KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2020; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-19-204 Haldusasi Peeter Se

§ 20

lg 1); maksuhaldur teeb registreerimiskande viie tööpäeva jooksul arvates avalduse saamisest (

§ 20

lg-d 3 ja 4) või täiendavate tõendite saamisest (

§ 20

lg 41); registreerimist puudutava otsuse teeb maksuhaldur isikule teatavaks hiljemalt otsuse tegemise päevale järgneval tööpäeval (

§ 20lg 5).

Seaduses sätestatud tähtaegu arvestades ei saa 15.10.2019 korralduses antud tähtaega ebamõistlikult lühikeseks pidada. Käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse esitamisel peab isik arvestama, et lähipäevadel võib maksuhaldur temaga ühendust võtta ning olema valmis võimalikele küsimustele ilma viivituseta vastama. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebaja ei täitnud 15.10.2018 korralduses esitatud nõuet esitada täiendavat teavet ja dokumente. Kuna kaebaja ei esitanud nõutud teavet ja dokumente, ei saanud lugeda kaebaja ettevõtlusega tegelemist tuvastatuks ning esines alus jätta kaebaja KMKR-s registreerimata (

§ 20lg 41).

Arvestades, et kaebaja ei esitanud maksuhalduri nõutud teavet ja dokumente, mis kinnitaks tehingute toimumist ja ettevõtlusega tegelemist, jättis MTA 31.10.2018 otsusega õigesti kaebaja avalduse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 31.10.2018 otsust nr 12.2-3/7205 ning sellega seonduvat 20.12.2018 vaideotsust nr 6-1/4266-2 taotledes nende tühistamist. Lisaks eelnimetatutele on märgitud nõudeks veel ka vastustaja kohustamine registreerida kaebaja käibemaksukohustuslasena lähtuvalt 13.10.2018 esitatud avaldusest. Põhivaidlus väljendub siiski 31.10.2018 otsuse ja 20.12.2018 vaideotsuse õiguspärasuse küsimuses. Kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust oleks vaja hinnata ning kaaluda sel juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja seisukoht kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse rahuldamata jätmisest oli 2 õigusvastane. Vaidlustatud haldusaktide õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa.
2. Vastustaja jättis oma 31.10.2018 otsusega nr 12.2-3/7205 kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse rahuldamata ning taotluse esitanud osaühingu käibemaksukohustuslasena registreerimata. Seejuures on kõige olemuslikumaks aluseks, millele vastustaja tugines

§ 20lg 41.

Käibemaksuseaduse § 20 lg 41 kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust ja kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Veel on sätestatud sama paragrahvi samas lõikes, et maksuhaldur peab otsustama (taotletud) registreerimise tõendite saamisest alates viie tööpäeva jooksul ja et maksuhaldur jätab isiku registreerimata kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust.

