RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-20-3 9. juuni 2020 Eesistuja Vil

muutmise seadus) eelnõu ning Riigikogu võttis selle samal kuupäeval menetlusse.

2. jaanuaril 2020 otsustas Vabariigi Valitsus siduda

muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega.

1. Riigikogu võttis
2. jaanuaril 2020

muutmise seaduse vastu. 4. Vabariigi President jättis

muutmise seaduse

1. veebruari
2. a otsusega nr 551 välja kuulutamata vastuolu tõttu põhiseadusega (PS). President tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla. 5-20-3
4. veebruaril 2020 võttis Riigikogu

muutmise seaduse eelnõu uuesti menetlusse ja 11. märtsil 2020 võttis Riigikogu

muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastu.

1. Vabariigi President jättis seaduse
2. märtsil 2020 välja kuulutamata ja pöördus Riigikohtu poole taotlusega tunnistada

muutmise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. VABARIIGI PRESIDENDI TAOTLUS 7. President leiab, et

muutmise seadus on vastuolus PS §-dega 10, 12, 14, § 28 lõikega 2 ning §-dega 31 ja

1. 7.
2. PS § 28 lõikest 2, mis annab igaühele õiguse riigi abile vanaduse korral, tuleneb riigi kohustus luua toimiv pensionisüsteem. Põhiõigusi ja -vabadusi kohustab tagama ka PS §
3. 7.1.
4. Arvestades PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid, kohustab PS § 28 lõige 2 riiki tagama pensionieas isikutele väärika toimetuleku. See tähendab elatusmiinimumist oluliselt paremat äraelamisvõimalust, ennetamaks sotsiaalsete riskide realiseerumist ja inimeste jäämist puudusesse. Elatusmiinimumi tagamise kohustus on riigil ka pensionisüsteemi loomata ning see ei asenda abi vanaduse korral. Pensionikindlustus on seotud ka inimese panustamisega riigi toimimisse tööelu ajal. Samuti on õigus pensionile kaitstud PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. 7.1.
5. Põhiseaduse preambulist tuleneb põlvkondadevaheline kokkulepe, et tulevastele põlvedele ei panda ebamõistlikke rahalisi kohustusi riigi tuumikfunktsioonide täitmisel. Kahaneva elanikkonnaga riigis ei ole võimalik sõlmida ühiskondlikku kokkulepet, et järeltulev põlv tasub eelmise põlvkonna vanaduspensionid. Seetõttu nõuab põlvkondadevaheline kokkulepe, et eelmine põlvkond vähemalt osaliselt oma pensionivara ise akumuleeriks ning osaleks seeläbi oma pensionipõlve vaesusriski maandamisel. 7.1.
6. Praeguses pensionisüsteemis tagavad PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmist eelkõige riiklik pension ja kohustuslik kogumispension. Viimane võimaldab sihtotstarbeliselt akumuleerida süsteemiga hõlmatud inimeste vara, vähendades nende vaesusriski sattumist ja suurendades pensionikindlustuse jätkusuutlikkust. Vabariigi Valitsuse eesmärk on olnud hoida keskmine pension tasemel, mis vastaks 40%-le keskmisest palgast, mis eelduslikult tagab vanaduses piisava elatustaseme. 2018 oli keskmise palga ja pensioni suhe 41,9%. 7.1.4.

muutmise seaduse § 1 punktiga 67 täiendatakse kogumispensionide seadust (

) §-ga 431, millega antakse isikutele, kellel ei ole veel õigust kohustuslikule kogumispensionile, õigus nõuda kõigi kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmist ja neile vastava raha väljamaksmist, samuti pensioni investeerimiskontol oleva raha väljamaksmist.

muutmise seaduse § 1 punktiga 120 täiendatakse

-i §-ga 724, millega antakse kindlustusvõtjale võimalus öelda üles enne 1. jaanuari 2021 sõlmitud pensionileping ning saada kätte raha pensionilepingu tagastusväärtuses. Seeläbi võimaldatakse inimestel kogutud või edaspidi kogutavate pensionivahendite sihtotstarbest loobuda, muutes kohustusliku kogumispensioni tagasiulatuvalt vabatahtlikuks. Vabatahtlik kogumispension ei taga aga pensionivara akumuleerimist piisava kindlusega. Kohustusliku kogumispensioni kaotamisega lakkab pensionisüsteem eesmärgipäraselt toimimast ning suureneb vaesusriski sattuvate pensionäride arv tulevikus.

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt langeb vanaduspensioni ja palga suhe vaidlustatud seaduse jõustumisel tõenäoliselt rohkem kui kehtiva pensionisüsteemi jätkudes. 2

muutmise seadusega tehtavad muudatused PS § 28 lõikes 2 ning §-des 14 ja 32 sätestatud põhiõigusi, samuti PS §-s 10 tagatud inimväärikuse, sotsiaalriigi ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning põhiseaduse preambulist tulenevat põlvkondadevahelist kokkulepet. 7.1.5. Eesmärk anda inimestele vanaduspensioni kogumisel suurem valikuvabadus, luua lisavõimalused pensionivara investeerimisel ja tagada seeläbi parem toimetulek pensionieas ei õigusta nende põhiseaduse nõuete rikkumist. Suurendades vabadust pensionivahendite kasutamisel, ei vabane riik põhiseadusest tulenevast kohustusest tagada piisav toimetulek vanaduses. Abi vanaduse korral ei asenda ebamäärane võimalus kasutada muid sotsiaalseid tagatisi, mis on mõeldud teist laadi sotsiaalsete riskide vajaduspõhiseks maandamiseks. Kohustusliku kogumispensioni süsteemiga on liitunud üle 740 000 inimese, kellel on tekkinud õiguspärane ootus, et senine pensionisüsteem jääb nende jaoks põhilises osas kehtima. Järeltulevatele põlvkondadele langeb ülemäärane maksukoormus riigi PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmiseks, kuna ilma selleta satuksid tulevased pensionärid suuremasse vaesusriski. 7.2.

§ 431

kehtestamise tõttu on

muutmise seadus vastuolus ka võrdsuspõhiõiguse (PS § 12) ja ühetaolise maksustamise põhimõttega. 7.2.

1. Võrreldes kogumispensioni süsteemiga mitteliitunud isikutega koheldakse süsteemiga liitunud inimesi erinevalt, kuna neile antakse tagasiulatuvalt võimalus kaks korda välja võtta 4% sotsiaalmaksu arvel kogutud pensionivara ja seda vabalt kasutada. Kogumispensioniga liitunud isikud saavad otsustada 4% sotsiaalmaksu osa sihtotstarbe üle ning neile on kehtestatud tagasiulatuva mõjuga sotsiaalmaksu soodustus. Süsteemiga liitumise ajal ei olnud isikud sellistest võimalustest teadlikud. 7.2.
2. Ebavõrdne kohtlemine on põhjendamatu, kuna pensionireformi deklareeritud eesmärgid (valikuvabaduse suurendamine, vabaduse andmine varaga ümberkäimisel ja toimetulekuks vajalike vahendite planeerimisel) ei ole sotsiaalmaksuga seotud. Nimetatud eesmärgid ei saa mõjutada seda, millise määraga sama liiki tulusid maksustatakse ja millisel sihtotstarbel kogutud sotsiaalmaksu kasutatakse. Ühte tululiiki tuleb maksustada ühetaoliselt ning kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitumine või mitteliitumine ei muuda tulu, mida sotsiaalmaksuga maksustatakse. Sotsiaalmaksu kaudu pensionisüsteemi käigus hoidmiseks kogutud vahendite sihtotstarbe tagasiulatuv muutmine on vastuolus ka õigusriigi põhimõttega (PS § 10). 7.
3. Lisaks sellele riivab

§ 431

kehtestamine ebaproportsionaalselt nende inimeste omandipõhiõigust, kes ei lahku kohustuslikust pensionifondist. 7.3.

