← Eesti

2-19-9441/48

Obsah (12)§ 232§ 230§ 657§ 392§ 436§ 442§ 351§ 435§ 438§ 376§ 658§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-9441 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) 436 lg-t

  1. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 86 lg-d 1 ja
  2. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja raske puudega invaliid. Kostja ise vajab igal ööpäeval kõrvalabi. Kostja ainsaks sissetulekuks oli tema pension 408 eurot 38 senti ja sotsiaaltoetus 26 eurot 85 senti, 4

(9)kokku 435 eurot 23 senti. Kostjal tuli lepingu alusel hagejale maksta kuus 345 eurot 45 senti. Järelejäänud 90 eurost pidi kostja tasuma kõik enda elamisega seotud kulud (toidu ja riiete kulu, eluasemekulu, enda ravimite kulu ning lisaks ka maksta kostjat aitavatele inimestele). Kostjal ei jätkunud lepingu sõlmimise ajal ega jätku ka praegu raha endagi ülalpidamiseks. Ka kostja pangakontodel ei olnud märkimisväärset raha. Kostja pidi vahetama elukohta, sest tema majanduslik olukord ei võimaldanud tasuda eluruumiga seotud makseid ning kostjal tuli see eluruum vahetada odavamate maksetega korteri vastu, mis aga vajas enne sissekolimist remonti, sh uue ahju ehitamist, akende vahetust ja kasutuskõlbmatu põranda väljavahetamist. Kostja oli sunnitud 27. märtsil 2018 võtma laenu 15 000 eurot korteri remondiks. Kostja oli hoolduslepingu sõlmimise ajal väljapääsmatus olukorras, kuna lepingu mittesõlmimise korral oleks tema abikaasa hooldekodust koju saadetud. Kostja tervislik seisund ei oleks aga võimaldanud L.S.t hooldada. Kõiki neid asjaolusid rääkis kostja hageja esindajale, kuid vaatamata sellele jäi hageja endale kindlaks – kostja peab sõlmima lepingu või L.S. hooldekodust ära viima. L.S. tervisliku seisundi tõttu sai teda hooldada ainult hageja juures. Sisuliselt sõlmis kostja selle lepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, vajadustest vältida abikaasa kojutoomist, kus ei ole võimalik teda hooldada. Tehing sõlmiti kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ta pidi selle lepingu täitmiseks ära andma suure osa oma sissetulekust, jäädes ise äärmiselt halba majanduslikku olukorda. Kohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (

§ 232

lg 1) ega ole teinud kostjale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2). Kohus jättis alusetult kohaldamata Ts

ÜS § 138, perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 1 ning VÕS § 6 lg-d 1 ja

  1. Kostja pöördus
  2. juulil 2018 Tartu Linna Sotsiaal- ja Tervishoiu osakonna poole avaldusega ja palus linnapoolset abi hooldekodukulude katmisel. Sisuliselt teatas kostja sellega hagejale, et ta ei suuda enam lepingut täita. Hageja kui tugevam pool sai kindlasti aru, et kostja soovib lepingut lõpetada, üles öelda. Hageja aga kasutas nn tugevama õigust ja ei lõpetanud lepingut vaid jätkas kostjalt kohustuse täitmise nõudmist. Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelmärgitust tulenevalt ei ole õige kohtu järeldus, et kostja ei ole kordagi avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Praegusel juhul ei ole põhjendatud sundida kostjat endale väljapääsmatu olukorra ja teadmatuse tõttu sõlmitud lepingut täitma. Isikult, kellel on raha, L.S. pojalt V.S. ei ole ülalpidamiskohustuse täitmist nõutud.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Otsuse põhjendustest saab teha üheselt järelduse, et kostja majanduslikku seisukorra väidet on kohus eelkõige hinnanud lepingu kehtivuse kontekstis ning kostja väidet, et lepingu alusel võlgnevat summa oleks tulnud sisse nõuda kolmandatelt isikutelt, on kohus hinnanud lepingujärgse võlgnevuse seisukohalt. Tegemist ongi erinevate väidetega, mis on esitatud erinevate asjaolude kohta. 5

