RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam
) § 94 lg test 1 ja 5 tulenevalt pikaajalisi kokkusaamisi peetud vahistatule automaatselt keela¬tuks. Ringkonnakohtu tahteks oli tühistada kõik elukaaslasega suhtlemisele seatud piirangud. Määrus jõustus
- septembril
- Järelikult tulenes keeld pikaajaliseks kokkusaamiseks kuni selle ajani prokuratuuri määrusest ning vaatluse all on ajavahemik
- septembrist 2012 kuni
- juunini 2014, mil jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev otsus; 3) kaebajal ja tema elukaaslasel on ühine laps, mistõttu elukaaslane vastab
§ 25
lg s 1 toodud kriteeriumile, mis on pikaajalise kokkusaamise eelduseks.
§ 94
lg 5 keelab küll ühe¬mõtteliselt pikaajalised kokkusaamised vahistatule, kuid see ei tähenda tingimata, et vanglal oleks olnud õigus pikaajalist kokkusaamist kaebajale mitte lubada; 4) alates suhtlemispiirangute tühistamisest puudub põhjus käsitada kaebaja ja tema elu¬kaaslase kohtu¬mist kriminaalmenetlust ohustavana. Arvestades ka, et kaebajal ja tema elukaaslasel on ühine laps, on nende peresuhete hoidmine samavõrd oluline, kui see oli EIK asjas Varnas vs. Leedu (9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06).
§ 94
lg 5 on osas, milles see välistab pikka aega vahistatu staatuses olnud isiku pikaajalised kokkusaamised ilma ühtegi muud kaalutlust arvesse võtmata, vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art tega 8 ja 14 nende koosmõjus. PS § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeri¬tud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Seega on Tartu Vangla
- mai
- a otsus õigusvastane, kuna tugines üksnes asjaolule, et kaebaja oli vahistatu; seejuures olid muud pikaajalise kokkusaamise luba¬mise eeldused täidetud ning pärast süüdimõistmist on kaebaja elukaaslasega pikaajalisel kokku¬saamisel viibinud; 5) seega on vastustaja rikkunud kaebaja eraelu puutumatust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Rikkumine on süüline; vastustaja on vaideotsuses ka möönnud EIK otsuse asjas Varnas vs. Leedu analoogilisust kaebaja olukorraga. Võrreldes EIK asjaga oli praegusel juhul ajavahemik, mille jooksul isikule vahistatuna pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldatud, siiski märgatavalt lühem. Kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus vähem kui kuu aega pärast tema kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmist. Samas olukorras, kus
§ 94
lg 5 on sõnaselgelt vahistatule pikaajalise kokkusaamise keelanud, ei saa lähtuda kitsalt taotluse esitamise ajast. Ka taotlusest endast nähtub, et kaebaja ei pidanud selle rahuldamist tõenäoliseks. Rikkumist ei saa seega pidada väheoluliseks. Lühiajalised kokkusaamised küll ei asenda pikaajalist kokkusaamist, aga hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta ka kaebaja võimalust suhelda elukaaslasega muul viisil. 13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja palus kõrvaldada otsuses kaks ebatäpsust: esiteks tulenes kohtuotsusest, et kaebajal 3
(9)3-14-51567 on üks laps, kuigi tegelikult on kaks, ja teiseks arvestas halduskohus ekslikult ajavahemiku, mil kaebajal ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi, lühemaks. Kogu vahistuses viibitud aja jooksul väljendas kaebaja suuliselt soovi saada pereliikmetega pikaajaliselt kokku. Seega tuleks kahju tekitamise perioodina käsitada aega alates sellest, kui langesid ära kriminaalmenetluslikud piirangud.
- Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada kahju hüvitamise nõude rahuldamist puudutavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus selles osas rahuldamata. Vastustajal oli kohustus täita seadust ning kaalutlusõigust mittevõimaldavate normide korral puudus tal valikuvõimalus. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise õigus ei tulene otsesõnu ka EIÕK art test 8 ja
- Algatada tulnuks põhi¬seaduslikkuse järelevalve. Vangla ei saanud pikaajalist kokkusaamist võimaldada ilma kaebaja taotlu¬seta ning taotluse esitamisest süüdimõistmiseni möödunud ajavahemik oli sedavõrd lühike, et ei saa anda alust mittevaralise kahju hüvitamiseks.