1. Riik loob tagasiulatuvalt riski, et kohustusliku pensionifondi osakute väärtus ja sellest tulenevalt ka fondi jääjate hilisem pension hakkab lisaks finantsturgudel ja majanduses toimuvale senisest oluliselt enam sõltuma teiste osakuomanike käitumisest. Osakute vahetamiseks on ka praegu võimalik pensionifondi osakud tagasi võtta, kuid sellest tulenevat mõju osakute väärtusele ei saa pidada sama oluliseks. Kui antakse õigus fondiosakud tagasi võtta raha väljamaksmiseks, on osakute tagasivõtmise tehinguid rohkem. 7.3.
2. Pensionifondidest lahkumisega seotud kulud jäävad nende osakuomanike kanda, kes ei lahku kohustuslikust pensionifondist, ning see mõjutab osakute väärtust negatiivselt. See on oluline varaline lisakohustus, mis on ebaproportsionaalne. 7.3.
3. Kohustusliku kogumispensioni süsteemis tehakse olulisi muudatusi tagasiulatuvalt ja kiirkorras. Seadusandja ei ole analüüsinud reformiga kaasnevaid riske, pidades neid üksnes 3

muutmise seadusega kehtestatav

§ 724

, mis annab õiguse öelda üles pensionilepingu, riivab ebaproportsionaalselt kindlustusandjate ettevõtlusvabadust (PS § 31) koos õiguskindluse põhimõttega. 7.4.

1. Ettevõtlusvabaduse riivet ei saa õigustada pensionikogujate ja pensionilepingu sõlminud isikute (kindlustusvõtjate) võrdse kohtlemisega. Pensionikogujaid ei ole õige võrrelda inimestega, kes on juba pensionilepingu sõlminud. 7.4.
2. Muudatuse mõju võib olla väga intensiivne. Kindlustusandja võib olla sunnitud loobuma teenuse osutamisest, kuna lepinguga võetud kohustusi ei ole võimalik muutunud olukorras täita või jätkamisega kaasneks suur kahju või maksejõuetus. Õigus öelda üles eluaegsed pensionilepingud on asjasse puutuvatele isikutele üllatuslik, kuna see leping on oma olemuselt tähtajaline (sh kindlustusvõtja surmani kestev). Lepingu mõlemal poolel on õiguspärane ootus, et õigusloomega ei sekkuta juba välja kujunenud lepingulisse suhtesse. 7.5.

§ 724

kehtestamine riivab ebaproportsionaalselt ka pensionilepingu sõlminud kindlustusvõtjate omandipõhiõigust – õigust saada eluaegse pensionilepingu alusel jätkuvalt pensioni – koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega. Osa kindlustusvõtjate huvi öelda pensionileping üles ja võtta raha välja ei kaalu üles nende kindlustusvõtjate õiguspärast ootust süsteemi stabiilsusele ja jätkusuutlikkusele, kes ei soovi oma pensionilepingut üles öelda. Õigus raha välja võtta ka ei tasakaalusta nende isikute põhiõiguste riivet. 7.6.

§ 724

kehtestamisega koheldakse tagasiulatuvalt ja põhjendamatult ebavõrdselt pensionilepingu sõlminud isikuid ja ainult riiklikku pensioni saavaid isikuid, mistõttu

muutmise seadus on vastuolus võrdsuspõhiõiguse ja ühetaolise maksustamise põhimõttega. Pensionilepingu sõlminud isikutele antakse võimalus võtta korraga 4% sotsiaalmaksu osa välja ning seda vabalt kasutada, seega muuta tema palgalt tasutud sotsiaalmaksu sihtotstarvet. Kohustusliku kogumispensioniga liitumisel sellist võimalust ei olnud. Sotsiaalmaksu sihtotstarbe tagasiulatuv muutmine on vastuolus õigusriigi põhimõttega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Riigikogu 8. Riigikogu nimel arvamuse esitanud rahanduskomisjon leidis, et

muutmise seadus on põhiseadusega kooskõlas. Rahanduskomisjoni vähemus (viis liiget) esitas eriarvamuse ja leidis, et

muutmise seadus on põhiseadusega vastuolus. 8.1. Rahanduskomisjoni arvates suurendab kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmine inimeste vabadust ning parandab teadlikkust pensionisüsteemist. Samuti laienevad investeerimisvõimalused ja suureneb konkurents, mille tulemusena peavad fondihaldurid klientide hoidmiseks senisest rohkem pingutama. Eelduslikult toob see kaasa parema pensionifondide tootluse, mis tagab tulevikus omakorda suurema pensioni. 4

muutmise seadus seab ohtu inimeste toimetuleku ning riik jätab tulevikus täitmata põhiseadusest tulenevad kohustused isikute sotsiaalsete põhiõiguste tagamisel. PS § 28 lõikes 2 tulenev riigi kohustus anda isikule abi vanaduse korral on täidetud eelkõige riikliku pensionikindlustuse seadusega (RPKS). Kuna kohustuslike kogumispensionide süsteemile ei ole põhiseadusega ega muude aktidega kehtestatud erinõudeid, siis ei ole vajalik hinnata, kas

muutmise seadus mõjutab vanaduspensioni suuruse vastavust kohasele elustandardile. 8.1.2. Inimväärikuse ning sotsiaalriigi põhimõtetest tuleneb põhiõigus elatusmiinimumile ja inimväärsele äraelamisele. Abi täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord. Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel avar kaalutlusõigus ja põhiseadusevastane on üksnes abi langemine minimaalsest vajalikust tasemest allapoole. 8.1.3.

muutmise seadus ei ole vastuolus PS §-s 14 sätestatud üldise põhiõigusega korraldusele ja menetlusele. Kui peaks selguma, et kehtivas õiguslikus raamistikus tervikuna leidub puudusi, mis ei taga sotsiaalsete põhiõiguste nõutud taset, ei saa sellest veel järeldada, et puudused tulenevad üksnes vaidlustatud seadusest.

muutmise seaduse normid iseenesest senises pensionisüsteemis olulisi muudatusi kaasa ei too. Mõjutused tulenevad inimeste käitumisest, mida need normid võimaldavad. Riik jälgib

muutmise seaduse järgi järjepidevalt Eesti pensionisüsteemi toimimist ning parendab vajadusel perioodiliselt süsteemi. 8.

