← Eesti

1-19-3763/53

Obsah (5)§ 127§ 1053§ 113§ 134§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. veebruar 2020, Tartu Kriminaalasja number 1-19-3763 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kri

§ 127lg 4).

11

  1. Maakohtu hinnangul on matusekulude summa mõistlik. Samuti on mõistlikud K.A. ootamatu surmaga kaasnenud pärimismenetluse läbiviimise kulud. K.A. ei olnud enne oma surma koostanud testamenti ning K.B. ei olnud K.A. järel pärijaks ka pärimisseaduse järgi. Üheks seadusjärgseks pärijaks oli K.B. i ja K.A. ühine alaealine laps PärS § 13 lg 1 alusel, kelle nimel kannatanu pärandist loobus. Kuivõrd pärandvara inventuuri läbiviimisel ilmnes vajadus esitada viivitamata avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks, millise avalduse koostamine nõuab juriidilisi eriteadmisi, on põhjendatud ka õigusabi teenuse kasutamine. Tegemist on kuluga, mida K.B. ei oleks pidanud kandma, kui ei oleks esinenud süüdistatava õigusvastast tegu K.A. suhtes. Eeltoodust tulenevalt vastutab A. Simanis K.B. ile tekitatud varalise kahju eest.
  2. A. Simanis on sündinud 19.03.2001 ning sündmuse ajal 24.11.2018 oli ta 17-aastane.

§ 1053

lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eestkostja, sõltumata oma süüst, 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Maakohtu hinnangul ei saa nõustuda tsiviilkostja ja tema esindaja seisukohaga, mille kohaselt on süüdistatav A. Simanise ema, tsiviilkostja D.A. teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.

  1. D.A. on kinnitanud, et kodune olukord on armastav ja austav. Ta viib läbi lastega vestlusi, et nad peavad saama normaalseteks inimesteks ning kui on tundnud pojal alkoholi lõhna, on selgitanud, et alkohol pole nii tähtis ja tema emana on alati selle vastu (II kd, tl 56-57). Samas nähtub süüdistatavat iseloomustavast materjalist, et isiku käitumine on probleemne olnud pikalt, mistõttu ilmselgelt pehmed meetodid nagu ema vestlused ei ole olnud tõhusad. Paraku täiendavaid samme tsiviilkostja oma poja osas ette ei ole võtnud. Valga Priimetsa Kooli iseloomustuse kohaselt jäeti süüdistatav
  2. klassis kaks korda klassikursust kordama ning alates 2014/2015 aastast asus isik õppima käitumisraskustega õpilaste klassis (II köide, tl 187). Isiku ema selgitas puudumisi tervislike probleemidega, kuid antud iseloomustuses ei ole tervislikele põhjustele absoluutselt viidatud. Märgitud on hoopis, et isikul puudus õpimotivatsioon ja kuigi ema proovis aidata, ei saanud A. Simanise laiskuse pärast midagi teha, et ta koolis käiks. Eelnev aga näitab, et juba päris tükk aega tagasi on ema minetanud kontrolli oma poja motiveerimiseks ja suunamiseks.
  3. a alguses karistati süüdistatavat teise isiku noaga ründamise eest ning sama aasta lõpus esimest korda alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Noaga ründamise kohta märkis süüdistatava ema käesoleva asja kohtuistungil, et kannatanu selles asjas oli isik, kes tema poega narritas ja peksis. Samas kõik lapsed, keda on kehakaalu pärast koolis mõnitatud, ei lähe teistele selle eest noaga kallale. Samuti märkis tsiviilkostja, et tegelikult poega rünnati enne ja ta kaitses ennast (II kd, tl 61-62).
  4. Ka tegi tsiviilkostja etteheiteid Voorimehe pubi suunas, et alaealisi on sisse lastud. See tõepoolest on möödalaskmine pubi poolt, kuid kui kodustes tingimustes oleks selgeks tehtud alaealisena öisel ajal lõbustusasutustes viibimise ja alkoholi tarvitamise lubamatus, ei läheks alaealised noored üritamagi pubisse sisse saamist. Samuti märgib maakohus, et konflikt ise toimus pubi ees parklas, sisuliselt tänaval, kus pubi ei kontrolli mööduvate/peatuvate/viibivate isikute vanust. Nii süüdistatava kui tema ema ütlustest nähtub ühtne mentaliteet, mille kohaselt keeldutakse enda käitumise eest isikliku vastutuse võtmisest ning kaldutakse süüdistama teisi osapooli. Alates
  5. aastast on süüdistatavat karistatud neli korda nelja aasta jooksul alaealisena alkoholi tarvitamise eest. See üksnes näitab, mitu korda A. Simanis alkoholi tarvitamisega on korrakaitsjatele vahele jäänud, aga mitte tegelikku tarbimist. Ka käesolevas asjas etteheidetava teo toimepanemisel oli süüdistatav joobes. Seejuures tuli süüdistatava ema enda selgituse kohaselt 24.11.2018 süüdistatavat Voorimehe pubist koju tooma. Ometigi kui poeg tahtis edasi pubis aega veeta ja tantsida, D.A. ei olnud resoluutne ega käitunud otsustavalt. Teisisõnu ta ei võtnud poega kaasa ega lahkunud pojaga koos pubist, mis olevat tema eesmärk olnud. Vastupidi, D.A. nägi oma vana tuttavat ja asus ta viimasega hoopis muljetama ega 12 lahkunud (II kd, tl 58). Seega saab jõuda järeldusele, et süüdistatava ema ei suhtunud siiski vajaliku rangusega poja õigusvastastesse tegemistesse.
  6. Kokkuvõtvalt pidi D.A. ilmselgelt aru saama, et pojaga peetavad vestlused ei oma piisavat mõju, kui neist olenemata jätkab A. Simanis aastast-aastasse sarnase probleemse käitumisega. Seda, miks ta abi mujalt ei otsinud, põhjendas ta ühest küljest sellega, et ei teadnud, et oleks keegi, kes saab abistada, aga ka seetõttu, et ei pidanud vajalikuks, et keegi tuleks abistama (II kd, tl 62).
  7. Eelnevast kogumis järeldub maakohtu hinnangul, et isiku ema ei teinud endast kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist ning tsiviilkostja vastutus ei ole välistatud.

§ 1053

lg 4 kohaselt kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad. Võlaõigusseaduse kommentaaride kohaselt vastutab kahju tekitanud alaealine kannatanu ees solidaarselt koos vanemaga.

§ 1053

lg-st 2 tulenev vastutus ei lõppe kahju põhjustanud isiku täisealiseks saamisega.

  1. Maakohtu hinnangul on menetluses uuritud tõendite alusel tsiviilhagi varalise kahju osas summas 1404,87 eurot põhjendatud täies ulatuses. A. Simaniselt ja D.A. ilt tuleb välja mõista solidaarselt K.B. i kasuks kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 1 404,87 eurot.
  2. Lisaks on kannatanu esindaja taotlenud kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivise väljamõistmist solidaarselt A. Simaniselt ja D.A. ilt summas 24,77 eurot seisuga 06.05.2019 (kaasaarvatud) ning viivist võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude (s.o 1 404,87 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendatud ka viivisenõue

§ 113

lg 1 järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude (s.o 1 404,87 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot.

  1. Seega tuleb A. Simaniselt ja D.A. ilt välja mõista solidaarselt K.B. i kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot. Mittevaraline kahju
  2. Kannatanu esindaja on esitanud tsiviilhagis ka mittevaralise kahju nõude summas 7000 eurot, alternatiivselt kohtu äranägemisel. Samuti palutakse tsiviilhagis A. Simaniselt ja D.A. ilt solidaarselt välja mõista kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa põhinõude summat.
  3. Maakohtu hinnangul on tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõue summas 7000 eurot põhjendatud. Süüdistatav tekitas K.A. le raske kehavigastuse, mille tulemusel saabus kannatanu surm. Kuigi kannatanu surma isik ei soovinud, oli kaasuse asjaoludest tulenevalt kannatanu võimalik surm süüdistatavale ettenähtav. Samuti pidi süüdistatavale ettenähtav olema, et noore mehe vägivaldne surm võib põhjustada tema lähedastele arvestatavaid hingelisi üleelamisi.
  4. K.B. ja K.A. elasid materjalidest nähtuvalt koos alates
  5. aastast, s.o 17 aastat ning neil oli ka ühine laps (II kd, tl 3). K.A. aitas kasvatada samas majapidamises ka K.B. i lapsi. Maakohtu hinnangul oli K.B. i ja K.A. suhe läheduselt võrdne abielupaariga ning pika kooselu abieluna mitteregistreerimine ei muuda suhet kaugemaks. Tänapäeva ühiskonnas on väga levinud mitteabieluline kooselu. Selle mingil põhjusel abieluna registreerimata jätmine ei tähenda, et 13 kahe 17 aastat koos elanud inimese lähedus ning kaotusvalu oleks selle võrra väiksem. Seega on K.B.

§ 134lg 3 mõttes lähedaseks.

  1. Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et depressioon, raske üleelamine ja kurvameelsus on normaalsed reaktsioonid lähedase surmale, mis on iseloomulikud igale surmale. See on tavapärane, et surijast jääb maha lähedane. Surm ise on normaalne, me kunagi suremegi. Erilised asjaolud käesolevalt puuduvad (II kd, tl 137-138).
  2. Kuigi väide, et me kõik sureme ei ole vale, on see antud kaasuse kontekstis asjakohatu ja lugupidamatu. K.A. näol oli tegemist noore mehega, kelle surm saabus järsku ning vägivaldselt. Seejuures nägi K.A. pikaajaline elukaaslane sekundid peale rünnet temale kallist inimest maas liikumatult vereloigus lebamas. Vaid viis minutut enne seda nauditi sõprade ja teineteise seltskonda ning moment hiljem oli pikaajaline elukaaslane kontaktivõimetuna maas. Haiglas ei õnnestunud kannatanul elukaaslasega samuti verbaalset kontakti saada. 25.11.2018 võeti K.B. iga juba ühendust organidoonorluse teemal, millest sai ta järeldada, et viimnegi lootus, et K.A. naaseb tema ellu, on kustunud. Seejuures ei saa mööda vaadata süüdistatava käitumisest peale rünnakut. A. Simanis suhtus tunnistajate ütlustest nähtuvalt üleolevalt ja ükskõikselt toimepandusse, olles märkinud nii Voorimehe pubi ees kui ka haiglas, et kui saaks, annaks veel. Selline käitumine – enesekeskne räige lugupidamatus inimelu ja teiste inimeste kannatuste suhtes – suurendas kannatanu läbielamisi veelgi. Ajal, mil kannatanu muretseb lähedase elu pärast, bravuuritseb ründaja kõrval ja avaldab soovi täiendava vägivalla kasutamiseks, andes seeläbi mõista, et ta ei pidanud kannatanu elu mitte millekski. Ka peale sündmust ei ole süüdistatav ega viimase pere vabandanud kannatanu ees, millest järjekindlalt hoiduti ka kohtuistungitel.
  3. Maakohtule esitatud K.B. i meditsiinidokumentidest nähtuvalt on kannatanul tuvastatud depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire, orgaaniline asteenia, mitteorgaaniline uneärkveloleku rütmihäire ning talle on määratud retseptiravimid hommikuks ja õhtuks. Valga haigla psühhiaater, kes on kannatanule ravi osutanud, on omapoolses vastuses kirjutanud, et K.B. i puhul on tegemist pikemaajalise ravivajadusega ning talle on määratud anti-depressandid hommikuks ning uinutavad tabletid ööseks. Isik vajab korduvat psühholoogilist nõustamist edaspidi (saab nõustamist ohvriabi poolt). Samuti on kohtule esitatud MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogrammi koordinaatori vastus selle kohta, et kannatanu perele pakutakse nõustamist ja teraapiat ning töö on planeeritud kestma kuni
  4. aasta aprillikuuni. Vastusest nähtuvalt on nii K.B. kui poeg A.L. osalenud korduvalt leinatoetusprogrammis ning ka kaheksa päevases leinatoetuslaagris (I kd, tl 189-196). Ka kohtuistungil sündmuse kohta ütlusi andes ilmnes selgelt, et sündmuste taasesitamine oli K.B. ile emotsionaalselt väga raske. Samuti loobus K.B. kohtuistungitel osalemisest, lahkudes kohe peale ütluste andmist.
  5. Välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKKKm nr 3-1-1-116-12, p 18).
  6. Tõendamist on leidnud, et juhtum mõjutas ja mõjutab jätkuvalt kannatanu ja seeläbi ka tema laste elukvaliteeti. Kogu sündmus oli noore naisterahva jaoks traumeeriv. Seda kogumina alates sellest, kui ta nägi mõni hetk varem elujõulist lähedast liikumatuna vereloigus lamamas, kuidas haiglas püüti K.A. ga kontakti saada ja teda abistada, kuni selleni, et fataalne lõpptulemus sai üheselt selgeks läbi organdoonorluse küsimuse kõigest poolteist päeva peale sündmust. Seejuures intensiivistas kannatanu läbielamisi ka süüdistatavapoolne arrogantne suhtumine juhtunusse. Ka juhul, kui teine inimene lükkaski sigareti andmisest keeldumisel kedagi valu tekitamata käega vastu rinda, mis ühele poolele ei meeldinud, on surm sedavõrd tõsine tagajärg, et inimlikult peaks väiksest konfliktist tulenenud traagiline tagajärg siiski tekitama mingitki kahetsust ja kaastunnet hukkunud inimese lähedaste suhtes. Igasuguse kaastunde puudumise ja 14 ükskõiksuse demonstratiivne väljendamine suurendab paratamatult lähedaste üleelamisi, samas kui kaastundlik vabandamine aitaks kaotusvalu leevendada.
  7. Maakohtu hinnangul on mittevaraline kahju summas 7000 eurot põhjendatud ning mõistlik.
  8. Nõue on põhjendatud ka tsiviilkostja D.A. i vastu esitatud osas, kuivõrd eelpool on leidnud tuvastamist, et ka tema vastutab

