Obsah (8)

§ 445§ 643§ 654§ 637§ 652§ 442§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. november 2019 Tsiviilasja number 2-17

§ 445

lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, mille kohaselt on kostjal võimalik elatise võlgnevus tasuda lisaks igakuisele elatisele võrdsetes osades osamaksena mitte rohkem kui 50 eurot kuus. 4 Kostja pangakontol

1. detsembri 2016 seisuga olnud 32 247 eurot oli ettenähtud eelseisvate kohtuprotsesside menetluskulude tasumiseks ja hageja eest hoolitsemiseks, kui ta Hispaaniasse tagasi saadetakse. Tegelikkusele ei vasta maakohtu väide, nagu poleks kostja soovinud kompromissi sõlmida.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see

§ 643lg 1 ja § 637 lg 1 p 6 alusel läbivaatamata.

Apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise puhul palus hageja jätta kaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud. Maakohus on otsuses toonud välja nii tagasiulatuva elatise nõude perioodi, kuupäevad, alates millest hageja elatist nõuab, kui ka elatise nõude summad (tagasiulatuv, kui ka igakuine elatis). Kostja ei vaidlustanud kordagi hagiavalduses esitatud nõuete suuruseid ega nende arvutuskäike. Kohtuotsuses on selgelt jälgitav, kuidas maakohus on jõudnud kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmiseni alates

1. augustist 2016 kuni hagi esitamiseni. Kostja pangakontol oli
2. detsembri 2016 seisuga 32 247 eurot. Kostja enda sõnade kohaselt oli see raha ette nähtud eelseisvate kohtuprotsesside menetluskulude tasumiseks ja hageja eest hoolitsemiseks, kui ta Hispaaniasse tagasi saadetakse tsiviilasja nr 2-17-6045 raames, s.o kostja taotlus lapse tagastamiseks Haagi Konventsiooni järgi. Kostja taotlus tsiviilasjas nr 2-17-6045 jäeti
3. juuni 2017 määrusega rahuldamata. Hageja järeldab sellest, et peale
4. juuli 2017 kohtumäärust on kostja otsustanud, et poja eest hoolitsemine (tema ülalpidamine) ei ole prioriteet, kuigi vajalik rahasumma on tal selleks olemas. Hageja on küsinud kostjalt alates 2016 kuni tänaseni selgitust elatise mittetasumise kohta ning nõudnud selle tasumist. Kostja ei ole hagejale elatist tasunud. Selle tõendamiseks esitas hageja oma seadusliku esindaja, s.o ema pangakonto väljavõtte viimase 12 kuu kohta. Pooled ei jõudnud kompromissile, kuna kostja soovis panna elatise tasumise sõltuvusse mh hageja ja kostja külastuste toimumisega. Pooltevaheliste läbirääkimiste algataja on olnud hageja või kohus. Seega on õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole soovinud kokkuleppele jõuda. Kostja pole maakohtus tuginenud asjaolule, et hageja on keeldunud kompromissi sõlmimisest. Tegemist on uue väitega, mida apellatsiooniastmes on lubamatu esitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki

§ 654lg 6 alusel.

7. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 637lg 1 p 6 rakendamine on kohtu õigus, mitte kohustus.

Apellatsioonkaebuses võib tugineda sellele, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust või eksis menetlusõiguse normide vastu, sh tuvastas asjaolud valesti. Enamike võimalike rikkumiste hindamine ja kontrollimine on tegevus, mida tuleks teha asja sisulisel lahendamisel (Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018. V. Kõve jt. lk 1044–1045). 8. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse vastusele lisatud hageja seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte kostjalt 5 laekumise puudumise kohta perioodil

