← Eesti

1-19-8955/21

Obsah (16)§ 185§ 180§ 182§ 339§ 289§ 14§ 63§ 61§ 338§ 211§ 62§ 70§ 225§ 290§ 175§ 337

1-19-8955 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-8955 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pave

§ 185

lg 2 alusel Meelis Maiorov’ilt kannatanu YY kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu summas 907,20 € (üheksasada seitse eurot ja kakskümmend senti). Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Meelis Maiorov on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 27.03.
  2. a kella 18.00 paiku XXX hoovil lõi üks kord rusikaga YY (Y) parema silma piirkonda, mille tagajärjel tundis YY füüsilist valu ja sai tervisekahjutuse – silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse, silmalau ja silmaümbruse haava koos põrutusega. Seega pani Meelis Maiorov toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  3. Harju Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsusega tunnistati Meelis Maiorov süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Juhindudes KarS § 73 lg 1, 3 jäeti Meelis Maiorovile mõistetud ärakandmata karistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§-de 173 lg 1 – 4; § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti Meelis Maiorovilt välja riigituludesse menetluskuluna sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot;

§ 180

lg 3 alusel määrati, et välja mõistetud sundraha tuleb Meelis Maiorovil tasuda ositi igakuiste maksetena summas 73 (seitsekümmend kolm) eurot 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Rahuldati YY (isikukood: XXXXXXXXXXX) poolt Meelis Maiorovi vastu esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 513,70 (viissada kolmteist eurot ja seitsekümmend senti) eurot ning mõisteti välja Meelis Maiorovilt YY kasuks tsiviilhagi katteks 513,70 eurot. Juhindudes VÕS § 94 lg 1, 2 ja § 113 lg 1 mõisteti Meelis Maiorovilt YY kasuks välja viivis põhinõudelt alates tsiviilhagi esitamisest (s.o alates 14.05.2019. a) kuni kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui välja mõistetud tsiviilhagi suurus. VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär 513,70 eurolt (ajavahemik 14.05.2019. a kuni 06.03.2020. a) on 33,53 eurot. Rahuldati YY Meelis Maiorovi vastu esitatud taotlus mittevaralise kahju välja mõistmise nõudes ning mõisteti mittevaralise kahjuna Meelis Maiorovilt YY kasuks välja 300 (kolmsada) eurot. Juhindudes

§ 182

lg 2 mõisteti Meelis Maiorovilt YY kasuks välja kannatanu esindajale tasutud kulud ning sõidukulud kogusummas 1094,11 (üks tuhat üheksakümmend neli eurot ja üksteist senti) eurot. ESITATUD APELLATSIOON 3. Süüdistatava volitatud kaitsjad Peeter Malve ja Meeli Alviste vaidlevad otsusele vastu ning leiavad, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja ausa ning õiglase kohtupidamise põhimõtet, lugedes tuvastatuks asjaolud, mida ei olnud võimalik tuvastada (

§ 339lg 1 p 12).

Maakohus ei lähtunud vaidluse all oleva sündmuse kohta faktiliselt teadaolevatest asjaoludest, vaid prokuratuuri kujundatud ja kogutud tõenditest, mis on vastuolulised. Maakohus jättis arvestamata olulised toimingud, mida uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses oleksid pidanud teostama vastavalt

-s sätestatule. 3.1. Kaitsjad ei nõustu otsuses märgituga, et süüdistatava etteheidetava kuriteo toimepanemine on leidnud kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega tõendamist ning, et süüdistatava tegu on tõendatud eeskätt kannatanu YY kohtus 10.02.2020 antud ütlustega. Kaitsjad ei nõustu kohtu hinnanguga, et YY kohtus antud ütlustes ei ole vastuolusid või ebaselgusi ja need on usaldusväärsed. Seda juba põhjusel, et prokurör märkis 13.03.2020 kohtuistungil osaledes repliigi korras, et nii kannatanu kui ka tunnistaja CC eeluurimise all antud ütlused ei kattu kohtuistungil antud ütlusega, mis on arusaadav, sest sündmusest on möödas juba peaaegu üks aasta. Apellandid juhivad tähelepanu asjaolule, et eelmärgitud prokuröri repliigi korras antud seisukoht 2