§ 1053lg 2 alusel alaealise poja tekitatud kahju eest.

Kannatanu ees on A. Simanis ja D.A. solidaarvõlgnikud

§ 65lg-test 1 ja 2 tulenevalt.

  1. Kannatanu esindaja on taotlenud A. Simaniselt ja D.A. ilt välja mõista solidaarselt K.B. i kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7 000 eurot. Maakohus leidis, et esitatud viivisenõue on kooskõlas seadusega ja tuleb rahuldada.
  2. Seega tuleb A. Simaniselt ja D.A. ilt tuleb solidaarselt välja mõista K.B. i kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7 000 eurot. Apellatsioonid Süüdistatav A. Simanise kaitsja vandeadvokaat M. Gaveri apellatsioon
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Simanise kaitsja vandeadvokaat M. Gaver, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Simanise õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja A. Simanisele kergema karistuse mõistmist.
  4. Ühtlasi taotletakse maakohtu otsuse tühistamist välja mõistetud tsiviilhagi osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta tsiviilhagi rahuldamata. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja uue otsustuse tegemist, millega mõista A. Simaniselt varalise kahjuna välja 500 eurot ja jätta tsiviilhagi mittevaralise kahju osas rahuldamata.
  5. Viimaks taotletakse ka maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas.
  6. Kaitsja apellatsioonis toodud seisukohad on järgmised. A. Simanise löögi tugevus
  7. Esmalt on maakohus otsuses mitmeid kordi märkinud, et asja materjalidest nähtuvalt on A. Simanis professionaalne poksija. Kuivõrd maakohus ise on enese otsuses viidanud eesti keele seletavale sõnaraamatule, teeb seda ka apellant. Nimelt tähendab professionaalne (elu)kutselist, elukutsega seoses olevat või sellele omast, meisterlikku. Kaitsja selgitab, et A. Simanis ei olnud sündmuse ajal kindlasti professionaalne poksija, vaid kooliõpilane, kes käis pärast kooli poksitrennis.
  8. Teiseks on maakohus leidnud, et A. Simanise löök oli tugev, kuna viimase kätt tuli pärast löömist lahastada. A. Simanis avaldas aga, et vigastuse tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et tema käsi ei olnud varasemasest vigastusest täielikult paranenud. Nimelt vigastas A. Simanis AS Valga Haigla patsiendikaardi nr R170521 kohaselt 21.06.2019 paremat kätt, millest tulenevalt diagnoositi apellandil küünarvarremurd ja kodarluu alaotsa murd ning käsi pandi lahasesse. Maakohus aga oma otsuse tegemisel eelnevat vigastust arvesse ei võtnud, põhjendades seda sellega, et novembri lõpuks oli ravi juba ammu lõppenud. A. Simanise hinnangul on sellise väite näol tegemist oletusega. Esmalt ei selgu, millele tuginedes asus maakohus seisukohale, et A. Simanise käe osas oli ravi novembri lõpuks juba ammu lõppenud. Samuti ei selgu, kuidas 15 viitab ravi lõppemine asjaolule, et vana vigastus ei aidanud uue tekkimisele kaasa – ravi lõppemine ei tähenda, et luu oleks täiesti terve ja taastunud.
  9. Lisaks on maakohus viidanud justkui üldisele teadmisele, et murdunud või vigastatud kohale kasvab luu paranedes paksendi, mistõttu ei murdu luu järgmisel korral sama koha pealt ja paranenud koht on sellevõrra tugevam. A. Simanise hinnangul on arusaamatu, mil moel on tegemist üldtuntud tõega. Teise löögi tagajärjel ei tekkinud tal luumurd, vaid kõigest pindmine randme – ja käevigastus, s.o randme ja käe muude osade kontusioon ehk põrutus. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane maakohtu väide (mis ei ole ka tõsi), et luu ei murdu samast kohast mitu korda. Samuti ei välista maakohtu argumentatsioon eelneva vigastuse rolli uue vigastuse tekkimisel.
  10. Samuti on maakohus leidnud, et A. Simanise käe tugevust näitab asjaolu, et ta käis novembrikuus poksitrennis vähemalt kaks korda nädalas. Kaitsja hinnangul ei ole tegemist asjakohase argumendiga, mille pinnalt väita, et A. Simanise käsi oli täielikult paranenud. Esiteks ei tähenda poksitrennis käimine, et A. Simanise käsi sai tugevat koormust või et käsi üldse koormust sai – poksitrennis on võimalik teha ka käsi vähemkoormavaid ja üldtoonust tugevdavaid üldharjutusi, mis käsi ei pruugi üldse hõlmata. Teiseks kantakse poksitrennis asjakohast varustust, mis aitab käevigastusi ära hoida.
  11. Maakohus viitab ka asjaolule, et sündmuskohal hinnati kiirabi poolt kannatanu teadvuse tasemeks Glasgow koomaskaalal neli ning Valga EMO-sse saabudes kolm, mis on ka antud skaala madalaim tase. Sellest tulenevalt tegi maakohus järelduse, et löök oli äärmisel tugev ja A. Simanise käevigastus ei olnud tingitud mitte tema enda käe eripärast või varasemast paranemata vigastusest, vaid just sellest jõust, mida ta löögiks rakendas. A. Simanise hinnangul on taaskord tegemist pelgalt oletusega, mida ei kinnita ükski meditsiiniline uuring või ekspertiis. Kaitsja on seisukohal, et sellise vigastuse tekkimisele võib kaasa aidata näiteks löögi suund ja tabamispunkt, kuivõrd ilmselgelt on inimese kehas nõrgemaid ja tugevamaid kohti. Lisaks kordab A. Simanis, et löögi tagajärjel tekkinud vigastus oli kõigest põrutus, mis võib samamoodi tekkida löömisel mingi kindla nurga alt. Eelnevale lisaks viitab A. Simanis asjaolule, et maakohus on otsusest välja jätnud informatsiooni K.A. statsionaarse epikriisi lehelt, mille kohaselt pärast KT-uuringut oli K.A. teadvuse tase Glasgow skaalal kümme (kannatanu tuli teadvusele).
  12. A. Simanise hinnangul ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et tema löök oli tugevajõuline. Nagu A. Simanis maakohtus selgitas, on ta poksitrennis õppinud enese löögitugevust hindama ja valima. Kuivõrd A. Simanisel oli soov lõpetada kannatanu rünne, mitte aga kannatanut tappa, ei löönud A. Simanis kannatanut tugevajõuliselt. Kaitsja hinnangul võisid K.A. koomaseisundi kaasa tuua kõik ilmnenud tegurid kaastoimes, s.o ebasoodne lööginurk, kannatanu enda joobeseisund ja peaga vastu maad kukkumine.
  13. Maakohus on lisaks oma otsuses selgitanud, et süüdistatava poolt 196 cm pikkuse mehe löömine just peapiirkonda saab olla vaid tahtlik ja kalkuleeritud otsustus, kuivõrd oluliselt lihtsam oleks lüüa nii pikka vastast mujale, näiteks kõhtu või õlga. A. Simanis kordab juba avaldatud seisukohta, et kuivõrd ta tegutses hädakaitseseisundis, oli tal õigus teha selline löök, mis tema hinnangul ründe lõpetab (RKKKo nr 3-1-1-38-04, p 7). Käesoleval juhul lõpetas A. Simanise kaitsevahend, s.o rusikaga löömine, täielikult K.A. ründe ja otsekohe. See tähendab, et valitud kaitsevahend oli sobiv. A. Simanis ei saanud olla kindel, et temast niivõrd suurema mehe mujale löömine lõpetab tema vastu suunatud ründe.
  14. Maakohtu hinnangul, arvestades A. Simanise poksialaseid eriteadmisi – ja oskusi, pidi süüdistatav teadma, et sedavõrd tugevat lööki sooritades põhjustab ta kannatanule raske tervisekahjustuse. Esmalt, nagu A. Simanis varasemalt selgitas, ei olnud tema löök tugev. Teiseks on kaitsja hinnangul maakohtu taoline järeldus meelevaldne ja maakohtu kindlus väite 16 esitamisel arusaamatu ning alusetu. Isik, kes oli senimaani tegelenud füüsilise võitlusega ainult poksiareenil, kus on kindlad reeglid ja tingimused, ei pruugi omada eriteadmisi ja – oskusi inimese löömisest reaalses maailmas. Nagu A. Simanise poksitreener ka kinnitas, on A. Simanise näol tegemist rahumeelse inimesega, kes ei olegi kunagi reaalses olukorras n-ö rusikavõitlusesse sattunud. Seetõttu ei osanud A. Simanis ka ette näha raske tervisekahjustuse tekitamist, seda ka põhjusel, et löök ei olnud tegelikkuses kaitsja hinnangul tugevajõuline. Hädakaitseseisund
  15. A. Simanis on jätkuvalt seisukohal, et ta tegutses hädakaitseseisundis. Maakohus tõi välja, et kannatanupoolsest käitumisest on esitatud erinevaid versiooni, neist esimese kohaselt kägistas kannatanu A. Simanist ja teise kohaselt aga R-M.P. t.
  16. Esimese versiooni toimumist kinnitasid A. Simanis, I.M. ja A.K. . Teise versiooni toimumist aga R-M.P. , A.P. , R.M. ja A.D.P. . Maakohus analüüsis eeltoodud tunnistate ütluseid ja leidis vastuolusid nii teiste tunnistajate kui ka tunnistajate endi poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega.
  17. Maakohtu hinnangul on A. Simanise ütlused konflikti kohta üldsõnalised ja kohati A. Simanise poolt varasemalt antud ütlustega vastuolus. A. Simanise ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldati korrakaitseseaduse alusel riikliku järelevalve menetluse raames koostatud dokumendi nõudmise protokollis 04.12.2018 kell 04.00 fikseeritud apellandi ütlused, mille kohaselt kägistati kõrist hoopis R-M.P. t. Maakohus ei võtnud arvesse kaitsja seisukohta, et nimetatud protokoll ei ole sisult õige ja usaldusväärne põhjusel, et A. Simanise emakeel ei ole eesti keel ja teda kuulati pärast traumeerivat sündmust üle kell 04.00 öösel ilmselges stressiolukorras ilma kaitsja juuresolekuta ja seda olukorras, kus süüdistatav oli alaealine.
  18. Seega ei pruukinud A. Simanis kõigest aru saada, mida temalt küsitakse. Samuti võis ta segi ajada eestikeelseid sõnu või valesti aru saada küsimustest, lisaks võisid ka patrullpolitseinikud tema selgitustest valesti aru saada. Asjaolu, et dokumendil on A. Simanise allkiri, ei tähenda aga seda, et isik kirjutatust ja üldse temaga läbiviidud toimingust aru sai. A. Simanise puudulikku eesti keele oskust näitab ilmekalt ka tema enda poolt dokumendile kirjutatud lause, milles on mitmeid kirjavigu ja mis on sisuliselt loetamatu. Maakohus ei võtnud aga ütluste avaldamisel ega ka otsuse tegemisel kaitsja sellekohaseid vastuväiteid arvesse.
  19. Maakohus keeldus K.B. i poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisest põhjusel, et ütlustes võivad esineda ebakõlad põhjusel, et K.B. oli šokis, samas ei ole šokiseisundit A. Simanise puhul üldse arvesse võetudki. A. Simanis selgitas, et K.A. tuli rüselejate seltskonna poolt tema ja R-M.P. juurde. Maakohus on pidanud sellist selgitust ebausutavaks, kuivõrd see oleks maakohtu hinnangul tähendanud, et K.A. oli osa rüselejatest, mis ei vastanud tunnistaja M.L. ütluste kohaselt tõele. Kaitsja hinnangul on maakohus siinkohal teinud meelevaldse järelduse, kui on omavahel samastanud laused ’’tuli rüselejate poolt’’ ja ’’oli osa rüselejatest’’. Ilmselgelt ei tähenda need ühte ja sama.
  20. Lisaks leidis maakohus, et ka I.M. ütlused on vastuolulised. Näiteks väitis tunnistaja esmalt, et A. Simanis lükkas kägistava mehe endast eemale, kuid hiljem jällegi selgitas, et A. Simanis tõmbus ise tagasi. Samuti rääkis tunnistaja vaheldumisi kätega vehkimisest ja siis jälle löögi tegemisest kannatanu suunas. Ka ei suutnud tunnistaja maakohtu hinnangul üheselt selgitada, millisesse keha piirkonda K.A. väidetavalt A. Simanist lüüa/vehkivaid liigutusi teha soovis – oli see pea, õlad või keha ülaosa, mis ei ole pea. Kaitsja hinnangul ei ole need vastuolud sellised, mille alusel nentida ütluste ebausaldusväärsust või ebatõepärasust. Näiteks võib löögi tegemine kannatanu suunas olla samal ajal mõistetav ka käega vehkimisena. Samuti selgitab A. Simanis, et reaalses konfliktolukorras, kus on agressiivne, teist rünnata sooviv isik, ei olegi alati võimalik 17 üheselt öelda, millisesse piirkonda on isiku löögid suunatud. Seda eriti juhul, kui lüüa üritav isik on purjus ja tema löögid ei taba sihtmärki. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus tunnistajate ütluste analüüsimisel arvesse võtnud tegelikku olukorda ja seda, kuidas näeb reaalses elus välja joobes inimeste liikumine situatsioonis, kus on ümber mitmeid inimesi – see ei ole kunagi üheselt selge, selgepiiriline ja kindla suunaga.
