4-20-1311 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2020. a Tallinn Väärteoasja number 4-20-1311 (2302,20,001769) Kohtunik Märt Toming Bogdan Pavlovs

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupp Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse Menetlusalune isik: Bogdan Pavlovski, ik: 38904010214, elukoht: xxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta Bogdan Pavlovski kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 26.02.2020 otsusele nr 2302,20,001769

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 26.02.2020 otsus nr 2302,20,001769

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 29.04.2020. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 29.05.2020. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 30.05.2020. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 26.02.2020 otsusega nr 2302,20,001769 karistati Bogdan Pavlovskit LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et Bogdan Pavlovski juhtis 03.02.2020 kella 15:07 paiku Järvevana teel (Tartu mnt ja Veerenni tn vahel) Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond mootorsõidukit kiirusega 106 +/-4 km/h. Suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 32 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Ma palun vaidlustada antud karistust. Palun teid jätta juhiload alles, kuna minu töö sõltub juhiloadest, sest pean alati käima objektilt objektile. Ja objektid asuvad mitte ainult Tallinaas ja Tallinast väljast ka. Liikuda bussiga see teeb minu töö võimatuks, kuna lisaks pean kogu aeg tooma materjali ja tööriistu objektidele. Luban teile, et see oli viimane kord ja nüüd sõidan eeskujulikult. Ei ole soovi kohtuistungist osa võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kaebuses Harju Maakohtule soovib kaebaja vaidlustada temale määratud karistust. Kaebaja selgitab, et juhtimisõigus on temale vajalik, kuna sellest sõltub tema töö. Kaebaja peab sõitma erinevatelele objektidele nii Tallinnas kui Tallinnast väljas ning toimetama sinna materjale ja tööriistu. Ühistranspordiga liikudes oleks selle töö tegemine võimatu. Kaebaja lubab, et pani sellise rikkumise toime viimast korda ning edaspidi sõidab ta eeskujulikult. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et B. Pavlovski süüline käitumine LS § 50 lg 5 p 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis B. Pavlovski mootorsõidukit Tallinnas Järvevana teel, Tartu maantee ja Veerenni tänava vahel, Veerenni tänava suunas, kus suurim lubatud kiirus oli 70 km/h, kiirusega 106 +/- 4 km/h, kusjuures laiendmääramatus 4 km/h arvestatakse isiku kasuks. Seega on lõplikuks lugemiks, millest lähtuti süüteo kvalifitseerimisel, mitte vähem kui 32 km/h. Tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel, s.o suurima lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse kiiruse ja lubatud suurima sõidukiiruse vahe pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav, ega saanud märkamatuks jääda. Väärteotoimikus olevalt videosalvestuselt nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk xxx, registreerimisnumbriga xxx liigub teistest sõidukitest kiiremini ning möödub paremal liikuvatest sõidukitest. Ka oma ütlustes kinnitab menetlusalune isik, et oli teel objektile ning ületas kiirust. 2 Kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik E V on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada kiirusemõõteseadet LaserCam 4, seerianumbriga LE0046. Kiirusemõõteseade LaserCam 4, seerianumbriga LE0046 taatlustunnistus TTRS-19/00288 andmetel on seadme taatlus teostatud 29.11.2019 kehtivusajaga 1 aasta. Seega 03.02.2020 kell 15:07 omas kiirusemõõteseade kehtivat taatlustunnistust. Tehnilise Järelevalve Amet on väljastanud 11.12.2013 mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse TJA 6.13-3/12.18.13, mille kohaselt on Tehnilise Järelevalve Amet viinud läbi laserkiirusmõõturi LaserCam 4 legaalmetroloogilise ekspertiisi ja tunnistanud seadme vastavaks Eesti õigusaktide nõuetele. Nimetatud tüübikinnitustunnistus kehtib kuni 11.12.2023. Kiirusemõõteseadme LaserCam 4 puhul on tegemist laserradarseadmega, mis mõõdab liikuva objekti kiirust ja kaugust seadmest, salvestades samal ajal mõõdetavast objektist video ning jäädvustades nii sihtmärgi liikumise ajaloo. Igapäevaselt läbib seade kontrolli, kus testitakse seadme mõõtmistäpsust. Seadme käivitamisel teeb seade enesetesti ning mõõtmist teostama asuv politseiametnik teostab seadmele HUD-sihiku testi kontrollides seadme kiirusmõõturi horisontaalset ja vertikaalset joondatust laserkiirega. Lisaks teeb mõõtja seadmele kauguse täpsuse testi mõõtes fikseeritud kaugusel oleva objekti kaugust (lubatud eksimus kuni 30

