← Eesti

2-17-19412/47

Obsah (9)§ 34§ 14§ 33§ 210§ 211§ 37§ 23§ 18§ 29

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Vallo Kariler ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2020, Tal

§ 34

lg 2 alusel ei saa kostja nõuda Narva korteri remondile kulutatud lahusvara hüvitamist. Narva korter müüdi hiljem ja müügist saadud raha eest osteti ühisvaraks olev Tallinna korter. Kostja Narva korterile tehtud kulud muutusid Tallinna korterile tehtud kuludeks. Seetõttu võib kostja nende kulude hüvitamist

§ 34lg 2 alusel nõuda.

Muuhulgas tugines kostja varem kehtinud

§ 14

lgle 2 ja nõudis selle alusel Narva korteri poolte ühisvaraks tunnistamist ja seega Tallinna korteri ostmisel poolte panuste võrdseteks lugemist. Maakohtu otsusest ei selgu, kas varasem

§ 14lg 2 kuulub antud juhul kohaldamisele või mitte.

2) Maakohus jättis Narva korteri turuväärtuse tõendamiseks vajaliku ekspertiisi määramata. Kostja taotles ekspertiisi määramist vastuhagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (korteri turuväärtuse kahekordistumine renoveerimise tulemusena). Maakohus jättis ekspertiisitaotluse rahuldamata. Narva korteri turuväärtuse väljaselgitamine on vajalik ka vana

§ 14lg 2 kohaldamiseks.

Kostja taotletud ekspertiiside määramata jätmise tõttu jäid asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja nendega seotud kostja väited arutamata ja kohtuotsuses hindamata. 3) Maakohtu otsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel mõistis kohus 4450 eurot 40 senti hagejalt kostja kasuks välja. Kui isegi nõustuda sellega, et kostja võib nõuda ainult Narva korteri remondile kulutatud 5000 USD hüvitamist, siis lähtuda tuleb panustatu väärtusest panustamise hetkel (Riigikohtu otsus 2-14-18828 p-d 22 ja 22.2). 5000 USD väärtus

  1. aastal oli tunduvalt suurem kui
  2. aastal. Kostja tugines vaidluses asjaolule, et
  3. aastal moodustas Narva korteri väärtus 5000 USD ja seetõttu olid poolte panused võrdsed. Kostja panuse väärtuse kindlakstegemiseks peaks vähemalt võtma arvesse 2003 –
  4. a tarbijahinnaindeksi muutuse, mis Statistikaameti andmete kohaselt moodustas 62,7%. 4) Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja tehtud eluasemelaenu tagasimaksete hüvitamisel tuleb kohaldada

§ 33lg 1 p-i 2 ja VÕS §-i 69.

