Obsah (6)

§ 102§ 96§ 99§ 100§ 101§ 97

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS Määruse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasja number ja hagi ese nr 2-20-1597 X.X. ja X.X.e hagi X.X. ja X.X.e vastu elatise väljamõistmiseks 525

§ 102

lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17).

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kostja I X. X. sissetulekuks on töövõimetoetus ja puudeastme raha, mis kokku on umbes 400 eurot ja Kostja II X.X. sissetulekuks on töövõimetoetus ja puudeastme raha, mis kokku on umbes 317 eurot. Kostjate esindaja osundab tõsiasjale, et hagejate esindaja vastuses pole märkigi sellest, et kostjate näol on tegemist piiratud teovõimega isikutega. Kostjate esindaja arvates pole asjakohane hagejate esindaja viide Riigikohtu lahendile: Kui Kostjate esindaja palub hagi mõlema kostja suhtes jätte rahuldamata, menetluskulud jätta riigi kanda. Kohtu põhjendused 1.

§ 96

kohaselt on ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (

§ 99lg 1).

Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi (

§ 99

lg 2).

§ 100

lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides (

§ 100lg 2).

Vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut (

§ 100lg 3).

Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 4).

Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (

§ 101lg 1).

Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused (

§ 101

lg 2).Ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps (

§ 97p 1).

1. Hagejad on esitanud hagiavalduse ning soovivad elatise välja mõistmist miinimummääras. Hiljem on hagejad soovinud elatise väljamõistmist ka mitte alla 100 euro lapse kohta, kuid paluvad siiski hagi rahuldada (hagis oli miinimummääras elatis ehk käesoleval aastal 292 3 eurot lapse kohta). Samas hagejate seaduslik esindaja ise tunnistab hagiavalduses fakti, et kostjate näol on tegemist raske puudega isikutega, kelle teovõimet on piiratud ning mõlemale on määratud eestkostja – Viljandi Linnavalitsus (dtl 3-5).
2. Kohus on määranud asja arutamiseks kostjatele erieestkostja, kuna Viljandi Linnavalitus ei saa antud asjas esindada nii hagejaid kui ka kostjaid.
3. Kostjate erieestkostja vandeadvokaat Raul Tosmann on asunud seisukohale, et kostjate suhtes tuleb hagiavaldus jätta täielikult rahuldamata. Kostjate näol on tegu piiratud teovõimega isikutega. Neil ei ole võimalik hankida piisavat sissetulekut laste ülalpidamiseks ilma enda heaolu ohtu seadmata. Kostjad on mõlemad raske puudega ning eestkoste all. Kostjate esindaja leiab, et käesolevas menetluses ei saa kostjatelet elatist üldse välja mõista. Kindlasti ei saa arvestada ka hagejate esindaja poolse pakutud variandiga, et kostjatel on võimalik taotleda toimetulekutoetust ning ennast selliselt ära elatada (dtl 51-53).
4. Kostjate esindaja on ka seisukohal, et asendushooldusteenuse osutamise halduslepingu kohaselt laste vajadused on täielikult kaetud, s.o. lapse kohta 240 eurot kuus, 2880 eurot aastas lapse isiklike kulude katteks. Kostjate esindaja leiab, kuna hagejate - laste vajadused on täielikult kaetud riiklike toetustega, siis palub esindaja seda arvestada elatise väljamõistmisel (dtl 53 ja 93).
5. Kohus on seisukohal, et viimati nimetatud asjaolu ei saa arvestada miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel. Riigikohus on oma tsiviilasjas nr 2-16-100215 asunud seisukohale, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad hagejatele asenduskodus osutatavat teenust, pidada hagejate vajaduste katmiseks muul viisil. Kolleegium selgitas eespool (vt p 16.3.2), et riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest, kuid selline kohustus on riigil üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Ka lapsele asenduskodus osutatava teenuse rahastamise regulatsioonist järeldub, et lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks

§ 102

lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära.

1. Väär on hagejate seadusliku esindaja seisukoht, et lapse ülalpidamist ei välista ükski seadus ega ka olemasolev kohtupraktika ning, et kindlasti ei ole elatise väljamõistmisel oluline asjaolu, et kostjate teovõimet on piiratud (dtl 104). Kohus selgitab, et elatise väljamõistmist ei saagi välistada, aga kindlasti saab elatise väljamõistmisel arvestada vanemate teovõimega ja nende võimalustega laste ülalpidamiseks vajaminevate vahendite hankimisel. Kui vanemate teovõime on piiratud nende raske puude tõttu, siis on see kindlasti üks asjaolu, mille alusel saab väljamõistetavat elatist vähendada.
2. Üldjuhul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, et vanem on kohustatud hankima enda ja oma alaealise laste ülalpidamiseks piisavad vahendid (Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18;
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Elatise väljamõistmisel peab aga kohus arvestama ka kostjate vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (Riigikohtu
9. veebruari
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
11. juuni
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4.). 9.