(15)tunnistaja CC ja kannatanu YY kohtueelses menetluses antud ütluste kohta kohtuistungi protokollis ei kajastu, kuid peab kajastuma kohtusaalis tehtud audiosalvestusel. 3.
  1. Kohtuistungil avaldati alaealise tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, millised on fikseeritud stenogrammina ning vaadati videosalvestust tunnistaja ülekuulamisest. Apellandid nimetatud ütlustele antud hinnanguga ei nõustu, kuna alaealise tunnistaja QQ kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei ole usaldusväärsed, need tuleks jätta tõendite kogumist kõrvale, ning seda seetõttu, et menetleja on esitanud tunnistajale suunavaid küsimusi. Samuti tuleb kohtul arvesse võtta, et pooled pole saanud tunnistajat ristküsitleda. Kaitsjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et alaealine tunnistaja QQ on ilma igasuguste suunavate küsimusteta andnud üksikasjalikke ning detailseid selgitusi selle kohta, kuidas ta uksepraost nägi, et Meelis oli selleks isikuks, kes ta isa 27.03 lõi nii, et viimasel oli silm täitsa verine. Kaitsjad on jätkuvalt seisukohal, et maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et alaealisele tunnistajale esitas uurija suunavaid küsimusi. Kaitsjad on seisukohal, et järgnev esitatud küsimus uurija poolt on suunav: Mhmh, kas sa mäletad näiteks olukorda, kus kui Meelis tuli ja koputas ja isa läks sul ukse peale, kas isa ka midagi tegi ennem kui Meelis teda lõi? (tl lk 90 ülevalt 5-s rida) Kaitsjad on seisukohal, et alaealisele QQ-le on kodus sõnad ette loetud YY ja CC poolt. Eelkõige põhjusel, et sündmus toimus 27.03.2019 ja lapse ülekuulamine toimus alles 5 kuu pärast 28.08.
  2. Asjaolu, et 8 aastane laps kõiki asjaolusid pärast 5 kuu möödumist mäletab sealjuures ka sündmuse kuupäeva, on ebausaldusväärne. Kaitsja on arvamusel, et alaealise tunnistaja QQ ütlused selle kohta, kuidas ta toimuvat uksepraost nägi, on vastuolus kannatanu YY ütlustega, et uksel on klaas maani, mistõttu on sealt hästi näha kui Meelis õuele tuli. Seega on arusaamatu, millisest uksepraost laps nägi, sest majal on ainult üks uks, mille kaudu saab toast välja. Kaitsja viitab siin jällegi uurimisasutuse ja prokuratuuri menetlusnormide rikkumisele s.t tuvastamata on toimunud sündmuse faktilised asjaolud: maja asukoht, uksed, aknad jne. Toimikus ei ole isegi majast fotot ega ka ukse ja trepi asukohast ja selle suurusest (mitu astet trepil on, mis on antud asjas väga oluline). 3.
  3. Kaitsjad leiavad, et alaealise QQ ütlused on vastuolus kannatanu YY kui ka CC antud ütlustega. Kannatanu enda ütluste kohaselt tõukas Meelis teda korduvalt üle terve kinnistu. Alaealise QQ ütluste kohaselt tõmbas Meelis kannatanut ja lõi rusikaga, siis kannatanu kükitas ja hoidis silma kinni. Tõukamisest üle terve kinnistu ei öelnud alaealine sõnagi. Samuti on alaealise QQ ütlused vastuolus tunnistaja CC kohtuistungil antud vastustega kaitsjate poolt esitatud küsimustele. On vastuoluline, et kui laps seisis YY-st ca 2 meetrit eemal ja YY avas ukse ja koheselt sulges enda järgi ukse, ei saanud laps QQ kuidagi koheselt näha, mis toimus välisukse taga ehk siis kumb, kas kannatanu tõukas esimesena Meelist või oli see vastupidi. 3.
  4. Samuti on vastuolu kannatanu YY ja CC ütlustes. Kannatanu märkis, et nad pidid just lapsega õue minema batuuti üles panema. Kuid CC vastas kaitsja küsimusele, et lapsel olid toariided seljas ja kus laps asus sel hetkel, ta ei osanud öelda (kd I tl 20). Seega lähtudes eeltoodust kannatanu YY, CC ja alaealise QQ antud ütlustes, on kaitsjad seisukohal, et kõigi kolme ütlused on omavahel diametraalses vastuolus ja ebausaldusväärsed ning neid ei saa tõendina arvestada. 3.
