TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-18-1759 Otsuse kuupäev 30. aprill 2020 Kohtunik Roby Koik Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15. juuni 2018. otsust

) § 66 lg 1 alusel. Otsuse põhjenduse kohaselt on SKA tuvastanud, et kehtetuks tunnistatud otsustes on puude raskusaste tuvastatud terviseseisudi kirjelduste andmete põhjal, millel puudub tõenduspõhine seos kaebaja tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel. Seetõttu on SKA seisukohal, et kaebajal on alusetult tuvastatud püsiv töövõimetus ja puude raskusaste.

1. SKA 15.06.
2. a otsuse nr 14-8/16349-4 (tl 10) kohaselt tunnistati nende andmisest alates kehtetuks SKA 27.04.
3. a otsus nr 57612P-1 ja SKA 23.01.
4. a otsus nr 57612P-2 kaebajale puudega tööealise inimese toetuse määramise kohta. Otsuse põhjenduste kohaselt on SKA tunnistanud kehtetuks otsused, millega oli kaebajal tuvastatud puude raskusaste, seega tuleb

§ 66

lg 1 alusel kehtetuks tunnistada ka kaebajale puudega tööealise inimese toetuse määramise otsused.

1. SKA 29.06.
2. a otsuse nr 112407-2 (tl 11) kohaselt tunnistati nende andmisest alates kehtetuks SKA 29.04.
3. a otsus nr 112407-1 (dtl 233) ning lõpetati kaebajale töövõimetuspensioni maksmise alates 01.07.
4. a. 6
5. SKA 13.08.
6. a vaideotsuse nr 1.1-12.1/161 (tl 12–14) kohaselt jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Vaideotsus on vastustaja tuginenud ekspertiisiaktile nr 17E-LÕI0050, mille kohaselt on osa kaebaja diagnoosidest objektiivselt tõendamata. Samuti SKA ekspertarst Meris Tammiku arvamusel ja SÜS § 30 lg-le 2,

§ 66lg-le 1, § 67 lg-tele 1 ja 4 ning PISTS § 3 lg-le 1.

1. Poolte vahel on seega vaidluse all, kas vastustajal oli lubatav haldusaktide tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine ning kas SKA on täitnud põhjendamiskohustuse ja järginud kaalutlusreegleid, sealhulgas kas haldusaktide kehtetuks tunnistamisel pidi vastustaja arvestama kaebaja usaldusega varasemate õiguspäraste haldusaktide kehtima jäämisele.
2. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.
3. Tõendikogum ei tõenda kaebaja suhtes soodustavate haldusaktide kehtetuks tunnistamise lubatavuse kaalumist vastustaja poolt ja nende faktiliste asjaolude esinemist, millega vastustaja põhjendab vaidlustatud otsuste andmist.
4. Vaidlusaluste otsustega tunnistati kehtetuks kaebaja suhtes soodustavad haldusaktid. Kohus sedastab vastuseks poolte väidetele, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel konkureerivad ühelt poolt seaduslikkuse põhimõte ning teiselt poolt usalduse kaitse. Haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivad

§-d 64–

1. Seejuures eristatakse õiguspärase ja õigusvastase haldusakti isiku kahjuks ja isiku kasuks ning edasi- ja tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist.
2. Kohus lahendab esmalt vaidluse selles, kas käesoleval juhul oli tegemist õiguspäraste haldusaktidega või õigusvastaste haldusaktidega, mille SKA kehtetuks tunnistas. Vaidlusaluste haldusaktide põhjendamiskohustuse valguses ei ole kohatu viidata, et

§-st 54 tulenevalt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

1. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale koormavate haldusaktide andmise menetluses, millega tühistati seitse varasemat kaebajale soodustavat haldusakti, tõendanud uurimis-ja põhjendamiskohustuse täitmist määral, millega oleks menetlusosalise kaasaaitamiskohustuse printsiibist lähtudes tõendamiskoormus varasemalt kehtivate haldusaktidega kaebajale antud õiguses, saada puudega tööealise inimese toetust ja töövõimetuspensioni, läinud üle kaebajale.
2. Vaideotsusele eelnenud otsustes on vastustaja piirdunud üksnes lakooniliste viidetega

