KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-16-5636 Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Peeter Pällin,

§ 86

lg 1) ja näilik (

§ 89

lg 1), mistõttu tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleb hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik.

1. Hageja tugines lepingute näilisuse osas sellele, et ta ei soovinud lepingutega vara jagada, vaid soovis jätta võimalike äririskide maandamiseks muljet kolmandatele isikutele sellest, et temal kui äriühingu AS D juhatuse liikmel puudub vara juhuks, kui tema vastu esitatakse rahalisi nõudeid. Äririskina tõi hageja esile asjaolu, et AS-le D esitati laovarude suurust määratleva Põllumajandusministeeriumi käskkirja alusel kaks maksuteadet: 01.12.2005 maksuteade nr 12-5/38, mille kohaselt kuulus tasumisele 30 539 krooni ning 25.05.2006 maksuteade nr 12-5/433, mille alusel kuulus tasumisele 139 552 krooni. Samuti tõi hageja äririskina esile, et majanduslikud raskused äriühingus tekkisid ka AS D ja Saksamaa äriühingu S KG vahel sõlmitud lepinguga, mille järgi AS D tarnis Saksamaale juulis 2008 suure koguse toodangut. 2008 lõpus selgus, et osad dokumendid oli võltsitud ja selle tulemusena esitas Maksu- ja Tolliamet äriühingu maksukohustusi käendavale AS-le Hansapank nõude 3 204 777 krooni ulatuses. Pank tasus nõude, mis omakorda jättis äriühingu keerulisse majanduslikku olukorda. Seega oli hageja nägemusel maksukohustuste realiseerumisel oht, et maksuhaldur pöörab sissenõude abikaasade ühiseks eluasemeks olevale kinnistule.
2. Nimetatud äririskide osas kuulas maakohus tunnistajatena üle BB ja DD. Kumbki tunnistaja ei osanud anda ütlusi abikaasade abieluliste suhte kohta. Kuigi mõlemad tunnistajad olid teadlikud äriühingus toimuvast, sh teadis DD äriühingus arutuse all olnud hageja vara ümbervormistamisest, ei viibinud tunnistajad lepingute sõlmimise juures. Võttes arvesse asjaolu, et tunnistajad abikaasadega tööväliselt perekonniti läbi ei käinud ning nad ei olnud lepingute sõlmimise juures, siis ei ole nende ütlusetega tõendatud see, et abikaasad sõlmisid abieluvaralepingud näilise tehinguna.
3. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et abieluvaralepingud on näilised vara jagamise viisi tõttu või selle tõttu, kuidas abikaasad varaga seotud kulusid on kandnud. Notar PP andis tunnistajana ütlusi selle kohta, et tema parktikas on tavapärane see, et abielu kehtivuse ajal abieluvaralepingu sõlmimisel ei lähtuta poolte võrdsusest samal määral, mis abielu lõppemise järel ühisvara jagades. Maakohus leidis, et abikaasadel oli endal vaba voli, põhjused ja ajend vara abielu ajal soovitud viisil jagada. Kohus juhtis 4

§ 89lg 2 alusel.

28. Järgnevalt andis maakohus hinnangu hageja väitele, et lepingud heade kommetega vastuolus ja tühised (

§ 86). 29.

Vaidlus puudus selles, et lepingutega 2003, 2006, 2008 ja 2009 jäi vara kostjale 1 ning hagejale jäi kohustus, hüvitist ei makstud. Kohus nõustus kostjaga 1 selles, et määrav ei ole, kas kohustuste väärtus on tasakaalust väljas, vaid see, kas kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega vara jagamise ebavõrdsus iseenesest ei saa automaatselt kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, veel vähem lõpptulemusena tehingu tühisust. Seega ei piisa ainuüksi selleks, et lugeda lepinguid heade kommetega vastuolus asjaolust, et hagejale vara jagamise tulemusena ei makstud hüvitist. Abieluvaralepingutega ei jaganud abikaasad ära kogu vara. Seega on ebaõige asuda seisukohale, et hageja loobus kogu ühisvarast hüvitiseta. 30. Tehingu tühisuseks

