← Eesti

2-19-12514/18

Obsah (12)§ 657§ 654§ 442§ 238§ 331§ 328§ 651§ 230§ 392§ 436§ 652§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-12514 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Pa

) § 230 lg 3 alusel, et kostjale kuulub korteriomand XXXXXXXXXX. Maakohus leidis, et kuna kostja on kinnitanud, et ta elab oma isale kuuluval elamispinnal, kus on ka kostja registrijärgne elukoht, ei kasuta kostja korteriomandit ise. Järelikult on kostjal kohtu arvates võimalik saada tulu korteriomandi kasutusse andmisest. Seetõttu mõistis kohus kostjalt välja igakuise elatise 270 eurot ühe lapse kohta, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Maakohus mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks eraldi välja ka elatise ühekordse summana 1350 eurot perioodi

  1. augustist 2019 kuni
  2. detsembrini 2019 eest. Maakohus arvestas summast maha kostja poolt augustis 2019 makstud elatise ühele lapsele 150 eurot. Seega on tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suuruseks 1200 eurot. Maakohus lisas, et kui kostja on elatise maksmise kohustust alates septembrist 2019 täitnud, on tal õigus tasutud elatise summad tagasiulatuvast elatisest maha arvata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  3. Kostja esitas
  4. detsembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt elatis välja järgmiselt:    Välja mõista kostjalt hageja I kasuks elatis tagasiulatuvalt alates
  5. augustist 2019 kuni
  6. detsembrini 2019 ühekordse summana 131 eurot 90 senti; Välja mõista kostjalt hageja I kasuks igakuise elatisena 183 eurot 33 senti hageja I ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni XXXXXXXXX; Välja mõista kostjalt hageja II kasuks igakuise elatisena 143 eurot 5 senti hageja II ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni XXXXXXXXXX. 4

