KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-5143 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek P

) § 77 ja § 641 mõttes. Hageja poolt teostatud tööd ei vasta vähemalt keskmisele kvaliteedile. Samuti ei saavutanud hageja lepinguga kokkulepitud tulemust (lasteaia aia ja väravate valmistamine ja paigaldamine tänavapoolsetele külgedele). Riigikohus on leidnud, et

§ 641

lg 2 kohase töö mittevastavusega lepingutingimustele on hõlmatud osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine (Riigikohtu 25. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 18). Samuti on Riigikohus jaatanud, et üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada töövõtulepingusse konkreetselt märgitust laiemate kohustustega ning muuhulgas peaks töövõtja tegema oma tööd, lähtudes kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest, et tagada selle vastavus keskmisele kvaliteedile (

§ 641lg 2 p 2, § 77) (Riigikohtu 19.

detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15662, p 17). Lisaks ei ole hageja esitanud kostjale tõendeid selle kohta, et tööde teostamisel kasutati kvaliteetseid sertifitseeritud materjale. Hageja ei ole ka esitanud vastuväiteid kostja seisukoha osas, et tema poolt teostatud tööd olid puudustega. Hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe lepingu tähtaja muutmise kohta. Hageja taotles

1. juulil 2018 kirjas pikendada tööde alustamise tähtaega, kuid pooled ei leppinud kokku, millal hageja töödega alustab, vaid selles, et hageja kohustub tööd lõpetama hiljemalt
2. septembriks
3. Kostja jaoks oli oluline, et hageja täidab lepinguga võetud kohustused tähtaegselt, arvestades, et tegemist on lasteaiaga ning paigaldamata, puudulikult paigaldatud aed ja väravad ei taga laste turvalisust. Seoses hageja poolt puudustega (kasutamiskõlbmatu) ning lõpetamata töödega oli kostja sunnitud sõlmima tööde teostamiseks uue lepingu – tööd teostas uuesti algusest lõpuni Aiacentrum OÜ (registrikood 12923129). Kostjal esines

§ 116lg 1 kohaselt alus, ilma täiendavat tähtaega andmata, lepingust taganemiseks. Hageja rikkus oluliselt poolte vahel sõlmitud lepingut (tööde teostamise 3

§ 188

lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Eeltoodud põhjendustel vabanes kostja lepingust taganemisega hagejale mistahes tasu maksmise kohustusest, mis seondus lepingu objektiga. Riigikohus on leidnud, et tellija vabaneb tasu maksmise kohustusest

§ 116lg 1 alusel lepingust taganedes (Riigikohtu 28.

oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-180-08, p 32). MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus jättis
2. septembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled on sõlminud töövõtulepingu lasteaia aia ja väravate valmistamiseks ning paigaldamiseks tänavate poolsetel külgedele ja kolme betoonist elektriposti eemaldamiseks ja utiliseerimiseks. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja ei teostanud kõiki töövõtulepingus ettenähtud töid
3. septembriks 2018 ja kostja ei ole hagejale tööde eest tasunud. Esmalt analüüsis kohus, kas poolte vahel kokkulepitud tööde valmimise tähtaega pikendati. Maakohtu hinnangul ei saa kostja hageja taotlusele vastamata jätmist ja keeldumise mitteväljendamist lugeda lepingu tähtaja muutmisega nõustumiseks. Maakohus leidis, et tööde teostamise tähtaeg oli
4. septembril
5. Järgmiseks käsitles kohus küsimust, kas
6. oktoobri 2018 seisuga lõppenud töid sai kostja poolt vastu võetuks lugeda. Maakohus tuvastas, et tööde etapiviisilises üleandmises ega tasumises pooled kokku ei leppinud. Seda, et töö polnud aktide edastamise ajal valmis, on mõlemad pooled kinnitanud. Seega kohus leidis, et valmis töö puudumise tõttu ei olnud hagejal alust akti vormistamiseks ega kostjal kohustust aktile viie tööpäeva jooksul vastamiseks. Järelikult ei olnud kostja töid vastu võtnud ja kostjat ei saa ka töid vastu võtnuks lugeda. Kostja esitas hagejale töövõtulepingust taganemise avalduse
7. novembril
8. Kohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas

§ 116

lg 4 teise lause mõlemad alused, seega puudus kostjal kohustus täiendava tähtaja andmiseks. Hageja teavitas 6. novembri 2018 kirjas Narva-Jõesuu linnapeale, et ta ei soovi enam lepingujärgseid kohustusi täita. See andis kostjale maakohtu hinnangul mõistliku põhjuse eeldada, et lepingupool ei täida enda kohustusi ka edaspidi. Samuti esines maakohtu arvates käesolevas asjas oluline rikkumine

§ 116

lg 2 p 2 mõttes, kus kostja rikkus tähtaja järgimise, kõikide kokkulepitud tööde teostamise ja kvaliteetse töö teostamise kohustust. Nimetatud kohustused olid kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, sest tegu oli lasteasutusega, mis peab igapäevaselt lastele ohutu olema. Kohus leidis, et

§ 641lg 1 mõistes tuleb lepingus sätestatud tööde teostamata jätmist kokkulepitud tähtajaks lugeda töövõtulepingu tingimuste rikkumiseks. 4

§ 77lg 1 alusel.

