← Eesti

1-20-260/26

Obsah (5)§ 120§ 201§ 121§ 63§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Tartu Ringkonnakohus 16. aprill 2020 1-20-260 Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kri

§ 120

lg 1, § 121 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)

  1. märtsi
  2. a otsus Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Süüdistatav Sergei Sergejev, isikukood 37702103714; elukoht: XXX töökoht: töötu. Varem kriminaalkorras karistatud ühel korral. Tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Anu Pärtel, määratud korras Prokuratuur esindaja Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje A.T. ašin Kirjalik menetlus Kriminaalasja läbivaatamise viis RESOLUTSIOON
  3. Tartu Maakohtu
  4. märtsi 2020 kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata.
  5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure Sergei Sergejevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129,60 (sada kakskümmend üheksa eurot ja kuuskümmend senti), sh käibemaks 21,60 eurot.
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sergei Sergejevilt Eesti Vabariigi kasuks välja 129,60 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Sergei Sergejevit süüdistatakse

§ 201

lg 1 järgi valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. S. Sergejev sai 20.05.2019 Võru maakonnas Setomaa vallas Värska alevikus Pikk 4 asuvas kaupluses Lemmik enda valdusse sinna unustatud K.S. u mobiiltelefoni Huawei P10 Plus väärtusega 579 eurot, mille pööras enda kasuks. 2.

§ 121

lg 1 järgi esitatud süüdistus seisneb teise inimese valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ja tema tervise kahjustamises. S. Sergejev lõi 21.06.2019 kella 18.10 paiku Võru maakonnas Setomaa vallas Saatse külas OÜ Värska Südamekodu juures A.T. it korduvalt rusikate ja jalgadega pea, käsivarte, rinnaku ja ülaselja piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ning ninaluude murru, hematoomid pea piirkonda, paremale randmele ja paremale õlavarrele. 3.

§ 120lg 1 järgi süüdistatakse S.

Sergejevit tapmisega ähvardamises, kui oli alust karta ähvarduste täideviimist. Pärast A.T. i peksmist ähvardas ta teda tapmisega, öeldes venekeelse väljendi, mille sisuks oli tapmisähvardus („ja tebja zavalju“). Arvestades S. Sergejevi varasemat vägivaldsust, agressiivset käitumist ja alkoholijoovet, oli kannatanul alust karta selle ähvarduse täideviimist. Maakohtu otsus 4. Tartu Maakohtu 9. märtsi 2020. a otsusega tunnistati S. Sergejev süüdi

§ 120

lg 1 järgi mõistes karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 121

lg 1 järgi süüditunnistamise eest mõistati talle karistuseks 7 kuud ja

§ 201

lg 1 järgi 4 kuud vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti S.

Sergejevi liitkaristuseks 9 kuud vangistust.

§ 74lg 5 esimese lause ja § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 18.

jaanuari 2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust) võrra. S. Sergejevi liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust. S. Sergejevilt mõisteti välja menetluskulud, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Lahendati ka asitõenditega seotud küsimused. Maakohtu otsuse põhiseisukohad 5. Süüdistus

§ 121

lg 1 järgi 5.1 Setomaa vallas Saatse külas asub OÜ Värska Südamekodu, kus kannatanu A.T. töötab hooldajana. 21.06.2019 õhtupoolikul saabus selle ukse taha S. Sergejev koos ühe teise inimesega. Ta oli alkoholijoobes. (tlk 27). Hooldekodus oli parasjagu õhtusöögiaeg ning kõigil töötajatel oli väga kiire. 2