§ 86

lg 2 järgi tuleb hagejal esile tuua ja tõendada, et lepingud on sõlmitud sundolukorras, n.ö erakorraline vajadus. Hageja tõi abieluvaralepingute sõlmise vajaduse osas välja majanduslikud raskused äriühingus AS D, mille juhatuse liige ta oli. Mõlemad abikaasad oli äriühingus aktsionärid. Kohus ei nõustunud hageja nägemusega sellest, et erakorraliseks vajaduseks (sundolukorraks) abieluvaralepingute sõlmimisel

-i mõttes tuleks lugeda äriühingu majanduslikku seisundit, sh äririskide olemasolu. Erakorraliseks vajaduseks võiks kohtu hinnangul pidada ohtu isiku elule ja tervisele. Viimati nimetatule ei ole hageja tuginenud. Seetõttu ei andnud kohus sisulist hinnangut hageja väidetele seoses sundolukorraga äririskide näol. Lisaks juhtis maakohus tähelepanu asjaolule, et

§ 138lg 2 kohaselt ei ole lubatud õiguste 5

§ 86lg 2 alusel.

1. Kohus ei nõustunud hageja väidetega selle kohta, et notar ei täitnud kohustust korraldada tehingu tõestamine selliselt, et oleks tagatud tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg-test 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmine. Selgusetuks jäi, millised on need väidetavad ja puudu olevad selgitused, mille olemasolu korral oleks hageja jätnud tehingu tegemata või sõlminud teistsugustel tingimustel. Lepingutest nähtub, et notar on selgitanud tehingu osapooltele vajalikus ulatuses tehingu tähendust ja õiguslikke tagajärgi. Kohus kuulas notar PP üle tunnistajana. Notar andis ütlusi selle kohta, et lepingupooltel on õigus küsida selgitusi ning poolte taotlusel notar tõlkis lepingu suuliselt vene keelde, kirjalikku tõlget lepingupooled ei taotlenud. Samuti andis PP ütlusi selle kohta, et tema praktikas on tavapärane see, et abielu kehtivuse ajal abieluvaralepingu sõlmimisel ei lähtuta poolte võrdsusest samal määral, mis abielu lõppemise järel ühisvara jagades. Kohtu hinnangul ei ole notari kohustus välja selgitada tehingu tegemise põhjused ega ajendid ning notar ei tohi sekkuda abikaasade eraellu. Notari selgitamiskohustuse rikkumine ei tooks kaasa tehingu tühisust. TõS § 18 ei sisalda mistahes keeldu, millega leping oleks vastuolus.
2. Kokkuvõttes leidis maakohus, et abieluvaralepingud ei ole tühised ka

§ 87alusel.

1. Kuna kohus tuvastas, et abieluvaralepingud ei ole tühised, siis puudus vajadus anda hinnang kostjate vahel
2. a sõlmitud müügilepingu kehtivusele. Apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu osaotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hageja hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
4. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme, jättes tõendid nõuetekohaselt hindamata ja olulised asjaolud arvestamata.
5. Kohus kohaldas lepingute näilikkuse hindamisel vääralt nii materiaal- kui menetlusõigust. Kohus leidis ebaõigesti, et lepingu sõlmimise ajend ei ole oluline. Maakohus tuvastas ebaõigesti poolte tegeliku tahte, ajendi ja eesmärgi abieluvaralepingute sõlmimisel. Kohus hindas selgelt menetlusnorme rikkudes tühisuse alusena igat asjaolu eraldiseisva ja üksikuna ega tõlgendanud sisuliselt tehinguid lähtudes menetluses tuvastatud asjaolude kogumist. 6

§ 84lg-te 3 ja 4 tähenduses).