(9)Leping ei ole TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 mõttes heade kommetega vastuolus. L.S. paigutamine hooldekodusse on olnud kostja valik, mille põhjustest ei olnud hooldekodu teadlik enne esialgse lepingu sõlmimist. Hageja selgitab, et
  1. a-l sõlmitud leping oli sõlmitud eelkõige kohatasu ja lepingu vormi muutumise tõttu (hetkel sõlmitakse kohatasu muutumine lepingu lisana, mitte ei allkirjastata uut lepingut). Hagejale (sh Tartu Linnavalitsusele ega ka hooldekodule) ei olnud lepingu (nr XXXXXXX) allkirjastamise ajal teada kostja majanduslik seisukord. Leping on kostja poolt allkirjastatud
  2. märtsil
  3. Hageja hinnangul ei saa kostja avaldust L.S. linna osalisele ülalpidamisele võtmiseks tõlgendada (tagantjärgi) lepingu lõpetamise soovina. Leping oli sõlmitud hooldekoduga, mitte Tartu Linnavalitsusega. Kuigi hooldekodu on Tartu Linnavalitsuse hallatav asutus, tegutseb hooldekodu talle põhikirjaga antud pädevuse piires iseseisvalt, sh sõlmib ja lõpetab hoolduslepinguid. Kostja viide PKS §-le 102 ei ole asjakohane, kuivõrd tegemist ei ole ülalpidamise vaidlusega perekonnaseaduse mõttes. Hagejal puudub õigus ja pädevus kohustada lähedasi ülalpidamist andma oma abivajavale perekonnaliikmele perekonnaseaduse mõttes või neid ülalpidamisest vabastada. Käesoleval juhul on vaidluse all vabatahtlikult sõlmitud hooldusteenuse lepingust (käsunduslepingust) tulenevad kohustused. Kohus ei ole jätnud alusetult kohaldamata ka TsÜS §-i 138 ega VÕS § 6 lõikeid 1 ja
  4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu

§ 657

lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata, samuti on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (

§ 392lg 1, § 351 lg 1).

  1. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled senises menetluses vaielnud selle üle, kas kostjal on poolte vahel
  2. aprilli 2018 kuupäeva kandvast lepingust tulenevaid täitmata kohustusi. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes), lisaks tuleb vajadusel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Ringkonnakohus nõustub senises menetluses esitatu põhjal maakohtu hinnanguga, et poolte vahel sõlmitud leping on käsundusleping VÕS § 619 tähenduses. Samuti on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et leping sõlmiti tähtajatult. Neid maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. 9.

§ 436

lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 442

lg 8 teise ja kolmanda lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Tulenevalt

§ 436lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest on kohtu 6

(9)peamine ülesanne poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga VÕS § 195 lg 3 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatult sõlmitud kestvuslepingu (s.o püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu) mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 195 lg 1 järgi toimub ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lg-st 2 tuleneb, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 7.2 järgi saab lepingu lõpetada ka teenuse tellija (praegusel juhul kostja) soovil. Samast punktist tulenevalt tuleb lepingu lõpetamise soovist hooldekodu teavitada ette vähemalt seitse kalendripäeva (tl-d 6–8). Käsundiandjale tähtajatu käsunduslepingu ülesütlemiseks seadusest piiranguid ei tulene (VÕS § 630). 9.
  1. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p 10 viimases lõigus asunud seisukohale, et kostja ei ole kordagi avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud maakohtu järeldus ebapiisavalt põhjendatud. 9.
  2. Kostja on juba
  3. juulil 2019 maakohtule esitatud esimeses hagivastuses välja toonud, et ta esitas
  4. juulil 2018 Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiu osakonnale avalduse, kus palus linnapoolset abi hooldekodukulude katmisel. Nimetatud avaldus on kostja samale vastusele ka lisatud (tl 72). Avaldusest nähtuvalt on kostja hagejale sisuliselt teatanud, et seoses halvenenud tervisliku seisundiga, enda hoolduskulude suurenemisega ning säästude lõppemisega ei suuda ta lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi hageja ees enam täita. 9.
  5. Eelmärgitut arvestades on maakohus jätnud otsuses põhjendamatult analüüsimata, kas kostja
  6. juuli 2018 avalduses sisalduvat soovi saada linnapoolset abi L.S. hooldekodukulude katmisel saab käsitleda lepingu ülesütlemise avaldusena või tahteavaldusena lõpetada leping poolte kokkuleppel. Maakohus ei ole
  7. juuli 2018 avalduse esitamisega seotud kostja väiteid menetluses ka täpsustanud (

§ 392

lg 1) ega avalduse esitamisega seonduvat pooltega arutanud (

§ 351lg 1).

9.

  1. Kuivõrd vaidlusalused täitmata rahalised kohustused on tekkinud ajavahemikul pärast
  2. juulit 2018, võivad need eksimused olla viinud ka hagi ebaõige rahuldamiseni. 9.
  3. Ringkonnakohus märgib, et

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. 9.