(12)A.T. i sõnul (tlk 57-59) palus S. Sergejev tal välja kutsuda T.L. e, kes töötas samas vahetuses. Kannatanu selgitas, et see pole hetkel võimalik – T.L. söötis sellel ajal inimesi – ning kui ta lõpetab, siis tuleb välja. Süüdistatav kordas oma soovi T.L. kohe kutsuda, kuid kannatanu seda ei täitnud ja läks oma tööülesannetega edasi tegelema. Tagasi tulles leidis ta S. Sergejevi juba köögist naistega tutvust sobitamas. Neile see ei meeldinud. S. Sergejev küsis A.T. ilt süüa. Viimane vastas sellele eitavalt – neil sellist teenust ei ole. Kannatanu läks veel korraks söögisaali. Tagasi jõudes oli köögis kisa – S. Sergejev oli kokk T.L. ku tagumikust puudutanud. Sealt läks ta edasi nõudepesijate juurde. Tunnistajana üle kuulatud T.L. (tlk 61-63) kirjeldab sündmuste käiku sarnaselt. 5.2 Seepeale otsustasid A.T. ja T.L. , et tuleb politsei välja kutsuda. Kuna hädaabinumbrile tehtud väljakutsele ei olnud veel reageeritud, pakkus kannatanu, et nad läheksid õue - köögis on suured noad, et ei juhtuks midagi suuremat. Enda sõnul oli tal selline plaan, et ukse juures laseb S. Sergejevi ette ja siis paneb tema selja taga ukse lukku. S. Sergejev sai kannatanu hinnangul sellest plaanist aru, seisis ukse juures ja lasi ta ette. Peale seda läksid nad trepist alla õue. S. Sergejev hakkas kannatanu poole liikuma ja küsis, mida ta tahab. Kannatanu taganes. Siis tegi süüdistatav käega liigutuse rinna poole ja kannatanu taganes jälle. 5.3 Kannatanu, tunnistajate T.L. u ja T.L. e ütlused on ka edasise osas kattuvad. Kannatanu ütlustest nähtuvalt lõi süüdistatav teda vastu rindu ja tema seejärel enda kaitsmiseks ühe korra vastu süüdistatava nägu. Piirivalve polnud ikka veel tulnud ja konflikt läks edasi ja süüdistatav sai kannatanu kätte. Süüdistatav lõi, siis kannatanu ja siis uuesti süüdistatav, kes lõi kannatanu nina puruks. See tekitas kõva verejooksu ja kannatanu kukkus. Süüdistatav käis ümber tema ja lõi käega vastu kukalt ja üks või kaks korda jalaga vastu selga. Kannatanu kaitses oma pead kätega. T.L. u sõnul A.T. ja Sergei läksid välja ja hakkasid üksteisega nüklema nagu seal, A.T. kaitses, et ära tule. Seal rääkisid omavahel. Tunnistaja nägi seda aknast ja algul erilist tähelepanu asjale ei pööranud ja hakkas tööle. Siis oli A.T. korraga pikali maas. S. Sergejev hakkas teda algul jalgadega ja siis rusikatega taguma. A.T. hoidis pead kinni ja oli ennast kerra kerinud ja karjus: „Aidake, aidake!“ T.L. nägi intsidenti aknast. Sergei alustas kaklust ja A.T. ei hakkas vastu. Sergei algul tõukas ja siis juba lõi – algul näkku ja pärast jalgadega kõhu piirkonda. Tunnistajad T.L. ja T.L. läksid trepile. 5.4 T.L. oli enda sõnul nii pabinas ja kartis, et S. Sergejev tapab kannatanu ära. Ta ütles, et T.L. ele, et see läheks appi, kuid viimane keeldus, viidates, et S. Sergejev on palju suurem ja tugevam. T.L. jooksis kööki, haaras põrandamopi ja lõi käpuli maas olnud S. Sergejevit vastu selga. Mopp tuli varre otsast ära ja tunnistaja jooksis trepi peale tagasi. Sergei hüppas püsti. Tunnistaja hüüdis A.T. ile, et hüppa püsti ja pane plehku. A.T. ei saanud algul aru – ta oli uimane. Siis ajas ta end kuidagi püsti ja jooksis tunnistaja juurde. Nad läksid ruttu kööki ja T.L. pani ukse lukku. Samamoodi kirjeldavad füüsilise konflikti lõppu kannatanu ja tunnistaja T.L. . 5.5 S. Sergejevi sõnul (tlk 67 – 69) läks ta pansionaati selleks, et uurida, kas seal on vabu kohti. Ta läks uksest sisse ja sattus kööki. Seal tahtis ta uurida, kuidas administratsiooni saaks, ning alustas vestlust selgitamaks välja köögis olnud inimese nime. Kööki tuli A.T. ja hakkas teda sõimama sellises jämedas vormis. A.T. kutsus ta välja ja siis ründas süüdistatavat – tahtis kakelda. Süüdistatav lõi vastu ja siis surus A.T. i maha, kuni politsei tuleb. Ta enne kuulis, et politsei oli välja kutsutud. Aga siis tuli see naine ja lõi täie jõuga harjavarrega vastu selga – isegi vars läks katki. Kannatanu valetab tema peale armukadedusest. 5.6 S. Sergejevi ütlused maakohtu hinnangul tegelikke sündmusi ei peegelda. Tegelikkuses oli S. Sergejev purjus ja tahtis süüa ja temale omasel viisil inimestega suhelda. Ta astus sisse 3
(12)hooldekodu kööki ning tunnistaja T.L. u sõnu kasutades sõelus ja taidles ning käperdas naisi tagumikust. Kui kannatanu teda selles takistada püüdis, asus ta olukorda vägivallaga lahendama. Ühtegi võimalikku viidet, mis toetaks süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu tahtis kakelda, pole. Väljaspool igasugust usutavust on võimalus, et
  1. aastal sündinud T.L. oleks tõtanud harjavarrega konfliktis osalema, kui tema kolleeg poleks olnud hädaohus. 5.7 Kiirabikaardist nähtuvalt A.T. hospitaliseeriti (tlk 23). SA TÜK epikriisi kohaselt oli kannatanul ninaluu murd ning ta jäeti kuni järgmise päeva hommikuni jälgimisele. Samuti tuvastati randme ja käe muude osade kontusioon (põrutus) (tlk 24-26). S. Sergejev põhjustas kannatanule ninaluude murru ja hematoomid. See on käsitatav tervise kahjustamisena. Väline teopilt viitab subjektiivse tunnusena selgelt kavatsetusele. Kannatanu löömine rusikatega näkku ja jalgadega kõhtu pärast seda, kui ta oli maha kukkunud ning polnud võimeline vastupanu osutama, viitab sellele, et süüdistatava eesmärk oli tekitada kannatanule kehavigastusi.
  2. Süüdistus

