1-19-9123/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-9123 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi Kesküla ja Orvi Koik XX süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. veebruari 2020 otsus Apellant Kaitsja Prokurör Gardi Anderson Süüdistatav Kaitsja XX isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; XXX; töökoht: X; telefon: +X; kriminaalkorras karistamata. Brigitta Mõttus RESOLUTSIOON
3. Rahuldada XX kaitsja Brigitta Mõttuse apellatsioon.
4. Tühistada Pärnu Maakohtu
5. veebruari 2020 otsus XX süüditunnistamise ning talt menetluskulude väljamõistmise osas. Jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata asitõendit puudutavas osas.
6. Mõista XX KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks.
7. Jätta määratud kaitsjale makstud tasu 95 eurot riigi kanda ning sundraha jätta XX-lt välja mõistmata.
8. Mõista riigilt XX kasuks välja esimese astme kohtu menetluses tekkinud õigusabikulud 900 eurot ning apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud 960 eurot. 1 EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Pärnu Maakohus tegi
10. veebruaril 2020 otsuse, millega tunnistas XX süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning mõistis talle karistuseks 50 miinimumpäevamäära ehk 500 euro suuruse rahalise karistuse. Kohus mõistis XX süüdi selles, et
11. juunil 2019 kella 10.00 lõi ta nende ühises kodus oma abikaasat YY vähemalt kahel korral riiuliga, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustusi: haava parema käe küünarnuki piirkonnas ning hematoomid parema jala reiel ning vasaku jala põlve piirkonnas. Süüdistatav tunnistas, et tal oli abikaasaga tüli, eitas aga abikaasa löömist. Ta möönis, et loopis tüli käigus plastmassriiulit. Tal ei olnud tahtlust tabada riiuliga abikaasat, kuid riiul võis teda riivata. Kannatanu YY, kelle kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt lõi XX teda plastikust riiuliga, mille tagajärjel tundis ta valu ja parema käe küünarnuki alt oli verine ja jalgadel hematoomid, eitas maakohtus, et YY teda löönud oleks. Ka tema ütluste kohaselt viskas XX tema pihta plastmassist riiuli. Ta väitis, et ei tundnud selle tulemusel valu, haava ja hematoomi võis aga saada jalgrattaga kukkudes. X ja YY alaealine tütar CC kasutas kohtus õigust isa vastu ütlusi mitte anda. Seetõttu tugines kohus tema kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille avaldamist prokurör KrMS § 291 lgle 3 tuginedes taotles. Nende ütluste kohaselt nägi CC, kuidas isa ema riiuliga lõi. Ema tõstis enda kaitseks käed ning seetõttu tabas riiul kannatanu küünarnukki. Samuti tabas riiul ilmselt jalga, sest kannatanul oli pärast jalal sinikas. Tunnistaja täpselt ei mäletanud, kuid tema arust lõi süüdistatav kannatanut riiuliga kahel korral, sest kannatanul oli pärast kaks vigastust, s.o vigastus küünarnukil ja jalal. Samuti selgitas tunnistaja, et läks vahele, et isa ema löömise lõpetaks. Maakohus jättis kannatanu ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Kohus leidis, et kannatanu pole andnud mõistlikku seletust, miks ta kohtus antud ütlused erinevad diametraalselt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Pealegi ei lähe ütlused kokku teiste kogutud tõenditega. Kohus leidis, et kannatanu soovib asjaolusid ilmselgelt pehmendada, sest süüdistatavaga leppinud. Maakohus leidis, et kannatanul tuvastatud vigastused ei haaku kuidagi jalgrattaga kukkumisega. Eluliselt ei ole usutav, et fotodel näha olevad tervisekahjustused saanuks tekkida rattaga kukkumise tagajärjel. Vigastus käsivarre alumisel küljel tekib nt laua, riiuli vmt terava nurgaga saadud löögist. Ka jalal olevaid hematoome ei pidanud kohus seostatavaks rattaga kukkumisega. Kohus leidis, et rattaga kukkumise korral oleks YY-l olnud lisaks hematoomidele ka marrastused maapinnaga kokkupuutest. 2 Kohus leidis, et selliseid vigastusi on võimalik põhjustada sellise riiuliga, mille fotod kaitsja kohtule esitas. Käsivarre vigastus sai tekkida, kui süüdistatav lõi kannatanut ning kannatanu pani käe kaitseks ette. Hematoomid jalal võisid aga tekkida, kui kannatanu sai pihta riiuli küljega. Maakohus leidis, et YY kohtus antud ütlused on vastuolus ka tema