  21. A.K. a ütluste kohta on maakohus selgitanud, et sisuliselt on tunnistaja esitlenud kohtule sündmuste käigu kohta kolm erinevat versiooni, millised on kõik üksteisega vastuolus ning vastuolus ka teiste tunnistajate poolt avaldatuga. Kuigi tõepoolest on A.K. a poolt avaldatu erinev, on neil siiski ühiseks asjaoluks, et K.A. võttis A. Simanisel kõrist kinni, mille peale A. Simanis reageeris löögiga. Eeltoodu näitab üheselt A. Simanisel hädakaitseseisundi olemasolu. Samuti ei saanud maakohtule olla teada, millised olid K.A. oskused – A. Simanis rõhutab, et tegemist oli kaitseliitlasega, mida kinnitas näiteks tunnistajatest K.P. u, kes kannatanut läbi Kaitseliidu tundiski. Seega ei saa ka öelda, et tegemist oleks olnud tavakodanikuga, kellel ei saanudki olla taolisi erioskusi. Kaitseliitlase puhul saab eeldada, et isik on saanud vähemalt sõjalise baaskoolituse, kuid tõenäolisem on, et isik on saanud põhjaliku koolituse ja osalenud erinevates laagrites ning treeningutel, mis õpetavad võitlema.
  22. Maakohus leidis sedagi, et versioonides üks ja kaks tunnistajate ühtsust ja kokkulangevust olulistes asjaoludes ei nähtu. Kaitsja hinnangul on sellised seisukohad arusaamatud ja kantud soovist koostada igal juhul süüdimõistev kohtuotsus. Tegelikkuses on vastupidi just mitmed tunnistajad väitnud, et kägistamine toimus. Lisaks sellele on maakohus ilmselgelt liialdanud, öeldes, et tunnistajate ütlused on meeletus koguses üksteisega vastuolus – nagu A. Simanis selgitas ka maakohtu menetluses, siis kuigi tunnistajate ütlused ei langenud detailides kokku, mõnel juhul ka iseenda varem antud ütlustega (mis on arusaadav tulenevalt asjaolust, et ütluste andmise vahele jäi pea aasta), langevad need kokku üldises plaanis. Siin on kaitsja hinnangul oluline, et tunnistajate ütlused langevad üldises plaanis kokku nii nende endi poolt varem kohtueelses menetluses antud ütlustega (s.o sama tunnistaja põhiselt) kui ka ütlustega, mis on andnud teised tunnistajad (s.o võrdluses teiste tunnistajatega). Sellest perspektiivist vaadatuna on kaitsja hinnangul äärmiselt meelevaldne ja kogutud tõendeid eirav maakohtu järeldus, et tunnistajate ütlused ei ole olulistes osades kokkulangevad.
  23. Samuti ei ole maakohus selgitanud, milliste tunnistajate ütlustega on kaitseversioon ümber lükatud ja mil viisil on nende tunnistajate ütlustest võimalik teha loogilisi järeldusi eluliselt usutava sündmuse käigu kohta. Kaitsja hinnangul ei põhine maakohtu selline väide tegelikult kogutud tõenditel ja vastupidiselt eirab tegelikult kogutud tõendeid.
  24. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud sisuliselt ainult ühe tunnistaja, s.o M.L. ütlustele. A. Simanise hinnangul on arusaamatu, millele tuginedes lükkas maakohus kõrvale kõikide teiste tunnistajate ütlused, mille kohaselt leidis kägistamine aset. Nagu kaitsja varasemalt selgitas, siis, kuigi tunnistajate ütlused ei langenud detailides kokku, mäletasid kas A. Simaniselt või RM.P. lt kõrist kinni võtmist üle kuulatud tunnistajatest I.M. , A.K. , A.P. , R.M. , A.D.P. ning A. Simanis ja R-M.P. ise. Maakohus on aga otsuse tegemisel tuginenud sisuliselt ühe tunnistaja versioonile, mille kohaselt kägistamist ei toimunudki, selgitades samal ajal, et M.L. ütlustest ei nähtu, kumb osapooltest (kas A. Simanis või K.A. ) asus esimesena kontakti. On arusaamatu, kuidas sai maakohus kõrvale lükata üldise versiooni kägistamisest, kui seda kinnitasid suurem osa tunnistajatest. Kaitsja hinnangul on M.L. ütlused mõneti ka ebaloogilised, kuid maakohus ei ole sellele tähelepanu pööranud.
  25. Maakohus selgitas, et M.L. ütluseid toetavad osaliselt ka teiste tunnistajate ütlused. Sellegipoolest ei rääkinud ükski tunnistaja olukorrast, mille kohaselt A. Simanis liikus agressiivselt K.A. poole, kes A. Simanise eest taganes, samal ajal kätega oma nägu varjates. Ometi on tegemist sisuliselt kõige olulisema detailiga M.L. tunnistusest, kuivõrd sellest 18 tulenevalt on võimalik väita, et A. Simanis ei tegutsenud hädakaitses, s.o K.A. tegutsemisest ei nähtunud A. Simanise jaoks rünnet. See tähendab, et maakohus on pea kõikide teiste tunnistajate ütlused kõrvale jätnud argumendiga, et need ei lange kokku (kuigi langevad kokku just selles kõige olulisemas osas, et toimus kägistamine), tuginedes sellisele tunnistajale, kelle ütluste keskset mõtet ei toeta mitte ükski teine tunnistaja.
  26. Lisaks, M.L. selgitas, et K.A. taganes A. Simanise ründe eest vastu autot. Pärast seda lõi A. Simanis kannatanut, mille peale too maha kukkus. Esmalt, M.L. ei selgitanud, mil viisil K.A. auto juurde maha kukkus – sisuliselt kõik tunnistajad, kes kannatanu kukkumist nägid, selgitasid, et ta kukkus selili maha. Kaitsja jaoks on arusaamatu, kuidas on võimalik isikul, kes toetub löögi ajal seljaga vastu autot, kukkuda selili maha. Teiseks selgitas tunnistaja K.J. , kelle ütlusi ei ole maakohus otsuses välja toonud ega analüüsinudki, et selle koha peal, kuhu K.A. kukkus, ei olnud ühtegi autot. Tegemist on tunnistajaga, kelle ütlused olid nii kohtueelses – kui ka kohtumenetluses samasugused.
  27. Eelnevale lisaks on maakohus välja toonud, et A. Simanise löök oli K.A. jaoks üllatuslik. A. Simanise hinnangul, kui konflikt olekski arenenud M.L. ütluste kohaselt, s.o K.A. taganes, käed näo eest, A. Simanise eest, kes proovis teda mitmeid kordi lüüa, ei ole kuidagi võimalik järeldada, et A. Simanise löök oli K.A. le üllatuslik. Seega on maakohus otsuses teinud ebaloogilisi ja vastuolulisi järeldusi.
  28. A. Simanise hinnangul esinevad M.L. ütlustes seega ebakõlad, mida maakohus ei ole enese otsuses adresseerinud. Veelgi enam, maakohus on teinud nendest ütlustest järeldusi, mis on otsuse teiste osadega selges vastuolus.
  29. Samuti ei pidanud A. Simanis vajalikuks talle tekitatud valust rääkida, kuivõrd see ei olnud antud situatsioonis oluline – K.A. võttis temalt kõri ümber kinni, mis tähendas rünnet A. Simanise vastu olenemata sellest, kas valu tekitati või mitte. Eelnevale lisaks, EMO-s ei pööratudki tähelepanu A. Simanise kaelale, isegi kui seal oleksid kägistamisest jäljed olnud, kuivõrd A. Simanis pöördus erakorralise meditsiini osakonda käevigastusega. Lisaks sellele on üldteada, et absoluutselt igasugusest puudutusest, ka tugevamast, ei teki verevalumit, kuivõrd veresooned naha all ei purune alati. A. Simanis viitab asjaolule, et kõrist kinni hoidmine oli ka lühiajaline, millest ei pruukinudki mingit märki jääda.
  30. Maakohus leidis, A. Simanise hädakaitseversiooni kohta ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust näiliselt toetavate tunnistajate ütluste pinnalt, kuna antud ütlused võivad olla kaetud eesmärgist vabastada sõber vastutusest. A. Simanise hinnangul on kummastav, et maakohus on otsuse tegemisel täielikult ignoreerinud ja sisuliselt eitanud võimalust, et K.A. rünne tegelikkuses ka aset leidis, kuigi seda nentisid mitmed tunnistajad. Samuti on M.L. , kelle tunnistusele on maakohus otsuse tegemisel suures osas tuginenud, öelnud, et ta ei näinud, kes esimesena konflikti alustas, s.o kas A. Simanis või K.A. . Seda kummastavam on maakohtu järeldus, et hädakaitseseisundit ei olnud.
  31. A. Simanis selgitab veelkord lühidalt, et ta tegutses K.A. t lüües hädakaitses ning ei ületanud hädakaitse piire. A. Simanis lõi K.A. t viimasest tuleneva ründe tõttu – ta tuli ilma eelneva provotseerimiseta A. Simanise juurde ja võttis viimaselt kõrist kinni, pärast aga proovis A. Simanist agressiivsel moel lüüa. Sellest tulenevalt oli A. Simanis õigustatult arvamusel, et kui K.A. tema poole agressiivselt liigub ja vehib, tähendab see, et kannatanu võib teda igal hetkel lüüa. Kui asjaoludest tulenevalt on rünnataval alust arvata, et rünne jätkub, ehkki teisel viisil, on tal õigus ennast kaitsta üldistel alustel ja tingimusel, et selle kasutamine on vajalik (sobiv ja säästvaim) ning kantud kaitsetahtest (RKKKo nr 3-1-1-38-04, p 7).
  32. Käesoleval juhul olid A. Simanise enda rusikad tema jaoks sobivaimaks käsutuses olevaks vahendiks. Oluline on, et K.A. oli 196 cm pikkune, keda tunnistajad kirjeldasid kui suurt kasvu 19 tugevat ja sportlikku meest. A. Simanis on aga keskmise kehaehitusega ja K.A. st peajagu lühem (196 cm vs 170 cm). See tähendab, et A. Simanis ei saanud olla kindel, et löök kuhugi mujale peatab K.A. ründe. Lisaks sellele ei saanud olla A. Simanis kindel, et pärast lööki vähemkahjustavamasse piirkonda on tal aega enne K.A. uut rünnet lüüa teda uuesti ja nüüd juba näkku (RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 14).
  33. Samas, isegi juhul, kui möönda, et rusikaga löök näkku ei olnud säästvaim, tuleb välja tuua, et A. Simanis ei ületanud hädakaitse piire. Siinkohal tuleb lähtuda ka põhimõttest, et kaitsja tuleb vabastada prognoosiriskis, s.o kaitsja tegevus peab olema võimalik piirides, kus ta millegagi ei riski, kogu risk läheb ründajale, sest keegi ei ole sundinud teda inimest ründama. See tähendab, et hädakaitses tegutsev isik ei pea riskima sellega, et tema kaitsetegevus rünnet ei lõpeta ning ta saab siiski ründe käigus viga.
  34. Käesoleval juhul on kaitsja seisukohal, et isegi juhul, kui möönda, et kaitsetegevus on ületanud ilmselt ründe ohtlikkuse ja tekitanud ründajale liigset kahju, ei ole A. Simanis tegutsenud otsese tahtluse või kavasetusega – lüües end ründavat endast suuremat inimest, ei olnud A. Simanisel vähemalt kaudset tahtlust ületada hädakaitse piire, s.o tekitada K.A. le liigset kahju. Lisaks sellele on A. Simanis korduvalt kinnitanud, et ta ei tahtnud meest raskelt vigastada või tappa, vaid ainult peatada tema rünnet. Käitumine pärast löömist
  35. Maakohtu hinnangul ei kinnitanud ka tunnistajate ütlused A. Simanise käitumise kohta sündmuskohal, et isik oli hädakaitseseisundis. Näiteks tõi M.L. välja, et A. Simanis tahtis veel maas lamavat K.A. t jalaga lüüa, kuid sõbrad hoidsid teda kinni, et ta enam ei ründaks. A. Simanis pöörab tähelepanu asjaolule, et ükski teine tunnistaja seda ei kinnitanud, vastupidi, mitmed selgitasid, et A. Simanis ei proovinud kannatanule uuesti läheneda. Sellised tunnistajad olid näiteks K.J. , A.P. , R-M.P. , A.D.P. ja I.M. . Arusaamatu on seega, miks on maakohus M.L. ütlustele selles osas tuginenud. Veelgi enam, kuivõrd keegi tunnistajatest ei kinnitanud A. Simanise püüdlust ka lamavat kannatanut uuesti lüüa, tekitab see küsimusi, miks M.L. niimoodi väitis ja kas ta rääkis tõtt.
  36. Eelnevale lisaks on maakohus välja toonud, et mitme tunnistaja väitel oli A. Simanis pärast löömist agressiivne. Näiteks märkis tunnistaja S.O. , et kuulis, kuidas K.B. karjus, et „mida sa värdjas tegid“, ja süüdistatav vastas, et „vähe sai raisk“. K.B. i ütlused seda aga ei kinnita. Veel enam – mitmete tunnistajate sõnul läks A. Simanis koos oma kaaslastega sündmuskohalt eemale veel enne seda, kui K.B. sinna saabus. Näiteks selgitas S.O. , et kui K.B. pubist välja tuli ja uuris, kes K.A. t lõi, ei olnud A. Simanist enam sündmuskohal. Seega ei ole võimalik, et selline olukord toimus parkimisplatsil, kus S.O. il oli võimalik seda pealt kuulda.