Kostja hinnangul tuleks kohaldada

§ 34lg-t 2. 6

(12)Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et üks tasub laenumakseid ja teine korteri kommunaalmakseid. Hageja ei ole sellist kokkulepet tõendanud. Pangalaenu ja kommunaalkulude jaotamise väidetav kokkulepe on uus asjaolu, mida ei ole varem menetluses arutatud ja millele kohtu põhjendused ei saa rajaneda. Kohtuotsus on selles osas kostjale üllatuslik. Lisaks esitas hageja seisukoha kommunaalkulude tasumise kohta hilinenult (5.03.2019) ning hageja seda hilinemist ei põhjendanud. Mõjuva põhjuseta pärast seisukohtade esitamise tähtaja möödumist esitatud hageja väited ja tõendid oleks maakohus pidanud jätma arvestamata. Kui isegi võtta hageja
  1. märtsil
  2. a esitatu arvesse, siis hageja tasaarvestuse vastuväide on asjakohatu, sest hageja ei ole seda põhjendanud. Hageja esitas tõendina pangakonto väljavõtted, mitte kommunaalkulude aluseks olevad arved. Kostja vaidles hageja vastuväitele ka sisuliselt vastu, leides, et kommunaalkulud tuleb jagada kolmeks, kuna korteris elab lisaks hagejale ja kostjale ka nende ühine tütar, kelle eest maksab kostja hagejale elatist. Maakohus ei ole neid seisukohti arvestanud. 5) Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles osas, kuidas tuleks jagada Honda CRV liisinglepingust tulenevad õigused ja kohustused. Maakohus jättis selle nõude sisuliselt lahendamata – ühisvara jäi selles osas jagamata. Hageja esitas kõik väited ja tõendid liisinglepingu kohta kohtu antud tähtaega rikkudes. Hageja hilinemist ei põhjendanud. Kostja nõude lahendamiseks on vaja liisingujääk abielu lahutamise seisuga välja selgitada. Liisinguandjalt tõendite väljanõudmise taotlust ei lahendatud. Seega ei ole asjas tähtsust omavat asjaolu menetluses arvesse võetud. Maakohus jättis arvestamata kostja
  3. märtsil 2019 esitatud seisukohad ja tõendid hageja väidetele ja tõenditele.
  4. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, milles kohus määras kinnisvara müügist laekuva raha arvel kostjale hüvitise 4451 eurot. Hageja palus teha uue otsuse, millega jätta hüvitis 4451 eurot kostjale välja mõistmata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja panus ühisvarasse oli 5000 USD, kuna seda ei kasutatud kunagi ühisvara omandamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et Narva korter oli hageja lahusvara. Kuna ühisvara (Tallinna korter) ei omandatud kostja lahusvara arvel, ei ole põhjendatud kostjale hüvitise 4451 eurot väljamõistmine. Vastused kaebustele
  5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele täielikult. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude mõista ühisvara müügist saadavast rahast kostjale välja hüvitis 4451 eurot ja osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja nõude välja mõista hüvitis sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot. Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu menetluses tuvastatud asjaolude üle. Poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised varad ja kohustused: 1) Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO); 2) Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU); 3) Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS; 4) Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS; 5) sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused; 7
(12)Hageja ja kostja abielu lahutati
  1. oktoobril
  2. a Harju Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-1007, ühisvara ei jagatud. Abielu ajal
  3. veebruaril
  4. a omandasid hageja ja kostja ühisvarana korteriomandi aadressil OOO, Tallinn koos korteri juurde kuuluva mitteeluruumiga. Ühisvara ostmisel kasutati hagejale kuuluvat lahusvara, s.o raha, mis saadi Narvas aadressil RRR asuva hagejale kuuluva korteri (Narva korter) võõrandamisest. Hageja omandas selle korteri pärimise teel.
  5. jaanuaril
  6. a müüs hageja korteri hinnaga 1 200 000 krooni. Lahusvara müügist saadud summast maksis hageja 1 054 000 krooni (67 362 eurot 87 senti) ühisvara ostmiseks. Ühisvara kogumaksumus oli 1 924 000 krooni (122 966 eurot). Poolte abielu ajal aastal 2003 kinkis kostja ema talle raha 5000 USD, mille kostja kasutas korteri RRR Narvas remontimiseks. Abielu ajal
  7. juulil
  8. a sõlmis hageja sõiduauto Honda CRV liisingulepingu. Lepingu kohaselt on tegemist kasutusrendi tüüpi liisinguga, liisingumaksete tasumise viimaseks tähtpäevaks on
  9. juuli
  10. a ning sõiduki jääkmaksumuseks selle kuupäeva seisuga on 4400 eurot. Kostja on teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel ajavahemikus
  11. oktoober
  12. a -
  13. veebruar
  14. a tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti eurot, millest intressid 154 eurot 47 senti, kohustuslik varakindlustus 157 eurot 64 senti ja laenu põhiosa maksed 3324 eurot 26 senti. Hageja on perioodi 19.10.2017 – 28.02.2019 tasunud korteri OOO, Tallinn kommunaalmakseid summas 4268, 39 eurot.
  15. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas poolte ühisvarana korteriomandi OOO ja selle juurde kuuluva mitteeluruumi, laenukohustused Swedbank AS ees ning sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, samuti osas, milles maakohus lõpetas poolte ühisomandi kinnistutele ning määras kinnisvara müügist laekuva raha arvel täita rahalised kohustused AS-i Swedbank ees. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kinnisvara müügist laekuva raha arvel tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ületavas osas. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ja kostjale hüvitist 4451 eurot ning kas kostjal on õigus saada hüvitist sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot.
  16. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ja kostjale hüvitist 4451 eurot. 9.
  17. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu enne
  18. aastat ja see lõppes lahutusega
  19. oktoobril
  20. a. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne
  21. juulit
  22. a

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne

  1. juulit
  2. a kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj),

  1. juulist
  2. a kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211

lg 1).

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1.

juulit 2010. a omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1) (vt nt Riigikohtu 29.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne
  4. juulit
  5. a mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist

  1. juulil
  2. a, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16). 9.
  5. Ühisvara jagamise nõude aluseks on

§ 37lg 1.

Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (

§ 37lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus 8

(12)tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara jagatakse

§ 37

lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 34

lg 2 järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. 9.3.

§ 210

lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. Riigikohus on leidnud, et

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara ka

-i järgi jagades arvestada

1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

  1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14;
  4. märtsi
  5. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-108-16, p 29).