§ 66

lg 1 sätestatule ning asunud faktilisi asjaolusid põhjendamata seisukohale, et nimetatud sätte alusel võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, sest ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude raskusastme otsused ei ole õiguspärased. Kehtetuks tunnistatud otsustega tuvastati kaebajal alates

1. a aprillist püsiv osaline töövõimetus, puude raskusaste ja puudest tulenevad lisakulud, puudega tööealise inimese toetus ja lõppkokkuvõttes ka töövõimetuspension. Otsuste andmisel kehtinud objektiivse õiguse kohaselt loeti osaliselt töövõimetuks isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. SKA pidi püsiva töövõimetuse tuvastama selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse püsiva töövõimetuse ekspertiisiga, milleks oli SKA-l õigus kaasata ekspertarste, kelle ülesandeks oli ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi kirjelduse põhjal anda SKA-le arvamus isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta. 7
2. Enne vaidlustatud otsuste väljaandmist pidid tõendikogumi kohaselt SKA-l seega olema piisavad andmed, et tuvastada kaebajal püsiv töövõimetus, puude raskusaste ja puudest tulenevad lisakulud ning määrata kaebajale puudega tööealise inimese toetus.
3. Vastustaja poolt algatatud haldusmenetluse ajendiks oli kriminaalmenetlusest pärinev ekspertiisiakt ja SKA ekspertarsti otsustus varasemate haldusaktide õigustühisusest. Nimelt, seoses Politsei- ja Piirivalveameti poolt 05.01.
4. a SKA-le edastatud ekspertiisiaktiga nr 17ELÕI0050 (tl 49–51) vaatas SKA ekspertarst M. Tammik 07.06.
5. a läbi kaebaja terviseandmed, tuvastas lahknevused kaebaja raviarstide terviseseisundi kirjeldustes ja objektiiviseeritavate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel ning konstateeris SKA varasemate otsuste õigustühisust alates 13.04.
6. a (tl 71). Vastustaja selgitustel teostas ekspertarst järelkontrolli SÜS § 30 lg 2 alusel.
7. Kohus leiab, et kehtetuks tunnistatud kõigi haldusaktide õigusvastasus ei ole nende kahe kirjaliku tõendi ja ekspertiisiaktis ning ekspertarsti arvamuses käsitletud teiste asjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud. Vastustaja ei ole seega tõendanud oma kahtluse põhjendatust (SÜS § 30 lg 2).
8. Kohtu seisukoht otsuste vähemalt osalisest õigusvastasusest tugineb järgnevatel asjaoludel. Nagu osundatud on vaidlustatud õigusaktidega vastustaja tunnistanud kehtetuks kaebajat soodustavad haldusaktid, mis puudutavad kaebaja terviseseisundit alates 19.04.
9. a (vt käesoleva otsuse punktid 23–25).
10. Digiloo haigusjuhtumi epikriis nr 2158150 (tl 23) kajastab kaebaja 14.10.
11. a haigusjuhtumit ja diagnoosi. Kaebaja tervisekaarti haigusjuht nr A16421 2016 (tl 24) kajastab kaebaja 19.10–20.10.
12. a haigusjuhtu. Kaebaja 20.12.
13. a terviseseisundi kirjeldus (tl 25– 26) kajastab kaebaja terviseseisuntit kirjelduse väljastamise päeva seisuga. Kaebaja terviseseisundi kohta koostatud ja kohtule esitatud kirjalikud tõendid, mis olid aluseks ka eriteadmistega isikutele nende seisukohtade kujundamisel ei tõenda seega kaebaja terviseseisundit enne
14. a oktoobrit.
15. Kaebaja kohta 05.01.