  37. Ka R.L. kinnitas, et A. Simanis oli pärast K.A. löömist agressiivne. Nii selgitas tunnistaja, et „kuuldes järsku Voorimehe pubi ees kähmlust, lõpetas ta kõne ja läks toimuvat vaatama. Siis sattus ta A. Simanise ette, kes ütles tunnistajale, et kas tahad ka saada, ilma, et tunnistaja oleks kuidagi A. Simanist kõnetanud“. A. Simanis selgitab, et isegi kui see toimus, tuleb arvesse võtta eelnevalt juhtunut. A. Simanist ründas isik, keda viimane pidi seepeale lööma. Ilmselgelt on iga inimene pärast sellist juhtumit šokeeritud ja mõnevõrra agressiivne, kuivõrd on sunnitud vägivaldsesse olukorda, mida ta ise ei ole soovinud. Küll aga ei saa kindlasti öelda, et hilisem agressiivsus tähendab, et A. Simanis ei olnud hädakaitseseisundis, kuivõrd hilisem agressiivsus ei välista kaitsetahet. On arusaamatu, millele tuginedes maakohus sellisele järeldusele jõudis.
  38. K.B. i ütluste kohaselt oli A. Simanis agressiivne ka haiglas. Nimelt selgitas K.B. , et tal ei lähe kunagi meelest, kuidas A. Simanis ütles eesti keeles ’’raisk, kui saaks, annaks veel’’. Esmalt on arusaamatu, miks pidanuks A. Simanis oma sõpradega rääkides ütlema midagi sellist eesti 20 keeles, kui see ei ole ta emakeel ega ka keel, milles A. Simanis oma sõpradega suhtleb. Teiseks, K.B. i ütlusega seoses üritas kaitsja avaldada K.B. i kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille kohaselt tunnistaja selgitas järgmist: „Haiglas oodates sain teavet, et elukaaslane on koomas. Mingi aeg toodi politsei poolt sinna haiglasse kõik need kolm, keda ma oli ennem üle tee näinud. Ühel neist, temal, kes oli heledamate riietega, oli käega (vist vasaku) probleeme ja ta viidi röntgenisse ja hiljem oli see käsi tal küünarnukist saadik kinni seotud. Mida need poisid rääkisid, ma tähele ei pannud, kuna olin endast väljas.“
  39. Kaitsja hinnangul olid tunnistaja ütlustes ilmselged vastuolud. Kui inimene selgitab, et ta ei pannud tähele, mida räägiti, ei ole võimalik, et talle hiljem räägitu meenub. Tegemist ei ole olukorraga, kus tunnistaja kohtueelses menetluses selgitas, et ta ei mäleta räägitu sisu, vaid et ta ei pannud juttu tähele. Asjaolu, et K.B. 15.08.2019 toimunud kohtuistungil ütles, et tal A. Simanise öeldu kunagi meelest ei lähe, on seega selges vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Maakohus aga selgitas istungil, et ei näe vastuolu kohtueelsete ja kohtuistungil antud ütluste vahel ning keeldus ütluste avaldamisest.
  40. Kaitsja juhib tähelepanu ka 15.08.2019 kohtuistungiprotokollile, mille kohaselt kannatanu esindaja selgitas, et tol hetkel, kui K.B. 24.11.2018 üle kuulati, ütles ta, et ei mäleta. See ei ole aga tõsi ja sellele maakohus ka tähelepanu ei pööranud – K.B. ütles kohtueelses menetluses, et ei pannud räägitut tähele.
  41. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus sellega A. Simanise õigust õiglasele kohtumenetlusele, eelkõige õigust tunnistajate ülekuulamisele võrdsetel tingimustel. A. Simanis pöörab tähelepanu asjaolule, et tunnistajate ülekuulamisel avaldas maakohus prokuröri ja kannatanu esindaja nõudel teiste tunnistajate ütlusi sisuliselt alati ja isegi juhul, kui ei esitatud avaldamisele sisulist põhjendust, s.o selgitust selle kohta, milles esineb vastuolu. Maakohus selgitas suuliselt juurde, et avaldamine viiakse läbi selleks, et kontrollida, kas vastuolu esineb või mitte. Kui aga kaitsja soovis avaldada ütlustes esineva ilmselge vastuolu, maakohus seda ei lubanud. Sellega näitas maakohus kaitsja hinnangul välja ilmselget poolehoidu prokurörile ja kannatanu esindajale, millega rikuti A. Simanise õigust õiglasele kohtupidamisele. Kaitsja märgib, et sarnane poolehoid kannatanu suunas ja vastumeelsus süüdistatava suhtes nähtusid kahjuks terve kohtumenetluse kestel.
  42. Veelgi enam, maakohus selgitas K.B. i ütluste avaldamisest keeldumist sellega, et kannatanu oli sündmuse toimumise ajal ilmselgelt endast väljas ja tema tähelepanu oli suunatud eelkõige olulisematele asjaoludele, mistõttu ta ei pruukinudki ülekuulamise ajal süüdistatava väljaütlemist oluliseks pidada. Esmalt, nagu apellant varem selgitas, ütles K.B. kohtueelsel ülekuulamisel, et ei pannud tähele, kas ja mida A. Simanis rääkis. Teiseks nähtub maakohtu sellises seisukohas eriti selgelt erapoolik suhtumine menetlusosalistesse.
  43. Nimelt, A. Simanise ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati kohtuistungil vahetult pärast sündmust A. Simanise poolt antud ütlused, mis tulenesid küsitlemise ja dokumendi nõudmise protokollist. Nende ütluste kohaselt selgitas A. Simanis, et K.A. võttis kõrist kinni R-M.P. l, mitte aga A. Simanisel endal, mida A. Simanis selgitas kohtuistungil. Ütlused avaldati olenemata kaitsja vastuväidetest, et alaealist A. Simanist küsitleti ilma kaitsja ja ka tõlgita, mis tähendab, et ütlused ei pruugi olla sisuliselt õiged. Erinevalt K.B. i ütluste avaldamata jätmisest ei võtnud maakohus A. Simanise vahetult pärast juhtumit antud ütluste osas arvesse, et ka A. Simanis oli juhtunust ilmselgelt šokis, mistõttu antud ütlused ei võinud olla õiged, peale selle, et ei ole teada, kas need väljendavad seda, mida A. Simanis tegelikult ütles. Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et K.B. i kuulati üle
  44. novembril, A. Simanise esimesed ütlused pärinevad aga juhtunu toimumise ööst, s.o järgnevast tunnist pärast sündmuse toimumist. Ometigi ei ole maakohus kordagi leidnud, et ka A. Simanis võis olla šokis ja segaduses. 21
  45. Mõningast negatiivset ja eelarvamuslikku suhtumist A. Simanisse näitab ilmekalt ka maakohtu järgnev lause: ’’Selline äraütlemine: lause koos eemale lükkava käežestiga/tõukega võis olla alkoholi tarvitanud alaealisele süüdistatavale, kes on just konfliktis osalenud ning seal olles ka kukkunud, au pihta käiv ning ajendada teda jõulisemale ründele.’’ Esmalt, tegemist on ilmselge oletusega, mida ei toeta ükski tõend. Vastupidi, nagu A. Simanis ka varem selgitas, siis on teda iseloomustatud kui rahumeelset inimest, kes ei soovi lahendada konflikte füüsiliselt. Teiseks, indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti A. Simanisel pärast juhtumit joove 0,59 mg/l, mis ei ole ilmselgelt selline joove, mis mõjutaks oluliselt inimese käitumist.
  46. Vastupidiselt A. Simanisele aga on maakohus pidanud mitmel korral vajalikuks rõhutada, et K.A. oli rahumeelne inimene olenemata asjaolust, et mitmed tunnistajad rääkisid kannatanu ilmselgest agressiivsusest tol ööl ja vihjeid on ka sellele, et kannatanu võis olla ka varasemas elus agressiivne (on rünnanud elukaaslast K.B. i füüsiliselt). Ometigi on maakohus võtnud otsuse tegemisel seisukoha, et sellised tunnistused ei saa olla õiged põhjusel, et need ei ole detailides ühtsed. See ei ole aga A. Simanise hinnangul piisavaks põhjuseks, et eitada üldist narratiivi kannatanu ründavast olekust.
  47. Kokkuvõtvalt on A. Simanis seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud KrMS § 3051 kohaselt kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Maakohus on otsuse tegemisel teinud vastuolulisi järeldusi, jättes põhjendamatult kõrvale mitmete tunnistajate ütlused, eitades alusetult nende esitatud versioone juhtunust. A. Simanis on seisukohal, et ta tegutses K.A. t lüües hädakaitseseisundis, mistõttu on tema vastutus välistatud. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ja A. Simanis õigeks mõista. Karistuse kohaldamine
  48. KarS § 118 lg 1 p 7 sanktsioon näeb karistusena ette nelja – kuni kaheteistaastase vangistuse. KarS § 45 lg 2 kohaselt ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Seega karistusraamid on käesoleva kaasuse puhul 4-10 aastat.
  49. Alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine. Samas ei tohi alaealise karistamisel unustada, et sellisel juhul on enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 10.1).
  50. Käesoleval juhul on maakohus justnimelt karistuse määramisel lähtunud rohkem teo iseloomust ja raskusest, kui A. Simanise isikust. Näiteks ei ole maakohus sisuliselt selgitanud, kuidas võiks niivõrd raske karistuse määramine A. Simanist edaspidi mõjutada ja suunata teda õiguskuulekusele. On õige, et A. Simanist on varem karistatud mitmel korral alaealisena alkoholi tarbimise eest ning ühel korral kehalise väärkohtlemise eest, mille kohta A. Simanis ise selgitas, et tegemist oli enesekaitsega. Kuigi A. Simanist on varem erinevate süütegude eest karistatud, ei nähtu sellest ajaloost, et tegemist oleks ohtliku sarikurjategijaga, kes paneb eelkõige toime isikuvastaseid kuritegusid. Veelgi enam, ilmselgelt on liialdatud maakohtu 22 seisukoht selle osas, et A. Simanises on tugevalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid – alkoholi tarvitamine alaealisena ja isikuvastased kuriteod on raskusastmetelt tohutult erinevad. Lisaks, A. Simanist on varem karistatud nii rahatrahviga kui ka tingimisi vangistusega, mis tähendab, et šokivangistus oleks olnud ilmselgelt eelnevatest karistustest raskem meede ja samal ajal meede, mida ei ole varem apellandi peal proovitud. Sellegipoolest on maakohus välistanud šokivangistuse kohaldamise põhjusel, et see ei omaks süüdlasele piisavat mõju, jättes selle sisuliselt põhjendamata. Nagu juba eelnevalt märgitud, siis kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud just eriti põhjalikult põhjendama, miks ei oleks šokivangistuse kohaldamine A. Simanise puhul piisaval mõjus meede isiku suunamiseks õiguskuulekale teele.
  51. Eelnevast tulenevalt palub A. Simanis alternatiivselt vähendada talle mõistetud karistust ja määrata see kandmisele osaliselt tingimisi. Varaline kahju
  52. Maakohus on A. Simaniselt ja D.A. ilt mõistnud solidaarselt välja K.A. surmaga seoses tekkinud varalise kahju summas 1404,87 eurot, milles sisalduvad nii matusekulud kui ka pärimismenetluse läbiviimisega seotud kulutused. Maakohus on otsuses selgitanud, et kuigi kannatanu surma A. Simanis ei soovinud, oli kannatanu löömisel jõuga, mis tõi kaasa tema kukkumise, suure tõenäosusega teatud ulatuses ettenähtav kannatanu surm, millega paratamatult kaasnevad matusekulud ja võimalikud pärimismenetluse kulud.
  53. Kaitsja nõustub, et surma põhjustamisel on ettenähtavad matusekulud ja ka pärimismenetluse kulud, kuid viimased ainult mõistlikus ulatuses. Nimelt rahuldas maakohus K.B. i tsiviilhagi ka osas, millega nõuti pärandvara pankroti väljakuulutamisele tehtud kulutusi, s.o Nomos OÜ-le õigusteenuse eest makstud 500 euro hüvitamist. A. Simanise hinnangul ei saanud olla sellise kulu tekkimine ettenähtav, kuivõrd see ei ole pärimismenetluses tavapärane. A. Simanis ei teadnud ega saanudki teada, et K.A. l olid võlad, millest tulenevalt oli vajalik pöörduda õigusteenuse saamiseks õigusbüroo poole, et välja kuulutada pärandvara pankrot.
  54. Eelnevast tulenevalt on seega põhjendatud varalise kahjuhüvitise vähendamine 500 euro võrra. Mittevaraline kahju
  55. Maakohus on A. Simaniselt ja D.A. ilt mõistnud solidaarselt K.B. i kasuks välja mittevaralise kahju summas 7000 eurot.
  56. Maakohus on otsuses välja toonud, et lugupidamatu on olnud tsiviilkostja esindaja seisukoht, et depressioon, raske üleelamine ja kurvameelsus on normaalsed reaktsioonid lähedase surmale ning surm on tavapärane elu osa, kuivõrd kõik inimesed surevad kord. A. Simanis selgitab, et arusaamatu on maakohtu arvamus, et tegemist on lugupidamatu seisukohaga. Nimelt tõi esindaja sellise seisukoha välja põhjusel, et selgitada erandlike asjaolude tähendust. Ka Riigikohus on sisuliselt sarnast põhimõtet väljendanud (vt RKKKo nr 3-2-1-19-08, p 7).
  57. Teiseks,