1. septembrist 2018 kuni
2. septembrini
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.
4. Hageja on kostja laps, kes elab Eestis oma emaga ning kostja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Maakohus on õigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus (Euroopa Liidu Nõukogu
5. detsembri 2008 määrus nr 4/2009 art 15 ja
6. novembri 2007 Haagi protokolli ülalpidamiskohustuse suhtes kohaldatava õiguse kohta art 3 lg 1). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu
7. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et asjas esinevad erandlikud asjaolud, mis annavad aluse elatise mitteväljamõistmiseks, s.t selle vähendamiseks alla alammäära. See, et elatise määr on liiga suur, ei ole erandlikuks asjaoluks elatise vähendamisel. Vaidlust ei ole, et hageja on ainuke kostja ülalpidamisel olev alaealine laps. Tsiviilasjas ei ole kostja väitnud ning menetluses ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks piiratud töövõimega. Kostja ei too ka apellatsioonkaebuses esile, et tema töövõime oleks piiratud. Kostja peamiseks vastuväiteks hageja elatise nõuetele on tema majanduslik võimetus elatist nõutud ulatuses tasuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et asjas esitatud tõendite alusel on põhjendatud arvata, et kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid. Kostja tõendatud sissetulek on 526 eurot 27 senti kuus, sh palk 126 eurot 27 senti ja üüritulu 400 eurot. Kostja ei vaidlusta nimetatud summasid. Samuti ei vaidlusta kostja maakohtu otsuses nimetatut, et kostja elab oma pere juures tasuta. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et kostja töötasu vähenes 471 eurolt 73 sendilt 126 euro 27 sendini just hageja elatise nõude menetluse jooksul, mis võib viidata kostja sissetulekute varjamisele. Ringkonnakohus märgib, et kostja ja hageja ema kirjavahtuse kohaselt kavatses kostja asuda tööle alates juunist 2019 (III kd, tl 135; IV kd, tl 56 pöördel – hageja vastus apellatsioonkaebusele), kuid apellatsioonkaebusest ei tulene, et ta oleks seda teinud. Apellatsioonkaebusest saab järeldada just vastupidist, ehk et kostja ei olegi tööle asunud ning tema sissetulek pole suurenenud.
8. Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu
9. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
10. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
11. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib vanema halba majanduslikku seisundit arvestada koostoimes muude asjaoludega, nt 6 vanema töövõime vähenemisega või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul antud asjas ei esine. Hageja on esitanud tõendeid enda vajaduste kohta (III kd, tl 69–128). Miinimumelatise nõude puhul ei tule õigustatud isiku vajadusi iseenesest tõendada. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja vajadused on miinimumelatise ulatuses ka põhjendatud. Lisaks igapäevaste kulutustele kasutab laps prille, mis tingib aeg ajalt lisakulutuste tegemise (I kd, tl 26; III kd, tl 118). Kostja ei ole toonud välja, kas ja millises ulatuses lapse vajadused ei ole põhjendatud, ega tõendanud, et lapse vajadused oleksid miinimummääras elatisest väiksemad.
13. Elatise nõuete puhul tuleb lisaks kohustatud vanema sissetulekule hinnata ka tema muud varandusliku seisu. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja oleks saanud täita lapse ülalpidamise kohustust oma muu olemasoleva vara arvelt. Kostja pangakontodel oli
14. a lõpus 32 247 eurot. Kostja nimetatud asjaolu ei vaidlusta. Samuti ei väida kostja apellatsioonkaebuses, et viidatud raha tal enam pole. Kostja toob apellatsioonkaebuses välja, et viidatud raha oligi ettenähtud hageja suhtes peetavate kohtuvaidluste kulude katmiseks ning hageja ülalpidamiseks juhul, kui hageja asub tagasi Hispaaniasse elama. Seega oligi kostja enda kinnitusel kostja pangakontol olev raha ettenähtud just hageja vajaduste katteks. Eluliselt ei ole usutav, et kostjal kuluks kogu summa kohtuvaidluste pidamiseks olukorras, kus kostja esindaja kulud tsiviilasjas nr 2-17-6045 on olnud 3000 eurot, tsiviilasjas nr 2-16-16685 anti kostjale riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulu vaid 10% ulatuses ning käesolevas tsiviilasjas on kostjale antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja kulud.
15. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu, et kostjalt mõistetakse välja elatis aasta eest enne hagi esitamist. Hageja on taotlenud tagasiulatuvalt elatise väljamõistmist PKS § 108 järgi alates
16. augustist
17. Hagi esitati
18. juunil
19. Seega on hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks aasta eest enne hagi esitamist alates
20. augustist 2016 seadusega kooskõlas. Vaidlust ei ole, et menetluse jooksul ei ole kostja elatist tasunud. Seda kinnitab ka hageja poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud hageja ema pangakonto väljavõte. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Maakohus mõistis elatise võlgnevuse välja
21. augustist 2016 kuni
22. juulini 2019, s.o kuni kohtuotsuse tegemiseni, seega kooskõlas hageja avaldusega.