§ 120

lg 1 järgi 6.1 Maakohus märkis, et sündmused hooldekodu juures kannatanu ja tunnistaja kööki varjumisega ei lõppenud. Köögiuks oli lukus ja kannatanu kraanikausi juures külma vee all, kui akna taha jõudis S. Sergejev. T.L. u sõnul ta kolkis ja sõimas ning tema hääletoon oli väga kuri. Ta peksis akna peale, nii et nukid ja aken olid verised. Kannatanu sõnul seisis ta kraanikausi juures, sest verejooks oli väga suur. S. Sergejev jooksis akna juurde, hooga pani rusikaga vastu akent, õnneks aken ei läinud katki. See oli paar-kolm korda. Nimetas kannatanut pederastiks, siis ütles „ ja tebja zavalju“. Kannatanu väitel teab ta vene keele slängi väga hästi ja seda väljendit võib tõlkida kas tapmiseks või alla laskmiseks. Prokuröri küsimustele antud vastustest nähtub, et A.T. tõlgendas seda tapmisähvardusena. Oma reaktsiooni selgitades märkis kannatanu: „Ta lõi rusikaga vastu akent, kui ei oleks see aken nii tugev, siis ma ei kujuta ette, mis oleks edasi olnud.“ Sellel hetkel ta enda sõnul reaalselt kartis. Maakohus tuvastas erinevatele allikatele toetudes, et süüdistatava poolt kasutatud venekeelse slängiväljendi esmane tähendus on „ära tapma“. 6.2 Ähvardusena käsitatavate sõnade ütlemise ajaks oli kannatanu tänu kõrvalisele sekkumisele äsja pääsenud olukorrast, kus ta lebas maas ja süüdistatav teda nii rusikate kui ka jalgadega peksis. Selle tulemusena tekkisid kehavigastused ja tuli palju verd. Peksmine oli selline, et mõni aeg hiljem kaotas kannatanu hetkeks teadvuse. Süüdistatav proovis kannatanut uuesti kätte saada ja tagus vastu akent nii, et köögis viibinud isikud pidasid selle purunemist võimalikuks. Sellega kaasnes sõimamine ja väga kuri hääletoon. Kohus viitas siinkohal kriminaalhooldaja iseloomustusele (tlk 42-43), mille kohaselt mõjub süüdistatava suhtlemisstiil kohati ähvardavana, ning kohtuistungil tajutu kinnitab seda arvamust. Süüdistatav võib mõjuda ähvardavana isegi olukorras, kus ta on kaine ja suhtleb ametiisikutega. Etteheidetava teo toimepanemise ajal oli ta alkoholi tarvitanud. Süüdistatava sõnade tähendust mõistvale inimesele (sh kannatanule) mõjub selline asjaolude kogum vahetu ja reaalse tapmisähvardusena.

§ 120

lg 1 kohaselt on tapmisega ähvardamine karistatav, kui on alust karta ähvarduse täide viimist. Maakohtu hinnangul on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades tema ähvarduse eelset ja aegset käitumist, pidas ta tapmisega ähvardamist väljendavaid sõnu öeldes vähemalt võimalikuks ja möönis, et kannatanu võib karta ähvarduse täide viimist. 4

(12)7. Süüdistus

§ 201lg 1 järgi 7.1 K.S.

