Obsah (9)

§ 1§ 8§ 76§ 82§ 4034§ 94§ 101§ 113§ 415

Tsiviilasi nr 2-19-133551 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number

) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija

§ 1

lg 5 tähenduses ning poolte vaheline võlasuhe on tarbijakrediidilepingul põhinev võlasuhe.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

1. Kostja ei vaidlusta, et on hagejalt saanud laenu kokku 2420,49 eurot, kuid leiab, et on kogu laenu tagasi maksnud.
2. IPF Digital Estonia OÜ ja Marko Kääriku vahel XX.XX.XXXX. a sõlmitud laenulepingust nr XXX (dtlk 35) nähtuvalt sai kostja laenu juurde 420,49 eurot ning kohustus alates 20.03.
3. a kogu laenusumma 2000 eurot tagastama 36 kuu jooksul igakuiste 2 osamaksetena hiljemalt XX.XX.XXXX. a (dtlk 36). Seega on lisaks laenu saamisele refinantseeritud varasemat laenulepingut (lepingu nr XXX), mille algne laenusumma oli 2000 eurot ning millest tuleneva võlgnevuse osas (tasumata põhiosa 1579,51 eurot, teenustasud 5 eurot ja arvestatud intress 53,04 eurot) ongi sõlmitud XX.XX.XXXX. a lepinguga uus kokkulepe, millega on sisuliselt pikendatud varasema laenu maksetähtaega.
4. Andmed selle kohta, mis kuupäeval esialgne laenuleping sõlmiti hagist ega refinantseeritavast lepingust ei nähtu. Samas nähtub kostja esitatud pangakonto väljavõttest (dtlk 118-119), et kostja kontole on kantud hageja poolt 28.10.
5. a Credit24 laenutaotluse nr XXX alusel 2000 eurot. Kuigi hagis ei ole sõnagi esialgsest laenulepingust, siis arvestades kostja esitatud selgitusi laenulepingute sõlmimise kohta võib eeldada, et esialgne leping sõlmitigi XX.XX.XXXX. a , mil laenusumma kostja kontole laekus.
6. Kostja esitatud konto väljavõtetest (dtlk 118-119) nähtuvalt on ta hagejale teinud laenu makseid kuni 05.02.
7. a ehk siis algse 2016 aastal sõlmitud lepingu alusel. Pärast uue lepingu sõlmimist s.o XX.XX.XXXX. a, ei ole kostja hagejale ülekandeid teinud.
8. Seega võlgneb kostja hagejale lepingu järgi tasumata laenu põhiosa 1579,51 eurot (mis refinantseeriti 2019 lepinguga) ning
9. a lepingu järgi saadud 420,49 eurot, kokku 2000 eurot.
10. Kostja vastuväidete kohaselt ei oleks ta pidanud üldse laenu saama, kuna tema pangakaart oli ammu blokeeritud elatisraha nõude tõttu üle kümne aasta tagasi.
11. Krediidiandja on

§ 4034

lg 1 järgi kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. 19.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

1. Hageja ei ole selgitanud milliseid toiminguid on tehtud kostja krediidivõime hindamiseks ega esitanud kohtule laenutaotlust ega muid andmeid, millest nähtuks, kas üldse ja milliste andmete alusel on kontrollitud laenu juurde andmisel kostja krediidivõimet ning veendutud tema võimes lepingulisi kohustusi täita. Kostja on olnud juba esialgse, s.o 2016 aastal sõlmitud lepingujärgsete laenumaksete igakuise tasumisega viivituses, mis nähtub ka tema konto väljavõttest (dtlk 118-119). Seega pidi hagejale
2. a laenulepingu sõlmimisel olema piisavalt selge, et laenutähtaja pikendamine (milliselt summalt saaks uuesti hakata arvestama intressi) ja täiendavalt laenu juurde andmine (sisulisest samas suuruses, mis kostja suutis viivitusega 2 aasta ja 3 kuu jooksul põhiosana ära tasuda) suurendab kostja võlgnevust ning tegelikkuses ei ole kostja suuteline laenu tähtajaks tagastama.
3. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on jätnud oma kohustuse selles osas täitmata ja rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet.
4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lõike 7 järgi loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem 3 kokkulepitud intressimäärast. XX.XX.XXXX. a lepingu järgi oli intressimääraks 43,20% aastas (s.o 0,12% päevas).

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00%. Seega on hagejal õigus nõuda intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud määras ning intress perioodi 17.02.2019.

a kuni 10.06.2019. a (113 päeva) eest on summas 0 eurot. 23.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 24.

§ 415

lg-1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. 25. Riigikohus on leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu

1. jaanuar
2. a otsus nr 3-2-1120-08, p 12). Seega oleks hagejal põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäärana s.o lepingujärgses intressimääras 43,20% aastas.
3. Kuivõrd kohus leidis, et lepingujärgne intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus nõuda viivist

§ 113lg-s 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega on viivis perioodi 11.06.

1. a kuni 28.01.
2. a eest (231 päeva) summas 101,23 eurot.
3. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 2101,23 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 2000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 101,23 eurot. MENETLUSKULUD
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
5. Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 74% ulatuses kostja kanda ja 26% ulatuses hageja kanda.
6. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
7. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 275 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.
8. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 2825,60 eurot tasuda riigilõivu 275 eurot, mille hageja on tasunud.
9. Arvestades menetluskulude jaotust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud kokku summas 203,50 eurot (275 eurost 74%).
10. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.

4 /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jõgeva kohtunik 5