§-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

10. Kolleegium on varem selgitanud, et

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on 4 olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-1611905, p 18;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2;
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1174-16, p 13).
9. Kostjate näol on tegemist raske puuduge isikutega, kes ei käi tööl ning elatuvad ise sotsiaaltoetusest ja töövõimetoetusest. Asjaolu, et kostjad on varasemalt juhutöödega raha teeninud, ei saa kohus arvestada kostjate edaspidiste sissetulekute hulka. Kostjate võimalused tööturul on oluliselt piiratumad kui tervetel ning teovõimelistel isikutel. Antud asjaolu kinnitavad ka kostjatele tehtud ekspertiisid. Tsiviilasjas nr 2-19-815 on määratud X. X.le psühhiaatriaekspertiisi. Ekspertiis on tehtud 17.02.
10. Ekspertiisiakti kohaselt esineb X. X.l nõrgamõistuslikkus. Tal on diagnoositud mõõdukat vaimset alaarengut. Ta ei ole võimeline kestvalt oma tegudest aru saama ja/või neid juhtima ning oma elu iseseisvalt korraldama seoses väljendunud häiretega mälus ja intellektuaalses võimekuses. X.X.ei suuda adekvaatselt hinnata oma toimetulekuvõimet ja võimalikku abivajadust seoses väljendunud häiretega intellektuaalses võimekuses ning tema vaimne seisund takistab sotsiaalset toimetulekut. Ta ei ole vaimsest seisundist tulenevalt võimeline iseseisvalt langetama adekvaatseid otsuseid ja sõlmima tehinguid. Tsiviilasjas nr 2-19-813 on määratud X.X.ele psühhiaatriaekspertiis. Psühhiaatriaekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt X.X. on nõrgamõistuslik. Tal on diagnoositud mõõdukat vaimset alaarengut. X.X. ei suuda kestvalt aru saada oma tegude, s. h tehingute võimalikest tagajärgedest. X.X. ei ole suuteline korraldama oma elu kõrvalise abita ja sellest tulenevalt on vajalik talle eestkostja määramine. Määratava eestkostja ülesannete ring peab olema kõikehõlmav (pisitehingud kaasaarvatud). X.X. vajab eestkostet kestvalt.
11. Hagejate esindaja on palunud, et elatis mõistetakse välja miinimummääras, kuid mitte kindlasti vähem kui 100 eurot kuus ühe lapse kohta. Kostjate tervislikust seisundist tulenevalt ei saa eeldada, et nad teeniksid sissetulekut sellises ulatuses, et oleksid võimelised maksma kahele alaealisele lapsele elatist miinimummääras, mis käesoleval aastal oleks kokku 584 eurot (292x2). X.X.e sissetuleku suuruseks on hetkel vaid umbes 317 eurot ning X. X. sissetulekuks umbes 400 eurot kuus, seega miinimummääras elatise väljamõistmine ületab mõlema sissetulekut. Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole võimelised maksma elatist ka 100 eurot lapse kohta, sest vastasel juhul ei jää neil endil piisavalt rahalisi vahendeid, et ise ilma riigi poolse abita toime tulle.
12. Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita.
13. Tulenevalt eeltoodust ei saa hagejad tugineda ka asjaolule, et kostjatel on võimalik taotleda toimetulekutoetust kui nad ei saa ise peale elatise väljamõistmist rahaliselt hakkama (dtl 47). Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kostjatel peab säilima minimaalne elustandard ning nad peavad olema võimelised toime tulema ka ilma riigi abita. 5
14. Kohus kaalunud laste vajadusi, laste vajaduste rahuldamise hetke olukorda ning kostjate tervislikku seisundit ning nende võimalikkust hankida laste ülalpidamiseks piisavat sissetulekut, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
15. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
16. Kohus leiab, et hagejate menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda ning kostjate riigi õigusabiga seotud kulud tuleb jätta riigi kanda.
17. Määrata kohtumenetluses X. X.t ja X.X.t esindanud vandeadvokaadi Raul Tosmanni riigi õigusabi tasuks 502,80 eurot (s.h. käibemaks 83,80 eurot) ning arvestada riigi õigusabi tasu riigi selleks otstarbeks määratud vahendite arvelt vandeadvokaadi Raul Tosmannile;
18. Menetluskulude osas saata määruse koopia Riigi Tugiteenuste Keskusele, Eesti Advokatuurile ja Rahandusministeeriumile; /allkirjastatud digitaalselt/ Silvi Maiste kohtunik 6