k (tlk 56 –57) külastas 20.05.2019 Värska alevikus Pikk 4 asuvas kauplust Lemmik ja unustas sinna ukse kõrval olevale lauale enda mobiiltelefoni Huawei P10 Plus väärtusega 579 eurot (tlk 15). Ta avastas selle umbes 15 minutit hiljem ning läks poodi tagasi. Mobiiltelefoni seal enam ei olnud. Poemüüja kirjeldas talle isikut, kes telefoni ära võttis. Müüja T.Ä. u ütluste kohaselt (tlk 59 –60) tuli keegi ostjatest ja tõi mobiiltelefoni selgitusega, et ilmselt on keegi selle poodi maha unustanud. Siis tuli poodi suurem meesterahvas ja ütles, et tegemist on tema telefoniga, ta võttis selle ning jooksis bussi peale tagasi. Tunnistaja tundis selles mehes ära S. Sergejevi. Umbes poole tunni pärast tuli K.S. k oma telefoni otsima. Bussijuht, tunnistaja R.T. rääkis, et tema elukaaslane helistas poest ja ütles, et keegi on oma telefoni sinna unustanud. R.T. teavitas sellest oma kolme reisijat. Üks neist, S. Sergejev, läks välja, käis poes ära ja tuli bussi peale tagasi. (tlk 60). 7.2 Süüdistatava versiooni kohaselt oli tal samasugune telefon. Kui bussijuht teatas poest leitud telefonist, kontrollis ta taskuid ja enda telefoni ei leidnud. Seejärel läks ta poodi ja võttis seal olnud telefoni seda enda omaks pidades kaasa. Erinevate asjaolude tõttu ei saanud ta kuni politsei kõneni aru, et tegemist on võõra telefoniga. (tlk 65–67) 7.3 Maakohus märkis, et süüdistatava esitlusviis on väga jõuline ja veenev. Paraku oli see samasugune ka hooldekodu episoodides, kus tema ütlused olid selgelt ümberlükatavad teiste isikute ütlustega. Seega ei suurendanud veenev esitlusviis ütluste usaldusväärsust, vaid andis teavet selle kohta, et S. Sergejev on hea rääkija, kes leiab tõusetunud küsimustele käigu pealt näiliselt usutavad selgitused. 7.4 Maakohus analüüsis süüdistatava väiteid ka sisuliselt ning leidis, et need on täiesti vastuolulised (õhtul maakoju jõudes avastas, et telefon on tühi ja kuna laadija oli tema teises kodus - korteris Ruusal jäi telefon laua peale lihtsalt seisma; maal oli ta paar päeva; maalt kohe ei saa tagasi, alles järgmisel päeval, busse ei käi; pärast tuli ja laadis, hakkas sisse lülitama, pani PIN-koodi ja telefon blokeeris kinni; ajal, mil ta oli naise ja lastega Põlvas ja politsei helistas, oli kõnealune telefon maal. Telefon sattus tema valdusesse 20. mail 2019. Politseiametnik T.V. (tlk 61) vestles süüdistatavaga 23.05.2019. Maakohus leidis, et sellesse ajavahemikku ei ole mahutatav telefoni paar päeva laua peal hoidmine, Ruusal laadija järel käimine, tagasi maal olles laetud telefoni vale PIN koodi sisestamine, mille tagajärjel see blokeerus, uuesti bussiga Põlvasse sõitmine, millise käigu kestel helistas naise numbrile politsei ning süüdistatav läks kohe politseisse. 7.5 Kannatanu K.S. ku sõnul ei olnud tema telefoni aku tühjaks saamas. Kuna tegemist oli suhteliselt uue esindusest ostetud telefoniga, on poole päeva jooksul aku tühjenemine selliselt, et telefon välja lülitub, ka äärmiselt vähetõenäoline. K.S. ku sõnul olid telefoni tagasi saades kadunud kõik kontaktid, sõnumid ja fotod. Süüdistatava sõnul pani ta PIN koodi sisse, kuid telefon blokeeris kinni, siis laadis ta selle ümber (tegevuse kirjeldusest nähtuvalt on silmas peetud tehase algseadmete taastamist), pani uuesti PIN koodi, kuid telefon ikka ei käivitunud. Süüdistatav arvas, et ta on PIN koodi unustanud ja pidi seda järjekordselt Ruusal asuvasse korterisse otsima minema. Tehase algseadmete taastamine juhul, kui telefoni sisse ei pääse, on internetis vabalt leviva teabe kohaselt võimalik. Tehase algseadmete taastamine kustutab kasutaja kogu personaalse info. S. Sergejevi selgitustest ei järeldu maakohtu arvates arusaadavat põhjust algseadmete taastamiseks. 5

(12)7.6 S. Sergejevile heidetakse ette

§ 201

esimest teoalternatiivi - valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramist. Prokuratuur on lähtunud kõrvaldamata jäävaid kahtlusi süüdistatava kasuks tõlgendades eeldusest, et valduse saamise hetkel ta ei teadnud, et tegemist on võõra telefoniga. Maakohus asus seisukohale, et hiljemalt telefoni kasutama hakates sai S. Sergejev aru sellest, et tegemist pole tema telefoniga. Telefonil olid välised kahjustused ja see ei käivitunud PINkoodiga. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul (RKKK 1-13-5173/196 p 17 koos edasiste viidetega). Telefoni algseadmeid taastades kustutas ta sellest eelmisele valdajale kuuluvad andmed. Kohtu hinnangul pööras ta sellega asja enda kasuks. S. Sergejev tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Poest kaasa võetud, teistsuguste eritunnustega ja PIN-koodile mittereageeriva telefoni puhul pidas ta võimalikuks ja möönis selle kuulumist teisele isikule. Telefoni omanikule viitavate andmete kustutamine telefonist näitab, et S. Sergejev tahtis telefoni endale jätta ja kõrvaldada sellest kõik andmed, mille põhjal saab tuvastada telefoni tegelikku omanikku. Telefoni kasutama hakkamine ei õnnestunud ja süüdistatav sai teada, et teda seostatakse K.S. ku telefoni kaotsiminekuga. S. Sergejev otsustas telefoni tagasi anda. Telefoni politseile üle andmine ei ole käsitatav loobumisena. Telefoni algseadmete taastamisega ja telefonist omaniku andmete kustutamisega pööras S. Sergejev võõra telefoni enda kasuks ja viis ühes sellega omastamise lõpuni. 8. Karistus 8.1 Kõikide kuritegude puhul on sanktsioonina ette nähtud nii rahaline karistus kui ka vangistus. Kohus ei pidanud rahalist karistust võimalikuks. Esiteks on kõikide tegude puhul süü selleks piisavalt suur. Teiseks puudub S. Sergejevil ametlik töökoht. Karistus peab olema mõjus. Selline karistus, mida isik täitma ei asu, ei ole mõjus. Kolmandaks ei võimalda kergemaliiglise karistuse mõistmist eripreventiivsed kaalutlused. Kohtu ette pole toodud ühtegi asjaolu, millest järelduks, et S. Sergejev alluks karistuse eripreventiivsetele mõjudele. Ta on varem kandnud vanglakaristust, toime pandavate kuritegude spekter on lai, uute tegude toimepanemist ei hoia ära teadmine sellest, et võrdlemisi pikk vangistus on jäetud tingimuslikult kohaldamata. 8.2

