalmärgitud eelduste kui asjaolude esinemist ja tõendeid käesolevas tsiviilasjas.

1. Harju Maakohtu 13.02.2017 (jõustunud) otsusega tsiviilasjas nr 2-16-15330 (kd I, tl 26, 27) mõistis kohus PlussAleks Grupp OÜ-lt A. Xi kasuks välja võlgnevuse summas 19 264,45 eurot ja viivise summas 52,64 eurot ning asjas tasutud riigilõivu summas 750 eurot. Kostjad II ja III ei ole antud asjaolu vaidlustanud ja seega selle asjaolu üle pooltel vaidlus puudub.
2. Kostjad II ja III leiavad, et kuna kostjad II ja III ei olnud hageja väidetava nõude aluseks olevas tsiviilasjas nr 2-16-15330 menetlusosalisteks, siis saavad nad esitada kõik vastuväited hageja väidetavale nõudele. Kostjad II ja III ei nõustu sellega, justkui oleks hagejal PlussAleks Grupp OÜ vastu sissenõutavaks muutunud nõue. 15.

§ 187

lg-s 2 sisalduv eeldus - sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks – tõusetub vaidlusalusena muude täitedokumentide kui kohtuotsuse puhul (nt hüpoteegi realiseerimiseks alustatud täitemenetluses). Kohtulahendi täitmise puhul on lahend juba läbinud kohtuliku kontrolli. Asjaolu, et hagejal on kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument, on tuvastatud sellega, et Harju Maakohus on teinud 13.02.2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-

1. Otsus on jõustunud.
2. Kohus ei ava jõustunud lahendiga lahendatud vaidlust käesolevas asjas uuesti ja leiab, et kõik hageja ja kostja väited ja tõendid selle kohta, kas hagejal oli kostja vastu nõue või ei ja kuidas see tekkis ning mis summas, tuleb jätta tähelepanuta. Tagasivõitmise asjas, milles täidetavaks täitedokumendiks on kohtulahend, ei saa avada uuesti algset vaidlust võlgnevuse üle, mis on juba kohtu poolt lahendatud. Seda olenemata asjaolust, et kostja II ja kostja III ei olnud selles menetluses menetlusosalisteks. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus tähelepanuta ka kostjate II ja III väited, mille kohaselt kostja II ei ole hageja poolt esitatud ja väidetavalt 07.08.2015 sõlmitud töövõtulepingut nr 150807 allkirjastanud ja tegemist on võltsitud lepinguga.
3. Hageja avalduse alusel on algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 011/2017/
4. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 13.02.2017 (jõustunud) otsus tsiviilasjas nr 2-
5. Selle asjaolu üle pooltel vaidlus puudub.
6. Hageja on esitanud väite, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni ehk täidetud on

§ 187lg 2 sätestatud eeldus hagi rahuldamiseks.

Kostjad II ja III vaidlesid sellele väitele vastu, kuid ei esitanud mistahes tõendeid, et kostjal I oleks vara, mille arvel nõuet täita. 25.04.2017 teatas kohtutäitur Seisler, et kostja I võõrandas 09.05.2016 talle kuulunud Kinnisasja registriosa numbriga x (Harjumaa, X vald, X küla, X tee x) Z Zile ja D Dile. Seejuures oli Z Z äriregistri andmete kohaselt 01.06.2016 PlussAleks Grupp OÜ (endise ärinimega Estonia X OÜ) juhatuse liige (kd I, tl 30, 31, väljavõte äriregistrist). Kohtutäitur leidis, et esinesid alused vara tagasivõtmiseks ja soovitas esitada kohtule vastava hagi (kd I, tl 32, 33, kohtutäitur K. Seisleri kiri).

1. Enda 09.05.2017 vastuses teabenõudele teatas kohtutäitur täiendavalt, et: vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul kostjalt I nõuet ei laekunud; rahalised vahendid kostjale I 5 kuuluvatel pangakontodel puuduvad, samuti temal puudub vara; täitemenetlusregistris nähtuvalt on PlussAleks Grupp OÜ suhtes 08.02.2017 algatatud täitemenetlus ka kohtutäitur Priit Petteri büroos ning antud menetluses puuduvad samuti rahalised laekumised; arvestades nõude suurust ja olemasolevat infot, ei ole kohtutäituri hinnangul võimalik sissenõudja nõude täielik rahuldamine, mistõttu leidis täitur, et sissenõudja (hageja) võiks kaaluda hagi esitamist võlgniku (kostja I) ja tehingu teise poole (kostja II) vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis on kahjustanud sissenõudja huve (kd I, tl 34, 35, kohtutäituri K. Seisler 09.05.2017 kiri).
2. Kohtu hinnangul on hageja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kostjad II ja III ei ole esitanud sellele väitele mistahes sisulisi vastuväiteid ega tõendeid. Kohus loeb ülalviidatud tõenditega tõendatuks, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
3. Kohus saab tunnistada kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188

lg 1) või kinke iseloomuga tehingu puhul kahe aasta jooksul enne hagi esitamist (

