TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-1327 Otsuse kuupäev 30. oktoober 2019 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Toomas Pajumägi kaebus Tartu Vangla 6. m

§ 20

lg 1 valesti, individuaalse täitmiskava põhine avavanglasse paigutamise alus ei hõlma 18 kuu reeglit. Kaebajale on teada juhtumid, kus avavanglasse on paigutatud isikuid, kes on kinnises vanglas kandnud karistust üksnes 9 kuud. 2 3-19-1327 7. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja hinnangul on keeldumise näol tegemist menetlustoiminguga, mitte haldusaktiga ning selle tühistamine ei ole võimalik. Seetõttu ei ole tühistamisnõue lubatav. Arvestades, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus enda ümberpaigutamist nõuda, siis ei muuda ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise otsus tema olukorda. Karistuse kandmine jätkub senises kohas.

§ 20lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium ei olnud otsuse tegemise ajaks täidetud.

Nimetatud kriteerium ei ole ka lähiajal täidetav. Seni, kuni avavanglasse paigutamise formaalsed eeldused on täitmata, ei saa vangla ümberpaigutamise menetlust alustada. KOHTU SEISUKOHT

1. Vaidluse all on kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmise õiguspärasus. Kaebaja hinnangul on kõik tingimused tema ümberpaigutamiseks täidetud ja menetlus tulnuks alustada.
2. Vangla hinnangul on isiku avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine menetlustoiming, mitte haldusakt ning seetõttu on tühistamisnõue lubamatu. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kinnipeetava paigutamine kinnisest vanglast avavanglasse mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile. Avavangla kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina haldusmenetluse seaduse § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja 3-3-1-10-11). Menetluse alustamisest keeldumist, millega sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest tuleb käsitleda samuti haldusaktina. Sarnaselt käsitletakse kohtupraktikas ka näiteks detailplaneeringu algatamisest keeldumist haldusaktina (vt RKHK
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07). Seetõttu on kaebaja põhjendatult esitanud tühistamis- ja kohustamisnõude. 10.

§ 20

ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida enda kinnipidamiskohta ja taotleda ümberpaigutamist kinnise vangla avavanglaosakonda. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt ka RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele. 11.

§ 20

lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.

§ 20lg-st 1 ja justiitsministri 25.

märtsi 2018. a määruse nr 9 (edaspidi Täitmisplaan) § 17 lg 1 p-st 3 tulenevalt on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk kinnipeetav peab olema usaldusväärne. Isiku usaldusväärsuse hindamine on oluline aga alles siis, kui teised eeldused ümberpaigutamiseks on täidetud. 3 3-19-1327 12.

§ 20

lg 1 kohaselt on üheks kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks, et kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud.

§ 20

lg 3 alusel kehtestatud Täitmisplaan § 17 lg 1 täpsustab erinevatel alustel avavanglasse paigutamise korda. Ka üksnes täitmiskava alusel avavanglasse ümberpaigutamise korral tuleb lähtuda aga

§ 20lg-s 1 sätestatud tähtaegadest.

Riigikohtu hinnangul ei võimalda

§ 20

lg 1 teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi ehk

§ 20lg-s 1 sätestatud ajalist kriteeriumi (vt RKHK 10.

aprilli

1. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 19 ja 20).
2. Kaebajat karistati 5 aasta, 8 kuu ja 21 päeva pikkuse vanglakaristusega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja karistusaja algus ja lõpp on vastavalt
3. mai 2018 ning
4. jaanuar
5. Taotluse esitamise hetkel ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ületas kaebaja ärakandmata vangistus seega 18 kuud ning ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat. Seega ei olnud

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium täidetud ning kaebajat ei oleks saanud ka teiste kriteeriumite sisulise täitmise korral avavanglasse ümber paigutada. Seega on vangla õigesti keeldunud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist.

1. Kohtu hinnangul oleks ka eelnimetatud ajalise kriteeriumi täitmise korral kaheldav isiku avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamine, sest vanglal tõi otsuses ja vaideotsuses esile asjakohased põhjused, mis võimaldavad kahelda isiku piisavas usaldusväärsuses otsuse tegemise hetkel. Kohus asus
2. augusti
3. a määruses samas asjas seisukohale, et kaebaja varasem käitumine, sh käitumine karistuse kandmise ajal kinnises vanglas, ei kinnita hetkel, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd väike, et on tekkinud piisav usaldus kinnipeetava suhtes. Kohus jääb selle seisukoha juurde. Kaebajat on kohtute infosüsteemi andmete kohaselt korduvalt kriminaalkorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kusjuures isik ei omanud ka vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust (vt nt kriminaalasi nr 1-18-3894). Nimetatud kuriteod viitavad kaebaja süstemaatilisele tegevusele, millest nähtub omakorda isiku suhtumine õiguskorda ning vähene vastutusvõime. Vangla vaideotsuse kohaselt on kaebajal olnud vangistuse kestel konflikte ka teiste kinnipeetavatega ning novembris 2018 kohaldati kaebajale seetõttu täiendavaid julgeolekuabinõusid. Nimetatud asjaolu viitab, et kaebajal on raskusi distsipliini järgimisega ka kinnises vanglas. Kaebaja varasem käitumismuster nii väljaspool vanglat kui vanglas näitab tema negatiivset suhtumist õiguskorda. Asjaolu, et kaebaja hinnangul soodustaks ümberpaigutamine tema suhtlemisvõimalusi lähedastega ning võimaldaks paremini töötada, ei ole ümberpaigutamise vajaduse ja sisuliste eelduste täitmiseks antud juhul piisav. Tuleb arvestada, et üldreeglina on vangistuse kandmise kohaks siiski kinnine vangla, avavanglas viibimise eelduseks on piisava usalduse tekkimine isiku suhtes. Arvestades kaebaja senist käitumist vanglas ning asjaolu, et taotluse esitamise ajaks oli kaebaja ärakandmisele kuuluvast karistusest kandnud ära suhteliselt lühikese osa, siis on põhjust kahelda isiku usaldusväärsuses ning ka sellisel juhul on avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine õiguspärane.
4. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4