§ 120näeb karistusena ette kuni 1-aastase vangistuse.

Kohtu hinnangul vastab teosüüle karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisest mõnevõrra väiksemaks - S. Sergejev ähvardas kannatanut ühel korral ning ta ei viibinud ähvardamise ajal kannatanuga samas ruumis. Maakohus otsustas mõista S. Sergejevile karistuseks 4 kuud vangistust. 8.3

§ 121lg 1 näeb karistusena ette samuti kuni 1-aastase vangistuse.

Selle koosseisu puhul hindas kohus teosüü keskmisest suuremaks, sest S. Sergejev lõi kannatanut korduvalt rusikatega pähe ja jalaga selga ka pärast seda, kui kannatanu oli maha kukkunud, ja ta lõpetas kannatanu löömise alles siis, kui kannatanu töökaaslane lõi teda põrandamopiga. Maakohus otsustas mõista S. Sergejevile karistuseks 7 kuud vangistust. 8.4

§ 201lg 1 näeb karistusena ette kuni 1-aastase vangistuse. Tulenevalt omastatu väärtusest hindas kohus teosüü keskmiseks. Maakohus pidas võimalikuks sanktsiooni 6

(12)keskmisest mõnevõrra väiksema karistuse mõistmist seetõttu, et S. Sergejev valis hiljem käitumisviisi, mis võimaldas kannatanul oma telefoni tagasi saada. Kuigi tema kaalutlused ei pruukinud olla kannatanu huve silmas pidavad, saanuks ta siiski valida ka kannatanut rohkem kahjustava käitumisviisi. Maakohus mõistis S. Sergejevile karistuseks 4 kuud vangistust. 8.5 Lõpetuseks mõistis maakohus S. Sergejevile

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liikaristuseks 9 kuud vangistust.

§ 74

lg 5 esimese lause ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu

  1. jaanuari 2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust võrra ja S. Sergejevi liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Apellatsioon
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kaitsja apellatsiooni. Selles palutakse maakohtu otsus tühistada osaliselt, s.o

§ 120

lg 1 ja

§ 201lg 1 järgi süüdimõistmises ja mõista S.

Sergejev õigeks. Kergendada karistust

§ 121lg 1 järgi.

9.1

§ 121lg 1 järgi süüdimõistimise osas märgib apellant järgmist.

Vaidlust ei ole selles, et 21.06.2019.a. tuli S. Sergejev OÜ Värska Südamekodu koos teise isikuga, kes järgnevate sündmuste toimumise ajaks lahkus. S. Sergejev suhtles A.T. iga ja hiljem tegi hooldekodu köögis tutvust seal tööd tegevate naistega. Tõsi küll mitte just kõige viisakamal moel. A.T. ja S. Sergejev lahkusid majast õue, kus tekkis lisaks sõnalisele konfliktile ka füüsiline. S. Sergejev väidab, et esimesena tõukas ja lõi teda A.T. , siis tema vastu ja nii nad seal kaklesid. Kuigi S. Sergejev ennast süüdi ei tunnista, siis ta saab aru, et ilmselt sai A.T. siiski rohkem temalt vastulööke kui oleks olnud hädavajalik enda kaitseks. Kaitsja leiab, et

§ 121lg 1 asjaolusid ümber lükata ei ole võimalik nii, et väita, et S.

Sergejev ei ole kuritegu toime pannud. Seda on kaitsja ka kaitsealusele selgitanud. Kaitsealune mõistis, kui ei soovi sellega leppida. 9.2 Kaitsja arvates on tõendamata

§ 120lg 1 koosseis.

