← Eesti

1-20-234/17

Obsah (5)§ 424§ 65§ 69§ 75§ 50

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Tartu Ringkonnakohus 6. mai 2020 1-20-234 Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sar

§ 424lg 1 järgi.

Teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega, mille hulka arvestati kahtlustatavana kinnipidamise aeg

  1. märtsist kuni
  2. märtsini
  3. J. Heinmäe ärakandmata karistuse suuruseks loeti 5 kuud 27 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati J.

Heinmäele mõistetud ärakandmata karistust Pärnu Maakohtu 24. septembri 2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-5985 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuud vangistust, võrra. J. Heinmäele mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 10 kuud 27 päeva vangistust.

§ 69lg 1 alusel asendati J.

Heinmäele mõistetud vangistus 327 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati

§ 69

lg 3 alusel 1 aasta 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest, igakuiselt vastavalt kriminaalhooldaja poolt koostatud ajagraafikule.

§ 69lg 4 alusel kohustati J.

Heinmäed üldkasuliku töö tegemise ajal järgima

§ 75

sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustati J.

Heinmäed läbima sotsiaalprogramm „Lubatud alkoholi piirmäära ületanud mootorsõiduki juhtide rehabilitatsiooniprogramm“, mille viib läbi MTÜ Eesti Liikluskäitumise Arenduskeskus.

§ 75lg 4 alusel kohustati J.

Heinmäed 10 tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest registreerima ennast riikliku alkoholi tarvitamise häire programmi „Kainem ja tervem Eesti“ ja alates kohtuotsuse jõustumisest 10 tööpäeva jooksul ning edaspidi kuni käitumiskontrolli lõpuni kriminaalhooldusametniku poolt kehtestatud korra alusel (mitte tihedamalt kui 1 kord kuus ja mitte harvem kui 1 kord 3 kuu jooksul) tegema alkoholi liigtarvitamise tuvastamiseks laboratoorse vereanalüüsi (CDT ehk süsivesikdefitsiitne transferriin).

§ 69

lg 4 alusel võib üldkasuliku töö tunnid kuni ühe neljandiku ulatuses lugeda kaetuks uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes osalemisega.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti J.

Heinmäelt ära sõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. Lisakaristuse kandmise aeg hakkas kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest.

  2. aprillil 2020 esitas J. Heinmäe kohtule taotluse, milles palub vabastada ta mõistetud lisakaristusest. Sõiduki juhtimisõigus on J. Heinmäele vajalik seoses riigis kehtestatud eriolukorraga. Vähenenud ühistranspordiliikluse tõttu on tal raskem käia kriminaalhooldaja vastuvõtul ja teha üldkasuliku töö tunde. Lisaks on eriolukorra tõttu raskustesse sattunud süüdimõistetule kuuluv singivabrik. Lihatoodete müümiseks on vajalik neid kontaktivabalt kohale toimetada. See eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Eriolukord halvendab depressiooni põdeva J. Heinmäe tervislikku seisundit. Kiiret abi võib vajada J. Heinmäe kroonilist haigust põdev tütar. Transpordi puudumine võib takistada arstiabi saamist nii J. Heinmäel kui tema tütrel. Kuna J. Heinmäe on lisakaristusest ära kandnud ühe kolmandiku, siis võiks analoogia korras vangistusest ennetähtaegse vabastamisega olla võimalik tema vabastamine lisakaristuse kandmiselt.
  3. Tartu Maakohtu
  4. aprilli 2020 määrusega jäeti J. Heinmäe taotlus rahuldamata. Seadus ei näe ette lisakaristusest ennetähtaegset vabastamist. KrMS § 427 lg 1 kohaselt on võimalik süüdlasele käitumiskontrolli ajaks määratud täiendavaid kohustusi kergendada või tühistada. Sõiduki juhtimise õiguse ära võtmine

§ 50

lg 1 p 1 alusel on lisakaristus, mitte käitumiskontrolli ajaks määratud täiendav kohustus. Lisakaristuse kergendamine või tühistamine ei ole võimalik. Ka analoogia kasutamine vangistusest ennetähtaegse vabastamise sätte alusel ei tule kõne alla. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni ei ole võimalik rakendada lisakaristusest vabastamiseks.