(12)Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja arvates tuleb maakohtu poolt hagejate kasuks välja mõistetud igakuise elatise suurust 270 eurot lapse kohta vähendada hagejate emale laekuvate riiklike perehüvitiste ja sotsiaaltoetuse võrra. Hagejate ema tegelik varaline seisund sai kostjale teatavaks pärast maakohtu lahendi tegemist. Hagejate ema on teadlikult varjanud lastega seotud sissetulekuid. Hageja II on raske puudega, mistõttu makstakse lapse toimetuleku toetamiseks puuetega inimestele mõeldud igakuist sotsiaaltoetust, s.o
  1. a-l 80 eurot 55 senti. Samuti makstakse hagejate emale mõlema hageja eest igakuiselt lapsetoetust 60 eurot. Kuivõrd hagejate ema peres kasvab kolm last, siis makstakse talle ka igakuiselt lasterikka pere toetust 300 eurot, mis katab ühe lapse vajadused 100 euro ulatuses. Seega laekub hagejate emale lapsetoetusi kokku 220 eurot (60 + 60 + 100). Ühe lapse vajadused on kostja arvates kaetud lapsetoetustest kolmandiku arvelt, s.o 73 eurot 33 senti. Järelikult tuleb lugeda ühe lapsevanema panuseks ühe lapse ülalpidamisel 36 eurot 67 senti (73,33/2). Hageja II elatisest tuleb maha arvestada lisaks pool igakuisest sotsiaaltoetusest, s.o 40 eurot 28 senti (80,55/2). Arvestades hagejate emale laekuvaid perehüvitisi ning sotsiaaltoetust ning asjaolu, et kostja igakuine sissetulek on 516 eurot 45 senti, on kostja seisukohal, et tal on igakuine ülalpidamiskohustus hageja I ees 183 eurot 33 senti (270 – 50 – 36,67) ning hageja II ees 143 eurot 5 senti (270 – 50 – 36,67 – 40,28). Kuivõrd kostja igakuine ülalpidamiskohustus hagejate ees on väiksem kui maakohtu poolt välja mõistetud 270 eurot, tuleb kostja hinnangul vähendada ka tagasiulatuvalt välja mõistetud elatise suurust perioodi
  2. augustist 2019 kuni
  3. detsembrini 2019 eest. Samuti tuleb arvesse võtta, et kostja tasus mõlemale hagejale pärast hagi esitamist igakuiselt elatist 150 eurot. Kostjal on hageja I ees igakuine ülalpidamiskohustus 183 eurot 33 senti, mistõttu tuleb kostjal tasuda hagejale I tagasiulatuva elatisena 166 eurot 65 senti ((183,33 × 5) – (150 × 5)). Kostjal on hageja II ees igakuine ülalpidamiskohustus 143 eurot 5 senti, mistõttu hagejal II ees tagasiulatuva elatise võlgnevus puudub (143,05 × 5 – 150 × 5 = -34,75).
  4. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Hagejatele jääb arusaamatuks, millist õigusnormi on esimese astme kohus kostja hinnangul rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Hagejate arvates on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. Hagejad ei nõustu kostja väitega, et kostja sai hagejate ülalpidamise toetamiseks makstavatest riiklikest perehüvitistest ja sotsiaaltoetusest teada alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Kostja pidi hagejate isana teadma peretoetusest ja raske puudega lapse sotsiaaltoetusest. Samuti oli kostja varasemalt teadlik hagejate ema kolmandast lapsest. Hagejate ema on ka koos kõigi lastega kostjal külas käinud. Seega ei ole hagejate ema sissetulekuid varjanud. Toetuste ja hüvitiste suurused määratakse ka seaduse alusel, mis on igaühele avalikult kättesaadavad. Järelikult oli kostjal võimalus taotleda elatise väljamõistmisel hagejate ülalpidamiseks makstavate perehüvitiste ja sotsiaaltoetustega arvestamist juba esimeses kohtuastmes. Samuti ei nõustu hagejad kostja seisukohaga, et elatise väljamõistmisel tuleks ilmtingimata võtta arvesse lastele makstavate perehüvitistega. Lastetoetusi makstakse alates
  5. a-st, kuid PKS § 101 lg-ga 1 kehtestatud igakuise elatise määr võeti vastu
  6. novembril
  7. 5
(12)Seega on seadusandja juba arvestanud, et lisaks vanematelt saadavale ülalpidamisele makstakse lapse ülalpidamise toetamiseks ka riiklikke toetusi ja ainuüksi perehüvitiste saamise fakt ei saa õigustada vanema ülalpidamiskohustuse vähendamist alla seaduses kehtestatud miinimummäära. Ka Riigikohus on leidnud, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega. Hagejad on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et tema igakuine sissetulek on 516 eurot 45 senti. Maksu- ja Tolliameti õiend ei tõenda seda, et kostjal ka tegelikult puuduvad muud sissetulekud või võimalus teha mõistlikke pingutusi selleks, et teenida piisavalt raha laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja on seotud mitmete ettevõtetega, nagu MTÜ Tartu Muusikamaja, Tartu Muusikamaja OÜ, Hool OÜ ja Hool Arendus OÜ. Hagejatel puuduvad andmed kostja ettevõtete kasumlikkuse kohta, kuid ei pea eluliselt usutavaks, et pikaajaliselt tegutsevad ettevõtted on püsivalt kahjumis ning kostja tegeleb vähemalt nelja ettevõtte majandamisega vaid 500 eurose sissetuleku eest. Kostja ei ole esitanud ka mõistlikku põhjendust selle kohta, miks ta tegeleb tulutu ettevõtmisega, kuigi tal on kohustus pidada ülal kahte last. Samuti ei ole kostja põhjendanud, milliseid pingutusi ta on teinud selleks, et teenida mõistlikku sissetulekut, arvestades tema haridust ja töövõimet. Hagejate arvates väldib kostja sihilikult madala sissetulekuga laste ülalpidamiskohustuse täitmist seadusega ettenähtud ulatuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti välja alates 1.

augustist 2019 kuni

  1. detsembrini 2019 elatis kummagi hageja kasuks ühekordse summana 1200 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja selle alapunktid). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega vähendab kostjalt hagejate kasuks väljamõistetava ühekordse elatise suurust. Samuti tuleb maakohtu määruse resolutsiooni täpsustada osas, millega kostjalt mõisteti välja alates
  2. detsembrist 2019 igakuine elatis kummagi hageja kasuks 270 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3.1– 3.2). Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas

§ 442lg 5 esimese lausega kostja menetlusliku taotluse.

Kostja on

  1. aprilli
  2. a menetlusdokumendis taotlenud täiendavate tõendite – maksekorralduse, pangakonto väljavõtte ja hagejate emaga toimunud sõnumivahetuse vastuvõtmist. Kostja soovib nendega ümber lükata hagejate üllatuslikud vastuväited mänguasjade ostmise ja selle kohta, nagu oleks kostjal oma laste ja nendega seotud küsimuste suhtes osavõtmatu suhtumine. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata ning tõendite vastuvõtmisest keelduda. Ringkonnakohus on
  3. veebruari
  4. a menetlusdokumendis teinud kostjale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks ning andnud selleks tähtaja pikkusega 14 päeva kohtu kirja kättesaamisest arvates (tl-d 78–79). 6

(12)Kohtute infosüsteemist nähtuvalt sai kostja kohtu kirja kätte samal päeval. Seega oli kostjal võimalus esitada ringkonnakohtule lisatõendid hiljemalt
  1. veebruariks
  2. Kostja on ka esitanud
  3. veebruaril 2020 ringkonnakohtule uusi tõendeid ning kohus on need
  4. märtsi
  5. a määrusega vastu võtnud.
  6. aprillil 2020 esitatud taotlus tõendite vastuvõtmiseks on ringkonnakohtu hinnangul seega esitatud hilinenult (

§ 238lg 3 p 3 ja § 329 lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka

§ 331lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatud taotluse menetlemiseks.