12. juunil 2019 Häirekeskusesse tehtud telefonikõnega. Selles telefonikõnes väitis ta, et abikaasa käitub juba mitmendat päeva vägivaldselt. Ta rääkis, et XX oli teda rünnanud, nii et ta sai vigastused ja tundis valu. YY mainis sedagi, et tema ründamist nägi pealt alaealine tütar, kes tuli vahele. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kannatanu väited selle kohta, kuidas XX teda ründas, olid kantud sellest, et kannatanu helistas Häirekeskusesse vihahoos. Kohus leidis, et Häirekeskusesse tehtud kõnes puudvad igasugused viited sellele, et helistaja oleks vihane. Kohus leidis, et loetud päevad pärast juhtunut Häirekeskusesse tehtud kõne kajastab juhtunu asjaolusid täpsemalt kui kannatanu kohtus antud ütlused, mis on selgelt mõjutatud kannatanu ja süüdistatava omavahelisest leppimisest. Kohus avaldas arvamust, et kui süüdistatav oleks asju loopinud, nii nagu kannatanu kohtus väitis, poleks ilmselgelt olnud alust väita Häirekeskusesse tehtud kõnes, et tütar tuli vanemate tülile vahele. Maakohus leidis: „Kui toimunuks asjade loopimine selliselt nagu väitis kannatanu, ei oleks ilmselgelt tütar vahele läinud. Kui toimub suvalistes suundades asjade loopimine, ei lähe keskmine mõistlik inimene selle keskele, riskides ise jääda ette loobitavatele asjadele, ega hakka sellist asjade viskamist kuidagi takistama.“ Eelnevast tegi kohus järelduse, et tütre konfliktile vahele minemine tähendab, et süüdistatava ja kannatanu vahel pidi toimuma „füüsiliselt lähedasem konflikt, kui lihtsalt eemalt üksteise suunas asjade loopimine“. CC ütlustega seonduvalt nentis kohus, et neis väidetu, et isa lõi ema puust riiuliga, on vastuolus muude tõenditega, mille kohaselt oli riiul plastikust. Kohus ei pidanud seda aga asjaoluks, mis seaks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kohus märkis, et lisaks eelnevale kinnitavad süüdistatava vägivaldset käitumist ka lähisuhtevägivalla infoleht ja teenistusleht. Kokkuvõttes leidis kohus et tõendatud on just löömine, mitte süüdistatava ja kannatanu väidetud asjade loopimine. Löömise toimumist kinnitavad üheselt ja kahtusteta Härekeskuse kõne, tunnistaja ütlused ja kannatanul tuvastatud vigastused.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni XX kaitsja B. Mõttus, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja XX õigeksmõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja nii maa- kui ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et kohus on tõendeid kogumis valesti hinnanud ning pole järginud põhimõtet, et kõik kahtlused tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja märgib, et süüdistataval tekkis kannatanuga tüli, kuid ta ei löönud kannatanut. XX-l puudus igasugune tahtlus kannatanule valu või veelgi vähem vigastusi tekitada, tema tegevus ei olnud mitte kuidagi suunatud abikaasa vastu. XX tõepoolest loopis riiu käigus laiali toas leidunud asju, aga kindlasti ei olnud need sihitud kannatanu pihta. Süüdistatav möönab, et plastikust riiuli osa, mille ta vastu seina viskas, võis tagasi põrgates riivata ka kannatanut. Isegi kui see YY riivas, ei oleks see saanud tekitada talle valu ja selliseid vigastusi, mis on kannatanu ülekuulamise protokolli lisas fikseeritud. 3 Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata osa kannatanu kohtumenetluses antud ütlusi, mis haakuvad süüdistatava ütlustega ning mis kinnitavad süüdistatava süütust. Samas on kohus rajanud oma otsuse suuresti tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele, tuginedes nii sellise tunnistaja ütlustele, keda ei saanud süüdistatav ega kaitsja kohtus ristküsitleda. Kaitsja märgib, et tunnistaja ütlused, milles ta räägib puidust riiulist, on vastuolus kannatanu ja süüdistatava ütlustega ja süüdistuse sisuga. Kaitsja leiab, et on suur vahe, kas riiul oli puust või plastikust. Kaitsja arvates on usutav, et tütar hoidis ema poole ja andis ema soovidele vastavaid ütlusi. Samuti võib laps vanemate vahelist konflikti näha ja tõlgendada hoopis teisiti, kui seda võiks tavapärane juhuslik kõrvalseisja/pealtnägija või ka tuttav täiskasvanu. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud ütluste avaldamise tingimused ei olnud täidetud. Seevastu leiab kaitsja, et kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale kannatanu ütlused. Kaitsja arvates ei olnud need vastuolus teiste tõenditega. Kaitsja arvates selgitas kannatanu usutavalt, miks ta andis kohtueelses menetluses „eatud asjaolude kohta natuke teistsuguseid ütlusi. Kannatanu selgitas, et oli vihane oma abikaasa peale ja „võis seega toimida enda ülekuulamisel valesti ja öelda läbimõtlematuid asju, mis päris õiged ei olnud“. Kannatanu rõhutas, et kedagi ei huvitanud tõe välja selgitamine, palju asju on uurimisest välja jäänud. Kaitsja märgib, et kannatanu on kohtus antud ütlustes selgitanud, et ei kutsunud
14. juunil politseid välja sellepärast, et oleks tahtnud kriminaalasja alustamist
15. juunil juhtunu pärast. Kannatanu soovis, et politsei tuleks ja võtaks midagi ette, et abikaasa ei lõhuks asju. Vihahoos ütles ta, et mees oli eelnevalt olnud vägivaldne, ega osanud arvata, et politsei algatab kriminaalasja XX suhtes.
16. juunil ei olnud tal vajadust politseid kutsuda. Seda, et selle järele polnud vajadust, näitab kaitsja hinnangul see, et ka kannatanu tütar ega ema ei kutsunud sel päeval politseid. Kaitsja peab ekslikuks maakohtu seisukohta, et kannatanu ei saanud tegutseda vihahoos, sest Häirekeskusesse tehtud kõne ajal tundus ta tasakaalukas. Vihane inimene võib näida aga pealtnäha vägagi tasakaalukas ja rahulik, tegelikkuses aga mõtleb välja kättemaksu. Apellatsioonis on välja toodud, et kannatanu heitis kohtuistungil ette, et menetluse käigus ei pakkunud kellelegi huvi, mis tegelikult juhtus. Kaitsja peab sedagi väidet kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavaks. Kogutud tõendid ongi puudulikud. Tehtud pole sündmuskoha vaatlust, kuriteovahendist (plastikust riiulist) pole fotosid tehtud, üle pole kuulatud kannatanu ema, kelle juurde kannatanu vahetult pärast
17. juunil toimunud riidu jooksis ja kes nägi kannatanu seisukorda. Kaitsja leiab, et kirjalikud tõendid kõnesalvestis tõendavad kogumis, et
18. juunil toimunud riiu käigus süüdistatav tahtlikult kannatanule kehavigastusi ei tekitanud ja tema tegevus ei täida kuriteokoosseisu. Kannatanu helistas politseisse
19. juunil, s.o. pea kaks päeva hiljem. Helistades rääkis kannatanu küll muu hulgas, et mees oli teda rünnanud, tõuganud ja loopinud asju laiali, kuid kannatanu sõnul juhtus see hoopis päev enne helistamist ehk
20. juunil. Sama nähtub ka politseipatrulli teenistuslehelt. Kaitsja leiab: „Isik oli kõne ajal rahulik, jutt küllaltki selge, mis näitab, et ta ei saanud kogemata päevaga eksida ja mis tõendab omakorda kannatanu istungil antud ütlusi, et ta oli XX`i peale lihtsalt vihane, et see ta palmid ära lõhkus, seega väitis et teda ka rünnati.“ Seda, et XX YY tegelikult ei rünnanud, näitab kaitsja arvates teiste tõenditega koostoimes ka lähisuhtevägivalla infoleht, millest nähtub, et kannatanu ei soovinud enda andmete edastamist 4 ohvriabiteenusele. Kaitsja leiab, et kui XX oleks YY rünnanud, oleks ta kindlasti nõustunud vastava teenusega. Ka ei ole tõendatud vigastuste tekkimine
21. juunil toimunud riiu käigus. Vigastused ei ole ametlikult fikseeritud ja pole ka spetsialisti arvamust, millal need on üldse saadud ja mille tagajärjel võisid tekkida, mistõttu ei saagi vigastuste tekkimise aega ega viisi enam kindlaks teha. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei ole pädev hindama, millest vigastused on tekkinud ning kohus ei saa olla veendunud, et vigastused tekkisid just riiuliga löömise tagajärjel, nagu on väidetud maakohtu otsuses. Erinevalt kohtust leiab kaitsja, et tema esitatud fotol olnud plastikust riiuliga ei ole võimalik tekitada selliseid vigastusi, mis kannatanul olid. Kaitsja leiab, et kui kannatanu tundiski valu ja sai vigastuse XX teo tulemusel, olid nii valu kui vigastus nii ebaolulised, et ei vasta KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisus ettenähtud tagajärje tunnustele.