1. Vaidlustatud seadusest tulenev omandipõhiõiguse riive ei ole intensiivne ning on põhiseadusega kooskõlas. 8.2.
2. Finantsinspektsiooni tehtud pensionifondide likviidsuse stressitestid näitasid, et fondide jaoks ei tekita raha väljamaksmine väga suures mahus likviidsusriske, mistõttu mõõdukama väljumisstsenaariumi puhul pensionifondide korrapärane valitsemine tõenäoliselt ei häiru. 8.2.
3. II pensionisambasse kogumist jätkata soovivate inimeste varaliste huvide kaitseks sätestati vaidlustatud seaduses mitmeid meetmeid. Nähti ette võimalus, et fond võib seaduses fondi varade struktuurile sätestatud nõudeid aastatel 2021–2024 ajutiselt mitte järgida. Hõlbustamaks investeeringuid ja leevendamaks pensionifondist väljumisega kaasneda võivat survet pensionifondi varade müügiks, sätestati fondist raha väljavõtmisele ja ka II sambast väljumisest etteteatamisele tähtaeg viis kuud. Samuti sätestati fondivalitsejate õigus võtta pensionifondi arvel senisest rohkem laenu (25% senise 10% asemel). Seadusega ei kehtestatud osaku tagasivõtmise tasu kõrgemat määra, kuna sellel ei oleks mõju. Inimesed saaksid tasu vältida, suunates raha esmalt pensioni investeerimiskontole ning võttes selle sealt ilma tagasivõtmistasuta välja. 8.
4. Vaidlustatud seadus ei riku võrdsuspõhiõigust. 8.3.
5. Kuna I ja II pensionisammas on erinevad, on II pensionisambaga liitunute ja mitteliitunute erinev kohtlemine õigustatud. II pensionisambaga mitteliitunud inimene ei omanda otseselt varalisi õigusi, vaid ainult õiguse nõuda pensioniikka jõudes riigilt seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses garanteeritud pensioni maksmist. 8.3.
6. II pensionisambaga liitunud inimese töötasudelt arvestatavast sotsiaalmaksust suunatakse riikliku pensionikindlustussüsteemi vahenditesse 16%, mistõttu on tema I samba pension väiksem. II sambasse makstud 4% sotsiaalmaksuosa eest omandab isik kohustusliku pensionifondi osakuid, mis muutuvad tema isiklikuks varaks, mida saab vahetada ja pärida. II pensionisambaga liitunud pensionikoguja saab 4% sotsiaalmaksu osa eest pensionifondi osakuid üksnes tingimusel, et ta panustab ise 2% maksega töötasult osakute omandamisesse. Seega kannab ta kõrgemat 5

§ 724

muudatustega ei jää inimesed, kes soovivad pensioni lepingu alusel edasi saada, sellest ilma. Vaidlustatud seadus annab pensionilepingu juba sõlminud inimestele tähtajalise õiguse leping üles öelda ja valida, mil viisil oma II sambasse kogutud raha välja võtta. Eluaegse pensioni asemel on lubatud valida edaspidi ka tähtajaline pension või kogu raha korraga väljavõtmine. Sarnane õigus on juba praegu inimestel, kes saavad II sambast tähtajalist fondipensioni. Nemad võivad ka oma fondipensionid lõpetada ja allesjäänud raha korraga välja võtta. 8.4.

muutmise seaduse § 1 punkt 120 (

§ 724) ei riku pensionilepingud sõlminud kindlustusandjate ettevõtlusvabadust.

Kindlustusvõtjatele antud õigus kindlustusleping üles öelda avaldab mõningast ebasoovitavat mõju kindlustusandjate majandustegevusele. Samas on seadus näinud ette mitmeid meetmeid selle mõju leevendamiseks. 8.4.

1. Kindlustusandjal on õigus loobuda alates
2. aasta
3. veebruarist kehtima jäänud pensionilepingute alusel pensionimaksete tegemisest. Kui kindlustusandja loobub pensionimaksete tegemisest, jätkab riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu kindlustusvõtjatele maksete tegemist. Sama võimalus kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vahetamise võimalust (

§ 522

) kasutab liiga suur hulk kindlustusvõtjaid ja kindlustusandja ei suuda pensionikindlustuse pakkumist enam majanduslikel põhjustel jätkata. Juba sõlmitud pensionilepingute ülesütlemise võimalus tasakaalustab kindlustusandjate jaoks asjaolu, et koos pensionilepingu sõlmimise kohustuse kadumisega võib kindlustusandjatele uusi kliente tulla oluliselt vähem, mistõttu nad ei saa nende kindlustusmaksetega arvestada. 8.4.2. Kindlustuslepingute ülesütlemise võimalus on ajutine ja kehtib ainult kolme kuu jooksul seaduse jõustumisest ega laiene uutele lepingutele. Arvestades pensionilepingute sõlmimise muutumist vabatahtlikuks ja tõika, et pensionilepingute maht eelduslikult väheneb, on loobutud kindlustusandja kohustusest jaotada kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele oma kasumit (

muutmise seaduse § 1 punkt 118 (

§ 70lõige 4)).

Kindlustusandjal on õigus võtta kindlustuslepingu ülesütlemise eest tasu. Kokkuvõttes on võimalik ebasoodne mõju kindlustusandjate ettevõtlusvabadusele muudetud minimaalseks ning ettevõtlusvabaduse riivet saab lugeda põhiseaduspäraseks. 8.

1. Õiguspärase ootuse põhimõte ei võta parlamendilt õigust juba kehtivaid seadusi muuta. Vaidlusalune seadus ei too kaasa ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga muudatusi. Kohustuslikku kogumispensionit ei kehtestatud kindlaks perioodiks ega antud lubadust, et reeglid edaspidi ei muutu. Riigikogu arvestas seaduse vastu võtmisel muu hulgas seda, et asjaosalistele jääks muutustega kohanemiseks piisavalt aega.
2. Riigikogu rahanduskomisjoni vähemus leidis, et

muutmise seadus on põhiseadusega vastuolus järgmistel põhilistel argumentidel. 9.1.

muutmise seaduse normid riivavad põhiseadusevastaselt PS § 28 lõikest 2 tulenevat õigust riigi abile vanaduse korral. Vaidlusaluse seaduse vastuvõtmisele ei eelnenud nõuetekohast mõjude hindamist. Samuti ei ole seaduse eelnõu menetlemise käigus esitatud ühtegi kaalukat eesmärki, mis õigustaks põhiõiguste riivamist ja Eesti pensionisüsteemi alusloogika muutmist. Teisest pensionisambast raha väljavõtmise lubamisega saavutatakse pensionisüsteemi lõhkumise hinnaga vaid lühiajaline lisatulu riigieelarvesse, millele järgneb vaesusriski sattuvate pensionäride arvu oluline suurenemine. Kogumispensioni ei saa 6

muutmise seadus on vastuolus võrdsuspõhiõigusega, kuna puudub põhjus inimeste ebavõrdseks kohtlemiseks. Sarnases olukorras olevate isikute kohustusliku sotsiaalkaitse ulatus on erinev sõltuvalt minevikus tehtud valikutest. Samuti rikutakse tagasiulatuvalt ühetaolise maksustamise ja õigusriigi põhimõtteid. II sambaga liitunud inimesed saavad enda käsutusse summa, mis on II sambasse kogunenud 4% sotsiaalmaksu ning riigi täiendava sisse makse arvel. Tagastatavalt summalt on tasumata ka sotsiaalmaks. 9.

1. Fondidest vara ulatusliku lahkumise võimaldamine lööb tasakaalust välja finantsjuhtimise, sunnib peale teistsuguse likviidsuse, riskijuhtimise, investeeringute pikkuse ega võimalda enam sellist investeeringute tootlust, mida saab pakkuda kohustuslik pensionifond. Fondist lahkumise kulud (nt osakute tagasiostmiseks võetud likviidsuslaenu kulu, suurema likviidsuspuhvri hoidmise kulu või mahtude vähenemisest tingitud fondide tasu suurenemine) jäävad fondi jääjate kanda. Osaliste lahkumine süsteemist ei ole prognoositav ja kompenseeritav ega konkurentsi tulem. 9.
2. Õigus kindlustusleping üles öelda rikub kindlustusandjate ettevõtlusvabadust. Lepingu sõlminud pooltel on õiguspärane ootus, et õigusloomega ei sekkuta lepingusse. Kui kindlustusandjad lõpetavad teenuse pakkumise ja osutamise, siis see kahjustab ka pensionikoguja ja -saaja huvi valida erinevate toodete ja pakkujate vahel ning saada kõrgemat ja eluaegset pensioni. Eluaegne pension on avaliku huvina kaalukam kui kodaniku huvi saada pension kätte enne pensioniiga või korraga, katmata üleelamisriski. Vabariigi Valitsus ja justiitsminister
3. Vabariigi Valitsus ja justiitsminister on ühiselt esitatud arvamuses seisukohal, et

muutmise seadus ei ole põhiseadusega vastuolus. 10.