Tõendite vastuvõtmise otsustamiseks tuleks küsida eelnevalt hagejate seisukohta (

§ 328

lg 2), mis tingiks asja lahendamise viibimise – ringkonnakohtul ei oleks võimalik

  1. märtsi
  2. a määruses märgitud ajaks otsust teha. Samuti ei ole kostja põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealuste tõendite vastuvõtmisest keelduda. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks. 8.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on apellatsioonkaebuse palvepunktides taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Samas nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja nõustub maksma igakuiselt elatist hageja I ülalpidamiseks 183 eurot 33 senti ning hageja II ülalpidamiseks 143 eurot 5 senti. Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

  1. Pooled vaidlesid maakohtu menetluses selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras või tuleb elatist PKS § 102 lg 2 alusel vähendada. Kostja väitis, et tema sissetulek ei võimalda tasuda mõlemale hagejale elatist miinimummääras. Kostja on maakohtule esitanud Maksu- ja Tolliameti poolt väljastatud tõendi tema tulude kohta (tl 26) ning konto väljavõtted (tl-d 34–37), millest nähtuvad üksnes ülekanded hagejate emale. Lisaks on kostja esitanud andmed endaga seotud ühingute kohta: MTÜ Tartu Muusikamaja (registrikood 80377977)
  2. a majandusaasta aruande (tl-d 45–54) ja Tartu Muusikamaja OÜ (registrikood 12654238) äriregistri andmete väljatrüki (tl 55). Samuti väitis kostja, et hagejad viibivad sageli tema juures ning ta kannab hagejate ülalpidamiseks kulutusi (nt on ostnud riideid, tasunud huvitegevuse eest jms). Hageja väited mõjuvate põhjuste kohta miinimumelatise vähendamiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul kokkuvõttes küll edukad, kuid nendele vastamiseks tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. 9.
  3. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei esine PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning

§ 230

lg-st 1 lähtudes oleks just kostja pidanud esitama tõendeid mõjuvate põhjuste kohta. Samas ei nähtu toimikust, et maakohus oleks sellist tõendamiskoormist pooltele eelnevalt menetluses selgitanud. Sellega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud selgitamiskohustust ja

§ 392

lg 1 p-s 4 sätestatut, mille kohaselt peab kohus eelmenetluses välja selgitamata tõendid menetlusosaliste esitatud faktiliste väidete põhjendamiseks. Maakohus ei ole pooltele selgitanud, milliste nende nõuete või vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid välja toodud asjaolude tuvastamiseks 7