§ 134

lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. 115. A. Simanis on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis eristavad konkreetset juhtumit ülejäänud võimalikest juhtudest, mil lähedane sureb. 23 Hagiavalduses on välja toodud, et K.B. koges äärmiselt rasket hingelist üleelamist K.A. vigastuste pealtnägemise ja hiljem haiglas viibimise tõttu. Kaitsja on seisukohal, et oma lähedaste vigastuste nägemine ja haiglas viibimine ei ole sellised erandlikud asjaolud

§ 134lg 3 mõttes, mis õigustavad lähedasele kahjuhüvitise maksmist.

Lisaks sellele juhib A. Simanis tähelepanu asjaolule, et K.B. ei näinud pealt konkreetset kahju tekitamise juhtumit, s.o K.A. löömist ja pikali kukkumist. Veel enam ei näinud K.B. pealt K.A. surma hetke otseselt pärast raske tervisekahjustuse tekitamist, kuivõrd K.A. suri hiljem haiglas, s.o olukorras, mis ei ole erandlik. Eelnevast tulenevalt tuleb A. Simanise hinnangul jätta mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Tsiviilkostja esindaja advokaat K. Lumiste apellatsioon 116. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka tsiviilkostja D.A. i esindaja advokaat K. Lumiste, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsustuse tegemist, millega jätta tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju osas rahuldamata. Alternatiivselt taotletakse uue otsustuste tegemist, millega jätta mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata ja vähendada väljamõistetud varalist kahju 500 euro võrra. 117.