1. Pensionireform ei riiva PS § 28 lõikes 2 sätestatud õigust riigi abile, inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid ega preambulit. 10.1.
2. On kaheldav, kas kohustusliku kogumispensioni süsteem langeb PS § 28 lõikes 2 sätestatud riigi abi saamise õiguse esemelisse kaitsealasse. Teise samba kaudu ei anna riik abivajajale ainelist abi, vaid loob tingimused kohustuslikuks pensionikogumiseks. Isegi kui kohustusliku kogumispensioni süsteem langeks PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, siis pensionireform otseselt seda kaitseala ei riiva. PS § 28 lõikes 2 nimetatud abi liigi ja ulatuse kindlakstegemisel on seadusandjal avar kaalutlusruum ning riive on võimalik vaid siis, kui isikule antud abi langeb allapoole seaduses ettenähtud elatusmiinimumist. Praegu ja ettenähtavas tulevikus täidab riik piisava abi osutamise kohustuse ka juhul, kui kohustusliku kogumispensioni süsteem tervikuna kaotada. 10.1.
3. Eesti Vabariik täidab

muutmise seaduse jõustumisel ka Euroopa sotsiaalhartast ja Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist tulenevad kohustused. Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi analüüsi kohaselt on Eesti Vabariigis pension ületanud ja ületab ka praegu Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga nõutavat abimäära vähemalt kaks korda. Isegi Eesti Panga ning 7

muutmise seadus kohtleb pensioni I ja II sambasse koguvaid inimesi erinevalt, on erinev kohtlemine põhjendatud, kuna gruppide õiguslik seisund on kehtiva õiguse järgi erinev. 10.2.

1. II samba grupi liikmete maksukoormus on kõrgem, samuti on nende tulevikus saadav I samba pension vastavalt väiksem. II samba grupp omandab pensionifondi osakud, mis on isiku enda vara ja piiratud ulatuses käsutatavad. Nad kannavad aga investeerimisriski, millega kaasneb ebakindlus tulevikus saadava pensioni suhtes. I samba grupil sellist riski ei ole. Nad saavad avalik-õigusliku kindlustusosaku, mille alusel neil on pensioniikka jõudes õigus riigilt nõuda pensioni maksmist. Gruppide võrdlemisel tuleb arvestada ka I ja II samba erinevaid õigusi pärimisel. 10.2.
2. I samba grupile ei ole sotsiaalmaksu osalist tagastamist võimalik ette näha, kuna nende tööandja maksudest finantseeritakse pensioni maksmist praegustele pensionäridele, mistõttu tuleks koguda lisavahendeid riigieelarvesse. Seega õigustab ebavõrdset kohtlemist mh vajadus kasutada riigi raha säästlikult. Gruppide tagasiulatuvalt võrdsesse olukorda seadmine oleks äärmiselt keeruline. I samba grupile ei ole võimalik anda II samba grupiga sarnaseid varalisi õigusi. I ja II samba gruppide väljamakseid ei oleks võimalik teha ühetaoliselt, kuna esimesel juhul on 4% sotsiaalmaksuosa muutunud indekseerimise tõttu, teisel juhul toimuks osakute tagasivõtmine vastavalt nende puhasväärtusele, mida on mõjutanud fondi tootlus ja kulud. Ka administratiivset keerukust saab pidada ebavõrdse kohtlemise legitiimseks põhjuseks teiste põhjenduste seas. 10.2.
3. Vaidlustatud seadusega ei muudeta sotsiaalmaksu sihtotstarvet tagasiulatuvalt. I ja II samba grupi liikmete töötasudelt makstava sotsiaalmaksu sihtotstarve on erinev juba kehtiva seaduse kohaselt. 10.3.

§ 431ei riku fondidesse jääjate omandipõhiõigust.

Kuigi isikule kuuluv pensionifondi osak on omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas, ei pruugi osakute väärtuse vähenemise oht 8

muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitud valitsemistasude tõus (1,14%-ni) on ebatõenäoline. Fondide mahud võivad pikema aja jooksul taastuda ja valitsemistasud väheneda. 10.3.2. Isikutel ei ole tekkinud õiguspärast ootust, sest õiguslikud positsioonid ei ole isikute jaoks soodsad või nad ei ole neid realiseerima asunud. Pole tõendatud, et pensionifondidesse jääjad saavad tulevikus vähem pensioni võrreldes olukorraga, kui reformi ei oleks tehtud. 10.4.

muutmise seaduse § 1 p 120 (

§ 724) ei riku pensionilepinguid sõlminud kindlustusandjate põhiõigusi.

10.4.

1. Andes kindlustusvõtjatele tagasiulatuva õiguse üles öelda juba sõlmitud pensionilepinguid kui kestvuslepinguid, riivab riik kindlustusandjate ettevõtlusvabadust, kuna sekkub nende majandustegevuses sõlmitud lepingutesse. Ettevõtlusvabadust riivab riik koostoimes kindlustusandjate õiguspärase ootusega sellele, et sõlmitud pensionilepingud jäävad kehtima. Riik riivab ka kindlustusandjate omandivabadust, kuna kindlustusandjad kaotavad võimaluse teenida ülesöeldud kindlustuslepingute alusel tulu. 10.4.
2. Riive esimene eesmärk on tagada kõigi II sambasse pensionikogujate võrdne kohtlemine. Olukorras, kus osal isikutel tekib võimalus lõpetada II samba kaudu pensioni kogumine koos õigusega nõuda kõigi pensioniosakute tagasivõtmist, ei saa põhjendatuks pidada seda, et isikuid, kes on olnud sunnitud sõlmima kindlustuslepingu, koheldakse ebavõrdselt ning jäetakse ilma samasugusest õigusest. Riive teiseks eesmärgiks on pensionilepingu kohustuslikkuse kaotamine, et kooskõlas reformi üldiste eesmärkidega tagada isikutele suurem vabadus kogutud pensioni kasutamiseks. Praegusel juhul on kindlustuspensioni süsteem kindlustusandja kasuks ebamõistlikult kaldu, mis loob kindlustusandjale sisuliselt garanteeritud sissetuleku pikaks perioodiks, ent teisalt lukustab nõrgemaks pooleks oleva kindlustusvõtja olukorda, kus tal puuduvad võimalused oma kogutud pensioni käsutamiseks just tema konkreetset olukorda arvestaval viisil. Mõlemad eesmärgid on nii legitiimsed kui ka kaalukad. 10.4.
3. Kindlustusandjate ettevõtlusvabadus ja omandiõigus ei kaalu üles kindlustusvõtjate õigust ja huvi enda omandi senisest vabamale kasutamisele ja sundlepingust vabanemisele. Pensionikindlustuslepingu sõlmimine on seni kehtiva seaduse järgi enamasti kohustuslik, mistõttu ei ole tegemist ettevõtlusega, mis oleks välja kasvanud kindlustusandja enda pingutuste tulemusena ja vastusena turu nõudlusele. Seega on riive ettevõtlusvabadusele koosmõjus õiguspärase ootusega võrdlemisi väheintensiivne, kuna seadusandja ei mõjuta ebasoodsalt ettevõtlusvabaduse tuumikusse kuuluvaid õigusi. Samadel põhjustel on väheintensiivne ka õiguspärase ootuse ja omandipõhiõiguse riive. Riive kaalukust vähendab seegi, et ka seni kehtiva regulatsiooni kohaselt on kindlustusvõtjal õigus öelda pensionileping üles selleks, et vahetada kindlustusandjat (

§ 522

). Tegemist on rakendussättega, mille kohaldamine on ajaliselt piiratud ning kindlustusandjal tuleb teha otsus lepingust väljumise kohta kindlaks tähtajaks. Riivet vähendavad ka võimalus kindlustustegevus 9

muutmise seadus on põhiseadusega vastuolus. 11.1. Lähtudes PS §-st 10 ning tõlgendades PS § 28 lõiget 2 kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikli 12 lõikega 3 ja ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti artikli 2 lõikega 1 ja artikliga 9, ei saa vaidlusalust seadusemuudatust pidada põhiseaduspäraseks, kuna

muutmise seaduse jõustudes vanaduspuhuse sotsiaalse kaitse tase väheneks. 11.1.

1. Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest tuleb PS § 28 lõiget 2 sisustada nii, et riik peab andma eakatele sissetuleku kaotuse puhul abi ning tagama neile inimväärseks eluks vajalikud teenused ja abivahendid. Kui tõlgendada PS § 28 lõiget 2 koos Euroopa sotsiaalharta artiklitega 12 ja 13, tuleb põhiseaduse järgi tagada traditsiooniliste sotsiaalsete riskide puhul inimestele abi esmajoones kindlustushüvitiste maksmisega, olenemata sellest, kas inimene on puuduses või see ohustab teda. 11.1.
2. Riigilt abi saamise õiguse tuuma tuleks sisustada avaramalt kui üksnes puuduse korral tagatud kaitset: abi on piisav siis, kui inimesele antakse sissetuleku kaotuse puhuks sellist rahalist tuge, et säiliks mõistlik proportsioon varasema sissetuleku ja riigi tagatava asendussissetuleku vahel. Abi peab võimaldama väärikalt ja häbita osaleda ühiskonnaelus, realiseerida PS-s sätestatud õigusi ja vabadusi, kasutades selleks vajaduse korral avalikke teenuseid. Sel juhul on tagatud põhiseaduse tõlgendamine kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste komitee seisukohaga, et Euroopa sotsiaalharta artiklis 12 nimetatud hüvitiste eesmärk on tagada inimestele vaesuskaitse kõrval varasema sissetuleku osaline kaitse. 11.1.
3. Eesti on Euroopa sotsiaalharta artikli 12 lõiget 3 ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti ratifitseerides võtnud endale kohustuse tõsta järk-järgult sotsiaalkaitse taset. See tähendab, et hüvitisi tuleb suurendada, sotsiaalkindlustussüsteemi ei tohi asendada hoolekandesüsteemiga ning juba saavutatud sotsiaalkaitse tasemest ei tohi kergel käel loobuda. Sotsiaalse kaitse taseme tõstmise kohustus on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. Kui PS § 28 lõiget 2 tõlgendada eelnimetatud rahvusvaheliste lepingute vaimus, lasub riigil kohustus vanaduspuhuse sotsiaalse kaitse taset järk-järgult tõsta, kuna nii on tagatud teiste PS-s nimetatud põhiõiguste ja -vabaduste parem realiseeritavus. Sotsiaalse kaitse taseme vähendamine on lubatud vaid erandlikel asjaoludel ning keelatud on sotsiaalkindlustussüsteemi asendamine hoolekandesüsteemiga. 11.1.
4. Kuigi
5. aastal vastas Eesti pensionide tase Euroopa sotsiaalhartas nõutud tasemele ja ei saa väita, et kohe pärast

muutmise seaduse jõustumist langeksid pensionid alla nõutud määra, ei saa ka väita, et need jääksid kohustusliku kogumispensionita täpselt samale tasemele, sest 10

muutmise seadusega tehtud muudatusi õigustanuks. 11.2.

§ 431

on vastuolus omandipõhiõiguse ja põhiõigusega menetlusele ja korraldusele, samuti õiguspärase ootuse põhimõttega. 11.2.1. Pensionifondi osak kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse. Osanike võimalus ennetähtaegselt ühiselt kogutud rahaga fondist väljuda mõjutab kogumist jätkavale osakuomaniku varalisi õigusi ebasoodsalt. Tekib senisest ulatuslikum, teiste osakuomanike käitumisest sõltuv osakute väärtuse vähenemise risk. Väljamaksete tegemiseks tuleb muuta fondide investeerimisstrateegiat, sealhulgas väljuda pikaajalistest investeeringutest enne majanduslikult põhjendatud tähtaega. Väljumistega seotud kulud jäävad pigem fondi jäävate osakuomanike kanda. Kuna

§ 431

hõlmab ka seda pensionivara, mis on kogutud enne normi jõustumist, riivab see osakuomanike omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootusega. Pensionifondi osakuid omandatud inimestel on mõistlik põhjus uskuda, et riik ei loo tagasiulatuvalt vara väärtust vähendavaid riske ning ohustada süsteemi eesmärgi saavutamist. 11.2.

1. Muudatus ei suurenda II samba pensionifondide tootlust, vaid pigem vähendab seda ja kasvatab valitsemistasusid. Mõjutamaks pensionifondi valitsejaid pakkuma klientidele paremaid tingimusi, on tõhusamaid alternatiive, mis ei põhjusta osakuomanikele lisariske ja -kulusid. Võimalik on sätestada II sambast väljumise õigus nii, et kogutud raha jääks kuni pensionieani fondi. Täiendava konkurentsi loomiseks piisaks pensioni investeerimiskonto sätestamisest. Keeruline on näha tagasiulatuva mõjuga muudatuse eesmärgina kogumispensioni vabatahtlikuks muutmist. Eesmärk anda pensioniks kogutud raha üle vaba otsustusõigus ei ole kaalukas ning muudatused ei toeta pensionisüsteemi jätkusuutlikkust. II samba pensionivara käsutamisele ja kasutamisele jäävad ka pärast reformi olulised piirangud. Muudatuse fiskaalset eesmärki ei saa pidada kaalukaks. 11.2.
2. Seaduses ette nähtud abinõud osakuomanike riske ei maanda. Ei ole reguleeritud laenu võtmisega seotud kulude katmist, samuti pole ette nähtud osakute tagasivõtmise tasusid ulatuses, mis kataksid II sambast väljumisega seotud kulud. Viiekuuline etteteatamistähtaeg ei leevenda pikaajalisest investeeringutest väljumisega seotud kahjusid. Samuti on võimalik kuu aega enne raha välja võtmist avaldus tagasi võtta. 11.3.

§ 431on vastuolus PS §-ga 12.

Võrdluse lähtekohaks on enne

1. aastat sündinud tööealised inimesed, kelle töötasu maksustatakse sotsiaalmaksuga. Võrreldavad grupid on kohustusliku kogumispensioniga vabatahtlikult liitunud ja mitteliitunud inimesed. 11.3.
2. Kuigi kehtiv seadus kohtleb kohustusliku kogumispensioniga liitunud ja mitteliitunud isikuid erinevalt, on grupid sotsiaalmaksuga maksustamise aspektist sarnases olukorras. Mõlemasse gruppi kuuluvate inimeste töötasult on makstud sotsiaalmaksu samas määras ja otstarbel – vanaduspõlves regulaarse sissetuleku tagamiseks. Mõlemasse gruppi kuuluvatele inimestele tekivad põhiolemuselt sarnased varalised õigused – nõue pensioni saamiseks. 11.3.
3. Kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimestel on õigus võtta enne seaduse jõustumist kogutud raha (sh riigi eraldatud sotsiaalmaksu osa) enne pensioniea saabumist pensioniskeemist välja ning kasutada seda omal äranägemisel. See alandab tagasiulatuvalt nende sotsiaalmaksukoormust ja nad saavad sotsiaalmaksu arvel sisuliselt palgalisa, mida ei maksustata sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksega. Samaealistel kohustusliku kogumispensioniga mitteliitunud inimestel ei ole võimalust võtta enne seaduse jõustumist kogutud sotsiaalmaksu osa kasutusele enne pensioniiga. 11

§ 724

koostoimes § 70 lõikega 4) riivab II sambaga liitunud inimeste omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootusega. 11.4.