  5. Kaitsjad on seisukohal, et antud kriminaalasjas ei ole eeluurimise ajal kogutud olulisi tõendeid, samuti on sündmuskohal paikvaatlus teostamata, mistõttu on faktilised asjaolud välja selgitamata. Välja on selgitamata alljärgnevalt nimetatud faktid:
  6. Mis suunas avanes uks, kas uks oli vasakukäe või paremakäe uks? 3
(15)
  1. Kui suur/lai oli välisukse esine, ja mitu trepiastet, kui suur oli ukse keskel asuv klaas, vaatega välja?
  2. Kuidas sai süüdistatav kannatanut vasaku silma piirkonda lüüa, kui süüdistatav on terve oma elu olnud paremakäeline? Kaitsjad on maakohtus eeluurimisele ette heitnud, et vaadeldud ei ole sündmuskohta, mis pidi käivad uksed, kui palju maad oli uksest aiani. 3.
  3. Kohus märgib otsuses: ,,Kaitsjate ja kohtu poolt kannatanule näidatud pildil olevates kinnastes (kd I tl 32-33) YY ei olnud kindel, et tegemist on samade kinnastega, millised Meelis Maiorovil sel päeval käes olid (kd I tl 20). Kannatanu YY märkis, et tema hinnangul olid Meelis Maiorovil seljas mootorrattariided ning käes olid mootorratturi kindad, millistel on peal nukikaitsmed (kd I tl 20). Süüdistatav Meelis Maiorov on kohtuliku uurimise käigus kohtule uurimiseks esitanud fotod töökinnastest (kd I tl lk 33-34), mida süüdistatav enda sõnul sel päeval kandis. Maakohus ei pidanud seda tõendit usaldusväärseks ning jättis selle tõendite kogumisest välja kuna ei ole tõendatud, et just need kindad oleksid Meelis Maiorovile kuuluvad. Neid kindaid ei ole M. Maiorovilt kohtueelsel uurimisel ära võetud, neid asitõendina uuritud ning nõuetekohaselt tõendina vormistatud. Kannatanu ei ole temale kohtus näidatud fotodel jäädvustatud kinnastes ära tundnud, et märgitud kinnaste näol on tegemist samade kinnastega, millised olid süüdistataval teo toimepanemise ajal käes“. Kaitsjad leiavad, et kui 27.03.2019 pärast kutse saamist, sündmuskohale saabunud patrullteenistuses olnud menetleja kohustus oli teostada korrektselt paikvaatlus, vormistada paikvaatlusprotokoll ja samas fotografeerida sündmuskoht ja samuti ka M. Maiorovi ja tema riietust, milles M. Maiorov sel hetkel oli, ei oleks selles osas kohtul kahtlust. Seega võib tõdeda, et nii uurimisorgan kui ka prokuratuur rikkusid kohtueelses menetluses menetlusnorme, mis oli tagajärjeks asjaolule, et kohus võttis arvesse kannatanu YY ja tunnistaja CC ütlused, milles viimased ei olnud kindlad, kas kohtuistungil näidatud fotodel olid samad kindad, mis olid M. Maiorovil sel päeval käes – kohus ei usaldanud kaitsja poolt esitatud fotol olevate kinnaste kuulumist M. Maiorovile. Uurimisorgani tegemata toimingute pärast on M. Maiorov n.ö kaotaja rollis, sest tema oli üksinda, ta ei kaasanud ühtegi tunnistajat, kuigi ta oleks võinud samuti tunnistajaid kaasata, sest tema lapsed ja elukaaslane olid kodus, pojad nägid seda sündmust osaliselt oma toa aknast. Kuid M. Maiorov ei pidanud vajalikuks oma alaealisi lapsi menetlusse tunnistajatena kaasata, vaid lootis, et kannatanu räägib tõtt toimunud asjaolude kohta ning uurimisasutus ja prokuratuur ei algata asjas kriminaalmenetlust. 3.
  4. Kaitsjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna süüdistatava ütlused on vastuolulised osas, mida ta vahetult enne sündmust tegi ning millised riided tal seljas olid, samuti ei ole kindlaid tõendeid selles, et kohtule esitatud fotol olevad töökindad olid need, mis Meelis Maiorovil kannatanut lüües käes olid või ka need fotodel olevad kindad üldse kuuluvad Meelis Maiorovile, siis jättis maakohus selle foto tõendikogumist välja. Kaitsjad süüdistatava seletustes vastuolu ei näe. Tänapäeval on igast ehituspoest ja bensiinijaamast võimalik osta võrgus küttepuid. Kohtuistungil ei küsinud osapooltest keegi Meelis Maiorovilt täiendavaid küsimusi, mis tekkisid riietuse osas või puude viskamises kuuri. 3.
  6. märtsi 2020 kohtuistungil taotles prokurör