§ 1053

lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eestkostja, sõltumata oma süüst, 14– 18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Maakohus ei nõustunud tsiviilkostja ja tema esindaja maakohtu menetluses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt D.A. on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kokkuvõtvalt on maakohus selgitanud, et alates

  1. aastast on A. Simanist karistatud neljal korral alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Sellegipoolest ei ole D.A. võtnud ette täiendavaid meetmeid peale pojaga vestlemise, millest olenemata on A. Simanis jätkanud aastast-aastasse sarnase probleemse käitumisega.
  2. D.A. i esindaja on seisukohal, et maakohtu argumentatsioon ei ole piisav ümber lükkamaks seda, et D.A. on teinud kõik, et ära hoida kahju tekkimine. Seda põhjusel, et D.A. i hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas oluline, et A. Simanis tarbis alaealisena alkoholi, mille ära hoidmata jätmist on maakohus viimasele ette heitnud. A. Simanisele etteheidetav tegu on raske tervisekahjustuse tekitamine, mille tagajärjel on põhjustatud surm. On arusaamatu, mil viisil ei ole D.A. teinud kõike selleks, et ära hoida just sellise kahju tekkimist. D.A. selgitab, et on kasvatanud A. Simanist klassikaliste kristlike väärtuste järgi, pakkudes talle alati hoolivust, tuge ja mõistmist. A. Simanis on kohusetundlik ja hea käitumisega.
  3. Tsiviilkostja esindaja on seisukohal, et K.A. ja A. Simanise konflikti asjaoludki näitavad, et A. Simanis ei ole pannud toime kuritegu, veel enam ei ole ta pannud kuritegu toime kasvatusest tulenevate puuduste tõttu. Nimelt selgitab tsiviilkostja, et A. Simanis ei ole loomult vägivaldne ja püüab konflikte lahendada alati rahumeelselt – seda kinnitas ka A. Simanise poksitreener.
  4. Lisaks kinnitab A. Simanise rahumeelsust asjaolu, et ta eemaldus konfliktist, mille keskmes oli tema sõber R-M.P. ja A. Simanise jaoks võõrad mehed. Lisaks proovis A. Simanis lahendada K.A. ga tekkinud arusaamatust sõnadega, paludes viimasel eemalduda, ning kaitstes alles seejärel viimase abinõuna füüsiliselt oma sõpra ja iseennast, kui nad K.A. rünnaku alla sattusid. Nimetatud sündmuste käiku on tunnistanud nii R-M.P. ise, kui ka sündmust pealt näinud A.P. , R.M. ja I.M. .
  5. On arusaamatu, mida mõistlikku oleks saanud D.A. veel teha, et tekkinud kahju ära hoida – ta on kasvatanud A. Simanist nii, nagu iga hooliv ja armastav vanem oma last kasvataks. D.A. i arvates peaks selleks, et lapsevanem vastutaks lapse tekitatud kahju eest, ilmnema 24 lapsevanema tõsised puudujäägid oma lapse kasvatamises, mida käesoleval juhul ei nähtu – vastasel juhul oleks sisuliselt alati võimalik

1053 lg 2 alusel jaatada vanemate vastutust, mis muudaks nimetatud sätte apellandi hinnangul sisuliselt mõttetuks.

  1. Maakohtu hinnangul on tsiviilhagis esitatud matusekulude summa mõistlik, samuti on mõistlikud K.A. ootamatu surmaga kaasnenud pärimismenetluse kulud, sealhulgas pärandvara pankroti väljakuulutamisega seotud kulud. Samuti selgitas maakohus, et kuigi A. Simanis ei soovinud kannatanu surma, pidi olema talle kannatanu löömisel jõuga, mis tõi kaasa tema kukkumise, suure tõenäosusega ettenähtav ka kannatanu surm, millega paratamatult kaasnevad matusekulud ja võimalikud pärimismenetluse kulud.
  2. Tsiviilkostja esindaja nõustub, et surma põhjustamisel peavad surma põhjustajale olema ettenähtavad surmaga kaasnevad matuse – ja pärimismenetlusega seotud kulud, kuid viimased ainult mõistlikus ulatuses. Nimelt rahuldas maakohus K.B. i tsiviilhagi ka osas, millega nõuti pärandvara pankroti väljakuulutamise tõttu Nomos OÜ-le õigusteenuse eest makstud 500 euro hüvitamist. D.A. i hinnangul ei saanud olla sellise kulu tekkimine A. Simanisele kuidagi ettenähtav, kuivõrd pärandvara pankroti väljakuulutamine ei ole tavapärane tagajärg surma saabumisele. D.A. i hinnangul ei saanud A. Simanis kuidagi teada, et K.A. l olid võlad, millest tulenevalt oli vajalik välja kuulutada pärandvara pankrot, millega seoses pidi K.B. tasuma õigusabi eest.
  3. Seega on põhjendatud varalise kahjuhüvitise vähendamine pärandvara pankroti väljakuulutamisega seoses tehtud kulutuste, s.o 500 euro võrra.
  4. Maakohus on D.A. ilt ja A. Simaniselt solidaarselt K.B. i kasuks välja mõistnud ka mittevaralise kahju summas 7000 eurot.
  5. Maakohus on otsuses välja toonud, et „Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et depressioon, raske üleelamine ja kurvameelsus on normaalsed reaktsioonid lähedase surmale, mis on iseloomulikud igale surmale. See on tavapärane, et surijast jääb maha lähedane. Surm ise on normaalne, me kunagi suremegi. Kuigi väide, et me kõik sureme ei ole vale, on see antud kaasuse kontekstis asjakohatu ja lugupidamatu.’’ Esindaja märgib, et ta tõi eeltoodu välja, et selgitada erandlike asjaolude esinemise tähtsust (vt ka RKTKo 3-2-1-19-09, p 7). Tegemist ei ole lugupidamatusega kannatanu suunal, vaid sisuliselt asjakohase Riigikohtu seisukoha ümberjutustamisega.
  6. Järgmiseks on D.A. i esindaja seisukohal, et puuduvad sellised

§ 134lg-s 3 välja toodud erandlikud asjaolud, mis annaksid K.B.

ile õiguse saada mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist. 128. Nimelt, hagiavalduses on välja toodud, et K.B. koges äärmiselt rasket hingelist üleelamist K.A. vigastuste pealt nägemise ja hiljem haiglas viibimise tõttu. Tsiviilkostja esindaja on seisukohal, et oma lähedaste vigastuste nägemine ja haiglas viibimine ei ole sellised erandlikud asjaolud

§ 134lg 3 mõttes, mis õigustavad lähedasele kahjuhüvitise maksmist.

K.B. ei näinud pealt konkreetset kahju tekitamise juhtumit, s.o K.A. löömist ja pikali kukkumist. Veel enam ei näinud K.B. pealt K.A. surma hetke otseselt pärast raske tervisekahjustuse tekitamist, kuivõrd K.A. suri hiljem haiglas, s.o olukorras, mis ei ole erandlik. Ka oli selleks ajaks K.A. kehv tervislik olukord kannatanule juba teada, kannatanu oli jõudnud selle teadmisega mingil määral harjuda ja seetõttu ei olnud K.A. surm enam täiesti ootamatu. 129. Lisaks D.A. i esindaja toob välja erialases kirjanduses levinud seisukoha, et lähedane isik saab

§ 134

lg 3 alusel nõuda kahjuhüvitist juhul, kui kahjustatud isik sureb kahju tekitamise tulemusel kohe ja tema lähedasel tekib seetõttu mittevaraline kahju. Kuivõrd K.A. ei surnud kohe, ei saa K.B. nõuda tekkinud kahju hüvitamist

§ 134lg 3 alusel.

Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. 25 Kannatanute esindaja kirjalik vastus apellatsioonidele 130. Kannatanute esindaja taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist, apellatsioonide rahuldamata jätmist ja A. Simanise kaitsja apellatsiooniga seotud kulude A. Simanise kanda jätmist ning D.A. i esindaja apellatsiooniga seotud kulude D.A. i kanda jätmist. Ühtlasi taotletakse A. Simaniselt K.B. i kasuks viimase lepingulise esindaja menetluskulude välja mõistmist koos sellega, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