1. Kindlustuslepingute kaudu on sarnaseid riske kandvad isikud on oma riskid ja ressursid ühendanud, mis võimaldab kindlustusandjatel teenust pakkuda. Kindlustusandjal võib olla äriliselt mõistlik teenuse pakkumine üldse lõpetada ja kindlustusvõtjate jaoks muutuvad pensionimaksete tingimused. Kindlustusandja kulude kompenseerimiseks ei pea ta alates
2. aasta
3. jaanuarist jaotama
4. aastal ja hiljem tekkinud kasumit. Seega jäetakse väljumiskulud II sambasse jääjate kanda ning inimene jääb ilma tema pensioni ostujõudu suurendavast meetmest, millega ta võis lepingu sõlmimise ajal arvestada. Kui kindlustusandjad loobuvad teenuse osutamisest, ei pruugi inimestel, kes jõuavad pensioniikka pärast kogumispensioni reformi, olla võimalik eluaegse pensioni saamiseks lepingut sõlmida või pakutakse pensionilepingut senisest ebasoodsamatel tingimustel. Kindlustusvõtjatel ega kindlustusandjatel ei olnud võimalik vaidlusaluseid muudatusi prognoosida ning neil oli ootust, et nende lepinguline suhe jääb kehtima olulises osas neil tingimustel, millega see sõlmiti. 11.4.
5. Muudatuste põhjendused – vajadus kohelda pensionilepingu sõlminud inimesi võrdselt inimestega, kes saavad raha pensionifondidest välja võtta ja leevendada väljamaksete süsteemi jäikust – riiveid ei õigusta. 11.5.

§ 724

rikub pensionilepingud sõlminud kindlustusandjate tagatud ettevõtlusvabadust koostoimes õiguspärase ootusega. On mõistlik eeldada, et seadusandja ei avarda oluliselt pikaajaliste lepingute ülesütlemise võimalusi, vähendades sellega ettevõtluse õiguslikku kaitstust ja suurendades riske. Kui ettevõtja on sunnitud seaduse ootamatu muutumise tagajärjel pensionilepingute mahu vähenemisest tingitult tegevusest loobuma, on tegu õiguste intensiivse riivega. Lepingute riigile üleandmise võimalus ei heasta kindlustusandjatele kehtivat õigust usaldades tekitatud kulusid, mis on tingitud aastakümneteks ette planeeritud tegevusest. Eesti Pank 12.

muutmise seadus vähendab pensionisüsteemi jätkusuutlikkust olukorras, kus töötajate ja vanaduspensionäride suhtarv rahvastiku vananemise tõttu kahaneb, ning selle tulemusel kasvavad pensionikulud ja maksukoormus. Mida pikemat aega on inimesed II pensionisambasse kogunud, seda rohkem mõjutab raha väljavõtmine nende tulevast pensioni. Kohustusliku kogumispensioni kaotamine ei suurenda inimeste soovi säästa ja vabatahtlikult pensionipõlveks investeerida. Nt ei ole II pensionisambaga mitteliitunud 2% suurust lisatulu investeerinud. 13. Muudatus võib mõjutada ka neid osakuomanikke, kes kogumispensioniks säästmist ei lõpeta. Suures mahus väljamaksete tegemiseks peaksid fondivalitsejad väljuma pikaajalistest investeeringutest ning see võib vähendada vara väärtust, eelkõige juhul, kui on investeeritud Eesti kinnisvarasse. Likviidsuspuhvri hoidmine tähendab fondide madalamat tootlust (nt pangahoius, mis 12

muutmise tõttu võib tulevikus olla rohkem inimesi, kes ei saa äraelamiseks piisavalt suurt pensionit, samuti võib muudatus mõjutada praeguste pensionäride sissetulekuid.

1. Madalapalgalistel inimestel on mõistlikum lahkuda II sambast ainult siis, kui lahkub ka piisav hulk kõrgepalgalisi, sest see suurendab sotsiaalmaksu laekumist riigieelarvesse. Võimalus võtta raha II sambast sobival ajal välja võib aga motiveerida jõukamaid inimesi II sambaga hoopis liituma, sest nii saavad nad maksta riigile väiksemat sotsiaalmaksu (20% asemel 16%). Kui II sambaga liituvate kõrgepalgaliste sissemaksed ületavad 10% võrra II sambast lahkuvate madalapalgaliste sissemakseid, kaotaks I sammas
2. aastal 36 miljonit eurot, kui aga 20% võrra, kaotakse I sammas
3. aastaks 80,4 miljonit.
4. Kogumist jätkavate inimeste vara väärtus võib väheneda, kuna fondide tootlus väheneb ja tasud tõusevad. Inimeste ebavõrdset kohtlemist väldiks see, kui inimestel võimaldataks välja võtta ainult enda otsese panusena makstud 2%. Eesti Kindlustusseltside Liit
5. Eesti Kindlustusseltside Liit leiab, et

muutmise seaduse § 1 punkt 120 (

§ 724) rikub pensionilepinguid sõlminud kindlustusandjate ettevõtlusvabadust.

24.1. Sättest põhjustatud riive eesmärk kohelda pensionilepingu sõlminud isikuid võrdselt isikutega, kellele on antud

muutmise seadusega õigus II pensionisambast lahkuda, ei sobi õigustama kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse piiramist. Pensionikogujaid ei ole õige võrrelda inimestega, kes on pensionilepingu juba sõlminud. Esiteks on pensionikogujatel, samuti ka kogumise lõpetanud pensionile siirdujatel ja fondipensioni saajatel igal hetkel kindlas summas nõue fondihalduri vastu. Pensionilepingu sõlminud kindlustusvõtja tegelik lepingu kehtivuse ajal tekkiv nõue võib aga olla nii oluliselt suurem kui ka väiksem võrreldes algse kindlustusmaksega. Kaks isikute gruppi on seega täiesti erinevas olukorras. Teiseks on pensionilepingu ülesütlemise õigus antud isikuile, kes on liitunud II sambaga vabatahtlikult ja teadlikuna sellest, et pärast II sambaga liitumist on üldjuhul kohustuslik sõlmida pensionileping, mida on võimalik üles öelda vaid kindlustusandja vahetamiseks. Kuna vabatahtlikult II sambaga liitunud kindlustusvõtjaid ja kogumisfaasis isikuid ei kohelda 14

muutmise seadusega ette nähtud võimalus lõpetada kasumi jaotamine kindlustusvõtjatele ega võimalus anda pensionimaksete kohustused üle riigile. Reformiga seotud kulud on jäetud ettevõtjate kanda, kuid selliseid kulusid ei olnud võimalik ette näha. 24.