189 lg 1 ja 2). Vaidlustatud tehing sõlmiti 09.05.2016 (kd I, tl 37-40, kinnistu müügileping ja ajaõigusleping). Hageja pöördus hagiga kohtusse 18.05.2017. Seega on võlgnik tehingu teinud pisut enam kui aasta enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Antud asjaolu üle pooltel hagist ja kostjate II ja III vastusest nähtuvalt vaidlus puudub. Sega võlgnik on tehingu teinud

§ 188

lg 1 ja

189 lg 1 ja 2 tähtaegade raames. 22. Alljärgnevalt analüüsib kohus, kas võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (

§ 187

lg 1 esimene lause, § 188 lg 1) või kas tegu oli kinke iseloomuga tehinguga (189 lg 1 ja 2). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12 tehtud otsuses (p 10) leidnud järgnevat. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus.

1. Kinnistu müüdi 20 000 euroga (kd I, 36-40, kinnistu müügileping ja asjaõigusleping). Hageja leiab, et kuna rahade liikumist (ostuhinna tasumist) tehingu teostamise protsessis ei toimunud (lepingu p. 2.2.), oli tegu rahatu tehinguga ja selle tulemusel jäi äriühing ilma nii varast kui ka rahast. Nimetatud tehingu tulemusel on hageja hinnangul võetud temalt kui sissenõudjalt võimalus oma nõuete rahuldamiseks kostja I suhtes, sest temal puuduvad varalised ja rahalised vahendid nõude täitmiseks. Kostjad II ja III on esitanud vastuväite, et kinnistu müügitehing ei olnud rahatu tehing, mille puhul võiks kõne alla tulla sissenõudja huvide kahjustamine. 6 Kostjate väiteil oli tegemist 10.02.2015 Z Zi ja PlussAleks Grupp OÜ vahel sõlmitud laenulepingust (kd I, tl 76) tuleneva äriühingu kohustuse tasaarvestamisega 09.05.2016 sõlmitud müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustusega. Kohus märgib, et sama nähtub notariaalsest kinnistu müügilepingust (lepingu p 2.2).
2. Kohus selgitas enda selgituskirjas (kd I, tl 171-174) pooltele, et selleks, et kohus saaks tuvastada et tegu ei olnud rahatu tehinguga, tuleb tuvastada (st kostjatel tõendada), et tasaarvestatud kohustus oli reaalselt olemas tasaarvestatavas summas ning et J. Z andis reaalselt laenusumma 20 000 eurot äriühingule üle. Ühtlasi selgitas kohus pooltele, et juhul, kui ilmneb, et tasaarvestatavat nõuet ei olnud tegelikult olemas, saab kohus tuvastada, et kostjal I on kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmisnõue, millele saab muu hulgas pöörata sissenõude täitemenetluses (vt ka Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 9) või tuvastada, et kinnisasja võõrandamise näol oli tegu kinke iseloomuga tehinguga. Kohus selgitas ka seda, et võib tuvastada, et tegu oli näiliku tehinguga. Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89 lg 1). Asjaolude ja asjas esitatud tõendite alusel asub kohus seisukohale, et kostjate tegelik tahe oli suunatud kinnisasja tasuta võõrandamisele, kuigi nad jätsid mulje müügitehingu tegemisest. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kohus selgitab enda seisukohti alljärgnevalt.
3. Vaidlustamata asjaolude kohaselt võõrandas kostja I (äriühing) enda ainsale juhatuse liikmele ja osanikule kinnistu. Väidetavalt müüdi kinnisasi 20 000 euro eest, mis tasaarvestatud kostja II nõudega kostja I vastu. Nimelt on kostja II väidetavalt andnud enne kinnistu müügitehingut äriühingule (kostjale I) sularahas laenu summas 20
5. Kohtus andsid ütlusi tunnistaja A. X ja kostja II, kes kinnitasid mõlemad muu hulgas, et A. X andis 20 000 kostjale II sularahana üle ja kostja II kinnitas omakorda, et andis selle äriühingule üle. Originaaldokumente (laenuleping kostja I ja kostja II ning kassa sissetuleku order) säilinud ei ole (mille alusel kohus saaks tuvastada, kas asjas esitatud dokumentaalsed tõendid on vormistatud dateerimise kuupäeval või tagant järele). Kohtu hinnangul ei ole kostja II ja tunnistaja A. Xi ütlused usaldusväärsed. Kostja II oli ise tehingu pooleks, kes on saanud kinnistu omanikuks (kohtu hinnangul tasuta - läbi kinkelepingu tunnustega tehingu) ja tal on ilmne isiklik huvi selle vastu, kuidas asi lahendatakse. Tunnistaja A. X on kostja II lähedane sõber (mida ta ise ütlusi andes kinnitas) ja tal on huvi anda ütlusi, mis kinnitavad ta sõbra (kostja II) väiteid. Samas, isegi kui tunnistaja ütlused kajastavad tegelikkust ja ta laenas kostjale II sularahas 20 000 eurot, on asjas tõendamata, et see raha kostjale I kui võlgnikule ka reaalselt üle anti. Selle osas on ainsateks tõenditeks kostja II ütlused, kostja I ja II vaheline laenuleping (I kd, tl 97 - laenulepingu koopia) ja kassa sissetuleku order (II kd, tl 17 – orderi koopia), mille originaale ei ole säilinud ja mille allkirjastamise aega ei ole teada. Kohus palus