1995 võimaldas § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas

1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas

1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. 9.4. Riigikohus on selgitanud, et arvutuskäik

§ 34

lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu

1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.3). Riigikohus on selgitanud

1995 § 19 lg 2 kohaldamise aspektist, et abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31). 9.5. Maakohus on kooskõlas

§ 34

lg 2 põhjendatult asunud seisukohale, et ühisvara jagamisel tuleb arvesse võtta, et ühisvara on omandatud olulises osas hageja lahusvara arvel, sest ühisvara ostmisel kasutati raha, mis saadi Narvas aadressil RRR asuva hagejale kuulunud korteri võõrandamisest. Põhjendamatu on apellandi väide, et hagejal puudub õigus saada hüvitist seetõttu, et kostja on 2003. aastal panustanud Narva korteri remonti 5000 dollarit. Kolleegium on seisukohal, et Narva korterit ei saa

1995 § 14 lg 2 järgi arvestada abikaasade ühisvaraks kostja rahalise panuse tõttu. Maakohus leidis, et kostja väide, et korteri hind on remondi tõttu kahekordistunud, on tõendamata. Kostja selle väite kohta apellatsiooniastmes uusi tõendeid esitanud ei ole. Kostja on küll leidnud, et maakohus jättis põhjendamatult määramata ekspertiisi korteri väärtuse tõusu kindlakstegemiseks, kuid ei ole esitanud taotlust ekspertiisi määramiseks ega muid lubatud tõendeid oma väite tõendamiseks. Isegi kui maakohus rikkus 25.01.2019 määrusega ekspertiisi määramata jätmise kohta menetlusnorme, ei olnud see oluline rikkumine TsMS § 656 tähenduses, kuna vastava taotluse sai kostja esitada apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et kostja väide, et korteri hind on remondi tõttu kahekordistunud, on tõendamata. Üksnes asjaolust, et kostja kulutas 5000 dollarit korteri remondiks, ei saa teha järeldust, et korteri väärtus tõusis nii olulisel määral, et hagejale kuulunud korter tuleb arvestada

1995 § 14 lg 2 järgi abikaasade ühisvaraks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot. 9.6. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et

§ 23lg 1 järgi võib ta nõuda Narva korteri remondile kulutatu väärtuse hüvitamist.

Maakohus on õigest märkinud, et

§ 34ei võimalda määrata hüvitist selle eest, et üks abikaasa panustab oma lahusvara arvel teise abikaasa 9

(12)lahusvarasse. Kostja on kulutanud
  1. aastal oma lahusvara hageja korteri parendamiseks. Kuigi selle korteri arvel osteti hiljem korter ühisvarasse, ei saa selle kaudu leida, et kostja panustas abikaasade ühisvarasse. Kostjal võisid tekkida võlaõiguslikud nõuded vastastikuse lepingu alusel või lepinguvälisel alusel, kuid selliseid nõudeid kostja esitanud ei ole. Samas on maakohus põhjendamatult leidnud, et vaatamata õigusliku aluse puudumisele tuleb õigluse huvides kostja rahalise panusega arvestada. Selles osas rahuldab kolleegium vastuapellatsioonkaebuse ja tühistab maakohtu otsuse.
  2. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus saada hüvitist sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot. 10.
  3. Riigikohus on selgitanud, et abielu kestel abikaasade kooselu ajal saab ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks. (Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 20). Liisingulepingu puhul saab

§ 37

lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna

§ 18

lg 1 (ja

§ 29lg 1 kolmanda lause) mõttes.

Kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäetakse ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma selle eest hüvitist. Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise määramisel lepingust tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest rohkem väärt. Selleks tuleb hinnata, kas ühisvara arvel on tasutud enam kui üksnes auto kasutamise eest, st millises osas saab tasutut pidada n-ö kapitaliosaks (Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 44). 10.

  1. Auto24.ee veebilehel avaldatud müügikuulutuste väljatrükist (kostja 26.03.2019 seisukoha lisa 1, tl 130) nähtub, et
  2. aastal valmistatud Honda CRV turuväärtus on 16 208 eurot. Auto24.ee veebilehel avaldatud müügikuulutuste väljatrükist (kostja 26.03.2019 seisukoha lisa 2, tl 129) nähtub, et
  3. ja
  4. aastal valmistatud Honda CRV turuväärtus on 10 898 eurot. Nende tõendite alusel saab järeldada, et lepingu lõppemisel juulis 2021 on sõiduki turuväärtus 10 898 eurot. Liisingulepingust (tl 121) nähtub, et lepingujärgne jääkväärtus on 4400 eurot. Liisingulepingust tuleneva väljaostuõiguse väärtuseks saab seega lugeda 10 898 – 4400 = 6498 eurot. Poolte abielu lõppes lahutusega
  5. oktoobril
  6. a. Liisingulepingu maksegraafikust nähtub, et selleks ajaks oli hageja tasunud liisingumakseid 13 609,93 eurot ja tasumata oli 4723,40 eurot. Seega oli abielu lõppemise ajaks tasutud 74 % maksetest ja 26 % oli tasumata. Vastavalt tuleb lugeda, et väljaostuõiguse väärtusest kuulub ühisvarasse 74% ehk 4808,52 eurot. Väljaostuõiguse väärtus kuulub võrdselt mõlemale abikaasale, seega kummalegi 2404,26 eurot. Sellest on kostja palunud hüvitisena välja mõista 2000 eurot. Kolleegium rahuldab selles osas kostja apellatsioonkaebuse ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 2000 eurot.
  7. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus saada pärast abielu lahutust tehtud eluasemelaenu tagasimakseid. Selle küsimuse lahendamiseks peab kohus hindama, kas hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mis välistas eluasemelaenu tagasimaksete eest hüvitise nõudmise. 11.
  8. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel ajavahemikus
  9. oktoober
  10. a-
  11. veebruar
  12. a tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti. Nimetatud laenulepingutes olid mõlemad abikaasad laenusaajateks ja seega solidaarselt vastutavaks laenuandja ees. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endal langevat osa. Seega võis kostjal olla hageja vastu nõue ühisvara vastu summas 3636 eurot 37 senti. 10