22. Apellatsioonile esitas vastuse prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Prokurör märgib, et kaitsja kordab apellatsioonis juba maakohtus esitatud seisukohti ning midagi uut ei ole kaitsja välja toonud. Maakohus on kaitsja argumentidele prokuröri arvates juba ammendavalt vastanud. Maakohtu istungil oli arutluse all see, et kui kaitsja oleks soovinud tunnistajana üle kuulata kannatanu ema, oleks seda saanud kaitseaktis taotleda, kuid kaitsja seda ei teinud. Prokurör leiab, et seega on alusetu seda, et kannatanu ema pole üle kuulatud, apellatsioonis puudusena välja tuua. YY ja CC ütluste kohta märkis prokurör: „Samuti oli alaealise tunnistaja CC otsus kohtus mitte ütlusi anda süüdistatavale teada, kuivõrd alaealise taoline otsus oli tehtud kooskõlastatult vanematega. Kannatanu otsustus kohtuistungil anda ütlusi, mis läksid vastuollu kohtueelses menetluses antud ütlustega, oli samuti kantud soovist abikaasa poolt toimepandut näidata teises valguses ning seeläbi saavutada sisuliselt olukord, kus süüdistatava süüd nagu poleks võimalik enam tõendatuks lugeda.“ Prokurör leiab, et apellatsioonis esitatud väited, et CC ülekuulamisel ja tema ütluste avaldamisel rikuti menetlusnorme, on otsitud ja tegelikult menetlusõigust rikutud ei ole. Maakohus on põhjendatult jätnud kõrvale kannatanu väited selle kohta, et menetlejat tõde ei huvitanud ja tema kohtueelses menetluses antud ütlused on puudulikult kirja pandud. Kannatanu ei osanud kohtuistungil selgitada vastuolusid ega sedagi, kust ta siis sai need vigastused, mida ta kohtueelses menetluses näitas ja mille kohta kinnitas, et need on abikaasa vägivalla tagajärjel saadud vigastused. Etteheited menetlusele ei ole põhjendatud, sest kannatanu ütlused kohtueelses menetluses ja ka kõik teised kogutud tõendid viitasid ainult sellele, et kannatanut lõi süüdistatav tüli käigus riiuliga ja selle löömise tagajärjel sai kannatanu nii tervisekahjustusi ja tundis valu. Kannatanu ja süüdistatava versiooni toimunust on kohus põhjendatult kõrvale jätnud. Samuti ei saa kannatanu otsustusest kutsuda politsei alles
23. juunil 2019 ega soovist, et ta andmeid ei edastataks ohvriabile, järeldada ei midagi enamat kui see, et sellised olid kannatanu neil ajahetkeil tehtud valikud. 5 Veel märgib prokurör, et ei saa nõustuda kaitsjaga, et kannatanule tekitatud vigastused ja valu on sedavõrd ebaolulised, et tegemist ei ole kehalise väärkohtlemisega karistusõiguslikus mõistes. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Apellatsioon tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ning mõista XX KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Olukorras, kus kannatanu ei kinnitanud kohtus antud ütlustes enam, et tema vastu vägivalda tarvitati, on maakohus leida teistest tõenditest süüstavat infot leida püüdes teinud nii kaugeleminevaid järeldusi, et kohtuotsus põhineb oletustel.