16. a koostatud isiku ekspertiisiakti (tl 49–51) kohaselt oli ekspertiisi ülesandeks kaebaja
17. a detsembris SKA-le esitatud terviseseisundi andmete, sh diagnooside objektiivselt tõestatuse kontrollimine. Ekspert on akti kohaselt andnud arvamuse, mille kohaselt on osa diagnoosidest objektiivselt tõendamata objektiivse leiuga ja lisauuringute tulemustega ning SKA 20.01.
18. a otsus nr 1428741 kaebaja töövõimekaotuse kohta on määratud osaliselt objektiivselt tõendamata diagnooside alusel. Kriminaalmenetluse raames teostatud ekspertiisis ei ole seega samuti uuritud kaebaja terviseseisundit enne
19. a sügistalve ja ekspertiisiaktiga on tuvastatud kaebaja
20. a detsembris SKA-le esitatud terviseseisundi andmete, sh diagnooside ainult osaline tõendamatus.
21. Terviseandmete järelkontrolli 07.06.
22. a kaebaja kohta antud arvamuses (tl 71) on SKA ekpertarst Meris Tammik tuginenud isikule tehtud kohtuarstliku ekspertiisi materjalidele (isiku ekspertiisiakt nr 17E-LÕI0050), isiku terviseandmetele ja varasemate ekspertiisidele, E-tervise infosüsteemis on Dr Anu Kabina 20.10.
23. a sissekandele isiku kaebuste kohta, 28.03.
24. a tehtud röntgenogrammile, retseptikeskuse andmetele alates 02.09.
25. a. Ekspertarst on nende andmete alusel avaldanud arvamust, et puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel esineb lahknevus. Sellest tulenevalt on 8 ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsused õigustühised alates 12.04.
26. a.
27. Kohus on tõendikogumi alusel seisukohal, et asjas ei ole enne
28. a oktoobrit kaebaja haigusjuhtumite epikriisidega ega väljavõttega kaebaja tervisekaardist tõendatud kaebaja tegelikku terviseseisundit varem kui
29. a oktoober väljastatud andmetel. Kaebaja kohta 05.01.
30. a koostatud isiku ekspertiisiakti kohaselt ei olnud ekspertiisi ülesandeks kaebaja terviseseisundi andmete kohta arvamuse avaldamine varasemate kui
31. a detsembri andmete suhtes. Ekspertiisiakt omab tõendiväärtust seega üksnes SKA 20.01.
32. a otsusega nr 1428741 seonduvate faktiliste asjaolude kohta. Ekspertiisiakt tõendab, et osa kaebaja diagnoosidest on objektiivselt tõendamata objektiivse leiuga ja lisauuringute tulemustega, kuid akt ega asjas kogutud teised tõendid ei tõenda, milliste diagnooside ja lisauuringute kohta eksperdi arvamus laieneb. Kuna varasema perioodi kui
33. a oktoober kohta ei ole eksperdilt arvamust küsitud, ei tõenda ekspertiisiakt ka varasemat perioodi puudutavate SKA otsuste õigsusega seonduvaid asjaolusid. Kuna kaebaja terviseandmete järelkontrolli 07.06.
34. a arvamuses on SKA ekpertarst M. Tammik tuginenud isikule tehtud kohtuarstliku ekspertiisi materjalidele (isiku ekspertiisiakt nr 17E-LÕI0050), E-tervise infosüsteemis on Dr Anu Kabina 20.10.
35. a sissekandele isiku kaebuste kohta, ei tõenda ka ekspertarsti arvamus kohtu hinnangul usaldusväärselt kaebaja terviseseisundit enne
36. a oktoobrit. Seda põhjusel, et ekspertarst on teinud üldsõnalise viite kaebaja terviseandmetele ja varasemate ekspertiisidele ning 28.03.