Tehtud töö ei vasta

§ 641

lg 2 p 2 alusel lepingutingimustele, kuna sellisel viisil paigaldatud väravad ei sobi otstarbeks, milleks väravaid tavaliselt kasutatakse. Värav, millel on teravad servad ja mis on kasutamiseks ohtlik, ei ole lepingutingimustega kooskõlas ning ei vasta keskmisele kvaliteedile. Lisaks tuli kõik hageja poolt teostatud tööd ümber teha. Lõpuks kontrollis kohus hageja vastutust tuvastatud rikkumiste osas. Maakohus tuvastas, et kostja esitas hageja töötajale pretensioone juba tööde teostamise ajal ning hageja esindajale vahetult tööde teostamise ülevaatamisel. Seega asus maakohus seisukohale, et töö mittevastavusest oli õigeaegselt ja nõuetekohaselt teatatud ning kostja keeldus õigeaegselt ja nõuetekohaselt tööde vastuvõtmisest. Kohus leidis, et kostja taganes lepingust kehtivalt ja võis kasutada taganemisega kaasnevaid õiguskaitsevahendeid.

§ 188

lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Arvestades asjaolu, et kostja keeldus õigeaegselt ja nõuetekohaselt tööde vastuvõtmisest, siis ei ole kostjal ka väravate valmistamise, paigaldamise ja piirdeaia konstruktsioonide eest tasumise kohustust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja 8261 eurot 27 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu poolte esitatud tõenditele ning seeläbi rikkunud TsMS § 232 lg
2. Hageja arvates oleks maakohus pidanud hageja
3. juuli 2018 taotlust pikendada teostavate tööde tähtaega ning kostja poolt sellele vastamata jätmist hindama selliselt, et kostja aktsepteeris lepingu pikendamise tähtaega

§ 20lg 2 kohaselt.

Vaikimise või tegevusetuse tunnistamine aktseptiks on ehitussfääris (ehitusremonditööd) antud ulatuses tavaline. Samuti on maakohus hageja hinnangul ebaõigesti hinnanud fototabelit. Fotodelt nähtub, milliseid töid millise kvaliteediga teostati, milliseid materjale kasutati ning see, et tööd ei ole lõpetatud. Hageja poolt esitatud fotot tuleb võrrelda kostja poolt esitatuga, millel on kujutatud juba lõpetatud samasugused tööd samasugustest materjalidest. See viitab lõpetamata töödele. Hageja on seisukohal, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tööde teostamise ehk lepingu kehtivuse ajal esitas ta hagejale kirjalikke pretensioone tööde kvaliteedi ja kasutatavate materjalide mittevastavuse kohta lepingu p 4.3 ning

§ 644lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Kostja formuleeris oma pretensioonid alles pärast lepingu p-s 4.1 sätestatud tähtaja möödumist. Kuna kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks järginud

§ 644

lgtes 1 ja 2 sätestatud nõudeid, kaasneb nimetatud sätte lõikes 3 toodud tagajärg – kostja ei või töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Samuti jättis maakohus arvesse võtmata

§ 646lg-s 1 toodud nõuded.

Kostja ei kasutanud

§ 646lg-s 1 nimetatud õigust ega nõudnud hagejalt tööde parandamist, et kõrvaldada tema arvates olemasolevad puudused. 5

§ 6lg-le 1.

Kostja viitab

§ 83

lg-le 1, mille kohaselt kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-t
2. Kostjale jääb arusaamatuks, millise konkreetse tõendi hindamata jätmist hageja maakohtule ette heidab. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal saaks

§ 20

lg 2 alusel lugeda kostjapoolset vaikimist või tegevusetust nõustumuseks või mis kinnitaksid tööde valmimise tähtaja muutmist. Kostja ei nõustu ka hageja seisukohaga selles osas, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta juba tööde teostamise ajal esitas pretensioone teostatavate tööde ja kasutatavate materjalide kohta. Maakohus järeldas tunnistajate G. Trofimovi ja J. Ložkina ütlustest õigesti, et kostja pretensioonid esitati otse hageja seaduslikult esindajale N. Pivavarovale. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole töid vastu võtnud ning kostjat ei saa ka lugeda töid vastu võtnuks. Apellatsioonkaebuses on hageja heitnud kohtule ette