  1. Taotlus ei ole ka sisuliselt põhjendatud.
  2. jaanuaril 2020 kokkulepet sõlmides nõustus J. Heinmäe talle mõistetava karistusega, sh juhtimisõiguse äravõtmisega.
  3. veebruari 2020 kohtuistungil kinnitas ta sõlmitud kokkuleppe juurde jäämist. Seega oli J. Heinmäe teadlik, et teatud ajaperioodil puudub tal juhtimisõigus ja tal tuleb vajadusel oma elukorralduses teha muudatused. Kohtuotsuse sisu ja kehtivust ei mõjuta J. Heinmäe väide, et eriolukorra kehtestamisega kaasnevatest probleemidest teadmise korral ei oleks ta sellise kokkuleppega nõustunud. Kohtuotsus on jõustunud ning J. Heinmäel tuleb talle mõistetud karistust kanda.
  4. Nõustuda ei saa sellegagi, et riigis kehtestatud eriolukord raskendab J. Heinmäele mõistetud karistust. Karistus mõisteti vastavalt sõlmitud kokkuleppele ning selle täideviimisel on lähtutud kohtuotsuses märgitust. Asjaolu, et juhtimisõiguse puudumine võib isikule tekitada ebamugavusi oma ettevõtte toodangu turustamisel või arsti poole pöördumisel, ei tähenda karistuse raskendamist. Süüdimõistetul tuleb paratamatult arvestada sellega, et kui ta paneb toime kuriteo, võivad tema karistuse kandmisega kaasneda probleemid igapäevaelu korraldamisel. Juhtimisõiguse puudumine ei välista kontrollnõuete ja kohustuste täitmist ning üldkasuliku töö tegemist. Riigis kehtivat eriolukorda arvestatakse ka kriminaalhoolduse ja üldkasuliku töö korraldamisel. MÄÄRUSKAEBUS
  5. J. Heinmäe palub tühistada maakohtu määrus ning taastada ennetähtaegselt tema juhtimisõigus. Tartu Maakohus ei ole
  6. aprilli 2020 a määruses õigesti hinnanud materiaalõiguse sätteid ega lähtunud elulistest asjaoludest. 2

