1-18-7603 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-7603 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Urm

§ 422

lg 2 koosseis eeldab subjektiivsete tunnuste poolest tahtlust nii liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik rikkus liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega. Enamohtliku tagajärje põhjustamise osas piisab kergemeelsusest. R. Stint pani maakohtu otsuse kohaselt mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise joobeseisundis toime kavatsetusega, millega tekitas inimesele ettevaatamatusest raske 2 1-18-7603 tervisekahjustuse. Kohus rõhutas, et nagu otsuseski märgitud, oli tegemist esimese astme kuriteoga. Ühtlasi leidis maakohus, et tegemist ei ole KarS § 76 lg 1 mõttes ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuriteoga. Vastasel juhul oleks R. Stinti tegu kvalifitseeritud KarS § 423 järgi, mis on üksiti teise astme kuritegu. Praegusel juhul esitati talle süüdistus tahtlikus esimese astme kuriteos, milles ta tunnistati süüdi ja milline otsus on jõustunud. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et R. Stintil ei ole võimalik oma väidetavat õigust kaitsta, kuna tema suhtes on tehtud kohtuotsus on jõustunud ning sellega tunnistati ta süüdi tahtlikus esimese astme kuriteos. Kaitsja määramine R. Stinti õiguste kaitsmisele kaasa ei aitaks.

1. Harju Maakohtu
2. märtsi 2020 määruse peale esitas määruskaebuse R. Stinti kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm, kes taotledb maakohtu määruse tühistamist ja R. Stintile riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Kaitsja hinnangul on maakohus R. Stinti taotluse eduperspektiivi valesti hinnangud. Kaitsja toetab R. Stinti seisukohta ning leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvestamisel tuleb lähtuda KarS § 76 lg-st
3. Kaebuses märgitakse, et praeguses menetlusetapis ei ole selles küsimuses lõpliku seisukoha kujundamine asjakohane ning hinnata tuleb eelkõige seda, kas nendel argumentidel on vähemalt mingigi tõenäosus R. Stinti huve kaitsta. KarS § 422 süüteokoosseis on realiseerunud siis, kui isik rikub liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega ning tekitab ettevaatamatusest olukorra, mille tõttu tekib inimesele raske tervisekahjustus või põhjustab surma. Harju Maakohus on raske tervisekahjustuse tekitamist või surma põhjustamist lugenud KarS § 19 kohaselt enamohtlikuks tagajärjeks ning seega ilmselt leidnud, et kooskõlas KarS § 15 lg-ga 2 tuleb R. Stinti süütegu lugeda tahtlikuks, sõltumata sellest, et enamohtliku tagajärje põhjustas ta ettevaatamatusest. Kaebuse esitaja hinnangul on väär lugeda KarS §-i 422 tagajärgi enamohtlikeks. Õiguskirjanduse kohaselt mõeldakse enamohtliku tagajärje all üldjuhul eriosa paragrahvis sätestatud kvalifitseeritud süüteokoosseisus sisalduvat tagajärge, mille põhjustamise eest on ette nähtus põhikoosseisuga võrreldes raskem karistus. KarS § 422 põhikoosseis koosneb teost ja tagajärjest. Tagajärjetu sõidukijuhi liiklusnõuete või käitusnõuete rikkumine on väärtegu. Seega ei ole õiguskirjandusega kooskõlas tõlgendus, mis nimetab põhikoosseisu elementi enamohtlikuks tagajärjeks. Sellisele seisukohale ei võimalda asuda ka seaduse süstemaatiline tõlgendus. Kohtupraktikas on enamohtlikuks tagajärjeks loetud kõige sagedamini KarS § 141 lõikes 2 nimetatud tagajärgi ning KarS § 118 lõikes 1 nimetatud tagajärgi. Ühel juhul on enamohtlik tagajärg sätestatud eraldi kvalifitseeritud süüteo tagajärjena. Teisel juhul on seaduse seletuskirjas eraldi välja toodud,

§ 118lõikes 1 sisalduv loetelu on enamohtlik tagajärg. Selles osas erineb Kar

S § 422 selgelt sätetest, kus on enamohtlik tagajärg ette nähtud. Selle toob kaitsja hinnangul eriti selgelt esile KarS § 192, kus

1. lõikes nähakse ette karistus kui põhikoosseisus nõutud tagajärg on põhjustatud tahtlusega ning
2. lõikes, kui see on põhjustatud kergemeelsusega. Kaitsja leiab, et see näitab, et seadusandja pole mitte igat tagajärge soovinud käsitleda 3 1-18-7603 enamohtliku tagajärjena. Vastasel juhul puuduks vajadus sätestada enamohtliku tagajärje suhtes eraldi tahtluse vormi, kuna see on juba KarS §-s 19 sätestatud. Vaidlusaluse süütekoosseisu täitmiseks vajaliku tahtluse liigi sätestamine ilmestab omakorda tõsiasja,

§ 422tagajärg ei saa olla käsitatav enamohtliku tagajärjena.

Seda pole tehtud ka teiste enamohtlike tagajärgedega koosseisude puhul. Kokkuvõttes leiab kaitsja,

§ 422puhul pole selge, et selles sätestatud tagajärg on just enamohtlik tagajärg.

Kui menetluse käigus peaks selguma,

§ 422enamohtlikku tagajärge ei sisalda, siis ei ole ka alust väita, et R.

