← Eesti

2-19-3580/22

Obsah (11)§ 657§ 457§ 198§ 436§ 442§ 231§ 392§ 435§ 438§ 173§ 177

Tsiviilasi nr 2-19-3580 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2020. a, Tal

§ 657

lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest kogu ulatuses tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 12. Praeguses asjas on esitanud alaealine laps hagi ühe vanema vastu PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks koos PKS §-st 108 tuleneva tagasiulatuva elatisnõudega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal on PKS § 97 p-i 1 järgne hagejate ülalpidamiskohustus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on õigustatud kostjalt nõudma 4

(7)Tsiviilasi nr 2-19-3580 seaduses sätestatud alammääras elatist. Kolleegium märgib, et isa on esitanud lapse nimel miinimumelatise nõude eeldustel, et hageja õpib alates oktoobrist 2017 riiklikult rahastatud OOO (OOO) ja viibib pühapäevast reedeni sealses õpilaskodus, kus talle on tagatud sel ajal söök, eluase ja hariduse andmine. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul esitatud asjaoludel tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, mida kohus saab menetleda lihtsustatud korras ja mille puhul saab eeldada, et lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole.
  1. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus lähtunud Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi 2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-8384 tuvastatust, et alates hageja õppima asumisest OOO, on hagejale vajalikuks kogukuluks 2x100=200 eurot kuus. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud alates
  3. maist 2018 endale vajaliku kogukulu oluliselt muutumist ega hageja isa poolt täiendavalt kantavad spordikulude olulist suurenemist võrreldes kuludega, mis on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega. Maakohus ei pidanud miinimumsummas elatise nõuet põhjendatuks, kuna käesoleval juhul elab laps koos isaga ainult nädalavahetusel siis, kui laps ei viibi võistlustel ning arvestas, et Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud hageja tegelikud kulud. Samas luges maakohus hageja põhjendatud kuludeks 260 eurot kuus, arvestades hageja võimalikke täiendavaid vajadusi toidule ja spordiga seonduvale. Maakohtu otsuse põhjendused on selliselt vastuolulised, kuna ühest küljest lähtus maakohus Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi 2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-178384 tuvastatust, et alates hageja õppima asumisest OOO, on hagejale vajalikuks kogukuluks 2x100=200 eurot kuus, teisalt aga luges maakohus hageja põhjendatud kuludeks 260 eurot kuus, arvestades hageja võimalikke täiendavaid vajadusi toidule ja spordiga seonduvale.
  5. Kolleegium selgitab, et

§ 457

lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (

§ 198lg 1 p 1).

Arvestades, et kostja ei olnud tsiviilasjas nr 2-17-8384 pooleks, ei ole selles asjas elatise maksmise kohustust kindlaks tegeva lahendi põhjendavas osas võetud seisukohad kolleegiumi arvates praeguse tsiviilasja lahendamisel kostjale ka

§ 457lg 4 järgi siduvad.

Seega tuli maakohtul esitatud nõude puhul asja õigeks lahendamiseks juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse kõigi ülalpidamiskulude suurus, mida kohus ei ole praegusel juhul teinud. 15.

§ 436

lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning

§ 442

lg 8 järgi peab kohus märkima otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Praegusel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt, kuid maakohtu otsuse põhjendused ei vasta eelmärgitud nõuetele. Maakohtu põhjendustest ei nähtu selgelt, milliste tõendite alusel kohus lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse tuvastas. Seetõttu ei ole maakohus tuvastanud nõuetekohaselt lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning on lähtunud ekslikult üksnes Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-8384 tuvastatud hagejale vajalikust kogukulust, mida on suurendanud toidule ja spordile tehtavate kulutuse osas ilma seda põhjendamata. 5

(7)Tsiviilasi nr 2-19-3580
  1. Samuti jättis maakohus kolleegiumi hinnangul nõuetekohaselt tuvastamata kummagi vanema osa suuruse lapse ülalpidamise kulude kandmisel. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKo 09.06.2017, nr 3-2-1-35-17), et kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sealjuures aga ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib.
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendustest ei ole jälgitav, mille alusel on maakohus asunud seisukohale, et poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja elab alates maist 2018 koos isaga ning tuvastanud

§ 231

lg 4 alusel antud asjaolu omaksvõtu.

§ 231

lg 2 esimese ja teise lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 231

lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo 18.04.2018, nr 2-14-61484 p 22, RKTKo 29.05.2013, nr 3-2-1-42-13, p 11; RKTKm 14.10.2013, nr 3-2-1-107-13, p 15; RKTKo 29.11.2017, nr 2-14-56641/69, p 15.2). Kuigi praegusel juhul on kostja hagiavaldusele esitatud vastuses väitnud, et laps ei ela käesoleval ajal kummagi vanemaga, vaid OOO (tl 58) ning korranud väidet 22. mai 2019 kohtuistungil, ei ole kohus kostjalt küsinud, kas laps elab alates maist 2018 isaga ajal, kui ta ei viibi õpilaskodus (tl 85). Seetõttu ei olnud kohtul alust lugeda

§ 231

lg 4 järgi, et kostja on asjaolu, et laps elab alates maist 2018 isaga ajal, kui ta ei viibi õpilaskodus, omaks võtnud. Arvestades seda, et mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 mõttes elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast kohustatud vanema juures, mil saab eeldada tema poolt lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulude kandmist vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib ning, et kui pool esitab kohtule faktilise asjaolu, mida omaks ei võeta, tuleb poolel oma väidet kohtule tõendada, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul nõuetekohaselt tuvastanud, kus hageja elab alates maist 2018 ajal, kui ta ei viibi õpilaskodus. 6

(7)Tsiviilasi nr 2-19-3580
  1. Lisaks mõistis maakohus kostja vastuväiteid arvestamata välja hageja kasuks elatise hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest, s.o tagasiulatuvalt PKS § 108 mõttes, kuigi kostja oli esitanud vastuväite, et hageja ei ole kordagi hagi esitamisele eelnenud ajal elatist nõudnud, kuivõrd kostja täitis oma ülalpidamiskohustust ning, et kostja peab üleval veel kolme last, kes satuksid tagasiulatuva elatise väljamõistmisel oluliselt halvemasse olukorda. Seega pidi maakohus elatist tagasiulatuvalt välja mõistes selgitama välja nii vanema toonase kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasoleva ülalpidamisvõime ja elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (RKTKo 04.12.2013, nr 3-2-1-136-13, p 14).
  2. Kokkuvõttes on maakohus jätnud

§ 392

lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded kohaselt täitmata ning kohtuotsuse

§ 436järgi nõuetekohaselt põhjendamata.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus teeb

§ 435

lg 1 järgi otsuse alles siis, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Seejuures hindab kohus

§ 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele, ning perekonnaasjas ei ole kohus

§ 436lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega.

Eelnevat arvestades on praegusel juhul maakohus teinud asjas ennatlikult otsuse, mistõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab vaidluse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 20. Kuna kolleegium tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

§ 177

lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.