1. Ka kindlustusvõtjad ei pruugi olla huvitatud sellest, et neile jätkab kindlustusseltsi asemel pensioni maksmist riik, kuna riik ei jaota neile oma kasumit. Kindlustusvõtjate ettevõtlusvabadust riivatakse praegusel juhul koostoimes õiguspärase ootuse põhimõtte riivega. Kindlustusvõtjad on eeldanud, et lepingute ülesütlemise piirang jääb kehtima, sellest lähtuvalt ka oma ettevõtlust kavandanud ja ettevõtlusvabadust pensionilepingute sõlmimisel kasutanud. Lepingute ülesütlemise võimalust ei õigusta ükski kaalukas avalik huvi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Arvestades vaidluse all oleva seadusega tehtava reformi suurt ühiskondlikku kaalu ja pikaajalisi mõjusid, annab kolleegium kohtuasja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikele 3 tuginedes üle Riigikohtu üldkogule.
3. Vabariigi President taotleb

muutmise seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist selle vastuolu tõttu põhiseaduse mitmete sätetega – PS §-dega 10, 12 ja 14, § 28 lõikega 2 ning §-dega 31 ja 32, samuti põhiseaduse preambuliga. Tutvunud presidendi taotluse, samuti teiste menetlusosaliste seisukohtadega, mõistab kolleegium taotlust ja vaidluse all olevaid küsimusi järgmiselt. 27. Eesti pensionisüsteem jaguneb praegu kolmeks sambaks: I sammas on riiklik pensionikindlustus (RPKS), II sammas on kohustuslik kogumispension (

2. peatükk) ning III sammas on täiendav kogumispension (

3. peatükk).

muutmise seadusega tehakse kogumispensionide seadusesse hulgaliselt kohustuslikku kogumispensionit puudutavaid muudatusi. 28. President seab kahtluse alla

muutmise seaduse § 1 punktide 67 ja 120 vastavuse põhiseadusele.

muutmise seaduse § 1 punktiga 67 täiendatakse

-i §-ga 431 „Väljamakse isikule, kellel ei ole veel õigust kohustuslikule kogumispensionile“.

muutmise seaduse § 1 punktiga 120 täiendatakse kogumispensionide seadust §-dega 724–728, millest taotluses pannakse kahtluse alla § 724 „Enne 2021. aasta 1. jaanuari sõlmitud pensionileping“ põhiseaduspärasus. 29.

§ 431

lõike 1 esimese lause esimene alternatiiv annab isikule õiguse nõuda kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmist ning neile vastava summa väljamaksmist. Sätte teine alternatiiv 15

muutmise seadusega sätestatavale pensioni investeerimiskontole (eelkõige § 1 punkt 30, millega lisatakse

-i § 171).

§ 431

sätestab ka nende õiguste kasutamise tingimused ning reguleerib nende kasutamise korda. 29.1. Pensionifondi osakute tagasivõtmise ja väljamaksmise nõudmise õiguse kasutamisel tuleb tagasi võtta kõik osakud (lõike 1 esimene lause). Seda õigust saab kasutada kuni kaks korda (lõike 1 teine lause), teist korda pärast seda, kui kogumispensioni makse tasumise kohustuse tekkimisest on möödunud vähemalt kümme aastat (lõige 6). Raha väljavõtmine lõpetab kogumispensioni maksete tegemise (lõike 5 esimene lause) ning uuesti tekib maksete tegemise õigus inimesel raha väljavõtmisest kümne aasta möödumisel (

muutmise seaduse § 1 punktiga 41 kehtestatud

§ 272lõige 1).

Samad piirangud kehtivad pensioni investeerimiskontodel oleva raha väljamaksmise nõudmisel.

§ 431

lõige 2 reguleerib osakute tagasivõtmise ja raha väljamaksmise aega, raha väljavõtmise avalduse esitamise ja väljamakse tegemise osas viitab

§ 431

lõige 4 aga

§-dele 524–526 (mida omakorda muudetakse, täiendatakse või kehtestatakse

muutmise seaduse § 1 punktidega 99–113). 29.2. Seega kaotatakse

§ 431

lõike 1 esimese lausega kohustusliku pensionifondi osakute käsutamise piirang, mis praegu välistab osakute tagasivõtmisel osakuomanikule enne pensioniea saabumist väljamaksete tegemise (IFS § 64 lõige 10 koostoimes

sätetega, mis ammendavalt sätestavad kohustuslikust pensionifondist väljamaksete tegemise). Seeläbi tühistatakse üks element, mis praegu muudab kogumispensioni kohustuslikuks. 29.3.

muutmise seadusega kaotatakse ka teine kogumispensioni kohustuslikkust tagav element – kohustus maksta kogumispensioni makset. Kuigi ühelt poolt säilib seaduses kohustus makset tasuda (

§ 11

), antakse teisalt inimesele võimalus sellest kohustusest avalduse esitamisega vabaneda (

muutmise seaduse § 1 punktiga 41 kehtestatud

§ 271lõige 1).

Kuna inimesele antakse õigus otsustada makse tasumise üle, siis

§ 431

lõige 5, mille kohaselt raha väljavõtmisega maksete tegemine lõpeb, piirab inimese õigust otsustada maksete tasumise või tasumata jätmise üle. 29.4.

§ 431

lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigus laieneb kõigile kohustusliku pensionifondi osakutele – nii enne

muutmise seaduse jõustumist omandatud kui ka pärast vaidlusaluse seaduse jõustumist omandatavatele osakutele. Pensioni investeerimiskontole saab kanda ka raha, mis saadakse pensionifondi osakute tagasivõtmisel (vt

muutmise seaduse § 1 punktiga 32 muudetud

§ 18

lõike 2 punkt 2 ning punktiga 39 muudetud

§ 23

lõige 1), sealhulgas enne

muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmisel. 30.

§ 724

lõike 1 esimene lause annab kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimesele, kes on sõlminud

§ 41kohase pensionilepingu enne 2021.

aasta 1. jaanuari, õiguse leping üles öelda ja nõuda väljamakse tegemist lepingu tagastusväärtuse ulatuses. Sellisel juhul ei kohaldata pensionilepingu ülesütlemisele

§ 522

lõigetes 1–4 sätestatud piiranguid (

§ 724lõike 1 teine lause).

30.1. Kuna

§ 724lõike 1 esimene lause annab õiguse lõpetada enne 2021.

aasta

1. jaanuari sõlmitud lepingu, puudutab see inimesi, kes liitusid II pensionisambaga vabatahtlikult. Pärast
2. aasta
3. jaanuari sündinud inimesed, kellele liitumine on kohustuslik, ei ole veel pensioniikka jõudnud. Pensionilepingu sõlmimine võis olla inimese jaoks ainus võimalus saada pensionieas väljamakseid II pensionisambast (tal oli kohustus sõlmida pensionileping), kuid pensionilepingu võib olla sõlminud ka inimene, kes oleks saanud nõuda ka ühekordse väljamakse tegemist (

§ 43

) või leppida kokku fondipensioni (

§ 42). 16

§ 724

reguleerib ka selle õiguse kasutamise tingimusi ja korda, pannes seejuures kindlustusandjale kohustuse teavitada kindlustusvõtjat sellest õigusest (lõige 2). Lepingu ülesütlemise õigus on ajaliselt piiratud, sellekohase avalduse saab esitada

1. aasta
2. jaanuarist kuni
3. märtsini (lõige 3). Leping loetakse lõppenuks
4. aasta
5. augustil ja väljamakse tuleb teha hiljemalt
6. septembril (lõige 4). 30.3.

§ 724lõike 5 esimene lause annab ka kindlustusandjale õiguse loobuda alates 2022.

aasta

1. veebruarist pensionimaksete tegemisest enne
2. aasta
3. jaanuari sõlmitud pensionilepingute alusel. See annab omakorda kindlustusvõtjale õiguse pensionileping üles öelda, esitades selleks avaldus hiljemalt
4. aasta
5. juuniks (lõiked 9 ja 10). Pensionileping loetakse ka sellisel juhul lõppenuks
6. aasta
7. augustil ning väljamakse tuleb teha kindlustusvõtjale hiljemalt
8. septembril (lõige 11). Kui kindlustusandja loobub maksete tegemisest, kuid kindlustusvõtja lepingut üles ei ütle, läheb pensionilepingu alusel maksete tegemise kohustus alates
9. aasta
10. veebruarist üle Sotsiaalkindlustusametile (lõike 5 teine lause).