Leping 2009 ei ole käsitletav lepingu 2008 heakskiitmisena. Leping 2009on tühine ning seda samadel põhjustel kui leping

1. Ka lepingu 2009 sõlmimise eesmärk oli perekonna vara kaitsmine.
2. Kohus väljus hagi piiridest ja asus ebaõigele seisukohale, et tõenäoliselt sõlmiti abieluvaralepingud mingil muul ajendil.
3. Ebaõige ja asjakohatu on kohtu järeldus, justkui ei jaganud pooled abieluvaralepingutega ära sisuliselt kogu abieluvara. Vastupidi, pooled vormistasid abieluvaralepingute kaudu kõik Eestis asuvad kinnisvarad ilma hüvitiseta ja lahuskohustusteta kostja 1 nimele. Sisuliselt jäid abieluvaralepingute sõlmimise tulemusena poolte ühisvarasse üksnes AS D aktsiad, mille väärtus, arvestades võimalikku maksejõuetusohtu, ei olnud kindlasti märkimisväärne. Samal ajal ei teinud kostja 1 mitte ühtegi vastusooritust. Seega on tõendatud, et poolte vastastikused kohustused olid heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
4. Väär on kohtu järeldus, mille kohaselt ei ole erakorraliseks vajaduseks (sundolukorraks) abieluvaralepingute sõlmimisel

-i mõttes võimalik lugeda äriühingu majanduslikku seisundit, sh äririskide olemasolu. Maakohus eksis

§ 86lg 2 sätestatud sundolukorra materiaalõiguslikul sisustamisel.

Seadusandja on

§ 86

lg 2 regulatsiooniga soovinud kaitsta isiku vaba tahet tehingute tegemisel, asetamata seejuures vaba tahte kujunemise takistuse esinemise põhjuste riisikot isikule endale. Antud juhul oli selleks kodu kaotamise risk. 52. Asjakohatu ja väär on kohtu järeldus, nagu oleks hea usu põhimõttega vastuolus tehingu tühisusele tuginemine 10 aasta möödumisel lepingu sõlmimisel. Maakohus ei käsitlenud hageja alternatiivset seisukohta abieluvaralepingute tühisuse osas

§ 86lg 1 alusel.

Kohus jättis täielikult tähelepanuta asjaolu, et juhul kohus ei nõustu hageja faktiliste väidetega, on kohus seotud kostja 1 faktilise käsitlusega, mille kohaselt lepingu 2008 ja ka teiste abieluvaralepingute näol oli tegemist hüvitisena petmise eest, mille sõlmimisel lubas kostja 1 mitte lahutada. Kohus on materiaalõiguse normi vääralt kohaldades leidnud, et sellised kokkulepped ei ole heade kommetega vastuolus. Abielulised suhted ei ole tavapäraseks kauplemisobjektiks ning sundida kedagi korduvate ultimaatumite abil ja lahutuse ähvardusel loobuma oma osast ühisvaras, ei ole kooskõlas ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. Vastustajate seisukoht

1. Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 8

§ 89

lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on

§ 89lg 2 järgi tühine. Ts

MS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (vt Riigikohtu 04.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-02, p 22; 17.12.2009 otsus tsiviilasjas 3-2-1-137-09, p 11).

1. Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltele ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse. Kõne alla saab tulla kohustuslepingu näilikkus, sest kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla näilik (Riigikohtu 05.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 32-1-41-06, p 19). Kui vaidlusaluse käsutustehingu (asjaõiguslepingu) pooled tegelikult soovisid kinnisasja omaniku vahetust ning see ka toimus, siis ei saa pidada käsutustehingut näilikuks (Riigikohtu 16.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18531/27, p 12.2).
2. Hageja ei ole väitnud, et abieluvaralepingutega varjati teist tehingut, mis oleks kohtule andnud võimaluse hinnata abieluvaralepingute näilikkust sellel alusel.
3. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja ja kostja 1 vahelised abieluvaralepingud sõlmitud õigusnäivuse loomise eesmärgil. Abieluvaralepingute, sh lepingu 2008, näilikkusele tuginedes tõi hageja esile asjaolu, et abieluvaralepingute sõlmimise eesmärk oli ettevõtlusega kaasnevate riskide vähendamiseks kinnisvara omaniku muutmine, et näidata hagejat võimalikele võlausaldajatele varatuna. Hageja soovis lepingutega luua olukorra, kus tal puudub kinnisvara, millele sissenõuet pöörata. Vastupidiselt maakohtu järeldusele, mille kohaselt ei ole usutav, et abieluvaralepingu sõlmimise ajendiks oli äririskide maandamine, võib ringkonnakohtu hinnangul hageja esile toodud asjaoludel olla siiski tõenäoline, et abieluvaralepingute sõlmimise ajendiks oli hagejaga seotud äriühingu äririskidest tekkida võiva hageja isikliku varalise vastutuse riski maandamine. See, et abieluvaralepinguid ei tehtud täpselt ajal, kui AS-i D äririskid realiseerusid, ei välista tehingute ajendina seost äririskidega. Äriühingu juhatuse liikmel on tavapäraselt enne äriühingule kohustuse tekkimist teada asjaolud, millest saab järeldada võimalikku riski juhatuse liikme vastutuse tekkimiseks. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et lepingute sõlmimise ajend hageja poolt ei muuda neid näiliseks, kuna hagejal oli soov, 9

§ 86lg 2 alusel.

63. Ringkonnakohus märgib, et maakohus jõudis küll õigele lõppjäreldusele, et abieluvaralepingud ei ole tühised vastuolu tõttu heade kommetega, kuid tugines seejuures ebaõigesti tehingute heade kommete vastasuse hindamisel hetkel kehtivale

§ 86lg 2 redaktsioonile.

Abieluvaralepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 86

järgi oli tühine tehing, mis oli vastuolus olev heade kommete või avaliku korraga. Maakohus sai otsuse tegemisel hinnata, kas abieluvaralepingud olid heade kommete vastased tulenevalt sel ajal kehtinud

§ 86

redaktsioonist.

§ 86

lg 2 kohaldamise osas puutuvalt abieluvaralepingute kehtivust tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Praegu kehtiv

§ 86

lg 2 kehtib alates 01.05.2009 ja selle alusel saab hinnata ainult kostja 1 ja kostja 2 vahelist tehingu headele kommetele vastavust. Kuni 01.05.2009 kehtinud

§ 97

sätestas, et tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Seega ei olnud ühe poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu puhul tegemist mitte tühise tehinguga, vaid tehinguga, mille sai pool vastavate eelduste olemasolu korral tühistada. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks

§ 90ja § 98 järgi lepingu 2008 või muud abieluvaralepingud tühistanud.

Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige

§-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks

§ 86suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu 10

§ 138

, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega tühistamisele (vt nt Riigikohtu 29.03.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24; 13.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 29).

1. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt Riigikohtu 24.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01; 29.04.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 46).
2. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes abieluvaralepingute heade kommete vastasust, tuleb kõrvuti hageja ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka kostja 1 kaalutlusi lepingu sõlmimisel.
3. Hageja hinnangul on abieluvaralepingud heade kommetega vastuolus seetõttu, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 19 lg-st 1 lähtudes eeldati, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et selline eeldus kehtib seni, kuni abikaasad ei ole kokku leppinud teisiti. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, said nad PKS § 9 lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida PKS § 16 järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse. Abieluvaralepingu sõlmimine poolte enda valitud tingimustel ühisvara jagamiseks on seadusega lubatud ning sellise lepingu sõlmimine iseenesest ei saanud hageja huve kahjustada.
4. Ringkonnakohus leiab, et kui hageja teadlikult soovis vabaneda kinnistute omandiõigusest, siis ei saa ta hiljem tugineda tehingu tühisuse alusena sellele, et tehing oli tema jaoks ebasoodne. Esitatud asjaoludel ei saa kuidagi leida, et sõlmitud abieluvaralepingud piirasid hagejat suurel määral tema isiklikus või majanduslikus vabaduses. Samuti ei nähtu esile toodust, et kostja 1 sõlmis lepingu oma positsiooni ebaausalt ära kasutades või et oleks ära kasutatud hageja teadmatust olulistest asjaoludest. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, milles väljenduks kostja 1 ebamoraalne käitumine tehingu tegemise eesmärgil. Tallinna notar PP tunnistajana kinnitas, et abieluvaralepingu sõlmimisel veendub notar poolte tahtes ning abielu ajal sõlmitavate ühisvara jagamise kokkulepete puhul on tavapärane, et vara võrdsetes proportsioonides jagamisest kaldutakse kõrvale ja seda erinevatel motiividel. Abieluvaralepingute 11

