RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-17703 Määruse kuupäev Tartu, 10. juuni 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve, Kaupo Paa

) § 168 lg 4 alusel kostja kanda. Seega tuleb hagejal lepingu täitmise nõudest loobumisel kanda nõudega tekkinud kostja menetluskulud. 2

§ 168

lg-d 4 ja 5, mille kohaselt kannab kostja hageja menetluskulud, kui kostja on pärast hagi esitamist nõude rahuldanud. Seejuures ei sätesta

§ 168

lg-d 4 ja 5, millistel asjaoludel kostja pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldas. Praeguses asjas rahuldas kostja hageja nõude hagi tagamise määruse alusel. Kuna lepingu täitmise nõue oli põhjendatud (mida kinnitab ka hagi tagamise määruse edutu vaidlustamine kostja poolt), siis menetluskulude jaotuse otsustamisel ei ole tähendust sellel, kas kostja täitis hageja nõude vabatahtlikult või mitte. Maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. Oluline on asjaolu, et hageja pöördus lepingu täitmise nõudega kohtusse põhjendatult. Selline seisukoht tuleneb ka hageja viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-55-13. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta uue määrusega menetluskulud menetluse lõpetamise tõttu lepingu täitmise nõudes hageja kanda. Kostja märkis oma menetluskulude suuruseks kassatsiooniastmes 1236 eurot 67 senti. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus

§ 168lg-t 4 ja 5 valesti.

Põhjendused on lühidad ja pealiskaudsed, ei ole uuritud, miks hageja otsustas hagist ja hagi tagamisest loobuda. Hageja peab kandma menetluskulud, kui ta mistahes põhjusel otsustab hagi tegeliku edukuse edasisest väljaselgitamisest enne lõpplahendi jõustumist loobuda, v.a vaid juhul, kui kostja rahuldab hageja nõude selliselt, nagu hageja hagiavalduses väljendas. Praeguses olukorras ei ole § 168 lg-d 4 ja 5 kohaldatavad, kostja tegevus on käsitatav hagi tagamise määruse täitmisena, mitte hageja nõude täitmisena. Maakohus lahendas asja õigesti. Hagi tagamine ei tähenda hagi rahuldamist ega selle põhjendatuse tunnustamist. Kostja lõpetas pärast hagi tagamise määruse tühistamist selle täitmise. Hageja ei ole esitanud uut täitmisnõuet ja seega võib järeldada, et hagejal ei ole enam täitmisnõude vastu huvi. 7. Hageja jääb vastuses varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja teatas Riigikohtule 25. märtsil 2020 (pärast vastuse esitamist), et tema esindusõigus on lõppenud. 3

§ 168lg-te 4 ja 5 kohaldamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 701

lg 3 alusel koostoimes §-ga 695, § 691 p-ga 4 ning § 692 lg 1 p-ga 2 tühistada osas, milles kohtud jätsid menetluskulud lepingu täitmise nõuet puudutavalt vastavalt kas hageja (maakohus) või kostja (ringkonnakohus) kanda. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluse kulud kostja kanda. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Menetluskulude jaotus lepingu täitmise nõude osas määratakse tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega ei olnud maakohtu määrust vaidlustatud muus kui menetluskulude jaotust puudutavas osas. Seega jõustus maakohtu määrus ülejäänud osas

§ 456lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes.

1. Kassatsiooniastmes peab kolleegium eelkõige vajalikuks lahendada küsimuse sellest, millises korras tuleb kohtutel otsustada menetluskulude jaotus juhul, kui hageja loobub ühest kohtusse esitatud nõudest, mis on õiguslikult tihedalt seotud teise, kohtumenetlusse jääva nõudega.
2. Hageja esitas
3. novembril 2018 kostja vastu ühes hagiavalduses lepingu täitmise nõude ja sama lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kolleegiumi hinnangul on need nõuded mh menetluskulude jaotust silmas pidades tihedalt seotud, käsitatavad menetluskulude jaotuse tähenduses ühe nõudena. Kui hageja loobub lepingu täitmise nõudest, tuleb menetlusse jäänud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel võlaõigusseaduse § 115 lg-st 1 lähtuvalt vähemalt üldjuhul (vt lisaks praeguse määruse p 12.4) tuvastada, kas kostja rikkus lepingut või mitte. 11.1.