1. Haldusasja materjalist nähtuvalt ei saa olla põhimõttelist vaidlust selles, et 31.10.2018 otsuse väljastamise hetkel oli kaebaja ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine sisuliselt tõendamata. Taoliste tõendite ja informatsiooni olemasolu haldusasja materjalist ei nähtu. Kaebaja etteheited taanduvad põhiliselt küsimusele sellest, et kas vastustaja oleks pidanud arvestama, et ta oli soovinud esitada tõendeid nimelt 30-päevase tähtaja jooksul ja seetõttu vaidemenetluse raames esitatut hiljem veel arvesse võtma või mitte. Olukorras, kus avalduse esitamise ajal 13.10.2018 seisuga oli ettevõtlus või ettevõtlusega alustamine tõendamata, tuleb pidada sellekohase korralduse nr 12.2-3/045970-1 väljastamist
2. oktoobril 2018 igati õigustatuks. Võttes arvesse asjaolu, et käibemaksukohustuslasena registreerimise menetluse läbiviimine peaks seadusest tulenevate sellekohaste tähtaegade taustal, millele vastustaja on ka viidanud, toimuma suhteliselt kiiresti, ei saa vastuse nõudmist ja selgituste andmiseks ilmumise kohustamist
3. oktoobriks 2018 ebaproportsionaalseks ega õigusvastaseks pidada. Sellekohased kaalutlused on maksuhalduri pädevuses. Vastasel juhul võiks tekkida praktika, kus käibemaksukohustuslasena registreerimise avaldused esitataksegi pikka aega enne seda, kui ettevõtlusega alustatakse, mis ilmselt ei oleks aga vastavasisulise regulatsiooni ning tähtaegadega kooskõlas. Täiendavate tähtaegade andmise või andmata jätmise või vastamiseks jäetud tähataja pikkuse kontekstis oleks kohtulik kontroll üldse mõnevõrra piiratud kui tähtaja andmata jätmise või täiendavate andmete esitamiseks jäetud tähtaja puhul ei oleks tegemist ilmselge ebaproportsionaalsuse või ilmselge kaalutlusveaga. Antud juhul aga kaalutlusvigu selles tähenduses ei ilmne. Kaebaja ei saa etteulatuvalt eeldada, et maksuhaldur peab välja pakutud 30-päevast dokumentide esitamise tähtaega automaatselt aktsepteerima. Mis puutub veel Maksu- ja Tolliameti 15.10.2018 korraldusse, siis ei nähtu haldusasja materjalist, et seda oleks vaidlustatud. Seega oleks kaebaja pidanud 30.10.2018 seisuga maksuhalduri korralduse täitma või taotlema tähtaja pikendamist, esitades seejuures ka sellekohaseid sisulisi põhjendusi. Vastustaja on 15.10.2018 korralduses tähtaja pikendamise taotlemise võimalusele vastavalt maksukorralduse seaduse paragrahvile 50 ühtlasi ka osundanud. Kaebaja tähtaja pikendamist ei taotlenud ja jättis ka selgituste andmiseks määratud kuupäeval maksuhalduri juurde ilmumata, mistõttu oli osaühingu käibemaksukohustuslasena registreerimata jätmine Maksu- ja Tolliameti 31.10.2018 otsusega nr 12.2-3/7205 sellises situatsioonis põhjendatud. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud ka Maksu- ja Tolliameti 20.12.2018 vaideotsus, millega jäeti 31.10.2018 otsuse nr 12.2-3/7205 peale esitatud vaie rahuldamata. Seda, et kaebaja õigusi oleks vaidemenetluse raames eiratud, haldusasja materjalist ei nähtu. Vastavalt maksukorralduse seaduse § 151 kolmanda lõike teisele punktile võiks vaideotsuse tühistamise küsimus tõusetuda täiendavalt veel ka sel juhul kui vaideotsusega oleks rikutud isiku õigusi mingisugusel muul viisil peale selle, et vaie jäeti vaide läbivaatamise tulemusena rahuldamata, kuid antud juhul taolise juhtumiga tegemist ei ole. Siinkohal tuleb vastustajaga nõustuda ka selles, et haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse selle andmise ajahetke seisuga. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lõikes 2 sätestatakse samuti, et haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Mis puutub kaebaja õiguste edaspidisesse 3 tagamisse, siis on vastustaja 20.12.2018 vaideotsuses nr 6-1/4266-2 selgitanud, et osaühingul on võimalus esitada soovi korral uus taotlus enda käibemaksukohustuslasena registreerimiseks ning koos vaidega esitatud tõendeid on maksuhalduril võimalik hinnata uue taotluse menetlemise käigus. Taolist seisukohta ei saa samuti põhjendamatuks ega õigusvastaseks pidada.
4. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud kaebuse rahuldamiseks alust, sest Maksu- ja Tolliameti otsus nr 12.2-3/7205 ja 20.12.2018 vaideotsus on osutunud õiguspärasteks haldusaktideks. Seetõttu ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
5. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4