§ 86

järgi heade kommete vastane ainuüksi põhjusel, et müügilepingus sisaldub väidetavalt ebaõiglane hinnakokkulepe (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32). Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud seisukoht kohaldatav ka vaidluse all olevatele abieluvaralepingutele, milles abikaasad leppisid kokku jagada ühisvara võrdsetest proportsioonidest kõrvale kaldudes. Seejuures märgib ringkonnakohus, et kuivõrd aastate jooksul sõlmiti mitmeid abieluvaralepinguid ja hageja ei ole esile toonud abikaasadele kuulunud kogu ühisvara väärtust lepingute sõlmimise ajal, ei saa abieluvaralepingutega jagatud üksikute ühisvara hulka kuulunud kinnistute jagamisest teha järeldust, et vara jagati ilmselgelt ebavõrdselt ja hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja ei saa teha etteheidet, et maakohus, võttes seisukoha, mille kohaselt ei jagatud lepingutega kogu ühisvara, jättis hindamata ja tuvastamata, kas jagamata ühisvaral oli üldse mingit väärtust vara jagamise hetkel. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et pooled vormistasid abieluvaralepingute kaudu Eestis asuvad kinnisvarad kostja 1 nimele ja ühisvarasse jäid AS-i D aktsiad, mille väärtus, arvestades võimalikku maksejõuetusohtu, ei olnud märkimisväärne. Öelduga möönab hageja, et sõlmitud lepingutega ei jagatud kogu ühisvara, vaid üksnes Eestis asuv kinnisvara, samuti ei ole tõendatud ühisvarasse jäänud aktsiate väärtus. Soorituste objektiivsete väärtuste vahe tõendamise kohustus on hagejal. Hageja seda ei tõendanud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et maakohus andis ebaõige hinnangu tunnistajate BB ja DD ütlustele. Maakohus järeldas õigesti, et kuigi tunnistajad olid teadlikud abikaasade soovist vara jagada, suheldi siiski üksnes tööalaselt ja seega ei saanud tunnistajad olla teadlikud abikaasade lõplikest otsustest ja motiividest vara jagamisel.
2. Abieluvaralepingu sõlmimise eesmärk oli hageja väitel välistada olukord, kus pere kaotab kodu, kuna äririskide tõttu võis tekkida nõue äriühingu juhatuse liikmeks oleva abikaasa vastu. Hageja peab nimetatut sundolukorraks ja seetõttu lepinguid vastuolus olevaks heade kommetega. Hageja eesmärk võis olla kahjustada lepingu sõlmimisega võimalikke võlausaldajaid. Samas ei ole hageja tõendanud, et võlausaldajate huvid olid vaidlusaluste abieluvaralepingu sõlmimise tõttu reaalselt ohustatud. Abikaasade omavahelistes suhetes ei saa pidada ühe poole sundolukorraks võimalikku äririski ohtu. Samuti ei olnud lepingu sisu suunatud üldiselt hukkamõistetavale tegevusele ning ei 12

§ 89ja § 86 lg 1 järgi.

1. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata.
2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb lõppjärelduses muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava otsuse või määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Peeter Pällin Indrek Soots 13