  1. Kokkuvõtvalt leiab kannatanute esindaja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud – maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsuses on järgitud põhjendamiskohustust ja kohtu siseveendumuse kujunemine tõendite hindamisel on jälgitav ja kontrollitav.
  2. Riigikohus oma 27.12.2019 otsuses nr 1-18-3901 (p-d 9 ja10) on selgitanud alates 14.02.2019 kehtiva KrMS § 344 lg 2 uut sõnastust ja selle mõtet. Riigikohus rõhutas, et kuna kehtiv KrMS § 344 lg 2 sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast, siis laieneb võrreldes varasemaga ka kannatanu kassatsiooniõigus ja see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimusele ja karistuse vaidlustamisele.
  3. Kuigi kannatanu ei pidanud vajalikuks esitada otsusele apellatsiooni (sest pidas otsust põhjendatuks ja kannatanu seisukohtadega kokkulangevaks) peab ta eeltoodu alusel vajalikuks kokkuvõtvalt muu hulgas käsitleda oma vastuses ka A. Simanisele esitatud süüdistuse põhjendatust, selle kontrollimist maakohtu poolt ja süüdistatavale mõistetud karistust.
  4. Kannatanu on seisukohal, et maakohus ei rikkunud asja sisulisel läbivaatamisel kriminaalmenetlusõigust ja on kõiki süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid uurinud väga põhjalikult ning jõudnud kogutud tõendite alusel õigete järeldusteni inkrimineeritava teo toimepanemises A. Simanise poolt. Sealjuures on maakohus arusaadavalt ja kontrollitavalt põhjendanud inkrimineeritava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu olemasolu süüdistatava tegevuses ning sidunud need viidetega erinevatele tõenditele.
  5. Maakohus on analüüsinud nii süüdistatava kui ka erinevate tunnistajate poolt antud ütlusi (sh ka suures mahus vastuolusid A. Simanise sõprade poolt antud ütlustes, süüdistatava tegevust nii sündmuskohal kui ka sellele järgnevalt sõpradega suheldes kui ka haiglas viibides, mis võimaldavad lisaks objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamisele hinnata hädakaitse seisundi olemasolu või puudumist süüdistatava tegevuses). Aga samuti ekspertarvamust, süüdistatava löögi tugevust ja mõju kannatanule, süüdistatava oskusi ja teadmisi poksijana, kannatanu käitumist sündmuskohal ning tema käitumist üldiselt iseloomustavaid andmeid, aga samuti süüdistatavale omast kuritegelikku käitumismustrit.
  6. Seega on maakohus järginud tõendite igakülgse ja täieliku uurimise ning hindamise nõudeid KrMS §-de 286 – 2891 mõttes ning pole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 338 p 3 ja 339 lg 1 p-de 1 -12 tähenduses.
  7. Eeltoodu alusel on põhjendamatud apellantide etteheited maakohtu poolt tõendite ühekülgsest, valikulisest ja eelistatud hindamisest süüdistatava ja tsiviilkostja kahjuks. Maakohus on kogutud tõendite alusel jõudnud ainuvõimalikule ja õigele järeldusele, et A. Simanis põhjustas KrMS § 118 lg 1 p 7 tähenduses K.A. le raske tervisekahjustuse tugeva rusikalöögiga näkku, millega tagajärjel viimane kaotas teadvuse, kukkus ja suri ülejärgmisel päeval haiglas.
  8. Maakohus on kontrollinud süüdistuse põhjendatust läbi kolme erineva versiooni ja jõudnud 26 õigete järeldusteni süüteo toimepanemise osas. Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis.
  9. Maakohus on põhjalikult uurinud kohtumenetluses ja käsitlenud otsuses erinevaid versioone tunnistajate ütlustest toimunud sündmusest. Maakohus on erinevate tõendite alusel välja toonud ja hinnanud kolme erinevat versiooni toimunud konfliktist (vt otsuse lk 10-17). Valdavalt on need (eelkõige 2 esimest) versioonid tuginenud A. Simanise enda ja tema kaaslaste poolt antud vastuolulistele ütlustele, milles esinevaid vasturääkivusi pole suudetud mõistlikult ja usutavalt selgitada ning mis ei haaku poolte suhtes erapooletute tunnistajate ütlustega, samuti sündmuse ajalise kulgemisega.
  10. Maakohus on ka loogiliselt põhjendanud, miks ta kohtuliku arutamise käigus kontrollitud tõendite alusel tugineb kolmandale versioonile ehk A. Simanise süütegu tõendavatele tõenditele, mis samaaegselt välistavad tema kaitseversiooni tegutsemisest hädakaitse seisundis.
  11. Kannatanu esindaja esitab kokkuvõtvalt oma vastuväited apellantide poolt kohtuotsuse suhtes tehtud etteheidetele ja kriitikale. Kannatanu ei korda siinkohal maakohtus detailselt esitatud tõendite analüüsi, mis on välja toodud kannatanu kohtuvaidluse teesides 20.09.
  12. Kannatanu esindaja jääb kõikide varasemalt vaidluses esitatud põhjenduste ja järelduste juurde, sest apellatsioonides esitatud seisukohad ei anna alust nende muutmiseks või täiendavaks põhjendamiseks. Kannatanu esindaja käsitlebki allpool oma seisukohti kohtuotsuse seaduslikkuse kontrollimisel tulenevalt eelpool nimetatud põhimõtetest.
  13. Maakohus on tõendite uurimisel põhjalikult ja igakülgselt kontrollinud kolme erinevat versiooni sündmuse ajalise toimumise ja faktiliste asjaolude osas ning pole alusetult kõrvale jätnud või valikuliselt eelistanud süüdistatava kaitseversiooni väidetavalt teotavaid tõendeid.
  14. Esimese kohtule esitatud ründeversiooni kohaselt kägistas K.A. süüdistatav A. Simanist kõrist. Maakohus on seda versiooni käsitledes välja toonud süüdistatava enda ütluste vasturääkivuse võrreldes vahetult peale sündmust politseile antud selgituses tema hilisemate korduvalt muudetud ütlustega (vt otsuse lk 10-11). Süüdistatav ei suutnud kohtus selgitada vastuolu selles, miks ta algselt räägib R-M.P. väidetavat kägistamist kannatanu poolt, aga oma kohtus antud ütlustes räägib hoopis enda kägistamisest kannatanu poolt. Seejuures on tähelepanuväärne, et olukorras, kus süüdistatav oli enda poolt sooritatud tugeva rusikalöögiga vigastanud tõsiselt kätt ja pidi siirduma haiglasse sellele lahast paigaldama, ei tuvastatud tema läbivaatusel haiglas kaelal mingeid vigastusi ega kägistamisele viitavaid muljumise jälgi.
  15. Maakohus on selle versiooni juures kõrvutanud ja hinnanud erinevate tunnistajate ütlusi ning kontrollinud süüdistatavaga koos olnud sõprade ütluste kokkulangevust. Kuigi need isikud püüdsid igati õigustada A. Simanise tegevust, ei suutnud nad veenda kohut nende ütluste usaldusväärsuses. Maakohus on detaliselt käsitlenud tunnistajate I.M. , A.K. a, A.P. i ja R-M.P. ütluseid kirjeldatud versioonis ja välja toonud vasturääkivused, mida apellandid pole kaebustes käsitlenud ega ümber lükanud (vt otsuse lk-d 10-11). Apellandid pole ka kahtluse alla seadnud nn erapooletu ja kaine (töökohustusi täitnud) tunnistaja M.L. ütlusi konflikti käigu kirjelduse ja kummagi osapoole tegevuse suhtes (otsuse lk 5). Need viitavad selgelt A. Simanise konfliktsele, ründavale tegevusele, mille eest K.A. ennast kaitses.
  16. Teise süüdistatava ja tema sõprade (tunnistajate) poolt kohtule esitatud versiooni kohaselt kägistas K.A. hoopis tunnistaja R-M.P. t (otsuse lk 11-14). Maakohus on ka selle versiooni käsitlemisel välja toonud konkreetsete tunnistajate ütluste vastuolud (A.P. i ja R-M.P. , R.M. , A.D.P. ), samuti tunnistaja K.P. u äärmiselt tugeva alkoholijoobe (mida viimane ise eitab vaatamata tarbitud alkoholikogusele (7,92 liitrit õlut ning lisaks veel rumm ja viin) ja sellest tingitud sündmuste ebatõenäolise kirjelduse. Mitte ükski viidatud tõenditest ei kummuta tunnistaja M.L. poolt kirjeldatud sündmuste käiku.
  17. Maakohus on põjendatult märkinud, et versioonide 1 ja 2 tunnistajate ütlustes ei nähtu 27 ütluste ühtsust ja kokkulanegevust olulistes asjaoludes. Apellandid pole kohtu käsitlusi ja põhjalikku analüüsi tõendite kohta ümber lükanud ning on piirdunud valikulise käsitluse ja kriitikaga tõendite ebaõigest hindamisest ja kohtu kallutatusest.
  18. Kolmandat kontrollitavat versiooni peabki maakohus usalduväärseks ja tõendatuks erinevate tõendite võrdluses (otsuse lk 14-17). Maakohus on tuginenud erapooletu ja kaine tunnistaja M.L. ütlustele (sh neid ka kontrollinud), mida toetavad osaliselt ka teiste tunnistajate ütlused. See on olukord, kus kannatanu ei rünnanud süüdistatavat ega kedagi teist ning süüdistatava poolt R-M.P. kägistamist aset ei leidnud. Kohtu sellist järeldust kinnitavad lisaks tunnistajate ütlustele ka konflikti ajalise kestvuse kirjeldus ja kulgemine läbi erinevate tunnistajate, samuti eespool viidatud andmed süüdistataval ja R-M.P. l igasuguste vigastuste või vägivalla tarvitamise tunnuste puudumine.
  19. Maakohus on analüüsinud erinevate isikute liikumisi teineteise suhtes ja ajaliselt ning võrrelnud neid süüdistuse aluseks olevate asjaoludega ning põhjendatult asunud seisukohale süüdistatava poolt agressiivsest käitumisest kõnesoleval ööl ning kannatanu ründamisest, mitte hädakaitses tegutsemisest. Sealjuures on maakohus ka selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes ei saanud kannatanu käituda A. Simanise poolt kirjeldatud viisil. Lisaks eespool viidatud tunnistajate ütluste arvestamisele teatud osas viitab maakohus ka tunnistajate S.O. i, R.L. i ning samuti kannatanute K.B. i ja M.L. se ütlustele, mis süüdistust selgelt toetavad (otsuse lk 17).
  20. Apelleeritud kohtuotsuse põhjal on tuvastatav, et maakohus on teinud nõutavalt kindlaks vajalikud faktilised asjaolud: sh süüdistatava poolt K.A. tugeva rusikalöögiga näkku löömise, mille tulemusena K.A. kaotas teadavuse ja kukkus, löögi tagajärjel süüdistataval käevigastuse tekkimise, süüdistatava poksi harrastamise võistlusspordi tasandil ning sellest tulenevad teadmised ja oskused, süüdistatava käitumist peale konflikti ja selle mittevastavus hädakaitsesisundis viibinud isikule omasele käitumisele, aga ka kannatanu poolt K.A. surma tagajärjel kulude kandmise (vt ka otsuse lk 5 alumised 2 lõiku, lk 6 ülalt
  21. lõik, lk 8 ülalt
  22. lõik ning lk 21 ülemine lõik).
  23. Kõiki tõendeid kogumis hinnates on ümberlükkamatult tõendatud, et kannatanu K.A. ei rünnanud A. Simanist ja viimane ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Maakohus peab tõendeid vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega ei saa kohus hinnata ja arvestada isikute ütlusi selektiivselt ning täiesti eraldiseisvalt tõendite kogumist, mida sisuliselt taotleb apellant (käsitledes vaid talle sobivaid sündmuste kirjelduste lõike ja eirates otseselt süüteo toimepanemist kinnitavaid asjaolusid).
  24. Kannatanu esindaja on maakohtus 20.09.2019 kohtuvaidluse teesides analüüsinud detailsemalt nii süüdistatava A. Simanise (p-des 2.7.-2.11.) kui ka tunnistajate ütlusi (p-des 2.12.- 2.44.) ning välja toonud nendest tulenevad järeldused. Seetõttu ei pea kannatanu esindaja neid siinkohal vajalikuks detailsemlt korrata ja jääb varasemalt avaldatu juurde.
  25. Kannatanu esindaja rõhutab, et apellandid pole ka kõnesolevaid kannatanu esindaja järeldusi oma kaebustes veenvalt ja kontrollitavalt ümber lükanud.
  26. Maakohtu järeldused ja hinnangud sündmuste käigu kohta on jälgitavad, mõistetavad ja kontrollitavad.
  27. Hinnates kokkuvõtvalt süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid 24.11.2018 sündmuste ajalise kulgemise ja isikute tegevuse osas on maakohus piisavalt põhjalikult ja igakülgselt kõiki oma järeldusi põhjendanud. Maakohtu järeldustes ei esine vasturääkivusi või oluliste asjaolude eiramist ning hindamata jätmist. Kohtu järeldused on jälgitavad, loogilised ning kontrollitavad tõendite kogumis.
  28. Otsust lugedes on mõistetav, miks ja millele tuginedes on maakohus otsuses märgitud 28 järeldusteni jõudnud, mistõttu on apellantide kriitika valikulisest asjaolude käsitlemisest põhjendamatu. Maakohus on otsuses vajalikus ulatuses ka põhjendanud, miks üks või teine kaitseversioon (sh ka süüdistatava tegutsemine hädakaitseseisundis) ei ole tõendamist leidnud või ei ole eluliselt usutav (vt lisaks ka otsuse lk 8 alumine lõik, lk 9 ülalt
  29. lõik ja lk 26 alt
  30. lõik).
  31. Ainuüksi kõigi eelpool viidatud asjaolude käsitlemisega on tõendamist leidnud KarS § 118 lg 1 p 7 kirjeldatud süüteo objektiivse koosseisu tuvastamine A.Simanise tegevuses. Kuid süüteo objektiivset koosseisu sisustavad faktid kinnitavad ka süüdlase tahet ehk süüteo subjektiivse koosseisu esinemist süüdistatava tegevuses. Kannatanu esindaja peab silmas nii A.Simanise poolt kirjeldatud olukorras sooritatud löögi tehnilisust ja tugevust kui ka poksijale omaseid oskusi, millest lähtuvalt pidi süüdistatav mõistma ja aru saama ning samuti ette nägema oma tegevuse tagajärgi. Aga ka A.Simanise käitumist ja väljendatud suhtumist pärast K.A. le surmava löögi sooritamist.
  32. Süüdistatava löögi tugevus ja selle sooritamise eesmärk (ning selleks vajaduse puudumine). Süüteo subjektiivse koosseisu tõendatus ning süüdistatava apellatsiooni vastuolu tuvastatud ja tõendatud asjaoludega.
  33. Erinevalt süüdistatava kaitsjast leiab kannatanu esindaja, et vaidlust ei saa olla selles, et A. Simanise kui poksija oskustega isiku poolt sooritatud löök suunaga „külje pealt näo piirkonda“ oli äärmiselt tugev.
  34. Seda kinnitab esiteks fakt, kannatanu kaotas vaatamata oma suurele ja tugevale kasvule koheselt teadvuse ja kukkus ilma, et oleks suutnud enda kukkumise eest vähemalgi määral kaitsta. Teiseks vigastas A. Simanis löögi tagajärjel nii tõsiselt oma kätt, et pidi pöörduma haiglasse sellele lahase paigaldamiseks. Seda olukorras, kus tal endal igasugused vigastused väidetavast kannatanupoolsest ründest puudusid. Kolmandaks on maakohus veenavalt ümber lükanud kaitseversiooni, mille kohaselt oli tegemist süüdistatava varasemalt vigastatud käega, mis võis väidetavalt tingida kergemalt vigastuse tekkimise. Neljandaks on maakohus oma järeldusi põhjendanud viidetega A. Simanise patsiendikaartidel kajastud vigastustele ning selgitanud, et eelnev vigastus 3 kuud varasemast ajast puudutas parema käe asemel vasaku käe küünarliigest (mitte parema käe rannet). Samal ajal käis A. Simanis ka novembris 2018 eelnevalt regulaarselt trennis, mis lükkab ümber kaitse väite eelnevast vigastusest tingitud käe nõrkusest. Seega puudusid tal sportimist takistavad vigastused enne 24.11.2018 sündmust. Eeltoodu kinnitab veenvalt süüdistatava tegutsemist otsese tahtlusega tekitada kannatanule võimalikult raske kehvigastus üheainsa, tehniliselt eesmärgipäraselt suunatud nn „nokauteeriva löögiga“ (mitte väidetavaks enesekaitseks hädakaitseseisundis tehtud rünnet tõrjuva või lõpetava nn vastulöögiga). Viiendaks kinnitab krminaalmenetuses teostatud ekspertiis ja esitatud ekspertarvamus K.A. l esinevate kehavigastuste kohta, et süüdistatava löögist tekkisid kannatanul äärmiselt rasked ja pöördumatud tervisekahjustused, mis tõid kaasa kannatanu surma.
  35. Surnu ekspertiisiakti nr 18E-LÕS0038/346 kohaselt tekitati süüdistatava ainsa tugeva rusikalöögiga kannatanu näopiirkonda rida raskeid tervisekahjustusi (otsuse lk 6).
  36. Kõik vigastused oma koosmõjus põhjustasid eksperdi arvates kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Samas ei tuvastatud kannatanul enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis võiksid kinnitada A. Simanise tõendamata kaitseversiooni tema ja kannatanu pikemast füüsilisest konfliktist ning vastastikku teineteise korduvast löömisest selle käigus. Eeltoodu alusel jäävad oletuslikeks ja paljasõnalisteks ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited kohtu poolt süüdistatava poolt tehtud löögi tugevuse ebaõigest hindamisest.
  37. Apellant ei ole ühegi kontrollitava või tõendatud väitega ümber lükanud ka kohtu põhjendatud tuginemist ekspertarvamuses välja toodud löögi tugevuse hindamise metoodikale 29 (kiirabi poolt sündmuskohal tuvastatud kannatanu teadvuse tasemele). Ekspertarvamus kinnitab üheselt äärmiselt tugevat lööki kannatanu näo piirkonda.
  38. Eeltoodu alusel on asjakohatud ka kaitsja apellatsioonis tehtud viited Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-38-04 p-le 7, mille kohaselt on sobiv kaitsevahend, mis ründe lõpetab täielikult või otsekohe. Sama kehtib ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-111-04 tõlgendamise ja sisustamise kohta antud kriminaalasja kontekstis ning tuvastatud pole asjaolusid, mis välistaksid süüdistatava vastutuse tegutsemise tõttu väidetavas hädakaitseseisundis.
  39. Juba eespool kannatanu esindaja poolt esitatud selgituste alusel on selge, et kogutud tõendid ei kinnita mingisugust rünnet kannatanu poolt A. Simanise suhtes ehk mingeidki eeldusi hädakaitseseisundi tekkimiseks. Teiseks ei saa ka süüdistatava poolt kirjeldatud väidetava ründe tõkestamiseks (lõpetamiseks) õigustada kannatanu surma põhjustamist. Süüdistatava ja temaga seotud isikute poolt antud ütlused (isegi kui oletuslikult lähtuda nende tõepärasusest) ei kinnita sellise ohtlikkuse tasemega rünnet A. Simanise suhtes, mis õigustaks kannatanule äärmiselt raske ja eluohtliku ning surmaga lõppeva kehavigastuse tekitamist.
  40. Lisaks ülaltoodule on täiesti asjakohatud ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited A. Simanisest kui rahumeelsest isikust, mida põhjendatakse treener Ž.N. ütlustega (iseloomustusega). Selle väite kummutavad ainuüksi A. Simanise poolt eelnevalt toimepandud korduvad süüteod ja karistatus, mis viitavad selgelt harjumuspärasele vägivaldsusele ja konfliktsele käitumismustrile ning devalveerunud väärtushinnangutele.
  41. Kõiki eelnevaid asjaolusid arvestades saigi maakohus teha ainuõige järelduse, et süüdistatav oskas hinnata nii rusikalöögi tehnilist sooritust, selle tugevust ja mõju kannatanule ning pidi ette nägema ka sellega kaasnevaid tagajärgi. Samuti on ilmne, et poksiga tegelv isik (võistlussportlane) oskab ja suudab eristada tema poolt sooritatavate löökide tähendust ja füüsilist mõju. Seda kinnitavad ka treener Ž.N. selgitused poksispordi põhitõdedest (vt ka otsuse lk 8).
  42. Viidatud A. Simanise löögi tugevust ja tehnilist sooritust kinnitavad faktid (löök külje pealt näo piirkonda kui teadaolevalt nokauti eesmärki täitev) sisustavad süüdistatava tegevuses teadlikku tegutsemist ehk enamohtliku tervisekahjustuse tekitamist otsese tahtlusega KarS § 118 lg 1 p 7 mõttes.
  43. Eespool välja toodud asjaolud lükkavad kokkuvõtvalt ümber kõik kaitsja apellatsioonis esitatud väited kohtu poolt süüdistatava tahtluse ebaõigest sisustamisest ja ekslike järelduste tegemisest kogutud tõendite uurimisel ja hindamisel.
  44. Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja puudub sellele iseloomulik käitumine süüdistatav oli agressivne ka pikemat aega pärast väidetavat rünnakut.
  45. Ümberlükkamatult on tõendamist leidnud, et A. Simanis ei käitunud hädakaitseseisundis olnud isikule kohaselt ka pärast seda kui K.A. oli tema löögist teadvusetult maha kukkunud. Seda kinnitavad järgmised tuvastatud asjaolud: - A. Simanis üritas kannatanut jätkuvalt rünnata ja lüüa ka siis, kui viimane teadavusetult maas lamas. Seda takistasid tegemast tema sõbrad; - A. Simanis väljendas ennast sündmuskohal verbaalselt ründavalt ja agressiivselt („raisk, vähe sai“ jms), mida on kinnitanud erinevad tunnistajad; - A. Simanis oli üleolev ja teadvuseta kannatanu suhtes verbaalselt ründav ka haiglas viibides, kus tunnistajate ütluste kohaselt avaldas jälle, et „raisk, vähe sai, kui saaks annaks veel“ ning politseitöötajad pidid tema liikumist kannatanu palati ja koridori vahel tõkestama; - A. Simanis ei pidanud vajalikuks ei enne kohtumenetlust ega ka selle käigus vabandada kannatanute ees K.A. surma põhjustamise eest, mis viitab jätkuvalt tema 30 käitumismustrile ja toimepandud teo hindamisele ja sisuliselt igasuguse kahetsuse puudumisele.
  46. Seega on maakohus A. Simanise tegevust nii konflikti käigus kui ka ka selle järgnevalt hinnanud tervikuna ning ainuõigesti tuvastanud tema kirjeldatud käitumise alusel, et ta ei olnud hädakaitseseisundis ning ei käitunud sellele iseloomulikult.
  47. Apellatsioonis esitatud väited, mille kohaselt tuleb K.B. i sellekohastesse ütlustesse süüdistatava haiglas käitumise osas suhtuda kriitiliselt, ei muuda kokkuvõttes tuvastatud asjaolusid isegi siis, kui viidatud isiku ütlused tõepoolest kõrvale jätta või selles osas ebausaldusväärseks tunnistada. Sama asjaolu kinnitavad ju tunnistaja M.L. se ütlused ja ka politsei reageering A. Simanise käitumisele haiglas. Samuti ei kummutaks see kohtu järeldust süüdistatava hädakaitseseisundi puudumisest.
  48. Seejuures pole asjakohased ka apellandi viited süüdistatava kaitseõiguse rikkumisele politseile antud esmastest selgitustest (nn dokumendi nõudmise protokollist - apellatsiooni p 60). Viited süüdistatava võimalikule šokiseisundile politseile esmaste selgituste andmise käigus ei haaku A. Simanise käitumisega vahetult pärast konflikti. Tõendid kinnitavad, et isik vestles sündmuskohal veel mingi aja teiste tuttavatega ning seejärel jalutas koos kaaslastega rahulikult sündmuskohalt minema. See pole šokiseisundis viibivale isikule iseloomulik ja tavapärane käitumine.
  49. Kaitsja on esitanud kohtuotsusele erinevaid etteheiteid konkreetsete tõendite hindamisel ja sisustamisel (osade tunnistajate ütlusi pole arvestatud piisavalt või on tehtud seda vaid oslaiselt), kuid on jätnud seejuures tähelepanuta, et maakohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt nii tõendeid kui asjaolusid hindama kogumis. Mõne tõendi arvestamata jätmine selle vasturääkivuse või usaldusväärsuse puudumise põhjendusel ei saa olla käsitletav menetlusõiguse rikkumisena. Maakohus on nende tõendite arvesse võtmata jätmist otsuses läbivalt põhjendanud.
  50. Maakohus on otsuses selgelt ja piisavalt sisustanud ka kohaldamisele kuuluvat materiaalõigust KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseisu tunnuste ja nende tuvastamise osas. Aga samuti kannatanu kahjunõude aluseks olevaid norme