- Tartu Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse hüvitamis¬nõude osas rahuldamata ja lõpetas menetluse vaideotsuse tühistamise nõude ja kohustamis-nõude osas. Kaebaja menetluskulu jättis kohus tema enda kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) kohus ei saa jätta kohaldamata selget ja üheselt mõistetavat seadust, viidates üksnes selle vastuolule EIÕK-ga. Asjas nr 3-1-3-13-03, milles Riigikohtu üldkogu leidis, et EIÕK puhul on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes, oli EIK eelnevalt leidnud, et konkreetse isiku süüditunnistamine enne vastava seaduse kehtima hakkamist toime pandud tegude eest oli vastuolus EIÕK-ga. Praegusel juhul ei ole EIK tuvastanud Eesti on rikkunud EIÕK-d. Arvestada tuleb ka, et EIK ei saa tunnistada ühtegi seadust EIÕK-ga vastu¬olus olevaks, vaid üksnes konstateerida riigi käitumise vastuolu EIÕK-ga. Neid asjaolusid arvestades on riigisisene põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus erimenetlus ning halduskohus ei saanud jätta seadust lihtsalt kohaldamata, vaid pidanuks algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse; 2) vaideotsuse tühistamise nõuet ei saa käsitada eraldi nõudena, vaid see on kohustamisnõude osa. Kohustamisnõude osas tuleb menetlus lõpetada muutunud asjaolude tõttu (pärast kaebaja staatuse muutumist vahistatust kinnipeetavaks on talle pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatud), kohaldades ana¬loogia korras halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4; 3) riigivastutusnõue tuleb jätta rahuldamata, sest vangla keeldumine võimaldada kaebajale vahistatuna pikaajalist kokkusaamist oli kooskõlas
§ 94
lg ga 5 ning norm on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja oli kohtu all süüdistatuna KarS § 184 lg s 1 sätes¬tatud kuriteo toimepanemises. Süüdistus oli oma raskuselt võrreldav Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses asjas nr 3-4-1-2-16 käsitletud süüdistuste raskustega. Kuigi karistus¬määr on mõnevõrra kergem, on tegemist samuti esimese astme kuriteoga. Narkokuriteo puhul on luba¬matu mõjutamise oht sarnane organiseeritud kuritegevusega, mida käsitleti asjas nr 3-4-1-2-
- MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
- Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning palub teha asjas uue otsuse, millega rahuldada kaebus nii vaideotsuse tühistamise kui ka mitte-varalise kahju hüvitamise nõuetes. Menetluskulud palub kaebaja välja mõista vastustajalt. Kassatsioon¬¬kaebuse põhiväited on järgmised: 1)
§ 94lg 5 tuli jätta kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK art tega 8 ja 14.
EIÕK vahetu kohaldatavus selles olukorras tuleneb PS § 123 lg st 2, nagu on selgitatud Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-3-13-03 (p 31) ja 3 3-1-47-14. Asjas nr 3-3-1-47-14 (p 17) märkis Riigikohus, et PS § 123 4
(9)3-14-51567 alusel ei eelda välislepingu sätete vahetu kohaldamine riigisisese õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist; 2) kui ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks jätta
§ 94
lg 5 kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK-ga, tulnuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve. Riigikohus ei ole välistanud võimalust, et konkreetse normikontrolli menetluses võib pikaajalise kohtumise absoluutne keeld osutuda ebaproportsionaalseks perekonnaelu põhiõiguse riiveks (asi nr 3-4-1-2-16, otsuse p 131). Kaebajale süüks pandud kuritegu erineb asjas nr 3-4-1-2-16 käsitletud juhtumist, olles suunatud rahva¬tervise, mitte avaliku julgeoleku ja avaliku rahu või vara ja isikuvabaduse vastu. Kriminaalmenetluse lubama¬tu mõjutamise ohtu kaebaja puhul ei olnud; 3) kuigi kohustamiskaebus ei ole muutunud asjaolude tõttu enam asjakohane, tuleb vaideotsus ikkagi tühistada, kuna selles on põhjendamatult kohaldatud
§ 94
lg t 5; 4) halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitis ei vasta kaebaja õiguste rikkumise intensiivsusele.
- Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, kuid märgib, et kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse ainult osas, mis puudutas tema kasuks väljamõistetud hüvitise suurust, ja vastustaja osas, millega kaebus rahuldati. Seega käis apellatsioonimenetluses vaidlus ainult kahjuhüvitise väljamõistmise õiguspärasuse ja hüvitise suuruse üle. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Vastustaja juhtis vastuses kassatsioonkaebusele õigesti tähelepanu asjaolule, et halduskohtu otsust vaidlustati ainult osali¬selt ning apellatsioonimenetluses käis vaidlus üksnes hüvitamisnõude üle. Seetõttu väljus ringkonna¬kohus kaebust ka tühistamis- ja kohustamisnõude osas lahendades apellatsioonkaebuste piiridest. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada tühistamis- ja kohustamisnõuet puudutavas osas menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Nende nõuete osas on halduskohtu otsus apellatsioonitähtaja möödumisel jõustunud.
- Asjas on vaidlus selle üle, kas Tartu Vangla keeldus õiguspäraselt võimaldamast kaebajale tema elukaaslasega pikaajalist kokkusaamist ajal, kui kaebaja oli vahistatu staatuses. Vastustaja tugines keeldumisel
§ 94
lg le 5, mis sätestab: "Vahistatule ei kohaldata käesoleva seaduse § s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist."
§ 25
lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse pika¬ajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abi¬kaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Vaidlust ei ole selles, et praegusel juhul oli kaebaja elukaaslase puhul täidetud
§ 25lg 1 teises lauses sätestatud eeldus (ühiste laste olemasolu). 20. Kr
MS § 1431 sätestab, et kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib prokuratuur või kohus teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümber-paigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Prokuratuur või kohus võib määrusega ka piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava: 1) lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust; 2) kirjavahetuse ja telefoni kasuta-mise õigust; 3) lühiajalise väljasõidu õigust; 4) lühiajalise välja¬viimise või vabastamise õigust. 21. PS § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui 5
(9)3-14-51567 seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
- EIÕK art 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust. Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIÕK art 14 järgi tagatakse konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund. EIK on pidanud lubatavaks vahistatute ja süüdimõistetute erinevat kohtlemist pereliikmetega pikaajalise kokkusaamise õiguse küsimuses uurimise või julge¬olekuga seotud kaalutlustel, arvestades konkreetset juhtumit. Probleemne on automaatne keeld, mida ei põhjendata individuaalsete asjaoludega. Erineva kohtlemise õigustatust on EIK analüüsinud, silmas pidades mh kuriteo olemust, milles isikut süüdistatakse, kokkusaava pereliikme tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (Vt EIK
- detsembri
- a otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66;
- juuli
- a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p d 119-120;
- juuni
- a otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p d 59–60.)
- Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on hinnanud vahistatute pika¬ajaliste kokku¬saamiste keelu kooskõla põhiseadusega asjades nr 3-4-1-9-10 ja 3 4-1-2-
- Riigikohus leidis neis asjades, et vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine mõjutab ebasoodsalt ehk riivab PS § s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust. PS § s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus tähendab muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 43; otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 93). Keelu eesmärk on ennekõike kriminaal¬menetluse lubamatu mõjuta¬mise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimine (otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 97). Riigikohus pidas viidatud asjades pikaajaliste kokkusaamiste keeldu selle eesmärgi saavuta¬miseks sobivaks ja vajalikuks piiranguks. Piirangu mõõdukuse hindamisel märkis Riigikohus, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega vahistatu perekonnaelule tekkiva riive mõõdukust kaalutakse kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävita¬mise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise välti¬mise huvi aspektist juba vahistamise kui tõkendi valikul. Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel tõkendina vahista-mist, tuleb tõkendi valimisel arvestada muu hulgas kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 65; otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 109). Perioodi¬liselt kontrollitakse ka vahistatuse põhjen¬datust. Seega vahistamise, sh vahistuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon võimaldab kaaluda vahis¬ta¬tu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive proportsio-naalsust kriminaalasja menetluse käigus (otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 111). Riigikohus rõhutas, et lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaal¬menetluse läbiviimisele, tuleb anda kriminaal¬kohtumenetluses ning vastavat kaalutlusõigust ei tohiks anda vanglale (otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Asjas nr 3-4-1-2-16 kaebajateks olnud isikud olid vahistatud süüdistatuna kuritegelikus ühenduses osalemises ja väljapressimises. Riigikohus nägi seetõttu olulist ohtu, et kaebajad võinuks pikaajalist kokku¬saamist kasutada kriminaalmenetluse lubamatuks mõjutamiseks. Liiatigi viitas väljapressimise süüdis¬tus sellele, et ähvardust ja vägivalda võis pidada selle kuritegeliku ühenduse liikmetele ise-loomulikuks tegutsemisviisiks, mille kasutamise oht kriminaalmenetluse lubamatuks 6
(9)3-14-51567 otseseks või vahendatud mõjutamiseks on tõenäoline. Seetõttu ei oleks alust kahelda ka seadusandja valikus kehtestada vahistatutele nagu kaebajad selles konkreetse normikontrolli menetluses pika¬ajalise kohtu¬mise absoluutne keeld, mis põhineb presumptsioonil, et eesmärk vältida ohtu kriminaal-menetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu selle asjaga analoogsetel juhtudel kaalub üles vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive (p 131). Riigikohus ei välistanud selles asjas, et
§ 94
lg 5 kohaldamine võib teistsuguste asjaolude, sh teistsugustes kuri¬tegudes süüdistatavate kaebajate või teiste
§ 25
lg s 1 märgitud isikute gruppide puhul, kelle kokku¬saamise vahistatuga
§ 94
lg 5 välistab, viia vahistatu (ja tema perekonnaliikme) perekonnaelu¬põhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni (p 136).