37. a röntgenogrammile, täpsustamata sisuliselt tõenditega faktiliste asjaolude kohta, millel põhineb tema veendumus, et puude ja püsiva töövõime kaotuse protsendi tuvastamiseks raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahel esineb lahknevus. Samuti ei ole täpsustatud, milliste tõendite alusel ja millisel õiguslikul alusel on ekspertarst pidanud võimalikuks asuda seisukohale, et ebaõigetele terviseandmetele tuginevad töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsused on õigustühised alates 12.04.
38. a. Kohtu arusaamisel ei ole ekspertarst 28.03.
39. a röntgenogrammi, mis on kohtule esitatud tõendikogumis nimetatud ainukeseks enne
40. a oktoobrit pärinevaks tõendiks, käsitlenud röntgenogrammi selliselt, et see kinnitaks usaldusväärselt koos teiste uuritud andmetega kaebaja töövõimekaotuse protsendi määramise ja puude tuvastamise otsuste õigustühisust alates 12.04.
41. a, nagu oli ekspertarsti sõnastus.
42. Kohus möönab, et SKA on õigustatud tegema taotleja terviseseisundi kirjelduse põhjal otsuse isiku püsiva töövõimetuse ning puude raskusastme ja puudest tulenevate lisakulude kohta. Käesoleval juhul ei ole aga vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditega usaldusväärselt tõendatud vastustaja varasemate kaebajat soodustavate haldusaktide õigusvastasus.
43. Eelpool kirjeldatud faktilistel asjaoludel on kohtul alus kahelda ekspertarst M. Tammiku poolt antud seisukoha õigsuses. Nimelt ei ole ekspertarst veenvalt selgitanud, kuidas ta on jõudnud järeldusele, et kaebajale soodustavate haldusaktide andmise aluseks olnud terviseandmed olid ebaõiged. Tema lõppjäreldust toetab ekspertiisiaktis nr 17E-LÕI0050 toodu osaliselt, sest ekspertiisiakt ei kajastanud kogu perioodi, mille osas ekspertarst oma lõppjärelduse tegi. Samuti on ekspertiisiaktis
44. a oktoobriga alanud perioodi osas tuvastatud üksnes osaline mittekattuvus. Nõustudes vastustaja selgitusega, mille kohaselt peavad töövõimekaotuse ja puude raskusastme tuvastamise aluseks olevates terviseandmetes esitatud diagnoosid olema kinnitatud objektiviseerivate uuringutega, s.t arusaadav peab olema haiguse või vigastuse kulg, ravi ja ravimite ordineerimise ajalugu peab olema kooskõlas uuringutega kinnitatud diagnoosi ja haiguse või vigastuse senise kulu ning aktuaalse objektiivse seisundiga, ning arvestades, et ekspertarst ei ole tuvastanud raviarstide poolt esitatud terviseseisundi kirjelduste ja objektiviseerivate uuringutega kinnitatud isiku tegelike osalus- ja soorituspiirangute vahelist lahknevust kogu perioodi osas, nõustub kohus, et ekspertarsti arvamus võib viidata kaebaja terviseandmete osalisele ebaõigsusele, kuid kindlasti mitte selles mahus, mille suhtes kaebaja on andnud vaidlustatud 9 otsused. Võttes arvesse, et ekspertiisiaktis nr 17E-LÕI0050 on samuti tuvastatud osaline vastuolu perioodi osas pärast
45. a oktoobrit, ei ole ka pärast
46. a oktoobrit kaebaja terviseseisundi kirjelduste ebaõigsus usaldusväärselt tõendamist leidnud.
47. Seetõttu on usaldusväärselt tõendamata kaebajat soodustavate haldusaktide õigusvastasus mahus, mis on vaidlustatud otsustes vastustaja poolt tuvastatuks loetud. Seega ei ole tõendatud, kas ja millises osas oli üldse tegemist õigusvastaste haldusaktidega (