kostjatel esitada laenulepingu ja orderite originaalid, et viia läbi ekspertiis selle allkirjastamise aja kindlakstegemiseks, kuid kostjad dokumentide originaale kohtule ei esitanud ja ei selgitanud ka, kuhu need täpselt kadunud on ja miks ei ole võimalik originaale esitada. TsMS § 273 lg-s 5 on sätestatud, et kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kohus leiab, et kostja I kassa sissetuleku orderil ega laenulepingul kostja I ja kostja II vahel kui tõenditel ei ole tõendamisjõudu. Sellist orderit ja lepingut on võimalik tagant järele 7 vormistada mistahes summale mistahes ajahetkel. Sealjuures on nii orderi kui laenulepingu allkirjastanud kostja II kui endine kostja I juhatuse liige ise, mistõttu puudus tal mistahes takistus sellist tõendit tagant järele vormistada.
6. Kohus on täiendavalt veendunud, et kinnisasi anti kostjalt I üle kostjale II tasuta (st oli tegu kinke iseloomuga tehinguga) alljärgnevatel põhjustel. Laenu andmine suures summas (20 000 eurot) sularahas ei ole tavapärane ega eluliselt usutav. Tavapäraselt tehakse selliseid tehinguid pangaülekandega. Niivõrd suure summa sularaha (20 000 eurot) olemasolu eraisikul (tunnistajal A. Xil ega kostjal II) ei ole tavapärane ega eluliselt usutav. Kostja II ei suutnud esitada ütlusi andes adekvaatseid põhjendusi, miks oli kinnisasja müük vajalik just sel hetkel, mil see müüdi. Esiteks toimus see ajal, mil hagejal olid tekkinud pretensioonid (nõue) kostja I vastu ja mille järgselt hageja peatselt kohtule hagi esitas (tsiviilasi nr 2-16-15330), mille lahend ongi täitedokumendiks täiteasjas, milles tagasivõitmist taotletakse (tl 26, 27). Sealjuures on kohtule esitatud tõend, et kostja I suhtes toimub veel teinegi täitemenetlus kohtutäitur Priit Petteri menetluses (tl 34, kohtutäitur Kersti Seisleri vastus hageja järelepärimisele). Selles olukorras (kus oli teada, et mitmel võlausaldajal on tekkinud kostja I suhtes nõuded) oli kostjale I kasulik end võimalikul varatuks teha. Samas, isegi kui kinnistu müük oleks olnud vajalik raha saamiseks, et kostjale II tema antud laen tagasi maksta, jääb selgusetuks, miks võõrandas kostja I selle kostjale II kui enda juhatuse liikmele, mitte ei pakkunud seda turul avalikult. Sealjuures on kinnistu müüdud 09.05.2016 (tl 37) ja koheselt peale seda – 30.05.2016 on äriühing võõrandatud Venemaa kodanikule X , kes on määratud samal ajal ka kostja I ainsaks juhatuse liikmeks. Kohtul on kahtlused, et tegu on variisikuga – kohtul ei ole õnnestunud saada sellelt isikult (ega kostjalt I) mistahes seisukohti ja menetlusdokumendid on olnud vajalik kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes. Kohtul jääb sellisest käitumisest mulje, et kostjatel I ja II oli tahe teha äriühing varatuks ja anda selle juhtimine üle raskesti tabatavale variisikule, et vältida võlausaldaja(te) nõuete reaalset täitmist.
7. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kinnistu vormilise müügitehingu näol oli tegu näiliku tehinguga, mis on tühine ja tegelikkuses soovisid kostja I ja kostja II sõlmida kinnistu kinkeiseloomuga võõrandamist kostjale II. Kostja I küll võõrandas enda kinnisasja näiliselt tasulise tehinguna, kuid reaalselt selle eest mingit raha ei saanud. Kohus leiab, et ülalmärgitud kinnisasja müügitehingu näol on tegu kinke iseloomuga tehinguga.
8. TsMS § 189 lg 1 ja 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kohus võib samadel alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I ja kostjad II ning III on teinud kinnisasja võõrandamise tehingu (mis on kinke iseloomuga) vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi kohtusse esitamist, tuleb tehing tagasi võita ja kohus tunnistab tehingu kehtetuks.
9. Eeltoodust tulenevalt on kostjad II ja III

§ 195

lg 1 järgi kohustatud andma tehingute alusel saadud omandiõiguse kostjale I ja andma nõusolekud kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks. 8 Menetluskulud

1. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostjate kanda, kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses. TsMS § 165 lg-s 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et TsMS § 165 lg 1 esimese lause alusel tuleb jätta menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda – st iga kostja kanda jäävad menetluskulud suuruses 1/
2. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
3. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus ei pea menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekaks käesolevas otsuses menetluskulude koosseisu kindlaks määrata. Kohus määrab menetluskulud vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 9