25. Kõigi maakohtu argumentidega, millele tuginedes maakohus kannatanu ütlused ebausaldusväärseks luges, kohtukolleegium ei nõustu. 5.1 Maakohus leidis, et YY kohtus antud ütlused, mille kohaselt tüli käigus toimus asjade loopimine, mitte löömine, on diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Sama kehtis maakohtu hinnangul valu tundmist ja vigastuste tekkimist puudutavate ütluste kohta. Sellest tulenevalt leidis kohus, et YY ütlused tuleb jätta tõendikogumist välja. 5.1.1 Kohtukolleegium on seisukohal, et XX tegu puudutavas osas jäi YY ristküsitlus nii pealiskaudseks ja YY-l lasti vastata küsimustele nii ebamääraselt, et mingi selge vastuolu YY kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei ole tuvastatav. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et taotlusega avaldada usaldusväärsuse kontrolliks YY kohtueelses menetluses antud ütlused ei reageerinud prokurör mõnele konkreetsele ristküsitluse raames antud vastusele: prokurör taotles kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist pärast kaitsja küsitlemisvooru ning prokurör ise ei olnud mingeid täiendavaid küsimusi küsinud. Ütluste osa, mille avaldamist prokurör taotles, ei puudutanud asjaolusid, mille kohta kaitsja vahetult enne taotluse esitamist küsimusi oli esitanud; prokurör ise oli nende asjaolude kohta esmasküsitluses küsimusi esitanud, kuid siis YY kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotlenud. Ringkonnakohus nendib, et kriminaalmenetluse seadustik ei ütle sõnaselgelt, millal ristküsitluse raames usaldusväärsuse kontrolliks varasemate ütluste avaldamist taotleda tuleb, kuid kohtupraktikas valitsev arusaam on, et varasemate ütluste avaldamist tuleb taotleda kohe pärast seda, kui küsitletav on andnud vastuse(d), mis on küsitleja arvates varasemate ütlustega vastuolus. Kui isik on vastuse(d) äsja andnud, on väidetav vastuolu paremini kontrollitav. Eriti kui väidetav vastuolu puudutab detaile, on ka küsitletaval raske võimalikku vastuolu selgitada, kui ta ei mäleta, mida talt täpselt ristküsitluse käigus küsiti ja mida ta neile küsimustele vastas. Praegusel juhul viis varasemate ütluste avaldamine nii, et seda ei tehtud ühelegi konkreetsele vastusele reageerides, vaid hiljem, selleni, et vastuolu väideti olevat asjaolus, mille kohta ei olnud küsimusi esitatudki. Kummalisel kombel on asjaolu, mille kohta YY-lt üldse küsimusi ei küsitud, süüdistuses nimetatud tegu – kannatanu löömine. 6 Maakohus leidis, et YY kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused lahknevad küsimuses, mida XX tüli käigus riiuliga tegi – kas loopis seda või lõi sellega YY. Kuigi süüdistuse kohaselt lõi XX YY riiuliga, ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et prokurör oleks esitanud küsimusi, millest selguks, kas XX seda tegi. See, et esmasküsitlusel ei tohi reeglina küsida suunavaid küsimusi, ei tähenda, et XX käitumise kohta tüli käigus ei oleks olnud võimalik küsimusi esitada. Nt oleks olnud pärast kannatanu ütlusi riiuli loopimise kohta olnud võimalik küsida, kas XX tegi riiuliga veel midagi. Pealegi näeb KrMS § 2881 lg 1 ette, et küsitletatavale, kes on esmasküsitleja suhtes selgesti vaenulikult meelestatud, üritab ilmselt varjata tõtt või hoiab küsimustele vastamisest kõrvale, võib kohtu loal esitada suunavaid küsimusi. Tegelikult esitaski prokurör esmasküsitluses mitmeid suunavaid küsimusi, kusjuures prokurör ise kujundas oma küsimustega versiooni, milles asendas riiuliga löömise riiuliga viskamisega. Väite, et XX loopis tüli käigus asju, esitas prokurör (YY ei olnud veel kohtuistungil ütlusi andes asjade loopimist maininud), küsides: „Olete kirjeldanud ka kohtueelses menetluses, et ta ka lõhkus asju ja loopis asju?