§ 646

lg-s 1 sätestatud nõuetega arvestamata jätmist, kuid praegusel juhul kohus leidis, et kostja võis lepingust taganeda täiendavat tähtaega andmata. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja poolt tehtud tööd olid puudusteta ning kokkulepitud, kuid vähemalt keskmise kvaliteediga. Seejuures on ka hageja ise kohtuistungil omaks võtnud, et teostatud tööd ei vasta kvaliteedile. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
2. Maakohus on asja lahendamisel keskendunud peamiselt küsimusele, kas kostja on lepingust õiguspäraselt taganenud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuses esitatud järelduste ja põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata esitatud tõendeid maakohtust erievat või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus rõhutab siinjuures, et asja materjalidest nähtuvalt on lepingust taganemisele tuginenud mitte ainult kostja, vaid ka hageja ise, ning kumbki pool ei ole väitnud, et tal oleks huvi pooltevahelise lepingu alusel tehtud tööde lõpetamise vastu hageja poolt.
3. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (

§ 637

lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (

§ 637

lg-d 4 ja 5).

§ 637lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö 6

§ 637lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu (tl 5) p 4.1 näeb samuti ette, et töö loetakse sooritatuks, kui tellija (kostja) on võtnud valmis töö vastu, vastuvõtmise täpsem kord on sätestatud lepingu p-des 4.2 ja 4.3. Seega ei sisalda pooltevaheline töövõtuleping seaduses sätestatust erinevaid kokkuleppeid. Praegusel juhul ei ole pooltel olnud vaidlust, et töövõtulepingu esemeks olnud tööd jäid hageja poolt lõpetamata. Hageja enda väidete kohaselt lõpetas ta 60% töödest, kostja väidete kohaselt veel oluliselt vähem. Poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole kokku lepitud töö vastuvõtmist ja tasu maksmist ositi, millisel juhul tuleks

§ 637lg 4 järgi tasuda iga osa eest vastava tööosa vastuvõtmisel.

Seega ei ole poolte kohtu ette toodud asjaoludel alust arvata, et hagejal oleks sissenõutavaks muutunud tasunõue (

§ 82lg 7) kostja vastu.

Siiski on ringkonnakohtu hinnangul ebapiisavalt põhjendatud maakohtu järeldus (vaidlustatud otsuse p-s 39) selle kohta, et kostjal ei ole väravate valmistamise, paigaldamise ja piirdeaia konstruktsioonide eest tasumise kohustust. 9. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et

§ 188

lg 2 esimesest lausest tulenevalt vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Samas ei ole maakohus käsitlenud hageja nõudega seotud olulise tähtsusega asjaolusid ega andnud hinnangut lepingu alusel üleantu väärtuse hindamisele

§ 189lg 3 kohaselt.

Kuivõrd hageja oli lepingut oluliselt rikkunud, mis andis kostjale õiguse lepingust taganeda, tuleb hageja nõue lahendada lepingust taganemise sätete alusel (

§-d 188 jj) (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. 9.
2. Maakohtu poolt asjas tuvastatust lähtudes tuleb hageja nõuet praegusel juhul käsitleda kui nõuet töövõtulepingu alusel kostjale üleantu väärtuse hüvitamiseks. Tulenevalt

§ 188

lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega olukorras, kus tellija lepingust taganeb ja töövõtuleping lõpeb, tulenevad sellest täitmiskohustused. Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe

§ 189lg 1 kohaselt tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 8.

novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-11, p 25).

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagasitäitmise võlasuhtel põhinev võlg muutub sissenõutavaks alates lepingust taganemisest. Kuivõrd kostja on lepingust kehtivalt taganenud, on hageja nõue muutunud sissenõutavaks (õiguslik tagajärg oleks sama, kui hüpoteetiliselt lugeda kehtivaks hageja taganemisavaldust). 9.2. Tagastamise võimatuse korral saab

§ 189

lg 2 järgi nõuda üleantu väärtuse hüvitamist.

§ 189

lg 2 p 1 järgi peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, mh kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille käigus hageja poolt kostjale üle antud materjalide ja töökulu samasugusel kujul tagastamine on olemuslikult välistatud. Seega 7

§ 189

lg-st 3 tuleneb, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see sama paragrahvi lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Seega üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokku lepitud hinnast. 9.