- Nagu eelviidatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, peab kolleegium ka käesolevas asjas võimalikuks kontrollida üksnes konkreetse kaebaja suhtes kehtiva pikaajaliste kokkusaamiste keelu põhiseaduspärasust ega saa võtta seisukohta kaalutlusõiguse puudumise põhiseaduslikkuse kohta abstraktselt.
- Praeguses asjas oli kaebaja süüdistatav KarS § 184 lg s 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) sätestatud kuriteo toimepanemises. Kaebaja vahistamise aluseks oli Tartu Maakohtu
- detsembri
- a määruse kohaselt narkokuritegude välti¬mine. Lõuna Ringkonna¬prokuratuur keelas oma
- detsembri
- a määrusega kaebajale nii lühi- kui ka pika¬ajalised kokkusaamised (jm suhtluse) eesmärgiga takistada kaebajalt lähtuva info levikut kriminaal¬menetluse kulu kohta teiste isikuteni, mis võib takistada kriminaal¬menetlust ja kõigi kuriteo asjaolude kindlakstegemist, ning takistada võimalike tunnistajate mõjuta¬mist. Kaebaja jätkuva vahistatuse põhjendatust on kontrollitud Tartu Maakohtu
- juuni,
- juuli ja
- detsembri
- a määrusega.
- juuli
- a määrusega kontrollis maakohus ka lisapiirangute jätkuvat põhjendatust. Kaebaja kaitsja esitas selle peale määruskaebuse, millest lähtudes Tartu Ringkonnakohus tühistas
- augusti
- a määru¬sega osaliselt maakohtu määruse ning lubas kaebajal pidada elu¬kaaslase, ema ja lastega kirjavahetust, kasutada telefoni ja lühiajaliselt kokku saada.
- detsembri
- a otsu¬sega jättis Tartu Ringkonnakohus jõusse maakohtu otsuse kaebaja süüdimõistmist puudutavas osas ning tühistas kõik kriminaal¬asja menetluse ajaks kohaldatud suhtlemispiirangud. Kaebaja kaitsja esitas kassatsioon¬kaebuse, mille Riigikohus jättis
- juuni
- a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-28-14 rahulda¬mata. Seega jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus (ja lõppes vahistatu staatus) vähem kui kuu aega pärast tema pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmist.
- Kolleegiumi hinnangul võib vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu legitiimseks ees¬märgiks olla lisaks eespool viidatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjades nimetatud kriminaal¬menetluse lubamatu mõjutamise vältimisele ka kuritegude tõkestamine laiemalt. Praegusel juhul põhjendas prokuratuur kaebajale KrMS § 1431 alusel lisapiirangute sead¬mist kriminaalmenetluse lubamatu mõju¬tamise vältimise vajadusega. Vahistamist pidas prokuratuur vajalikuks nii õiguse¬mõistmise huvides kui ka narkootikumidega seotud kuritegude ärahoidmiseks. Kaebaja vahista¬misel, mille tagajärjeks oli pikaajaliste kokku¬saamiste võimatus, tugines kohus rahvatervise vastu suunatud kuritegude tõkestamise vajadusele. Seega olid kaebaja puhul piirangul mõlemad eelnimetatud eesmärgid.
- Kolleegiumi hinnangul on pikaajaliste kokkusaamiste keeld nende eesmärkide saavutamiseks sobiv. Pika¬ajalised kokku¬saamised toimuvad ilma pideva järelevalveta (
§ 25
lg 2), mistõttu on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine oluliselt tõenäolisem kui lühi¬ajalisel kokku¬saamisel, mis toimub järelevalve all (
§ 24lg 1).