“ Kannatanu jaatavale vastusele järgnesid järgmised küsimused ja vastused: - Kas oskate kohtule kirjeldada et kuidas see täpselt toimus? - Ma ei oskagi täpselt öelda sellepärast, et väga väikse aja jooksul juhtus väga mitmeid asju. - Aga palun öelge mida te oskate öelda? Kuidas toimus see loopimine, mida ta loopis, millega loopis? - Ma ei oska täpsustada kui ma ei tea isegi. Karjumist, vaidlemist toimus väikse aja jooksul, viskamisi samamoodi. Samal ajal viskas tema, samal ajal mina. Kahel päeval ta ju loopis ja lõhkus neid asju. Nagu näha, jäid YY ütlused üldsõnaliseks. Kuigi kannatanu rääkis sellest, et väga väikese aja jooksul juhtus väga mitmeid asju, keskendus prokurör järgnevates küsimustes asjade loopimisele. Prokurörile antud vastustes ei nimetanud kannatanu asju, mida XX loopis. Samuti ei öelnud ta, et XX oleks asju tema pihta visanud. Sellest hoolimata oli järgmine küsimus: „Aga millal teie viskamine riiuliga toimus?“ Edasi küsis prokurör, kas XX viskas YY puust või plastikust riiuliga ning mitu korda XX riiulit tema pihta viskas. Kui YY möönis, et XX viskas riiuliga tema poole, küsis prokurör: „Mis vigastused teil viskamise tagajärjel olid?“ Samuti küsis prokurör, kas kannatanu tundis valu, kui XX teda asjadega loopis. Niisiis hoolimata sellest, et süüdistuse kohaselt sai kannatanu vigastused ja tundis valu riiuliga löömise tulemusel, sidus just prokurör ise kannatanut küsitledes kannatanu vigastused ja võimaliku valuaistingu sellega, et tema pihta visati riiuliga. See, et kannatanu kinnitas prokuröri küsimustele antud vastustes, et XX asju loopis, ei tähenda, et XX poleks saanud teda ka lüüa. Sellest tulenevalt ei ole YY maakohtus antud ütlused ses osas kohtueelses menetluses antud ütlustega vastuolus. 5.1.2 Maakohus leidis, et YY kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused lahknevad ka küsimuses, kuidas ta vigastused sai. Ses osas on tõesti kannatanu ütlustes vastuolu. Maakohtu istungil avaldati ülekuulamise protokollist järgmine tekst: "Plastikust riiuliga lõi mind, mille tagajärjel tundsin valu ja parema käe küünarnuki alt on verine vigastus ning jalgadel hematoomid ja seejärel läksin kodust ära.“ Sellest jääb mulje, et YY märkas oma vigastusi kohe, kui ta need sai või vähemalt oli kindel, et sai vigastused just selle tulemusel, et XX teda riiuliga 7 lõi. Seda, et just nii tulebki neid ütlusi mõista, kinnitab XX telefonikõne Häirekeskusele. Selles ütles YY, et tema abikaasa ründas teda. Häirekeskuse töötaja küsimustele, kas ta selle ründe tulemusel viga sai ja valu tundis, jaatavalt. Kohtus seevastu väitis YY, et avastas oma vigastused alles siis, kui oli läinud oma ema juurde. Ühtlasi väitis ta, et teel sinna kukkus ta jalgrattaga ja võis saada vigastused hoopis selle tulemusel. Sellele vastuolule ei ole YY andnud selgitust, mis annaks alust lugeda tema kohtus antud ütlusi usaldusväärseteks. YY põhjendas kohtueelses menetluses teistsuguste väidete esitamist sellega, et oli närvis. Ringkonnakohus nendib, et erinevus YY on kohtueelses menetluses ja kohtus andnud selgelt erinevat infot, tegemist ei ole erinevusega, mis oleks selgitatav ärevusest tuleneva sõnavääratusega. Sellise selge vastuolu korral on alust pidada ütlusi ebausaldusväärseks ja see tähendab, et kohtus esitatud väite osas, et ta võis saada viga pärast kodust lahkumist jalgrattaga kukkudes, tuleb YY ütlused kõrvale jätta. 