§ 289

alusel süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimist, kuna süüdistatava eeluurimise all antud ütlustes ja kohtuistungil antud ütlustes esineb vastuolu nendes asjaoludes, mis oli seotud kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisega. Kaitsjad leiavad, et süüdistatava M. Maiorovi antud ütlustes ei ole diametraalseid vastuolusid, kuna süüdistatav tegutses kannatanu poolt tehtud eeldatava ründe vastu enesekaitsega, mis seisnes kannatanu tõrjumises, teisisõnu tõukamises. M. Maiorov selgitas eeluurimisel, et ta 4

(15)küsis YY-lt, miks ta kogu aeg kaebab, siis nägi kuidas YY võttis käega hoogu, et süüdistatavat lüüa ja automaatselt tegi löögi vastu. Kohtuistungil selgitas süüdistatav vastuseks kaitsja suunavale küsimusele, et vastab tõele, et ta haaras kannatanu vasakust käest kinni, kuna viimane hakkas teda ründama. Süüdistatav selgitas, et kannatanu tuli sellise hooga, et kohe lööb teda ja siis tõmbas ta kannatanu endast mööda, tõukas teda ja kannatanu kukkus. Kaitsjad on seisukohal, et eeluurimisel andis ta selgitused vabas vormis, sõnadega mis koheselt pähe tulid. Süüdistatav ei osanud arvata, et tema antud ütlusi võidakse tema vastu antud ütlustes kasutada. Kaitsjad on seisukohal, et süüdistatava M. Maiorovi eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused ei ole diametraalses vastuolus. 3.
  1. Kaitsjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et Meelis Maiorovi käitumises subjektiivse koosseisu tuvastamisel on leidnud tõendamist, et süüdistatav põhjustas kannatanule tervisekahjustuse kavatsetusega, sest ta tuli sündmuskohale sooviga YY-lt aru pärida, miks ta kaebab. Koheselt, kui YY ukse avas, tõmbas teda käest ning lõi teda rusikaga vastu silma, seda tehes sai Meelis Maiorov aru, et põhjustab sellega YY-le vigastuse. Kuigi süüdistatav ei pruukinud täpselt hinnata löömisel tekkida võivate vigastuste raskust ja iseloomu, on siiski üldiselt arusaadav, et rusikaga inimese silma vastu löömisel võib talle põhjustada verevalumeid ja muid vigastusi ning sellega pidi löögi tegemisel arvestama ka süüdistatav. Kaitsjad ei nõustu otsuses märgituga, et Meelis Maiorovi suhtes on subjektiivne koosseis täidetud, eelkõige põhjusel, et kahe tunnistaja CC ja alaealise QQ, samuti kannatanu YY ütlused ei kattu ning kõigi kolme antud ütlused on vastuolus, seega ei saanud kohus nendele ütlustele tugineda. Kaitsjad ei vaidlusta M. Maiorovi minemist
  2. märtsil YY juurde ja tema koputamist uksele, kuna soov oli saada selgitust, miks naaber oli jälle vallavalitsusele kaebuse esitanud ning M. Maiorovi soov oli lõpuks küsida, sest YY oli selleks ajahetkeks juba korduvalt vallavalitsusele nii telefoni teel kui ka e-maili teel kaebusi esitanud. Nii nagu süüdistatav M. Maiorov oma ütlustes on selgitanud, et ta ei läinud sinna löömise eesmärgil, ta tahtis lõpuks selgust, mis viis YY nii kaugele, et ta selliselt tagaselja kaebusi esitas. 3.
