Obsah (8)

§ 438§ 230§ 231§ 386§ 173§ 162§ 174§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Epp Tombak Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27. august 2019. a. Kalevi 1, Tartu Tsiviilasja number 2-18-14344 Tsiviilasi Vi

§ 438

lg 1 sätestatule hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus on seisukohal, et hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt

§ 230

lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Vastavalt osundatud paragrahvi 4.lõikele eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Hageja ja kostja ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) Pooled sõlmisid 22.04.2009 tsiviilasjas nr 2-07-48638 kompromissi, mille kohaselt peab hageja kostjale tasuma 500 000 krooni hiljemalt 01.05.2010 ning kohustuse täitmisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale viivist (edaspidi kompromissmäärus). 2) Kinnistule registriosa numbriga XXX aadressiga XXX on seatud kostja nõude tagamiseks hüpoteek. 3) Hageja ei ole kompromissmäärusest tulenevat kohustust kostja ees täitnud. 4) Kompromissmäärusest tulenev nõue ei ole aegunud. 5) Hageja suhtes on kostja 18.04.2018 avalduse alusel algatatud täitemenetlus nr 084/2018/

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolu, et kostja esitas täitedokumendi sundtäitmiseks ligikaudu kaheksa aastat pärast kohtumääruse tegemist on kooskõlas hea usu põhimõttega. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Osundatud paragrahvis on sätestatud juhtumid, kui sundtäitmine on eelduslikult lubamatu, kuid samas ei ole välistatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamine muudel alustel. Riigikohus on 3 leidnud, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega võib olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus TMS § 221 järgi (Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus nr 2-17-9391, p 16.1). Hea usu põhimõte on sätestatud TsÜS § 138 lg 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 1 ja
4. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus, sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Nimetatud põhimõte kehtib kõikides tsiviilsuhetes. Vastavalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist vastuolus hea usu põhimõttega loetakse õiguste kuritarvitamiseks ning halvas usus käitumise korral ei kohalda kohus seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus nr 3-2-1-102-07, p 16). Kohtu hinnangul ei ole välistatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ka kohtumääruse täitmiseks algatatud täitemenetluse puhul. Seega tuleb käesolevas asjas hinnata, kas kostja käitumine nõude maksmapanekul, sh selle sundtäitmisele andmine ligi kaheksa aastat pärast täitedokumendiks oleva kohtumääruse jõustumist, on vastuolus hea usu põhimõttega ning seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks TMS § 221 lg 1 järgi. Riigikohus on leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsus nr 3-2-1-43-13, p 15, Riigikohtu
9. juuni
10. a otsus nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige on selliseks erandlikuks asjaoluks võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (Riigikohtu
11. detsembri
12. a otsus nr 3-21-128-14, p 11; Riigikohtu
13. aprilli
14. a otsus nr 3-2-1-43-13, p 15). Hageja hinnangul on kostja käitunud viisil, millega on jätnud mulje, et on nõudest loobunud. Kostja ei ole ligi kaheksa aasta jooksul nõudnud raha maksmist, on kasutanud hagejale kuuluval kinnistul olevat elumaja perioodiliselt elamispinnana ning nõustunud kokkuleppega, et kinnistu XXX. Seetõttu tekkis hagejal õigustatud ootus, et kostja on nõudest loobunud. Kostja on vaielnud vastu hageja väitele, et ta ei ole 27.04.2009 kohtumäärusega kinnitatud kompromissist tuleneva raha maksmise kohustuse täitmist nõudnud. Kostja on suuliselt korduvalt pöördunud hageja poole kompromissi täitmise nõudega, mida kaudselt tõendab hageja poolt kostjale saadetud kiri 20.02.2018 (tl 38). Hageja ei ole vaidlustanud kohtule tõendina esitatud kirja, millel on allkiri „Viktor Kabonen, XXX kinnistu omanik“ autorsust, kuid on märkinud, et kiri ei tõenda kostja faktiväiteid vaid selles on väljendatud üksnes hageja arusaama kostja emotsionaalsest õigusest poolele kinnistule (tl 47). 4 Kohtu hinnangul võib kirja sisu alusel teha järelduse, et hageja kavatseb kompromissmäärusest tuleneva nõude täitmiseks temale kuuluva kinnistu (või selle osa) võõrandada. Selliseks järelduseks annab aluse kirjas sisalduvad laused: „Kuna minul ei olnud siiamaani võimalik füüsiliselt ega ka teoreetiliselt sinule väljamaksta kohtumäärusest (2-07-48638) tulenevalt 01.05.2010 katteks 500 000 EEK panin minule kuuluva kinnistu müüki kinnisvara büroo kaudu. II korruse vabastamine on