(12)küllaldased. Seetõttu võisid kostjal jääda tõendid enda väidete aluseks olevate asjaolude kohta maakohtule esitamata. 9.
  1. Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada ning selgitas ülalviidatud
  2. veebruari
  3. a menetlusdokumendis pooltele, milline on hagejate ja kostja tõendamiskoormis esitatud nõuetest ja vastuväidetest tulenevalt. Samuti tegi ringkonnakohus kostjale ettepaneku tema poolt esitatud väidete tõendamiseks. Seega andis ringkonnakohus kostjale võimaluse välja tuua ja tõendada, et tema varaline seisund ei võimalda tasuda mõlemale hagejale elatist miinimummääras ning ta täidab ülalpidamiskohustust erinevate hagejate kulutuste katmisega. Sellele vaatamata ei ole kostja ringkonnakohtu arvates enda esitatud väiteid tõendanud määral, mis võimaldaks asuda maakohtust erinevale seisukohale elatise suuruse määramise osas. 9.2.
  4. Kostja on nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses väitnud, et tema igakuine sissetulek ei võimalda tasuda hagejatele miinimumelatist. Kostja kinnitas ringkonnakohtule
  5. veebruari
  6. a menetlusdokumendis, et tema igakuine sissetulek on 500 eurot (bruto) ning tal ei ole maakohtule esitatud tõenditele uusi tõendeid lisada. Ringkonnakohus leiab, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvesse võtta vanema varalist seisundit ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab tema võimalusele ülalpidamist anda. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Asja materjalidest nähtuvalt ei võimalda kostja hetke igakuine sissetulek hagejatele nõutavas määras elatist tasuda. Samas, nagu eelnevalt märgitud, tuleb elatisenõude lahendamisel lähtuda mitte üksnes elatise tasumiseks kohustatud isiku sissetulekutest, vaid teha kindlaks tema varaline seisund tervikuna. Maakohtu tuvastatu kohaselt kuulub kostjale korteriomand XXXXXXXXXX, mida kostja enda elukohana ei vaja. Neid maakohtu järeldusi ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Eelmärgitut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et kostjal on lisaks töötasule vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita. Ringkonnakohus rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  7. veebruari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, sh võimalusel teenima lisasissetulekut, töökohta vahetama ning vajadusel müüma ka endale kuuluvat vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. 9.2.
  9. Riigikohtu praktika kohaselt saab elatise määramisel arvesse võtta ka seda, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks. Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes 8
(12)siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2 koos selles viidatud praktikaga). Kulutuste katmise kohta esitas kostja apellatsioonimenetluses vaid
  3. detsembri
  4. a ostukviitungi (tl 85), väites, et ta panustas lauamängu ja LEGO komplekti ostmisega laste vabaaja- ja huvitegevusse. Kostja märkis, et muid kuludokumente tal säilinud ei ole. Hagejate ema väitel said hagejad kostjalt jõulukingiks LEGO, kuid lauamängu ei ole hagejatele üle antud. Kostja märkis
  5. aprilli
  6. a menetlusdokumendis, et lauamäng tema koju ei jäänud. Seejuures ei ole kostja vastu vaielnud hagejate ema väitele, et hagejad said LEGO jõulukingituseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud arvestusi ja tõendeid lastele tehtavate igakuiste kulutuste kohta, mis võiks olla aluseks hagejate ülalpidamiseks makstava miinimumelatise vähendamiseks. Samuti ei nähtu asja materjalidest vanemate PKS § 100 lg 3 kohast kokkulepet, mille järgi oleks kostjal õigus ülalpidamiskohustust täita muul viisil (sh kingituste tegemine, huviringide eest tasumine jms). Seega ei ole kostja tõendanud, et ta on täitnud hagejate ülalpidamiskohustust muul viisil erinevate kulutuste katmisega, mis võiks olla aluseks miinimumelatise vähendamiseks. 9.2.
  7. Eelmärgitu põhjal leiab ringkonnakohus kokkuvõttes, et apellatsioonimenetluses esitatud väited ja apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale igakuise elatise suuruse määramise osas. 9.
  8. Kostja ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega ka osas, mille kohaselt tuleb kostjalt alates
  9. augustist 2019 kuni
  10. detsembrini 2019 välja mõista elatis ühekordse summana kummagi hageja kasuks 1200 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt väljamõistetava elatise suurust vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja see etteheide osaliselt põhjendatud. 9.3.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja pidi pärast hagiavalduse esitamist kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o alates augustist 2019 kuni detsembrini 2019 maksma kummagi hageja kasuks elatist 1350 eurot (kahe lapse kohta 2700 eurot). Maakohus arvestas eeltoodud summast maha kostja poolt ainult augustis 2019 makstud elatise (150 eurot lapse kohta) ning selgitas otsuse põhjendustes, et juhul kui kostja on elatise maksmise kohustust täitnud alates septembrist 2019, on tal õigus tasutud summad maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline järeldus on iseenesest küll õige, kuid juhul kui kohus on otsustanud märkida otsuse resolutsiooni otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise suuruse, peab resolutsioonist nähtuma kostja poolt täitmata ülalpidamiskohustuse tegelik ulatus.

§ 442

lg 5 teise lause kohaselt peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega tulnuks maakohtul otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise võla suurus kindlaks teha. 9.3.

  1. Ringkonnakohtule nähtub apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest, et kostja on hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o alates augustist 2019 kuni detsembrini 2019 maksnud igakuiselt elatist kummagi hageja kasuks 750 eurot, st kahe lapse kohta 1500 eurot (tl-d 65, 66 ja 86). Need summad tuleb ringkonnakohtu hinnangul kostjalt maakohtu ajavahemiku
  2. augustist 2019 kuni
  3. detsembrini 2019 eest 9