  4. märtsil toimunud kohtuistungil esitasid kaitsjad kohtule taotluse täiendavate tõendite esitamiseks, mis tõendaksid asjaolu, et YY andis valeütlusi, selle kohta, et ta on vaid paaril korral valda pöördunud ning kellegi teise naabri kohta kaebust ei ole KOV-i esitanud. Esitatud dokumendist nähtub, et YY on pöördunud KOV-i poole ka 2018 sügisel kaebusega, et XXX on miski imelik kõrge plekkaed. Kannatanu väitis kohtuistungil kategooriliselt, et ta ei ole seda teinud. Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et antud dokumenti ei olnud kaitseaktis nimetatud. Kaitsjad on seisukohal, et kohtul lasub uurimisprintsiip seoses uurimisfunktsiooniga, st asjaolude väljaselgitamiseks, mistõttu oli kohtul võimalus kaitsja taotlus rahuldada, kuna tegemist oli olulise tõendiga antud asjas, kuna e-kirjavahetuse alusel leidis kinnitust, et YY andis kohtuistungil valesid ütlusi. 3.
  5. Tuginedes eeltoodule, on kaitsjad seisukohal, et kohus on otsuses jätnud käsitlemata uurimisorganite ja prokuratuuri olulised menetlusnormide rikkumised ning kohus ei ole otsuse tegemisel sellele tuginenud ega ka arvestanud. Kaitsjad on seisukohal, et uurimisorgan ning prokuratuur on käesoleva kriminaalmenetluse läbiviimisel rikkunud menetlusnorme, mis seisneb eelkõige selles, et faktilised, tõesed asjaolud on välja selgitamata, sealjuures ei ole toimunud sündmuskoha vaatlust ning vormistamata on sündmuskoha vaatlusprotokoll, kõigi lisadega sh ka tegemata fotod ja arvestuslikud mõõdistused sündmuskohal. Prokuröri poolt kohtuvaidluste käigus tehtud etteheide kaitsjatele, et kaitse ei ole menetluse käigus vastavaid taotlusi uurijale esitanud, on asjakohatu kuivõrd kaitsjad ei vii läbi kohtueelset menetlust. 5
(15)3.
  1. Süüdistatav M. Maiorov tunnistas nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses antud ütlustes, et ta läks YY juurde selleks, et saada selgust, kuna YY on tegevusega süüdistatava peret juba kaua aega kiusanud. Arusaadavalt katkeks igaühe kannatus sellises olukorras ükskord. Samas ei uskunud süüdistatav M. Maiorov kuidagi alguses sellist tegu YY poolt, kuna ta pidas kannatanut ikkagi sõbraks ja sellepärast abistas kannatanut YY ka uue maja ehitamisel (andis vett, elektrit jm tööriistu). Kaitsjad on seisukohal, et süüdistatav tegutses sündmuse hetkel hädakaitsega, kuna tõrjus YY ähvardavat liigutust, mida süüdistatav võis tõlgendada ilmselt ründekavatsusena. KarS § 28 lg 1 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Kaitsjad on seisukohal, et süüdistatava M. Maiorovi teos ei olnud otsest tahtlust ega ettekavatsetust YY rünnata ning talle kehalisi vigastusi tekitada. M. Maiorov kaitses ennast ning nähes YY käitumist, olid tema liigutused automaatsed ning M. Maiorov ei löönud YY, vaid tõukas teda endast eemale. Antud ütlusi on M. Maiorov oma varasemates kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes märkinud. 13.
  2. Kaitsjad paluvad ringkonnakohtul arvestada otsuse tegemisel süüdistatava Meelis Maiorovi eelnevat elukäiku ja iseloomu, töö ja perekonna olemasolu ning ellu suhtumist. Süüdistatav on 36aastane, varasemalt kriminaalkorras karistamata. XXX on ta elanud 23 aastat. Pärast põhikooli lõpetamist suundus õppima Tallinna Ehituskooli ning lõpetas selle edukalt. Pärast ehituskooli lõpetamist, asus tööle ehitajana.
  3. a registreeris oma ettevõtte: W OÜ ning asus tööle ettevõtjana ehitusvaldkonnas. Olles 10 aastat ehitajana töötanud tuli soov ametit muuta ning alates
