lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Kuivõrd maakohtul tekkis menetluskulude jaotuse märkimisel viga, siis täpsustab kohus maakohtu resolutsiooni menetluskulude jaotuses osas ja märgib selle tervikresolutsiooni § 654 lg 22 alusel. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 5 Määruskaebusmenetluses vaieldakse selle üle, kas võlausaldajatel on olemas selge nõue võlgniku vastu ja kas võlgnik on põhjendatult nõudele vastu vaielnud. Määruskaebuste esitajad on seisukohal, et nende nõuete aluseks olevad kokkulepped ja nõuded on piisavalt selged, mistõttu on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme, jättes võlgnikule ajutise halduri määramata. Kaebajad leiavad, et ka võlgniku toodud vastuväited ei ole põhjendatud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama nõude olemasolu. Eelnev tähendab, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses esile tooma selged ja vaidlustamata asjaolud ning esitama tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude võlgniku vastu. Võlausaldaja I kaebuse väited ei ole aluseks maakohtu lahendi tühistamisele. Võlgnik esitas võlausaldaja I nõudele vastuväite, et 04.04.2019 kokkuleppe tühistamise tõttu on laenuleping tagatud hüpoteegiga ja alternatiivselt võlausaldaja I nõuded on täidetud laenumaksete tegemisega ja kinnistu müügiga. Maakohus leidis õigesti, et võlausaldaja I nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuleb kohtul anda hinnang kokkuleppest taganemisele. Võlausaldaja ja võlgniku toodud väited taganemise kehtivuse osas vajavad asjaolude täiendavat väljaselgitamist ulatuses, mida ei ole pankrotimenetluse raames võimalik teha, arvestades esitatud väidete mahtu ja sisu. Sama kehtib ka võlgniku alternatiivse vastuväite kohta. Maakohus leidis õigesti, et nõue ei ole pankrotimenetluse edasiseks läbiviimiseks piisavalt selge ja võlausaldaja I nõuet tuleb hagimenetluses eraldi selgeks vaielda. Ringkonnakohtul puudub alus pidada võlgniku vastuväiteid põhjendamatuteks. Ringkonnakohus möönab, et pankrotiavalduse esitamine võlausaldaja I poolt võis olla ka pahatahtlik, nagu on leidnud maakohus. Võlgnik esitas 26.08.2019 menetlusdokumendi lisana nr 1 võlausaldaja I teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta 04.06.2019 määrusega (portugali keeles). Tegemist oli aga menetluse algatamise määrusega. Seega avaldas võlausaldaja I võlgniku osas ebaõiget teavet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist võlausaldaja I poolt heauskse käitumisega võlgniku osas. Võlgnik esitas võlausaldaja II nõudele aegumise vastuväite. Võlausaldaja II hinnangul on võlgnik võlgnevust kogu aeg tunnistanud. Maakohus leidis õigesti, et 18.06.2019 e-kirjast ei saa lugeda välja nõude tunnustamist võlgniku poolt. Võlausaldaja esitas ka 30.01.2019 kirjavahetuse HH ja MR vahel. Selles e-kirjavahetuses ei ole võlgnik sõnaselgelt tunnistanud võlausaldaja II ja võlgniku vahel 31.05.2011 laenulepingust tulenevat võlgnevust, siis ei ole ilma asjaolusid täiendavalt väljaselgitamiseta võimalik asuda seisukohale, kas võlgnik on poolevahelisest laenulepingust tulenevat võlgnevust tunnistanud või mitte ning millises summas. Väited suulise võlgnevuse tunnistamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus leidis õigesti, et maakohus peab hindama laenulepingust tulenevate nõuete aegumist, mh kas aegumine peatus selle tõttu, et võlgnik on võlgnevust tunnistanud ning millises summas on võlgnevust tunnistatud - see aga väljub pankrotimenetluse piiridest. Eeltoodu viitab sellele, et võlausaldaja II nõue ei ole piisavalt selge pankrotimenetluse edasiseks läbiviimiseks ja aegumise küsimus tuleb pooltel eraldi hagimenetluses läbi vaielda. Ringkonnakohtu hinnangul esitas võlgnik põhjendatud vastuväite võlausaldaja II võlgnevusele. Võlausaldajate nõuete olemasolu kindlakstegemiseks on käesoleval juhul vajalik tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis ei ole pankrotimenetluse mõtteks, nagu maakohus õigesti järeldas. Kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2002 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene konkreetseid aluseid, millele tuginedes tuleb kohtul otsustada võlausaldaja nõude selguse 6 üle. Eelnev tähendab, et PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamisel teeb kohus otsustuse selle kohta, kas võlgnik on nõudele