§ 66lg 1).

Vaidlustatud otsustes on vastustaja lähtunud seega tõendikogumiga tõendamata asjaolust, et kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid neis toodud asjaoludel õigusvastased. Vaatamata sellele kontrollib kohus järgnevalt haldusaktide kehtetuks tunnistamise lubatavuse eelduste kaalumist vastustaja poolt. 45.

§ 66

lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades

§-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 64

lg-st 2 tulenevalt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.

§ 64

lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. 46.

§ 67

lg 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

§ 67

lg 4 esitab loetelu asjaoludest, mille esinemisel ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele.

1. Kohus saab vastustaja vastuväidetest kaebusele aru taoliselt, et juhtudel, kus isik on saanud hüvitisi esitades enda kohta valeandmeid esitades või oli haldusaktide õigusvastasusest teadlik, on SKA-l kohustus lõpetada hüvitise maksmine. SKA tugineb oma seisukohas SÜS § 9 lg 1 p-le 3, mille kohaselt lõpeb õigus hüvitisele, kui isik rikub pahauskselt SÜS § 21 lg-s 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse lõppemise, ning SÜS § 21 lg 1 p-le 1, mille järgi on hüvitise taotlemisel ja saamisel isik kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et SÜS § 21 lg 1 p-st 1 ning § 9 lg 1 p-st 3 tuleneb SKA-le kohustus ebaõigete terviseandmete esitamisel sotsiaaltoetuse määramise ja puudest tulenevate lisakulude tuvastamise otsused kehtetuks tunnistada. Seevastu tuleb püsiva töövõimetuse ja puude raskusastme tuvastamise otsuste kehtetuks tunnistamisel teostada kaalutlusõigust vastavalt

§ 64lg-tele 2 ja 3 ning § 67 lg-le 1.

Vastustaja menetlusdokumentidest nähtub, et SKA on püsiva töövõimetuse ja puude raskusastme tuvastamise otsuste kehtetuks tunnistamisel tuginenud sellele, et on ülekaalukas avalik huvi, et avalikku võimu teostataks seaduslikkuse põhimõtteid järgides ning et seadusest tulenevaid soodustusi saaksid kasutada isikud, kellele need on mõeldud. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa kaebaja tugineda isiku usalduse kaitsele, kuna kaebajal on tuvastatud puude raskusaste ja püsiv töövõimetus tuginedes ebaõigetele terviseandmetele, mistõttu on tegemist olukorraga, kus otsused on tehtud muul viisil haldusorgani mõjutamise tulemusena ja kaebaja pidi otsuste õigusvastasusest olema teadlik. 10

1. Kohus vastustaja järeldustega nõustumiseks tõendikogumi alusel võimalust ei näe. Eelpool toodud asjaoludel ei tõenda vastustaja tõendid, et kaebajal on tuvastatud puude raskusaste ja püsiv töövõimetus tuginedes vastustaja poolt tuvastatuks loetud mahus ja perioodil ebaõigetele terviseandmetele tuginedes, mistõttu ei jaga kohus vastustaja seisukohta, et tegemist on olukorraga, kus otsused on tehtud muul viisil haldusorgani mõjutamise tulemusena ja kaebaja pidi otsuste õigusvastasusest olema teadlik.
2. Kaebaja tahtliku õigusvastase käitumise ja vastustaja esitatud taotluste õigusvastasusest teadlikuks olemisest tõendamiseks on vastustaja poolt tõendina esitatud Tartu Maakohtu 09.05.
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-19-2239 kokkuleppemenetluses A. Kabina ja J. SaksMaasalu süüdi tunnistamise kohta (tl 76–99). Kohus ei nõustu vastustajaga, et kohtuotsusega on tõendatud kaebaja poolt altkäemaksu andmine isikutele, kes selles kriminaalasjas süüdi tunnistati. Vastustaja poolt esitatud kohtuotsuse kui tõendiallika kummutamiseks pöördus kaebaja apellatsiooniga Tartu Ringkonnakohtu poole ja esitas halduskohtule omapoolse tõendina Tartu Ringkonnakohtu 03.10.
4. a määruse kriminaalasjas nr 1-19-2239 (tl 107–110), milles on ringkonnakohus põhjalikult selgitanud, miks nimetatud kohtuotsus ei oma tõendiväärtust kaebaja tegevuse või teadmise tõendamisel seoses kriminaalasjas süüdi tunnistatud isikute poolt toime pandud kuritegudega. Halduskohtul puudub põhjus määruse seisukohtade kordamiseks käesolevas otsuses, kuna nii kohtuotsus- kui määrus kriminaalasjas nr 1-19-2239 on tõendina poolte poolt esitatud haldusasja juurde ja vastustaja poolt ei ole muid tõendeid kaebaja õigusvastase tegevuse või teadlikkuse kohta SKA varasemate otsuste õigusvastasusest esitatud. 51.