Pärast kaklust, siis kui A.T. oli hoonesse saanud ja uks seestpoolt suletud, karjus ja sõimles vene keeles S. Sergejev väljas akna taga ja lõi mitu korda vastu akent rusikatega. Aken jäi terveks. Sellest teeb kaitsja järelduse, et S. Sergejevi eesmärk ei olnud akent katki lüüa. See, et alkoholijoobes S. Sergejev vihast karjus ja sõimles vene keeles ja muu hulgas ütles, et „ja tebja zavalju“, ei tähenda tegelikult veel olukorra tõsidust, s.o. et tegelikkuses ka ta seda soovis ja nii mõtles. Kannatanu sõnul tajus ta S. Sergejevi öeldut reaalse tapmise ähvardusena ja kartis. Süüdistatava sõnade tähendust mõistvale inimesele sh kannatanule, mõjub asjaolude kogum vahetu ja reaalse tapmisähvardusena. Kaitsja selles kohtuga ei nõustu. Kaitsja märgib, et füüsiline konflikt oli lõppenud. Kannatanu oli majas, uks oli lukus. Akna peale rusikaga löök ei olnud nii tugev, et aken oleks purunenud. S. Sergejev oli alkoholijoobes, sõimles ja röökis vene keeles, millest tunnistajad aru ei saanud, kuna nad vene keelt ei oska. Kaitsja osundab, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada ning ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. 7

(12)Riigikohus on rõhutanud, et läbi sellise teiste asjaolude analüüsi peab olema välistatud süüteokoosseisu toimealast nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluse adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid. Kaitsja on seisukohal, et S. Sergejevi väljaütlemist ja räuskamist tulebki võtta kui purjus, vihase ja solvunud inimese praalimist, kes ei mõelnud seda ise ka tõsiselt, rääkimata tegelikkusest. Kaitsja arvates kohtuotsusest ei nähtu ühtegi argumenti, mis võimaldaks teha teistsuguse järelduse kui kaitsja. Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõnelda kuriteost

§ 120mõttes.

9.3 Kaitsja arvates on küsitav süüdistus

§ 201lg 1 järgi.

Kaitsealune süüdi end ei tunnista. S. Sergejev arvas, et telefon tema oma, siis kui sai politseilt teada, et keegi on selle kaotanud, tõi selle kohe politseisse. Kaitsja leiab, et tegemist on olukorraga, kus isik ei soovinud omastada telefoni. See, et ta kohaselt peale Pini sisestamist telefoni tööle ei saanud ja ümberlaadis, on küll faktiliselt õige, kuid see veel ei näita, et tal oleks soov seda telefoni endale jätta või kellegi kolmanda kasuks pöörata. Fakt on see, et kui politsei oli temaga vestelnud, siis tõi telefoni politseisse. Kaitsja leiab, et asjaolu, et telefon S. Sergejevi käes oli ja ta oleks võinud selle telefoni iseenda või kolmanda kasuks pöörata, on teoreetiliselt õige, kuid praktiliselt ta seda ei teinud. Tulenevalt KrMS § 7 lg 3 kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Prokuratuuri seisukoht 10. Prokuratuur palub jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohus on järginud tõendite hindamise põhimõtteid, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning põhjendanud, millistele tõenditele S. Sergejevi süüditunnistamine tugineb. 10.1 Kaitsja leiab, et süüdistatava poolt kannatanule öeldu oli purjus inimese praalimine ning ta ei mõelnud seda tõsiselt. Kohus on õigesti märkinud, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks sellisena näima. Tähtsust ei oma ka see, kas tunnistajad said venekeelsest ähvardusest aru või mitte, sest ähvardus oli suunatud kannatanule, kes seda mõistis ning kelles see tekitas hirmu. Vaatamata sellele, et ähvardamise ajal oli Sergejev akna taga, siis oli tema eelneva tegevuse põhjal täiesti reaalne alus kartuseks, et ta võib akna katki lüüa, sealt siseneda ja oma ähvarduse teoks teha. Tagumise tulemusena aken tõepoolest kohe ei purunenud, aga oli alust arvata, et taolise tegevuse jätkudes võib see juhtuda. Seega ei saa kannatanu reaktsiooni kuidagi ebaadekvaatseks pidada ning ähvardus tundub reaalne ka keskmisele kõrvalseisjale. 10.2 Maakohus on põhjalikult analüüsinud süüdistatava tegevust ning põhjendanud, miks ta leiab, et S. Sergejev pööras võõra telefoni enda kasuks, tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatav viis telefoni politseisse kriminaalmenetluse käigus politseiametniku korraldusel pärast seda kui oli tuvastatud, et telefoni võttis kauplusest Sergejev. Seega ei saa telefoni politseile üleandmisest järeldada, et ta ei soovinud telefoni endale jätta. Telefoni tagastamist 8

(12)võib pidada kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks, sest nagu kohus õigesti leidis, oli omastamine selleks ajaks lõpule viidud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasjaga, maakohtu seisukohtadega ning apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus jääb muutmata ning kaitsja apellatsiooni edu ei saada. Kogutud tõendid ning nende alusel tuvastatud asjaolud ei võimalda apellatsiooni rahuldamist ning S. Sergejevi õigeksmõistmist, kvalifikatsiooni või karistuse muutmist. Maakohtu otsus S. Sergejevi süü tuvastamisel kõigis kuritegudes ning tegudele õigusliku hinnangul andmisel on veatu. Ammendavad on kohtu seisukohad ka karistuse mõistmisel. Apellatsiooni väited maakohtu põhistusi ümber ei lükka.
  2. Eelmärgitut silmas pidades jääb apellatsioonikohtul seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi üle korrata ei ole vaja. Alljärgnevalt saab vastatud apellatsiooni põhiväidetele.
  3. S. Sergejevi süüdistuses

§ 121

lg 1 järgi märgib kaitsja, et kuigi süüdistatav end süüdi ei tunnista, mõistab ta, et ilmselt sai kannatanu A.T. temalt rohkem vastulööke. Apellant palub S. Sergejevile selle kuriteo eest mõistetud karistust kergendada.