(5)
  1. Täitmiskohtunikul on pädevus otsustada lisakaristusest vabastamise üle. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta otseselt eraldiseisvat menetluskorda, mille alusel süüdimõistetu saaks taotleda enda vabastamist jõustunud kohtuotsusest tulenevatest piirangutest objektiivsete asjaolude muutumise tõttu. J. Heinmäe taotlust tuleb menetleda, sest tema taotluse saab jätta menetlemata vaid juhul, kui tal on muul viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse § 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele.
  2. KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist üldriiklikus reaalsuses toimunud muudatus mõjutab kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mis on erinevad kohtulahendi tegemise hetkel isikule kaasnenud piirangutest, ning sellest tulenev riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada.
  3. Riiklik eriolukord on hädaolukorra seaduse alusel väljakuulutatud situatsioon, mis muudab mitmeid varasemalt iseenesestmõistetavaid õiguslikke põhimõtteid. J. Heinmäe taotlust lahendades tuleb arvestada, et riik on eriolukorra tõttu olukorras, mida varem kunagi juhtunud ei ole. See tingib ka uuendusliku kohtupraktika kujundamise. Maakohus eksib väites, et sisulist põhjust isiku lisakaristusest vabastamiseks ei ole.
  4. Kokkuleppemenetluse karistuskokkulepe põhineb isikute tahteavaldusele karistuse kandmiseks. Süüdistatav annab oma nõusoleku hinnates oma huvisid ja võimalusi kokkuleppes sisalduva karistuse kandmiseks. Piirangute maht ja iseloom on määratletud kokkuleppe sõlmimise ajahetkel olemasoleva olukorra ning teadmisega. Olukord on võrreldav tsiviilõigusliku kokkuleppega, kus võlaõigusseadus näeb ette olukorra muutumisel nõuda lepingu muutmist. Analoogia rakendamine karistuskokkuleppe ja võlaõiguslike lepingute vahel tundub esmapilgul võimatuna, kuid lähemal kaalumisel tundub see põhjendatuna.
  5. Karistuskokkuleppe sõlmimisel ei saanud J. Heinmäe mõistlikult ette näha asjaolude muutumist ega saanud neid mõjutada. Olemasolevatel tingimustel ei oleks ta karistuskokkulepet sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
  6. Juhtimisõigus äravõtmine ei täida antud juhul preventiivseid eesmärke, vaid on riiklik kättemaksuakt. Lisakaristuse näol on tegemist karistuste hulka kuuluvate sanktsioonidega, st nende kohaldamine ei ole võimalik ilma süülise teota. Kuid kui põhikaristus peab eelkõige silmas süühüvitust ja seejärel preventsioone ehk eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, siis lisakaristus peab esmalt silmas preventsioone. (Sootak, J.
  7. Sanktsiooniõigus. Karistusõiguslikud sanktsioonid ja nende kohaldamine. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS. Lk 111). Lisakaristusega kaasnevad J. Heinmäele väga tõsised tagajärjed.
  8. J. Heinmäe karistuskokkulepe näeb ette alkoholi tarbimisest loobumise ning selle tõendamiseks regulaarsete CDT analüüside andmise. Lähtuvalt eripreventiivsetest kaalutlustest välistab seesuguse kohustuse täitmine J. Heinmäe poolt edaspidiselt joobeseisundis autorooli sattumise. Eripreventiivsest seisukohast lähtudes märgib J. Heinmäe sedagi, et temale süüksarvatava joobes juhtimise ja süüdimõistva otsuse vahele 3
(5)jäi 12 kuud, mil ta omas juhtimisõigust ning oli kaine. Karistus ei järgnenud süüteole mõistliku ajavahemiku vältel. Lisakaristus ei kanna ilmselgelt eripreventiivset eesmärki.
  1. Eriolukord on muutnud karistuse täitmise J. Heinmäele juhtimisõiguse puudumise tõttu sisuliselt võimatuks. J. Heinmäe elab XXX. Talu asub suhteliselt eemal asustatud punktidest. Lähim raudteejaam Rakke asub 15 km kaugusel. Seni on J. Heinmäe saanud teostada üldkasuliku töö tunnid Rakke alevikus. Kriminaalhooldaja asub 45 km kaugusel, lähim toidupood 10 km kaugusel Koerus. Seal on ka esmatasandi arstiabi. Eriarsti abi saamiseks peavad J. Heinmäe ja tema alaealine tütar pöörduma Tartusse 70 km või Tallinnasse 100 km kaugusele. J. Heinmäe lähtus karistuskokkulepet sõlmides sellest, et tal on liikumisvõimalus Rakkesse, Rakverre, Tartusse ja Tallinnasse ühistranspordiga. Regulaarne bussiliin, mis asus süüdimõistetu kodukohas ning võimaldas sõita iga tööpäeva hommikul Rakkesse ja