1. cm)ning nulltesti, kus mõõtes paigal seisva objekti kiirust, peab tulemuseks olema kiirus 0 km/h. Liiklusjärelevalvet teostades arvutab seade vastava algoritmi abil seadmest väljunud ja tagasi peegeldunud infrapunaimpulsside aja põhjal liikuva objekti kiiruse ja kauguse, mis kuvatakse kasutajale. Menetlusalune isik viitab kaebuses, et juhtimisõiguse omamine on talle töö tegemiseks vajalik ning ühistranspordiga liikudes pole töö tegemine võimalik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik oli oma kohustustest teadlik juba enne teo toimepanemist ning oleks pidanud liikluses käituma õiguskuulekalt, et vältida juhtimisõiguse kaotamist ja sellele järgnevate ebameeldivate piirangute realiseerumist. Menetlusalusel isikul tuleb arvestada, et pannes korduvalt toime liiklusalaseid väärtegusid võidakse tema suhtes kohaldada teiseliigilisi karistusi, mis võivata piirata tema era- ja tööelu suuremal määral, kui rahatrahv. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistuse aluseks isiku süü. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk LS § 227 lg 2 (suurima lubatud sõidukiiruse ületamine 21- 40 km/h). Käesoleval juhul võib LS § 227 lg 2 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse keskmist määra arvestades öelda, et kuivõrd menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 32 km/h, on tema süü keskmine. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud KarS § 57 ja 58 tulenevad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud, et karistus peab mõjutama süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ning arvestab ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtuvälise menetleja arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Menetlusalusel isikul on 2 kehtivat väärteokaristust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Rahatrahvid on tasutud, kuid sellegi poolest ei mõjutanud need menetlusalust isikut õiguskuulekusele. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6-17 asunud seisukohale, et kui menetlusalune isik pärast rahatrahvide korduvat määramist siiski jätkab liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise asetanud ennast olukorda, kus sama karistusliigi kohaldamine pole otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on 3 tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise vajalikkust. Kuivõrd rahatrahv karistusliigina on ennast ammendanud ning riigikohus on lahendis nr 3-1-158-13 asunud seisukohale, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest karmim, kohaldas kohtuväline menetleja seekordse rikkumise puhul LS § 227 lg 2 alusel põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Sama lahendi p 18 kohaselt peab korrakaitseorgan karistuse üldpreventiivse eesmärgina kõigile liiklejatele näitama, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohaldatud karistus on kooskõlas isiku süü suurusega ja arvestab süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise heli- ja videosalvestuselt ning väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja Bogdan Pavlovski juhitud sõiduki XXX reg. märk XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 03.02.2020 kella 15:07 ajal mõõtevahendit LaserCam4 LE0046. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 106 km/h teelõigul, kus menetlusalusele isikule oli LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 102 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 32 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja E V, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-19/00288), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 32 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõuet. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse 4 isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit teelõigul kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/
2. h)mitte vähem kui 32 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 32 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, s.t menetlusalune isik seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub, olles varem juba korduvalt samalaadse süüteo eest karistatud, olles seega teadlik ka teo karistatavusest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 32 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. 5 Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud üle keskmise määra, so 32 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kuna kaebuse esitajat on vähem kui aasta jooksul karistatud samalaadsete väärtegude eest kaks korda, võib asuda seisukohale, et kaebuse esitajale on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine temale omane käitumine liikluses ja see on muutunud süsteemseks. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine tiheda liiklusega teelõigul. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ja mõlemad suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. 29.06.2019 karistati Bogdan Pavlovskit LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, s.o 140 eurot ning kõigest 5 päeva varem, s.o 24.06.2019 oli Bogdan Pavlovski samuti toime pannud liiklusalase rikkumise, mistõttu karistati teda LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. See on ilmekas näide sellest, et eelmistest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud kahest erineva suurusega rahatrahvist on mõlemad tasutud. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on 6 vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja ongi määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse allesjätmist, põhjendades seda sellega, et tema töö sõltub juhiloast, sest ta peab käima objektilt objektile ja objektid asuvad mitte ainult Tallinnas vaid ka Tallinnast väljas. Bussiga liikumine teeks tema töö võimatuks, kuna kogu aeg peab ta tooma materjali ja tööriistu objektidele. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Samuti nähtub isiku karistusregistri andmetest, et viimane kord, s.o 16.07.2019 karistati Bogdan Pavlovskit rahatrahviga 100 trahviühiku, s.o 400 euro ulatuses. Kuivõrd LS § 227 lg 2 järgi on suurim lubatud rahatrahv nimetatud sätte järgi 100 trahviühikut, ei ole võimalik sellest suuremat rahatrahvi menetlusalusele isikule määrata. Samuti ei näe kohus uuesti võimalust karistata isikut ettenähtud sanktsiooni maksimaalmääras, s.o 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot, kuna see ei vastaks enam menetlusaluse isiku süü suurusele ja pealegi ei sunniks juba varasemalt samas summas kohaldatud rahatrahv kaebuse esitajat õiguskuulekusele ja liikluses korrektsele käitumisele, kuivõrd seni on kaebuse esitaja rahaline mõjutamine samalaadsete süütegude eest jäänud tagajärjetuks. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna teadis ta ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema majanduslik olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba korduvalt rahatrahvidega karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, siis kaebuse esitaja taotlus juhtimisõiguse allesjätmiseks jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7