§-de 104 lg 1, 127 lg 1, 129 lg 1, 1043, 1045 lg 1 ja 1050 lg 1, 1053 lg 1 ja 2 mõttes nende kohaldamiseks koos PärS § 13 lg 1 (vt otsuse lk 10 ülalt

  1. lõik ja lk 21-22).
  2. Maakohus on viidanud otsuses ka Riigikohtu seisukohtadele nii KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamisel kui ka hädakaitseseisundi sisustamisel KarS § 28 lg 1 tähenduses, aga samuti mittevaralise kahjunõude hindamisel

§ 134sisustamisel (vt ka otsuse lk 7 alt 2.

lõik, lk 10 ülalt

  1. lõik ja lk 24 alumine lõik, lk 25 eelviimane lõik).
  2. Kõik need asjaolud kogumis kinnitavad, et maakohus on asja kohtulikul arutamisel järginud kriminaalmenetlusõigust nii tõendite uurimisel, nende usaldusväärsuse kontrollimisel kui ka tuvastatud asjaolude õiguslikul hindamisel ja järelduste tegemisel (sh KrMS § 15 lg 1, § 60 lg 1 ja 2, § 3051 lg 2, § 310 lg 1 ja § 312 p-d 1-6). Puudb alus kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks KrMS §-de 338 ja 339 toodud alustel.
  3. Maakohus mõistis süüdistatavale põhjendatud karistuse KarS § 118 lg 1 p 7 järgi toimepandud süüteos.
  4. Kannatanu hinnangul mõistis maakohus käesolevas kriminaalasjas süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid arvestades põhjendatud ja õiglase karistuse, arvestades seejuures kõiki olulisi asjaolusid (esimese astme kuritegu, süüdistatava alaealisust kuriteo toimepanemisel, alkoholijoobes alaealise viibimine öösel pubis koos emaga ja seal jätkuv alkoholi tarvitamine, varasem karistatus ja korduvalt erinevate süütegude toimepanemine ehk kuritegelik käitumismuster). 31
  5. Kannatanu tsiviilhagi on põhjendatud ja tõendatud nii varalise kui ka mittevaralise kahjunõude osas. Maakohus on järginud kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamisel.
  6. Varalise kahjunõude vähendamine pärimismenetluses õigusabikulude ulatuses pole põhjendatud.
  7. Süüdistatav sai ja pidi ette nägema kannatanu pärimismenetlust ja sellega kaasnevaid õiguslikke küsimusi. Kuna PärS regulatsioon (vt ka § 130 lg 3 ja § 142 lg 6) on näinud ette võimaluse, et pärandvara suhtes on võimalik välja kuulutada pankrot, siis ei saa pidada põhjendatuks ka

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.