seal vajadusel ümber istuda ning hiljem koju tagasi jõuda, võeti riigis kehtestatud eriolukorra tõttu maha. Kodukohas asuvas bussipeatuses hetkel ükski buss ei peatu. Ka naabertalude elanikud on perevälisest suhtlusest loobunud ega nõustu võõraid oma autosse võtma. Seega on muutunud kokkuleppe täitmine võimatuks, sest J. Heinmäel on võimatu jõuda Rakverre, Tartusse ja Tallinnasse, täita kriminaalhoolduse nõudeid, osaleda sotsiaalprogrammis, anda vereproove ja tegeleda enda raviga jne. Seega on olukord J. Heinmäe jaoks muutunud raskemaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus peab vaidlustatud määrust seaduslikuks ja põhjendatuks. Määruskaebust edu ei saada.
  3. Kohtukolleegium märgib esmalt, et J. Heinmäe määruskaebuse väited, mis seonduvad talle Tartu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsusega mõistetud karistusega (vt määruse p-d 1213) ning on kantud mõttest, et mõistetud lisakaristus ei kanna ilmselgelt eripreventiivset eesmärki, jäävad läbi vaatamata. Maakohus märkis õigesti, et J. Heinmäele maakohtu otsusega mõistetud karistus on jõustunud. Kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil, kui teistmismenetluses (KrMS § 408 lg 1). J. Heinmäe Tartu Maakohtu
  6. veebruari
  7. a otsust ei vaidlustanud ning see jõustus
  8. märtsil
  9. Jõustunud kohtuotsust on kohustatud täitma kõik inimesed Eesti Vabariigi territooriumil (KrMS § 409). Seetõttu on asjakohatud ka J. Heinmäe väited, et olemasolevatel tingimustel ei oleks ta karistuskokkulepet sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
  10. Edasi leiab J. Heinmäe, et tema kaebus tuleks läbi vaadata. Aluse selleks annab KrMS §
  11. Kaebaja leiab, et nimetatud säte näeb ette kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevuse, hõlmates mh kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist üldriiklikus reaalsuses toimunud muudatus mõjutab kohtulahendi täitmist. Lisaks leiab J. Heinmäe, et miks mitte pöörduda lepinguõigust reguleerivate sätete juurde, st karistuskokkulepet võiks muuta sarnaselt tsiviilõigusliku lepingu muutmisega.
  12. Kohtukolleegium kaebajaga ei nõustu. KrMS § 431 reguleerib kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist. Sätte sõnastusest tulenevalt on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnevate kahtluste ja ebaselgustega, s.o sättest ei tulene kohtule ei õigust ega kohustust kontrollida kas lahendit täitma kohustatud isik on suuteline talle mõistetud karistust kandma või kohustusi täitma. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et alust J. Heinmäe taotluse (vabastada ta tingimisi enne tähtaega lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest) läbi vaatamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ei ole. 4
(5)Ringkonnakohus märgib, et lisakaristuse täitmisele pööramisest loobumine on võimalik vaid tegutsemis- või ettevõtluskeelu kohaldamise korral (KrMS § 420 lubab kohtul loobuda tegutsemis- ja ettevõtluskeelu täitmisele pööramisest, kui täitmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmele). Muude lisakaristuste osas ei ole seadusandja karistuse täitmisele pööramisest loobumist (või ennetähtaegselt lisakaristuse lõpetamist) isegi erandjuhtumite korral ette näinud. Seega on maakohus õigesti märkinud, et J. Heinmäe taotlust ei saa rahuldada sellekohase aluse puudumise tõttu. Kohtukolleegiumi arvates ei ole põhjendatud pöörduda analoogia korras tsiviilõiguslike sätete poole, sest võlaõigusseaduse näol ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse allikaga (vt ka KrMS § 2). Kriminaal- ja tsiviilõiguslik kokkulepe on liiatigi oma olemuselt kaks täiesti erinevat õigusinstituuti. 19. Ehkki formaalset alust J. Heinmäe taotluse läbi vaatamiseks ei esine, on maakohus märkinud, et ka sisuliselt ei kuuluks taotlus rahuldamisele. Kohtukolleegium nõustub taolise järeldusega ja kuna määruskaebus seisneb maakohtule esitatud argumentide korduses, ei pea ringkonnakohus vajalikuks I astme kohtu põhjendusi korrata ja üksnes nõustub nendega. 20. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 21. aprilli 2020. a määruse muutmata ja J. Heinmäe määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.