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsioonis selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohtu otsuse resolutsioon on selge, arusaadav, täidetav ning maakohus ei ole nõude piiridest väljunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et tagasiulatuvalt on võimalik nõuda elatist üksnes kahjuna. PKS § 108 järgi saab õigustatud isik tagasiulatuvalt nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja lisaks sellele ka kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist (Riigikohtu

1. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 12). Seega on tegemist kahe iseseisva nõudega, mida elatist saama õigustatud isik saab elatise andmiseks kohustatud isiku vastu esitada. Tegemist ei ole üksteist välistavate nõuetega.
2. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsusest ei nähtu maakohtu arvustuskäiku. Samas ei ole nimetatud asjaolu maakohtu otsuse tühistamise ega muutmise aluseks. 7 Maakohus mõistis välja elatise võlgnevuse 8753 eurot 67 senti perioodi
3. augustist 2016 kuni
4. juulini 2019 eest. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole nimetatud perioodil elatist tasunud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
5. detsembri 2015 määruse nr 139 § 1 lg-tele 1 ja 2 oli
6. aastal töötasu alammäär 430 eurot ning
7. aastal 470 eurot. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
8. detsembri 2017 määruse nr 189 §-le 1 oli
9. aastal töötasu alammäär 500 eurot ning vastavalt Vabariigi Valitsuse
10. detsembri 2018 määruse nr 117 §-le 1 on
11. aastal töötasu alammäär 540 eurot. Seega oli miinimumelatis
12. aastal 215 eurot (430/2),
13. aastal 235 eurot (470/2),
14. aastal 250 eurot (500/2) ning alates
15. jaanuarist 2019 on see 270 eurot (540/2) kuus. Hageja nõudis elatist alates
16. augustist
17. Seega oli kostja elatise kohustus
18. aasta eest 1075 eurot (215*5),
19. aasta eest 2820 eurot (235*12),
20. aasta eest 3000 eurot (250*12) ning
21. aasta eest 1890 eurot (270*7), s.o kokku 8785 eurot. Seega on maakohus mõistnud kostjalt elatist isegi vähem, kui kostja tegelik kohustus on. Hageja ei ole maakohtu otsust selles ulatuses vaidlustanud.
22. Kostja palub määrata

§ 445

lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja tasub elatise võlgnevuse lisaks igakuisele elatisele osamaksena mitte rohkem kui 50 eurot kuus. Maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata leides, et kostja ei ole soovinud kompromissi sõlmida. Asjaolu, et pooled ei jõudnud mõlemat poolt rahuldava kompromissini, ei tähenda iseenesest tõesti, nagu poleks üks pool üldse soovinud seda sõlmida. Tsiviilasja materjalides on kostja ja hageja ema vaheline kirjavahetus kompromissi sõlmimise võimalikkuse kohta, kompromissi läbirääkimiste pidamist on kinnitanud mõlemad pooled. Samas on maakohus kostja taotluse rahuldamata jätmisel tuginenud lisaks ka kostja varalisele seisundile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja varalist seisundit, s.o eelkõige kostja arveldusarvel olnud raha arvestades, ei ole kostja poolt taotletud viisil kohtuotsuse täitmise määramine põhjendatud ega mõistlik. 15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja ei ole ringkonnakohtu poolt märatud tähtajaks menetluskulude nimekirja esitanud. Tsiviilasja toimiku materjalides puuduvad andmed hagejal ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulude kohta, seega ei saa ringkonnakohus määrata menetluskulusid

§ 174lg 1 teise lause järgi tsiviilasja materjalide alusel.

Kostjale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, seega ei saa kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulusid ringkonnakohtus välja mõista. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud määratakse kindlaks eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 8