5.2 Maakohus ongi põhjendanud YY ütluste kõrvale jätmist ka sellega, et kohtu arvates ei saaks jalgrattaga kukkumise tulemusel tekkida sellised tervisekahjustused, mis on näha kannatanu ülekuulamise protokollile lisatud fotodelt. Kuigi eespool toodust tulenevalt tuleb YY ütlused jalgrattaga kukkumise ja selle tulemusel haava ja hematoomide saamise kohta jätta kõrvale, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et peab maakohtu seisukohta, nagu ei oleks võimalik selliseid tervisekahjustusi saada, oletuslikuks. On selge, et mingis ulatuses on võimalik ainuüksi elulise kogemuse põhjal teha järeldusi selle kohta, mis võib mingi vigastuse tekkepõhjus olla. Väitmaks, et vigastus ei saanud tekkida nt jalgrattaga kukkumise tagajärjel, eeldaks ringkonnakohtu hinnangul aga eriteadmisi või vähemalt oluliselt rohkem infot. Praegusel juhul ei ole teada seegi, kuidas YY kukkus, mille vastu end ära lõi ja millega vigastas. Seetõttu on väide, et rattaga kukkumisel ei saanud tal tekkida sellist vigastust ja hematoome, nagu tal olid, oletuslik. 5.3 YY ütluste osaline ebausaldusväärseks lugemine tähendab küll seda, et tõendatud pole, et ta sai vigastused jalgrattaga kukkudes. See ei tähenda aga, et automaatselt saaks järeldada, et ta pidi saama tervisekahjustused XX teo tulemusel. YY ütlustest see, kuidas ta vigastused sai, ei selgu.
26. Leides, et YY tervisekahjustused ei saanud tekkida jalgrattaga kukkumise tulemusel, asus maakohus ühtlasi seisukohale, et küll on võimalik, et sellised vigastused on tekitatud riiuliga, mille fotod kaitsja tõendina esitas (tl. 29-30). Ringkonnakohus maakohtu seisukohta ei jaga. Maakohus on otsuses märkinud, et YY käel olnud vigastus on selline, mida on võimalik tekitada terava nurgaga. Ringkonnakohus nõustub, et vigastuse kuju annab tõesti põhjust arvata, et see on tekitatud millegi terava nurgaga. Ringkonnakohus ei näe aga fotodel oleval riiulil selliseid nurki. Ka ei näe ringkonnakohus kannatanu ülespildistatud hematoomidel mingeid selliseid eritunnuseid, mille järgi need oleks seostatavad piltidel oleva riiuliga. Sellistele tunnustele ei ole oma otsuses viidanud ka maakohus. Seega ei ole ainuüksi kannatanul fikseeritud haava ja hematoomide alusel võimalik tuvastada seda, et XX YY plastriiuliga lõi. Toimikus olev fototabel (tl. 12-13) tõendab, et YY käel oli haav ning jalgadel hematoomid, kuid järeldusi nende tekkepõhjuste kohta oleks võimalik teha üksnes juhul, kui on olemas muud tõendid, mis seda selgitavad. 8
27. Seega on oluline küsimus, kas on mingid muud tõendid, millega on XX süü tõendatud. Kohtukolleegium leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Eespool mainitud Häirekeskusele tehtud telefonikõnes räägib YY küll sellest, et XX ründas teda, kuid ta ei maini kõne jooksul kordagi, et YY oleks teda löönud. Ka täpsustavale küsimusele vastab YY, et mees ründas teda erinevate asjadega, ning lisab, siis, et viskas. Seega seda, et XX oleks pannud toime süüdistuses kirjeldatud teo, Häirekeskusele tehtud kõnest ei nähtu. Sellest, et YY mainis Häirekeskusele tehtud kõnes, et tütar tuli tülile vahele, on maakohus järeldanud, et seega ei saanud XX tegu seisneda asjade loopimises. Oma seisukohta põhjendas kohus järgnevalt: „Kui toimub suvalistes suundades asjade loopimine, ei lähe keskmine mõistlik inimene selle keskele, riskides ise jääda ette loobitavatele asjadele, ega hakka sellist asjade viskamist kuidagi takistama. Tütre konfliktile n.-ö. vahele minemine kinnitab üheselt seda, et süüdistatava ja kannatanu vahel pidi toimuma füüsiliselt lähedasem konflikt, kui lihtsalt eemalt üksteise suunas asjade loopimine.“ Lisaks sellele, et maakohtu järeldus on täiesti oletuslik, on maakohus teinud Häirekeskusele tehtud kõnest järelduse, mis on selle kõne sisuga selges vastuolus, kuivõrd ka kõnes endas räägib YY sellest, et tema ründamine seisnes asjade loopimises.