(12)väljamõistetava elatise osas arvesse võtta. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis ühekordse summana 1200 eurot. Kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatise suurust tuleb vähendada ulatuses, milles on kostja enda ülalpidamiskohustuse hagejate ees täitnud. 9.3.
  1. Seega tuleb kostjalt alates
  2. augustist 2019 kuni
  3. detsembrini 2019 välja mõista elatis ühekordse summana hageja I kasuks 600 eurot ja hageja II kasuks 600 eurot (1350 eurot - 750 eurot). 9.3.
  4. Kostja on apellatsioonimenetluses esitanud enda konto väljavõtteid ka selleks, tõendada elatise maksmist pärast maakohtu otsuse tegemist ja apellatsioonkaebuse esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see alust maakohtu otsuse muutmiseks. Elatise vabatahtlikul tasumisel viidatud perioodi eest võib olla tähtsus maakohtu otsuse täitmisel.
  5. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks parandada maakohtu resolutsiooni p-s 3 sisalduva ebatäpsuse. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-des 3.1 ja 3.2 ekslikult märkinud, et kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista elatis igakuiselt 270 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Käesolevas asjas on hagejad nõudnud kostjalt miinimumelatist (PKS § 101 lg 1), mitte ülalpidamiskohustuse täitmist miinimumelatisest suuremas ulatuses (tl 2). Samuti järeldub maakohtu otsuse põhjendustest, et kostjalt tuleb välja mõista elatis igakuiselt üksnes PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses, s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Järelikult on maakohtu otsuse resolutsioonis märgitu ilmselgelt ekslik ning otsuse resolutsiooni punkte 3.1 ja 3.2 tuleb täpsustada selliselt, et alates
  6. detsembrist 2019 kostjalt kummagi hageja kasuks kostjalt välja mõistetud elatise suurus on 270 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
  7. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Nagu juba märgitud, rikkus maakohus selgitamiskohustust, kuid asja materjalidest ei nähtu muid selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei esine PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, kuivõrd kostjal on lisaks töötasule vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.

  1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt saab hagejate ema igakuiselt riiklikke pere- ning sotsiaaltoetusi (tl-d 62 pöördel–63). Seega on kostja hinnangul hagejate vajadused osaliselt kaetud riiklike pere- ja sotsiaaltoetustega, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista igakuine elatis hagejate ülalpidamiseks miinimumelatises väiksemas ulatuses. 11.
  2. Samas ei nähtu toimiku materjalidest, et kostja oleks asja lahendamisel maakohtus välja toonud, et hagejate ema saab igakuiselt riiklikke pere- ning sotsiaaltoetusi. Samuti ei ole maakohtus seda asjaolu pooltega arutatud. Kostja tugineb sellele esmakordselt alles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Seejuures ei ole apellatsioonkaebuses märgitud mõjuvaid põhjuseid viidatud uute asjaolude esitamiseks apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostja hagejate vanemana olema teadlik peretoetuse ja 10

(12)sotsiaaltoetuse maksmisest. Samuti ei ole kohtu jaoks veenev kostja väide, nagu ta ei teadnud hagejate ema kolmandast lapsest. Poolte väidetest järelduvalt suhtleb kostja regulaarselt nii hagejate kui hageja emaga. 11.
  1. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda järeldust ei mõjuta ka

§ 436

lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Viidatud sätte eesmärgiks elatiseasjades on kaitsta last (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23). 11.4.

§ 652piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (

§ 652lg 3 p 2 ja lg 4).

Tulenevalt

§ 652

lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Viidatud sätetest tulenevat on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). 11.
  2. Kuivõrd kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse ega sotsiaaltoetuse elatisest mahaarvamisele, on ta ringkonnakohtu arvates minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ning kostja vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta. Kuna kostja pidi ise lapsetoetuse arvessevõtmisele tuginema, ei saa maakohtule ringkonnakohtu hinnangul ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, kui kohus ei juhtinud sellele kostja tähelepanu (vt ka Riigikohtu
  3. märtsi 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 25). 11.
  4. Ringkonnakohus lisab, et ainuüksi pere- või sotsiaaltoetuste saamise fakt ei anna ka alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Maakohus on käesolevas asjas põhjendatult leidnud, et mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ei esine, kuivõrd kostjal on lisaks töötasule vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita.
  5. Eelmärgitut arvestades rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
  6. Kuigi ringkonnakohus rahuldab maakohtu eksimuste tõttu otsuse resolutsiooni vormistamisel apellatsioonkaebuse osaliselt, on hagejate nõuded miinimumsuuruses elatise saamiseks alates
  7. augustist 2019 kokkuvõttes siiski põhjendatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hagejad ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hagejatel oleks apellatsioonkaebuse menetlemisel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Seega hagejatel 11

(12)apellatsioonimenetluses hüvitatavad menetluskulud puuduvad ning järelikult puudub ka vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.