  1. Ringkonnakohus lisab, et asjaolul, et kostja adresseeris oma
  2. juuli 2018 avalduse Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiu osakonnale, mitte hooldekodule, ei ole asja lahendamisel 7

(9)määravat tähtsust. Lepingust tulenevate tsiviilõiguste ja -kohustuste kandja (õigussubjekt) on praegusel juhul linn kui avalik-õiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25) ning hooldekodu on üks linna hallatavatest asutustest. Kohaliku omavalitsuse asutusel võib küll olla õigus lepinguid sõlmida, aga lepingupooleks on ka sellisel juhul ikkagi linn või vald kui juriidiline isik. Samuti märgib ringkonnakohus, et sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 7 kohaselt tuleb isikut abistada tema vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks vajaliku avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Sama seaduse § 9 lg 1 järgi on hüvitisi andvatel asutustel ja isikutel kohustus teha sotsiaalkaitse paremaks korraldamiseks koostööd.
  1. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud.
  2. Asja materjalidest nähtub, et L.S. viibis erinevate hooldusteenuse osutamise lepingute alusel samas hooldekodus alates
  3. septembrist 2017 ning ta viibis hooldekodus ka hagi esitamise ajal (hageja poolt avaldatu kohaselt suri L.S.
  4. detsembril 2019). Eeldusel, et kostja on siiski avaldanud kehtivalt tahet lepingu lõpetamiseks ning vaidlusaluste tasu nõudmiseks
  5. a veebruaris, märtsis ja aprillis L.S.le osutatud hooldusteenuse eest lepingust tulenev alus puudus, on maakohtul vajalik eelmenetluses välja selgitada, kas hageja soovib nõude rahuldamist alternatiivsel õiguslikul alusel – käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Selleks tuleb hagejal esitada ja kohtul tuvastada kõik sellise nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud, mh L.S. hooldamise tegelikud kulud. Vaidluse korral tuleb hageja oma väiteid faktiliste asjaolude kohta ka tõendada. Kuigi PKS § 16 lg 1 ja 3 alusel saab teiselt abikaasalt ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda eelkõige ülalpidamist saama õigustatud abikaasa, ei ole senise kohtupraktika põhjal välistatud, et selle kohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule saab VÕS § 78 lg 1 järgi täita kohustatud isiku asemel ka kolmas isik. Sellisel juhul on kolmandal isikul kohustatud isiku vastu käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamine nõue (vt põlvnemisest tulenevate ülalpidamiskohustuste kohta: Riigikohtu
  6. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 12). Praegusel juhul oli kostja tuvastatud asjaoludel L.S. abikaasa, kellel võis olla seadusest tulenevalt kohustus teda ülal pidada (selline kohustus tuleb kohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt siiski tuvastada). Seega võib kohalduda mh VÕS § 1018 lg 1 p 3, mille järgi on käsundita asjaajamisega tegemist mh juhul, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu 8
(9)tegema, ja kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Eeltoodust tulenevalt võivad hagejal olla kostja vastu alternatiivselt hüvitisnõuded VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel.
  1. Ringkonnakohus juhib tähelepanu veel sellele, et hagiavalduses on hageja palunud 2580 euro 48 sendi väljamõistmist (tl 4), maakohtu istungil
  2. septembril 2019 on hageja esindaja avaldanud, et kostja võlgnevus on 2565 eurot 48 senti (tl 114 pöördel). Hageja ei ole selgitanud, kas ta on soovinud vastavas osas nõudest loobuda või nõude osaliselt tagasi võtnud. Maakohus oleks pidanud kohustama hagejat oma taotlusi selgitama ja selle määrusega ka fikseerima. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioonis märgitu kohaselt on hagi rahuldatud täies ulatuses, on hageja maakohtu hinnangul nõuet vähendanud 2580 eurolt 48 sendilt 2565 eurole 48 sendile. Ringkonnakohus märgib, et kuigi

§ 376

lg 4 p 2 järgi ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist või vähendamist hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget seisukohta võtma. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15).
  2. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 13.
  3. Vaidlusaluse lepingu tühistust TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata.

§ 658

lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ning menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Selleks, et otsustada lepingu kooskõla üle heade kommetega, tuleb aga hinnata tõendeid ning tuvastada faktilisi asjaolusid. Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei saa ringkonnakohus eelmärgitut arvestades anda lepingu võimalikule tühisuse TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 alusel käesolevas otsuses lõplikku hinnangut. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest õige on maakohtu otsuses esitatud seisukoht, et lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. 13.

  1. PKS § 102 lg 1 ei ole asjakohane norm. Hageja nõuab praeguses asjas kostjalt L.S.le hooldusteenuste osutamiseks sõlmitud lepingust tulenevate väidetavate kohustuste täitmist (VÕS § 108 lg 1 alusel). Hageja ei ole nõudnud kostjalt L.S. ülalpidamist perekonnaseaduse normidele tuginedes. Selleks puudub hagejal ka õiguslik võimalus. 13.
  2. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
  3. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.