28. Kannatanu tütar, kellest Häirekeskusele tehtud kõnes juttu on, kasutas maakohtu istungil õigust ütlusi mitte anda. Seetõttu avaldati maakohtu istungil tema kohtueelses menetluses antud ütlused ning kohus on neile ütlustele kohtuotsuse tegemisel tuginenud. 8.1 Kaitsja leiab apellatsioonis, et neid ütlusi ei oleks tohtinud avaldada. Apellatsiooni kohaselt ei ole KrMS § 291 lg 3 tingimused täidetud. Kaitsja leiab, et kuna tunnistaja on kannatanu tütar, võib eeldada, et ta soovis anda emale meelepäraseid ütlusi ja seetõttu on alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Kohtukolleegium peab seda väidet asjakohatuks. Riigikohus on selgitanud, et ka KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis kehtib põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. veebruari 2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12, p 18). Seega ei ole sugulussuhe argument, millele tuginedes tõendi usaldusväärsust kahtluse alla seada. 8.2 Veel on kaitsja tuginenud argumendile, et süüdistataval ja kaitsjal ei olnud võimalik tunnistajat küsitleda. Ringkonnakohus leiab, et just see argument annab põhjust jätta tunnistaja ütlused kõrvale. Nimelt näeb KrMS § 15 lg 3 ette, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Ringkonnakohus peab tunnistaja ütlusi selliseks tõendiks. Tegemist on ainsa tõendiga XX-le ette heidetud teo – löömise – kohta. Eespool käsitletud tõendid – kannatanu vigastusi kajastav fototabel, Häirekeskusele tehtud kõne salvestis – ei anna üksi vastust sellele, kas XX lõi YY ning oleks XX süü tuvastamisel kasutatavad üksnes selle tõendi kontekstis. Seega tugineks kohus selle tuvastamisel, kas XX lõi YY riiuliga, valdavas osas tunnistaja ütlustele. Järelikult tuleb tunnistaja ütlused KrMS § 15 lg 3 alusel kõrvale jätta.
30. Maakohus on otsuses XX süüstavate tõenditena nimetanud veel lähisuhtevägivalla infoleht ja teenistusleht. Kohus ongi aga piirdunud vaid nende tõendite äranimetamisega, mainimata, mis täpselt neist tõenditest nähtub. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda need 9 tõendid selliseid andmeid, mis võimaldaks teha sisulisi järeldusi küsimuses, kas XX on talle inkrimineeritavas teos süüdi. Esiteks tuleb nentida, et mõlemad dokumendid on koostatud YY räägitu põhjal (teenistusleht sisaldab kokkuvõtet YY Häirekeskuse töötajale räägitust) ega anna seega mingit täiendavat infot. Teiseks ei ole kummaski tõendis mingit konkreetset infot, mis võimaldaks teha järeldusi, et XX pani toime süüdistuses kirjeldatud teo.
31. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et XX oleks pannud toime süüdistuses kirjeldatud teo – löönud YYt vähemalt kahel korral riiuliga. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus XX KarS § 121 lg 2 p 2 alusel süüdi mõistmise kohta KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p-de 1 ja 3 alusel tühistada ning ning KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel tuleb teha uus otsus, millega mõista XX KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks. Seoses sellega tuleb KrMS § 181 lg 1 ja § 185 lg 1 alusel rahuldada ka kaitsja taotlus jätta nii esimese kui teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. See tähendab, et maakohtu otsus tuleb tühistada XX-lt määratud kaitsja tasu ja sundraha väljamõistmise osas. Määratud kaitsjale makstud tasu tuleb jätta riigi kanda ning sundraha jätta välja mõistmata. Lisaks sellele tuleb riigilt XX kasuks välja mõista ta maakohtus kantud 900 euro suurused õigusabikulud ning apellatsioonimenetluse kulud 960 eurot. Ringkonnakohus peab õigusabikulusid asja mahtu ja iseloomu arvestades mõistlikeks. Allkirjastatud digitaalselt 10