  1. Vaidlust ei ole selles, et 21.06.2019 kella 18.10 paiku S. Sergejev lõi Setomaa vallas Saatse külas OÜ Saatse Südamekodu juures A.T. it korduvalt rusikatega ja jalgadega pea, käsivarte, rinnaku ja ülaselja piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu, ninaluude murru ja hematoomid.
  2. Hinnates süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlusi, nõustus maakohus süüdistusega, tunnistades S. Sergejevi selles süüdi (vt maakohtu otsuse p-d 5-13). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub vähimgi põhjus maakohtu otsustuse muutmiseks. Tulenevalt apellatsioonis väljendatust, puudub vajadus maakohtu seisukohtade ülekordamiseks. Maakohus mõistis S. Sergejevile kannatanu A.T. i kehalise väärkohtlemise eest karistuseks 7 kuud vangistust. Apellant palub S. Sergejevile mõistetud karistust kergendada, esitamata ühtegi põhjendust selle toetuseks. Kohtukolleegium jätab süüdistatavale

§ 121

lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmata, sest maakohtu põhistused karistusliigi valikul ning vangistuse pikkuse määramisel on kooskõlas S. Sergejevi süü suuruse ja tema isikuga. 16. Kaitsja arvates on tõendamata S. Sergejevi süüdistus

§ 120lg 1 järgi.

Kohtu seisukohtadega kaitsja ei nõustu, märkides, et füüsiline konflikt S. Sergejevi ja A.T. i vahel oli lõppenud. Kannatanu oli majas, uks lukustatud. Samuti ei olnud süüdistatava löögid aknale nii tugevad, et aken oleks purunenud. Kuigi kannatanu väitis, et ta kartis ja võttis S. Sergejevi öeldut „ja tebja zavalju“ tõsiselt, ei olnud selleks tal mingit alust. Süüdistatav oli õues, uksed olid lukus ning S. Sergejev ei oleks kuidagi saanud tapmisähvardust täide viia. Kaitsja hinnangul oli tegemist purjus, vihase ja solvunud S. Sergejevi praalimise ja räuskamisega. 17. Nagu maakohus tabavalt märkis, et sündmused hooldekodu juures kannatanu A.T. i ja tunnistaja T.L. u kööki varjumisega ei lõppenud. Köögiuks oli lukus ja kannatanu oli 9

(12)kraanikausi juures külma vee all (kannatanul oli ninaluu purustamise tõttu rohke verejooks), kui tuli akna taha S. Sergejev. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et S. Sergejev kolkis aknale, nii et nukid olid verised. Aken õnneks katki ei läinud (tunnistaja T.L. u ja kannatanu A.T. i ütlused). Süüdistatav sõimles, hääletoon oli kuri (T.L. vene keelt ei mõistnud). Kannatanu A.T. selgitas, et S. Sergejevi poolt aknale peksmise ja karjumise käigus öeldu „ja tebaj zavalju“ on selgelt mõistetav tapmisähvardusena. Kannatanu ütluste kohaselt „ta lõi rusikaga vastu akent, kui ei oleks see aken nii tugev, siis ma ei kujuta ette, mis oleks edasi olnud“. Kannatanu reaalselt kartis.
  1. Kaitsja arvates oli S. Sergejevi käitumine hinnatav purjus solvatud inimese praalimisena ning mingit alust kõrvaltvaataja pilgu läbi kannatanul ähvardust karta ei olnud.
  2. Esmalt märgib kohtukolleegium, et S. Sergejevi poolt väljaöeldu tähenduses vaidlust ei ole. „Ja tebja zavalju“ on üheselt mõistetav tapmisähvardusena. (vt ka maakohtu otsuse p1415). Kaebaja leiab, et süüdistatav vaid praalis, köögiuks oli lukus, aken jäi terveks, mistõttu saab väita, et S. Sergejev ei mõelnud öeldut tõsiselt. 20.

§-s 120 sätestatu kohaselt rünnatakse teise isiku vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Seejuures tuleb rõhutada, et ärvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei peagi olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks näima sellisena.