15. märtsil. Samas palun esitada summa, mis sina pead õiglaseks, ja kes, selle eest peaks sinule maksma (viivised) mina või meie XXX[---]“. Seega ei saanud hageja vähemalt
16. a alguses olla arvamusel, et kostja on nõudest loobunud. Vastasel juhul oleks hageja saanud tugineda alternatiivsele kokkuleppele või esitada muid vastuväiteid. Kohtu hinnangul on hageja kirja alusel kostjale järeldada, et kostja on esitanud hagejale täitemenetluse algatamise eelselt kohtumääruse täitmiseks nõude vähemalt ühel korral. Vaidlust ei ole selle üle, et kohustus on hageja poolt täitmata, mistõttu ei saanud täitemenetluse algatamine
17. aprillil 2018 olla ka hagejale üllatuslik. Kohus käsitleb järgnevalt ka küsimust, kas kostja võis nõudest loobuda kinnistu kasutamise või alternatiivse kokkuleppe sõlmimisega. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta elas 2016.a. aprillist kuni 2018.a. –aprillikuuni hagejale kuuluval kinnisasjal poolte XXX juures (tl 33). Kohtu hinnangul ei mõjuta see asjaolu aga kompromissmäärusest tulenevaid kohustusi. Kohus möönab, et sõltuvalt asjaoludest võib kinnistu kasutamine olla aluseks kasutuseeliste hüvitamiseks, mis pole aga käesolevas tsiviilasjas menetluse esemeks. Hageja väide, et pooled sõlmisid kokkuleppe kinnistu XXX, millisel juhul ei pea hageja kostjale maksma kompromissis märgitud rahasummat, on tõendamata ning ei oma kohtu arvates ka asja lahendamisel tähtsust. Kohus kordab siinkohal veelkord, et täitemenetluse aluseks olev kohtumäärus on kehtiv, seda ei ole muudetud ega tühistatud. Kostja ei ole oma nõudest loobunud. Ka käesolevas menetluses on hageja teinud kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks tingimustel, et XXX kinnistu antakse tasuta üle poolte ühise poja omandisse, jättes hagejale isikliku kasutusõiguse, ning vastutasuks loobub kostja kompromissimäärusest tulenevatest nõuetest. Kostja on keeldunud uue kompromissi sõlmimisest hagejaga (tl.29-30). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et ei ole võimalik lugeda tuvastatuks kostja käitumise vastuolulisust nõude sissenõudmisel ja oma õiguste kuritarvitamist. Hageja väide, et kostja on andnud nõude täitmisele eesmärgiga tekitada hagejale kahju, on tõendamata ning objektiivselt ebausutav. Vabatahtlikult täitmata täitedokumendi kohtutäiturile sundtäitmisele andmine on seadusest tulenev õigus ning sellise tegevuse vaidlustamiseks nõude aegumistähtaja jooksul peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning hagi jääb rahuldamata. Tartu Maakohus rahuldas 26.09.2018 kohtumäärusega hageja taotluse ning peatas täiteasjas nr 084/2018/1739 täitemenetluse kuni lõpplahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-18-
18. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb

§ 386

lg 4 alusel hagi tagamise abinõu– täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 084/2018/1739 tühistada. 5 Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda.

§ 174

lõikest 1 tulenevalt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Käesolevas asjas on hageja menetluskulud on kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt olnud 1202 eurot (sealhulgas riigilõiv 350 eurot ja lepingulise esindaja kulu koos käibemaksuga 852 eurot). Kostja menetluskuluks on lepingulise esindaja kulu summas 175 eurot. Kostja esindaja on kinnitanud, et nimetatud kulu ei sisalda käibemaksu ning on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

§ 175lg 1 kohaselt kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulu, mille aluseks on esindaja töötunni hind 50 eurot ning ajakulu 3,5 tundi, on mõistlik ja põhjendatud ning tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak kohtunik 6