§ 724

reguleerib ka seda, kuidas saab kindlustusandja loobuda pensionilepingu alusel maksete tegemisest ning kuidas toimub kohustuse üleminek Sotsiaalkindlustusametile (lõiked 5–15). 31. Kolleegiumi hinnangul peab president

§ 431

vastuolus olevaks PS § 28 lõikega 2, mis kohustab riiki tagama inimesele abi vanaduse korral. 31.

1. Tegemist on sotsiaalse põhiõigusega, mille kaitseala sisustamisel tuleb arvestada ka põhiseaduse aluspõhimõtete hulka kuuluvaid inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid (PS § 10), samuti preambulit. Põhiseaduse nende sätetega läheb seadusandja vastuollu siis, kui ei taga inimestele vanaduses (pensionieas) riigi abi põhiseadusega nõutud ulatuses. Kohtuasjas vaieldakse selle üle, millises ulatuses ja viisil kohustab põhiseadus riiki kõnealust abi andma. 31.
2. Kui inimene kasutab

§ 431

lõike 1 esimeses lauses antud õigust ja võtab kohustuslikust pensionifondist või pensioni investeerimiskontolt raha välja enne pensioniea saabumist, ei saa ta pensionieas kohustusliku kogumispensioni väljamakseid või on need väiksemad võrreldes sellega, kui inimene oleks kogu aja II sambasse kogunud.

§ 431

lõike 1 esimeses lauses antud õiguse kasutamisel on ka inimese I samba pension väiksem, kuna II sambasse kogumise ajal laekus riikliku pensionikindlustuse vahenditesse 20% asemel 16% inimese eest makstud sotsiaalmaksust. 31.3. Seega on küsimus eelkõige selles, kas vanaduses jäävad piisava abita inimesed, kes kasutavad

§ 431lõike 1 esimeses lauses antud õigust võtta raha II sambast välja.

Juhul, kui nende inimeste pension jääb seetõttu allapoole põhiseaduses nõutava määra, on seadusandja kohustatud leidma rahalised vahendid, mis võimaldaks maksta neile inimestele piisavat pensioni. See võib tähendada muudatusi maksusüsteemis või riikliku pensioni maksmise reeglites, mis mõjutavad ka teiste inimeste tulevasi pensioneid (nt võib käibemaksu tõstmine vähendada pensionite ostujõudu; I samba pensioniõigusi saab edasiulatuvalt muuta), sõltumata sellest, kas nad koguvad pensioni üksnes I sambasse või ka II sambasse. Olukorras, kus pensioniealiste ja tööealiste inimeste suhtarv väheneb, peaks riigieelarvesse piisava lisaraha leidmiseks maksutõus olema märkimisväärne, mis seab kehva olukorda tulevased tööealised inimesed. 32. Presidendi arvates on

§ 431vastuolus ka PS § 32 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud omandipõhiõigusega.

Seda põhjusel, et osakuomaniku õigus nõuda raha väljamaksmist mõjutab ebasoodsalt nende inimeste pensionifondi osakuid, kes on omandanud osakud enne

muutmise seaduse jõustumist ning soovivad II pensionisambas kogumist jätkata. 17

muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionifondi osakuid (omandipõhiõiguse riive). Need osakud on omandatud enne kogumispensioni reformi kehtivate normide kohaselt, mh arvestusega, et kohustuslikust pensionifondist ei saa osakuomanik raha enne pensioniea saabumist välja võtta. Kuna tegemist on juba omandatud osakutega, tuleb arvestada ka õiguspärase ootuse põhimõtet (PS § 10). Omandipõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel on küsimuse all see, kas

muutmise seaduse eesmärgid riivet õigustavad. 33. Lisaks sellele rikub

§ 431

presidendi arvates PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust, samuti kaasneb sellega inimeste ebavõrdne sotsiaalmaksuga maksustamine. Kolleegiumi hinnangul on president seadnud kahtluse alla selliste pensionikindlustatud isikute ebavõrdse kohtlemise, kes on omandanud sotsiaalmaksu vahendite arvel pensionivara enne

muutmise seaduse jõustumist. Kuigi ka pärast vaidlusaluse seaduse jõustumist kogutud pensionivarale kohalduvad erinevad reeglid, ei ole sellisel juhul tegemist reeglite tagantjärele muutmisega. Kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas on olemas põhiseadusega kooskõlas olev põhjus kohelda erinevalt isikuid, kes on kogunud pensioni üksnes I sambasse (esimene võrdlusgrupp), ning isikuid, kes kogunud pensioni nii I kui ka II sambasse (teine võrdlusgrupp). Mõlemasse gruppi kuuluvate isikute töötasusid ja muid sarnaseid tasusid on seni maksustatud sotsiaalmaksuga. II sambaga liitunud isikutele avab vaidlusalune seadus soovi korral võimaluse saada sotsiaalmaksu arvelt kogutud vahendid enda kohesesse ja vabasse kasutusse. II sambaga mitteliitunud isikutel seda võimalust ei teki, ehkki nende tasusid maksustati sotsiaalmaksuga samadel alustel. 34.

§ 724

, mis annab kindlustusvõtjale õiguse pensionileping üles öelda ja lepingu jääkväärtus välja nõuda ning kindlustusandjale loobuda pensionilepingu alusel väljamaksete tegemisest, on presidendi hinnangul vastuolus PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse, omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Sellest tulenevalt on kohtuasjas küsimuse all, kas kindlustusvõtja õigus öelda

§-s 724 sätestatud tingimustel üles juba sõlmitud pensionilepingud riivab kindlustusandjate ettevõtlusvabadust põhiseaduse vastaselt. Lisaks sellele tuleb hinnata, kas

§ 724

mõjutab ebasoodsalt nende kindlustusvõtjate pensionivara (omandipõhiõiguse riive), kes ei ütle enne

1. aasta
2. jaanuari sõlmitud pensionilepingut üles, ning kas seda õigustab põhiseaduspärane eesmärk. Kuna vaidluse all on juba sõlmitud lepingute lõpetamine, tuleb seejuures arvestada ka õiguspärase ootuse põhimõtet (PS § 10).

§ 724

kohaldub üksnes enne

muutmise seaduse jõustumist sõlmitud pensionilepingutele. President ei ole seadnud kahtluse alla nende

muutmise seaduse sätete põhiseadusele vastavust, millega kaotatakse edaspidi kohustus sõlmida pensionleping või leppida kokku fondipension ning antakse õigus valida II sambast tehtavate väljamaksete viis (

muutmise seaduse § 1 punktidega 62–64 tunnistatakse

§-d 41 ja 42 kehtetuks ning § 43 kehtestatakse uues sõnastuses). Seetõttu vaidlustab president kolleegiumi hinnangul inimeste ebavõrdset kohtlemist enne

muutmise seaduse jõustumist kogutud pensionivara osas – II sambaga liitunud inimesed saavad pensionieas pensionivara piiranguteta käsutada, II sambaga mitte liitunud inimestel pensionieas sellist õigust ei ole. Kohtuasjas on seega küsimuseks, kas II sambaga liitunud ja mitte liitunud inimesi koheldakse pensionieas pensionivara käsutamisõiguse seisukohalt erinevalt ning kas erinevaks kohtlemiseks on põhiseadusega kooskõlas olev põhjus. 18