§ 64

lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada ka haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. 52. Halduskohus nõustub kaebaja seisukohtadega, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses käsitlenud kõiki

§ 64lg-s 3 sätestatud asjaolusid, mida kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada.

Seetõttu nõustub halduskohus kaebajaga, et vaidlustatud otsustest ega ka vaideotsusest ei nähtu, kuidas on vastustaja kaebajat soodustavate haldusaktide kehtetuks tunnistamise otsustamisel arvestanud

§ 64

lg-s 3 tooduga.

§ 64

lg 2 järgi otsustatakse haldusakti kehtetuks tunnistamine kaalutlusõiguse kohaselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlustatud otsused on kaalutlusõiguse alusel antavad haldusaktid ning neis või hiljemalt vaideotsuses peavad sisalduma ka vastavad kaalutlused. SKA otsustest, mille tühistamist kaebaja taotleb, selliste asjaolude kaalumist ei nähtu. Seda ei nähtu ka vaideotsusest. Nimetatud otsustes teeb vastustaja viite

§ 66lg-le 1, § 67 lg-tele 1 ja 4.

Kuna

§ 64

lg 3 sõnastuse kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid, siis ei nõustu halduskohus vastustajaga, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei pea haldusorgan kaaluma kõiki

§ 64lg-s 3 nimetatud asjaolusid.

Sellele, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades tuleb lisaks

§-des 66 ja 67 toodule kaaluda ka

§ 64

lg-s 3 toodud asjaolusid, viitab ka

§ 67

lg 1, mille kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale käesoleva seaduse § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Kuna vaidlustatud otsustes ega kaebaja vaide kohta tehtud vaideotsuses ei ole

§ 64

lg-s 3 nimetatud asjaolude esinemise osas haldusorgani kaalutlusi välja toodud, siis on tegemist kaalutlusveaga ja SKA vaidlustatud otsused 11 tuleb tühistada kui diskretsiooniveaga haldusaktid. Et SKA otsuste andmise asjaolud ja seeläbi kehtivus on omavahel põhjuslikus seoses, loeb kohus sel põhjusel õigusvastaseks kõik vaidlustatud otsused. Arvestades seda, et õigusvastasuse ja kaalutlusvea tõttu kuuluvad tühistamisele vaidemenetluse esemeks olevad haldusaktid, tuleb tühistada ka nendega seotud vaideotsus.

1. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tühistab kohus SKA 15.06.
2. a, 29.06.
3. a otsused ja 13.08.
4. a vaideotsuse ja rahuldab kaebuse.
5. Menetluskulud kannab poole, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja 17.03.
6. a menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu 3 831 eurot (sh käibemaks), millest 3 180 eurot õigusabile ja 15 eurot kaebuse esitamisel tasutud riigilõivule. Kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on kaebaja kulutused riigilõivule. Kohtule esitatud taotluse ja kuludokumentide kohaselt on kaebajale õigusabi osutatud kokku 26,5 tundi ühikuhinnaga 120 eurot, summas 3 180 eurot. Õigusabi ühikuhind 120 eurot on mõistlik, haldusasja keerukust ja mahtu arvestades on õigusabile kulunud kogu ajakulu suurusjärk põhjendatud. Kohus on valitsevale kohtupraktikale tuginedes seisukohal, et põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks kohtuasjas ei ole kaebajale vaidemenetluse läbimiseks osutatud õigusabi kulu, 2,75 tunni eest summas 396 eurot (2,75 x 120=330 x 20%= 396). Kohus mõistab vastustajalt neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel kaebaja kasuks välja 3 450 eurot (3831396=3435+15= 3450).
7. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 12