§ 168

lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, mh kui menetlus lõpetatakse määrusega ja lg-test 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. 11.2. Riigikohtu varasemat praktikat

§ 168lg-te 4 ja 5 kohta (vt nt Riigikohtu 9.

märtsi

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13;
2. mai
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13, p 13;
4. aprilli
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14) üldistades leiab kolleegium, et kui hageja pöördus enne haginõudest loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult (kostja on hageja nõude rahuldanud), siis kannab kostja loobutud nõude senise menetlemisega seotud kulud. 11.
6. Seega, kui maakohus tuvastab menetlusse jäänud lepingulise kahju hüvitamise nõuet lahendades, et kostja rikkus pooltevahelist lepingut, tuleks jätta lepingu täitmise nõudega seotud menetluskulud kostja kanda, sest hageja pöördus sel juhul oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult. Seejuures ei ole oluline, mitu päeva kostja lepingurikkumine kestis ja et hageja nõude faktiline rahuldamine toimus pärast hagi tagamist.
7. Kolleegiumi arvates on kohtud rikkunud enne tsiviilasja tervikuna lahendamist menetluskulusid jaotades

§ 173lg 1 esimest lauset koostoimes §-ga 2.

See rikkumine on lahendite tühistamise alus.

§ 173lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse 4

§ 2

järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Selliselt väljendab

§ 2

asjade lahendamisel kehtivat menetlusökonoomia põhimõtet (vt menetlusökonoomia põhimõtte rikkumise tõttu ringkonnakohtu lahendi tühistamise kohta viimati nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-122860/45, p 15). 12.
3. Riigikohus on leidnud, et hagist osaliselt loobumise korral on kulujaotus otstarbekas määrata asja lõpplahendis, kulusid ei pea loobumise vastuvõtmisel jaotama enne põhimenetluse lõppemist (vt Riigikohtu
4. septembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 66). Ka ühe hagi läbi vaatamata jätmise korral on mõistlik määrata läbi vaatamata jäetud hagiga seotud kulud ülejäänud hagide lõplikul lahendamisel (Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 19). Lisaks on Riigikohus leidnud olevat võimaliku seadust tõlgendada nii, et kui mõni esitatud nõue jääb läbi vaatamata (kuid teised nõuded menetlusse), siis tekitaks menetluskulude osaline jaotamine segadust ega teeniks menetlusökonoomiat; menetluskulud jaotab maakohus asja tervikuna lahendamisel (Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 49). 12.
10. Kolleegium on juba eespool määruse p-s 11 märkinud, et hageja esitatud nõuded olid õiguslikult tihedalt seotud. Seetõttu tõlgendab kolleegium

§ 173

lg 1 esimest lauset ja § 2 koostoimes selliselt, et praegusel juhul mitte ainult pole otstarbekas, vaid menetluskulud tuleb jaotada alles asja tervikuna lahendamisel. Lisaks menetlusökonoomiale tagab see ka kulude õiglasema jaotuse lähtuvalt sellest, kas kohtud tuvastavad lepingu rikkumise või mitte. 12.

1. Kolleegium viitab ka sellele, et kohtulahendite infosüsteemi andmete kohaselt on maakohus teinud
2. veebruaril 2020 määruse selle kohta, et rahuldab kostja taotluse teha vaheotsus hageja nõude põhjendatuse kohta. Vaheotsust ei ole veel tehtud, kuid nimetatud kohtumääruse põhjendavast osast on nähtav, et vaheotsus tehakse ka selle kohta, kas kostja on lepingut rikkunud (vt kahju hüvitamise nõude korral kahju hüvitamise eelduseks olevate kõikide asjaolude väljaselgitamise kohustuse kohta vaheotsuse tegemisel nt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11, p 16). 12.
5. Kolleegium selgitab, et kui kohtud peaksid sarnaste tihedalt seotud nõuete korral enne lepingu rikkumise tuvastamist jõudma järeldusele, et hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata muul põhjusel (nt ei ole hagejal kahju tekkinud), siis tuleb kohtul menetluskulude tervikuna õiglaseks jaotamiseks ikkagi otsustada lepingu rikkumise üle. See kehtib ka praegusel juhul, kui tehtav vaheotsus nt tühistatakse ja kahju hüvitamise eeldusi analüüsitakse n-ö tavalises kohtulahendis.
6. Apellatsioonimenetluse ja kassatsioonimenetluse kulud, mis seostuvad praeguse menetluskulude jaotamise vaidlusega, jaotab maakohus asja tervikuna lahendamisel.
7. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu 5