vastu vaielnud põhjendatult ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, kohtu kaalutlusõigusest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud, leides, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 ja 4 alusel. Kuna maakohus leidis nõuetekohaselt, et võlausaldajate nõudeid tuleb vaielda läbi eraldi hagimenetluses, siis teistel võlausaldajate väidetel ei ole määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 10. Maakohus jättis määruse resolutsiooniga menetluskulud ½ ulatuses võlausaldaja I kanda ja ½ ulatuses võlausaldaja II kanda. Määruse põhjendavas osas jättis kohus kõik menetluskulud võlausaldajate kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus menetluskulude jaotuse määramisel ebatäpne. Maakohtu resolutsioon eeldab, et kõikidest kuludest ½ kannavad võlausaldajad I ja II, st võlausaldajad kannavad ka teineteise kulusid selles ulatuses. Samas nähtub, et maakohus on tegelikkuses soovinud võlausaldajate menetluskulude jätmist nende endi kanda ja lisaks sellele kannavad võlausaldajad võlgniku menetluskulusid võrdsetes osades (
). Ringkonnakohus muudab maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab, et võlausaldaja I ja võlausaldaja II menetluskulud maakohtus jäävad nende endi kanda ning võlausaldajad kannavad võlgniku menetluskulusid võrdsetes osades, st võlausaldaja I kannab ½ ja võlausaldaja II samuti ½ võlgniku menetluskuludest. Ringkonnakohtu hinnangul on selline menetluskulude jaotus õiglane. 11. Ringkonnakohtus kantud võlausaldajate menetluskulud jäävad
lg 1 alusel nende endi kanda ning kummagi võlausaldaja määruskaebusega seonduvad võlgniku menetluskulud jäävad vastava võlausaldaja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul
lg-st 3 tulenevalt määrata kindlaks ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus.
lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagita menetlustes kohaldatakse esindajakulude väljamõistmisel üldnormina
.
lg 1 järgi tuleb lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata
lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.06.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13). Võlgniku menetluskulud on lepingulise esindaja tasu 2 360 eurot ilma käibemaksuta 14 tunni 45 minuti eest tunnitasuga 160 eurot. Võlgnik taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Võlausaldaja I palub ringkonnakohtul hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust, kuna võlgnik pole näidanud ette kulude detailset koosseisu ja arvestades võlgniku koostatud vastuse pikkust ja esindaja professionaalsust saab kulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks vaid 2 tunni ulatuses. Ringkonnakohus analüüsis määruskaebuste ja võlgniku vastuse sisu ning arvestades asja keerukust ja tähtsust võlgnikule ja asjaolu, et võlgniku esindajaks oli professionaalne õigusabiteenuse osutaja leiab, et võlgniku esindajakulud on põhjendatud tasumääraga 160 eurot tunnis ilma käibemaksuta kokku 6 tunni eest (kokku 960 eurot) arvestusega, et võlausaldaja I määruskaebusele vastamiseks kulus 4 tundi (640 eurot) ja võlausaldaja II määruskaebusele 7 vastamiseks 2 tundi (320 eurot), st võlausaldaja I kannab võlgniku kuludest 66,67% ja võlausaldaja II 33,33%. Võlgniku esindaja tasumäär ei ületa õigusabituru keskmist hinda ja seda saab pidada mõistlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluskulude kindlaksmääramine käesoleval juhul takistatud põhjusel, et puudub detailne kulude koosseisu kirjeldus. Võlgnik on määruskaebemenetluses koostanud ühes menetlusdokumendis vastused mõlema võlausaldaja kaebusele. Seega saavad võlgniku kulud määruskaebemenetluses olla vaid kaebusele vastamise kulud. Kohus saab ise anda hinnangu, kui palju võlgnikul kummalegi kaebusele vastamiseks kulus. Ringkonnakohus rahuldab võlgniku taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks
S § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-is ette nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale.
lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (
Eeltoodust tulenevalt saavad menetlusosalised vaidlustada käesolevat määrust vaid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas ei ole käesolev määrus vaidlustatav. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm Meeli Kaur Mati Maksing 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.