  1. Eelmärgitu valguses ei ole tõendamiseseme tuvastamise seisukohalt mingit tähtsust sellel, kas S. Sergejev ka öeldud ähvardust tõsiselt mõtles. Oluline on tuvastada kannatanu arusaam ning hinnang öeldule. Nagu eelnevalt sai märgitud, kannatanu A.T. kinnitas, et temal oli tõsine kartus S. Sergejevi ähvarduse osas. Edasi tuleb hinnata, kas kannatanu kartusel sai olla alust.
  2. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et A.T. il oli põhjendatud alus karta S. Sergejevi tapmisähvarduse täideviimist. Maakohus tuvastas, et enne tapmisähvardust pani S. Sergejev toime kannatanu A.T. i kehalise väärkohtlemise – hooldekodu õues peksis kannatanut rusikate ja jalgadega, mille käigus purustas tal ninaluu, tekitas hematoomid. Tänu tunnistaja T.L. u sekkumisele, kes lõi vägivallatsevale S. Sergejevile põrandamopiga selga, õnnestus A.T. il süüdistatavast vabaneda ning varjuda hooldekodu kööki ja T.L. lukustas köögiukse. Kohtukolleegiumi hinnangul proovis S. Sergejev kannatanut kätte saada, karjus ja sõimles vihaselt, pekstes seejuures vastu akent, mistõttu köögis viibijad kartsid selle purunemist (kannatanu oli samal ajal akna all oleva kraanikausi juures, kuna tal oli rohke verejooks). Nagu märkis tunnistaja T.L. , peksis S. Sergejev aknale nii et nukid ja aken olid verised. (kohtuistungi protokoll, lk 15). Kohtukolleegium leiab, et kuna enne ähvardamist leidis aset S. Sergejevi vägivallatsemine kannatanu kallal, oli kannatanul tõsiseltvõetav alus karta S. Sergejevi tapmisähvardust. Kohtukolleegiumi hinnangul lisas ähvardusele tõsiseltvõetavust räuskava purjus süüdistatava aknalepeksmine nii, et käsi ja aken olid verised.
  3. Kaebaja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui tunnistas S. Sergejevi süüdi

§ 201lg 1 järgi.

Kaitsja arvates on tegemist olukorraga, kus S. Sergejev ei soovinud omastada võõrast telefoni. Asjaolu, et S. Sergejev kohe pärast PIN koodi panekut telefoni tööle ei saanud ja selle ümber laadis, ei näita, et ta soovis telefoni endale jätta. Kaitsja rõhutab, et pärast politseiga vestlust tõi S. Sergejev telefoni politseisse. Mõni päev telefoni valdust ei loe. 10

(12)24. S. Sergejevit süüdistati

§ 201

lg 1 järgi valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. Nimelt sai S. Sergejev 20.05.2019 Võru maakonnas Setomaa vallas Värska alevikus poest Lemmik enda valdusesse K.S. u poolt sinna unustatud mobiiltelefoni Huawei P10 Plus, mille ta pööras enda kasuks.

  1. Maakohus analüüsis selles süüdistuses kogutud tõendeid, sealhulgas S. Sergejevi ütlusi (arvas, et tegemist on temale kuuluva telefoniga). Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et S. Sergejevi selgitused selle kohta, miks ta tegi telefoni algseadete taastamist, ei ole arusaadav. Maakohus põhjendatult märkis sedagi, et hiljemalt telefoni kasutama asumisest sai S. Sergejev aru, et telefon ei ole tema oma. Tuleb rõhutada, et kannatanu telefonil oli välised kahjustused ja see ei käivitunud PIN koodiga. Nimetatud asjaolud andis süüdistatavale selge signaali, et antud telefon ei ole tema oma. Vaatamata nendele asjaoludele tegi S. Sergejev telefoni algseadete taastamise, millega kõrvaldas telefoni tegeliku omaniku andmed. Nimetatud asjaolu aga näitab selgelt, et S. Sergejev tahtis telefoni endale jätta. Alles siis, kui S. Sergejev sai teada, et teda otsib politsei, sest teda seostatakse kannatanu telefoni kaotsiminekuga, viis ta selle politseisse. Selleks ajaks oli S. Sergejev omastamise teokoosseisu juba täitnud ning telefoni hilisem (3 päeva hiljem) sunnitud tagastamine ei ole hinnatav omastamisest loobumisena.
  2. Lõpetuseks osundab apellant KrMS § 7 lg-le 3, mille kohaselt kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
  3. KrMS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu praktika kohaselt peab põhjendatud kahtluse tekkeks, sealhulgas ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses, kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt RKKKo
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17–20;
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 21 ja
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11.). Eeltoodud kohtupraktika valguses saab antud kriminaalasjas märkida, et ringkonnakohtu hinnangul kõrvaldamata kahtlusi S. Sergejevi süüs pole jäänud ning maakohus on süüdistatava põhjendatult süüditunnistanud kõigis talle ettheidetud kuritegudes.
  10. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  11. Kaitsja esitas taotluse tasu määramiseks S. Sergejevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 120 minutit. Kokku taotleb kaitsja tasu 129 eurot ja 60 senti (sh käibemaks 21,60). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7, leiab et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb käesolevas punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel S. Sergejevilt riigi kasuks välja mõista. 11

(12)(allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.