(12)11.
  1. Kostja väitel oli endiste abikaasade vahel kokkulepe, et kostja tasub pangale laenu ning hageja tasub kõik korteriga seotud kommunaalkulud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja perioodi 19.10.
  2. a – 28.02.
  3. a tasunud korteri OOO, Tallinn kommunaalmakseid summas 4268,39 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud ajavahemikul elasid korteris hageja, kostja ja nende ühine laps. Kolleegiumi arvates võib eeldada, et olukorras, kus pärast abielu lahutamist jätkavad abikaasad ühise eluaseme kasutamist ning üks abikaasa tasub eluasemelaenu tagasimakseid ja teine abikaasa tasub võrreldavas suuruses kommunaalmakseid, et abikaasade vahel on kokkulepe eluasemega seotud kulude kandmiseks selliselt, et tasutud maksetega loetakse kohustused tasaarvestatuks. Seejuures võivad tahteavaldused sellised kokkuleppe sõlmimiseks olla antud selgesõnaliselt suuliselt TsÜS § 68 lg 2 ja § 77 lg 1 järgi või kaudse tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 3 järgi. Seda eeldust ei muuda asjaolu, et kostja väitel maksab ta tütre ülalpidamiseks seadusega ettenähtud ulatuses elatist. 11.
  4. Kolleegium ei nõustu kostja etteheidetega maakohtule selles osas, et maakohus oleks pidanud jätma hageja väited kokkuleppe sõlmimise kohta tähelepanuta ja et maakohtu otsus oli selles osas kostjale üllatuslik. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus ei oleks pidanud hageja kohtuistungil esitatud väidet arvestama, sest see oli liiga ebamäärane. Kohtuistungil 16.10.2018 avaldas hageja, et „Kostja maksab pangalaenu. Mina maksan kommunaalkulusid.“ Kolleegium osundab, et kohtuistungil väidet esitades ei pidanud hageja TsMS § 436 lg 7 järgi esile tooma oma väitega seotud õiguslikku käsitlust. Hagejal piisas esile tuua, et pangalaenu tasumise ja kommunaalmaksete tasumise vahel oli omavaheline seos ning seda saab hageja kohtuistungil esitatud väitest järeldada. Maakohus ei pidanud selle asjaolu menetlusse kaasamist kohtuistungil eraldiseisvalt fikseerima ega selle kohta vastaspoole seisukohta küsima. Et maakohus ei märkinud istungil, et ta seda väidet menetlusse ei luba, pidi kostja eeldama, et maakohus võib seda asjaolu vaidluse lahendamisel kasutada ja et kostja peab vajadusel sellele asjaolule vastu vaidlema. Kostja väite kohtuotsuse üllatuslikkuse kohta kummutab ka asjaolu, et hageja kordas oma väidet 05.03.2019 seisukohas ning kostja vastas sellele 26.03.
  5. Seega oli kostjal tegelikkuses võimalik korduvalt sellele faktiväitele omapoolne vastus esitada. Maakohus oli 21.02.2019 määrusega pooltele osundanud, et tõendite ja uute väidete esitamise tähtaeg möödus 16.11.2018 ning määranud, et kohtu määrusest tulenevate selgituste täitmiseks said pooled esitada avaldusi kuni 25.02.
  6. Sellele vaatamata oli kolleegiumi arvates maakohtul õigus TsMS § 331 lg 1 järgi võtta väite täpsustamine menetlusse kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist.
  7. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 järgi poolte enda kanda. Kolleegium jätab menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus poolte enda kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
  8. - Juhindudes TsMS § 654 lg st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Vallo Kariler, Ele Liiv 11
(12)12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.