Tühistades kõigile kohtualustele seatud lisapiirangud täies ulatuses, asus ringkonna¬kohus kriminaalasjas tehtud
- detsembri
- a otsuses seisukohale, et põhjused, mis tingisid lisapiirangute seadmise vajalikkuse kriminaal¬menetluse läbiviimise kahjustamise takistamiseks, olid oluliselt vähenenud ja 7
(9)3-14-51567 alus lisapiirangute edasiseks kohaldamiseks ära langenud. Lisapiirangute tühistamisel sai ringkonnakohus kehtivas õiguslikus olukorras silmas pidada vaid (piiratud) lühiajalise kokkusaamise keeldu jm vähem ¬intensiivseid suhtlus¬piiranguid (nt senini oli kaebajale lubatud vaid suhtlus ema, elukaaslase ja lastega), mitte pikaajaliste kokkusaamiste keeldu, mis tuleneb otse seadu¬sest. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust alustamata ei oleks ringkonnakohus saanud pikaajalist kokkusaamist oma otsusega vahistatule lubada. Ka nähtub otsusest ringkonnakohtu arusaam, et lisapiirangute seadmise põhjused on jätkuvalt olemas, kuigi nende kaalukus oli vähenenud. See on ka mõistetav, kuna ei olnud välistatud Riigikohtu otsusega kohtuasja tagasisaatmine alamaastme kohtutele, mis võib tingida uue tõendite vahetult uurimise ja hindamise.
- Samu eesmärke ei ole võima¬lik saavutada isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga, mistõttu on piirang eesmärgi saavutamiseks ka vajalik (vt ka otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p d 104–105).
- Seega on selles asjas, nagu ka eespool viidatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, pea-miseks küsimuseks, kas vaidlusalune riive on kaebaja konkreetseid asjaolusid arvestades mõõdu¬kas. Kolleegium nõustub asjades nr 3-4-1-2-16 ja 3 4-1-9-10 esitatud seisu¬kohaga, et vahistamisest tingitud perekonnaelu riive mõõdukust kaalutakse kuritegude toimepanemise vältimise huvi aspektist juba vahistamise kui tõkendi valikul. Nagu asja nr 3-4-1-2-16 aluseks olnud asjaoludel, nii on ka praegusel juhul kohtud kaebaja vahi all hoidmise põhjendatust korduvalt kontrollinud. Vahistamist on jätkuvalt peetud põhjendatuks just uute kuritegude toimepanemise vältimise eesmärgil. Samuti on kontrollitud ja leevendatud lisapiirangutega seonduvat. Kuigi kaebaja perekonnaelu riive oli pikaaegset vahi all hoidmist arvestades intensiivne, oli see tingitud kaebajale süüdistuses ette heidetud kuriteo laadist (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine), raskusest (I astme kuritegu) ja kaebaja taustast (korduv varasem karistatus, sh välismaal). Kolleegium nõustub käesolevas asjas ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajale esitatud süüdistus oli oma raskuselt lähedane asja nr 3-4-1-2-16 aluseks olnud kriminaalasjades esitatud süüdistuste raskustele. Mõlemal juhul on tegemist esimese astme kuriteoga. Kaebaja puhul on uute kuritegude toimepanemise tõe¬näosust vahista¬misel ja selle põhjendatuse kontrollimisel veenvalt põhjendatud. Samuti oli süüdistuse sisu arves¬ta¬des usutav kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise oht.
- Eeltoodut arvestades on kaebaja perekonnaelu riive proportsionaalne. Järelikult on vangla pikaajalise kokkusaamise lubamisest keeldumise aluseks olnud
§ 94lg 5 ja vaidlusalune keeldumine asjaolusid arvestades põhiseaduspärased.
Kassatsioonkaebus tuleb kahjunõuet puudutavas osas jätta rahuldamata ja ringkonna¬kohtu otsus selles osas muutmata. Kuna kaebus on jäänud tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetlus¬kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. 31. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud, et lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotle¬ma kriminaalmenetluse raames. On tõsi, et kehtiv
§ 94
lg 5 välistab pikaajalised kokkusaamised vahistatutele ka ilma vastava lisapiiranguta. Samas oli kaebajal PS § 15 lg 1 teise lause järgi võimalik esitada kriminaalasjas tõkendi määranud kohtule asjassepuutuvate õigus¬normide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotlus. 8
(9)3-14-51567 (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)