1. Praegusel juhul palub hageja kostjalt välja mõista üleantu rahalise väärtuse ulatuses, mis vastab 60 protsendile lepingus kokku lepitud tööde mahule, s.o 8261 eurot 27 senti. Seega on hageja nõude esitamisel lähtunud väidetavalt tehtud tööde mahust ja kokku lepitud tasust. Pooled vaidlevadki eelkõige selle üle, kas ja millises ulatuses on hageja selline nõue põhjendatud. 9.
2. Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb hinnata ka seda, kas üleantu vastas lepingule (vt Riigikohtu
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Seega tuleb üleantu väärtuse kindlakstegemisel arvestada töös esinevaid puudusi ja nende kõrvaldamise kulu. Kostja on käesolevas menetluses läbivalt väitnud, et hageja poolt teostatud tööd olid puudustega, ei vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile ning need tuli täies ulatuses ümber teha. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus praeguses asjas õigesti, et hageja töö ei vastanud lepingitingimustele – hageja poolt tehtud töö oli täies ulatuses kasutuskõlbmatu ja kõik teostatud tööd tuli ümber teha (maakohtu otsuse p-d 33–35). Seega on ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas tuvastatud, et hageja poolt teostatud töödes esinesid sellised puudused, mis takistasid asja kasutamist. Järelikult on hageja poolt kostjale üleantu ehk teostatud töö olnud väärtusetu, mistõttu ei ole hageja nõue põhjendatud. Hageja poolt tööde käigus lasteaia territooriumile tarnitud kasutamata materjalid ja detailid on võimalik hagejale tagastada ning tsiiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks nede äraviimise osas hagejale takistusi teinud.
4. Ülalkäsitletud minetused otsuse põhjendamisel ei ole viinud maakohut kokkuvõttes ebaõige lõppjärelduseni. Ülejäänud osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
5. Apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi tõendite hindamisel ei ole ringkonnakohus asja materjalide põhjal tuvastanud. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1) ning põhjendanud, miks ta ei nõustu teatud faktiliste väidetega või miks ta mõnda tõendit ei arvesta (TsMS § 442 lg 8 kolmas lause). Kohtuotsuse põhjendustes esitatud tõendite analüüs on jälgitav. Hageja mittenõustumine maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega ei tähenda, et maakohus oleks tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. 10.
6. Hageja viited

§ 644

sätetele ei ole asjakohased, kuna nendest tulenevad tellija kohustused töös pärast selle vastuvõtmist avastatud puudustest teavitamisel. Praegusel juhul ei ole kostja töid vastu võtnud ning teda ei saa ka töid vastuvõtnuks lugeda. 8

§ 646lg-le 1.

Hageja ei ole menetluses väitnud, et ta sooviks töö parandada või teha uue töö ning on nt juba

1. novembril 2018 kostjale saadetud e-kirjas teatanud, et ei soovi töödega lasteaias jätkata (tl 57). Hageja väidete kohaselt tema tehtud töödes puudusi ei esinenud. 10.
3. juulil 2018 saadetud kirjale (tl 8, tõlge tl 85) võinuks kostja küll vastata, kuna lepingupool peab

§ 23

lg 2 kohaselt tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Samas ei ole vastamata jätmisel käesoleva asja lahendamise seisukohalt määravat tähtust. Kõnealuses kirjas on juttu üksnes tööde alustamise (mitte lõpetamise) tähtaja edasilükkamisest ning selles ei ole märgitud, mitme päeva, nädala vms võrra soovis hageja tähtaega pikendada. Hageja väited ehitussfääri tavadest

§ 20

lg 2 kohaldamise kontekstis on asjakohatud, kuna ehituse töövõtt ei seondu kostja majandustegevusega (st kostja ei ole ehitusettevõtja). Lisaks on hageja väiteid ehitussfääri tavade kohta tõendamata. Samuti puuduvad asjas andmed pooltevahelise praktika kohta. 10.5. Apellatsioonkaebuses väidetu kohaselt on kostja keeldumine kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest vastuolus

§ 83lg-s 1 sätestatuga.

Ringkonnakohus hageja etteheitega ei nõustu. Praeguses asjas ei ole pooled kokku leppinud töö etapiviisilises üleandmises. Hageja on maakohtu menetluses samuti avaldanud, et töövõtuleping ei sisalda tingimusi sellest, et tööde tulemused peavad olema esitatud osade kaupa (tl 66). Lisaks on maakohus leidnud, et kostja ei ole alusetult keeldunud tööde vastuvõtmisest. Ringkonnakohtu hinnangul võiks küsimus vastuolust hea usu põhimõttega

§ 83

lg 1 tähenduses tekkida juhul, kui tellija keelduks osaliselt tehtud töö vastuvõtmisest ainuüksi selle ebaoluliste puuduste tõttu. Sarnaselt võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Ringkonnakohtu arvates ei esine praeguses asjas eelnimetatud asjaolusid, mis annaksid hagejale aluse tugineda hea usu põhimõttele

§ 83lg 1 kontekstis.

Maakohus on tuvastanud, et ka hageja poolt osaliselt teostatud töödes olid olulised puudused ning töö oli täies ulatuses kasutuskõlbmatu. Lisaks ei muudaks tööde osaline vastuvõtmine poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 2.2 kokku lepitut, milles tulenevalt tasutakse töövõtjale pärast kogu töö lõpetamise ja vastu võtmist. 10.

1. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
3. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude 9