Stint on talle etteheidetud süüteo toime pannud tahtlikult, kuivõrd tagajärje osas on ta tegutsenud ettevaatamatusest. Tagajärjeta ei ole aga R. Stinti tegevus käsitletav üldse kuriteona. Eelnevast tulenevalt on kaitsja seisukohal,

§ 422

süütegu saab realiseeruda üksnes ettevaatamatuse tagajärjel, mis omakorda tähendab, et tingimisi ennetähtaegse vabanemise tähtaegade osas tuleb lähtuda KarS § 76 lg-st

1. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Määruskaebuse argumendid maakohtu määruse tühistamiseks ja R. Stintile riigi õigusabi andmiseks alust ei anna.
3. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab RÕS § 7 lg 1 p-s 5 öeldu seda, et riigi õigusabi andmisest on põhjust keelduda, kui isik lähtub seisukohast, mis läheb vastuollu kohtupraktikas või õiguskirjanduses valitseva seisukohaga. Kui mingis küsimuses on juristide seas olemas väljakujunenud seisukoht, on võimalik, et seda seisukohta muudetakse, kuid see võimalus on vähene. Praegusel juhul on aga maakohus ringkonnakohtu hinnangul lähtunudki valitsevast seisukohast ning sellest tulenevalt oli riigi õigusabi andmata jätmine põhjendatud. KarS § 422 lg 1 on kuriteokoosseis, mis teo osas nõuab tahtlust, tagajärje puhul aga ettevaatamatust. Sellest tulenevalt tekib esmapilgul küsimus, kas KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu on tahtlik esimese astme kuritegu, mille toime pannud isikule kehtib KarS § 76 lg 2, või ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuritegu, mille toime pannud isikule kehtib KarS § 76 lg
4. Maakohus asus seisukohale,

§ 422lg-s 1 sätestatud tagajärg on enamohtlik tagajärg Kar

S § 15 lg 2 tähenduses ja sellest tulenevalt tuleb R. Stinti kuritegu tervikuna lugeda tahtlikuks. Kaitsja vaidleb määruskaebuses maakohtu seisukohale vastu. Ringkonnakohus leiab, et varem mõisteti enamohtlikku tagajärje mõistet nii, nagu seda on käsitanud kaitsja. Mõned aastad tagasi Riigikohus aga muutis seisukohta ning Riigikohtu uuema aja praktikaga on kooskõlas just maakohtu määruse seisukoht. Nimelt leidis Riigikohus

1. detsembri 2017 kriminaalasjas nr 1-16-5213, et erinevalt varasemast kohtupraktikas ja õiguskirjanduses valitsenud seisukohast saab enamohtliku tagajärjena vaadelda ka üld- ja erinormi vahekorras olevaid sätteid (nt KarS § 121 ja § 118, kus viimane näeb ette enamohtliku tagajärje). Ringkonnakohtu hinnangul on KarS § 422 sarnaselt KarS §-ga 118 norm, mis näeb 4 1-18-7603 ette enamohtliku tagajärje võrreldes KarS §-ga
2. Nimelt on isiku tegu, kes rikub liiklusnõudeid ja põhjustab sellega teisele inimesele ka tervisekahjustusi tahtlikult, kvalifitseeritav just KarS § 121 järgi, ükski liiklussüüteo koosseis seda olukorda ei reguleeri. Tagajärje suhtes nõutav konkreetne subjektiivse koosseisu tunnus (ettevaatamatus) on ringkonnakohtu hinnangul kehtestatud eristamaks KarS § 422 lg-t 1 KarS § 113, § 114 või § 118 koosseisudest ning sellest ei tulene,

§ 422sätestatud tagajärjed poleks käsitatavad enamohtliku tagajärjena. 8. Seega tulenevalt eeltoodust, näeb Kar

S § 422 lg 1 praegu kohtupraktikas kehtiva tõlgenduse kohaselt ette vastutuse enamohtliku tagajärje eest. See tähendab, et R. Stinti toimepandud kuriteo tahtluse vormi osas tuleb lähtuda KarS § 15 lg-st

1. KarS § 15 lg 2 ütleb selgelt, et ta pani talle Harju Maakohtu
2. veebruari 2019 süüks pandud kuriteo toime tahtlikult. Kuna maakohtu seisukoht lähtub kohtupraktikas valitsevast arusaamast, on R. Stinti võimalused tema väidetava õiguse kaitseks vähesed ning maakohus jättis põhjendatult RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi andmata.
3. Märkida tuleb veel sedagi, et maakohus ei nimetanud RÕS § 7 lg-t 1 ainsa riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise alusena. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et R. Stint ei olnud kohtule esitanud andmeid oma majandusliku seisundi kohta. Hoolimata maakohtu tähelepanujuhtimisele ei ole neid andmeid esitatud ka ringkonnakohtule. Maakohtu seisukoht, et süüdimõistetu peab riigi õigusabi saamiseks esitama andmed oma majandusliku seisundi kohta. RÕS § 6 lg 2 alusel on sõltumata tema majanduslikust seisundist õigus saada riigi õigusabi ainult kahtlustataval ja süüdistataval. Süüdimõistetul on seega õigus saada riigi õigusabi üldistel, RÕS § 6 lg-s 1 sätestatud alustel, st siis, kui õigusabi eest maksmine käib isikule üle jõu (RÕS § 6 lg 1). Vastavate andmete puudumisel ei ole kohtul võimalik isiku maksejõuetust sedastada. Lisaks – nagu nähtub ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest – on R. Stintil esindaja olemas.
4. Eelnevast tulenevalt on maakohus RÕS § 6 lg-le 1 ja § 7 lg 1 p-le 5 tuginedes õigustatult R. Stintile riigi õigusabi andmata jätnud. Seega jätab ringkonnakohus KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 juhindudes Harju Maakohtu
5. märtsi 2020 määruse muutmata ja R. Stinti kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 5