  4. a tegutseb süüdistatav ettevõtjana ettevõttes X OÜ. Süüdistatav on tubli ja hoolitsev pereisa, on vabaabielus AA-ga, peres kasvab kolm last, kaks kooliealist 12 ja 10 aastast poega ja eelkooliealine 5 aastane tütar. Ka oma perele ehitas süüdistatav maja 14 aastat tagasi, milles perekond on kogu aeg elanud, aadressil XXX. Kaitsja palub kohtul süüdistatava Meelis Maiorovi KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas õigeks mõista KarS § 28 alusel, kuna süüdistatav tegutses sel hetkel hädakaitseseisundis, kannatanu reageerimine/rünnak oli süüdistatavale ootamatu ning enesekaitseks kannatanu rünnaku eest tõukas süüdistatav kannatanut, kes sai oma vigastused tõenäoliselt kukkudes. 13.
  5. Kaitsjad paluvad võtta toimiku materjalide juurde tõendina KOV järelevalve spetsialisti kirjavahetus; tühistada Harju Maakohtu 29.11.
  6. a otsus kriminaalasjas nr 1-19-8955 täies ulatuses, sh tsviilhagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi rahuldamata ja Meelis Maiorov KarS § 28 alusel õigeks mõista. Alternatiivselt paluvad kaitsjad otsus tühistada menetlusnormide rikkumise tõttu ja tagastada kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kannatanu esindaja vastus apellatsioonile
  7. Kannatanu esindaja vaidleb süüdistatava kaitsjate apellatsioonile vastu, nõustub täielikult Harju Maakohtu otsuse põhjendustega ning leiab, et maakohtu otsus on õiguspärane ja õiglane. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ühtegi põhjust, mis annaks aluse Harju Maakohtu otsuse muutmiseks. Apellant leiab, et „maakohus ei lähtunud vaidluse all oleva sündmuste kohta faktiliselt teadaolevatest asjaoludest, vaid prokuratuuri kujundatud ja kogutud tõenditest, mis ei ole tõendatud ning on vastuolulised“. Sellised ebamäärased etteheited ei vasta tõele. Kohtuotsuses on viidatud ammendavalt tõenditele, mille alusel faktilised asjaolud tuvastati. Samuti on kohus hinnanud õigesti tõendite usaldusväärsust. 6
(15)4.
  1. Kannatanu esindaja sedastab, et kannatanut löödi silmapiirkonda, mida tõendavad nii kohtutoimikus olevad fotod kui epikriis, milles on vigastuse välispõhjuseks nimetatud „rünne kehalise vägivallaga“. Sündmuste käiku on kirjeldanud nii kannatanu kui ka teised tunnistajad. Apellandi versioon, mille järgi sai kannatanu vigastuse kukkumise käigus, on eluliselt ebausutav ja vastuolus tõenditega. Süüdistatav ise on kohtueelses menetluses selgitanud: „/…/ nägin, et YY võttis käega hoogu, et mind lüüa, ja automaatselt tegin löögi vastu“ ning „/…/ minu löök oli automaatne“. Seega on kohus õigesti järeldanud, et ebausaldusväärsed on süüdistatava ütlused selles, et tema pidi ennast kannatanu eest kaitsma ning seetõttu tõukas ta kannatanut, mille tagajärjel viimane koperdas, kukkus näoli vastu maad ja sai silmavigastuse. 4.
  2. Kohtul ei ole uurimisprintsiipi seoses uurimisfunktsiooniga, nagu arvab apellant.

§ 14

lg 1 kohaselt kehtib Eestis kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, s.t süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid. Võistlevuse printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Kaitsjad ega süüdistatav ei ole teinud pingutusi, et esitada tõendeid eluliselt ebausutava kaitseversiooni toetamiseks. Kohtueelses menetluses oli süüdistatava versioon toimunust üldse teistsugune kui kohtumenetluses. 4.

  1. Kannatanu esindaja leiab, et tunnistajate ütlustes ei ole vastuolusid. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millised on väidetavad vastuolud tunnistajate ütlustes. Apellant viitab apellatsioonis prokuröri repliigile, mida aga kohtuistungi protokollist ei nähtu. Paljasõnaline on väide, nagu oleks alaealisele tunnistajale „kodus sõnad ette loetud YY ja CC poolt“. Alaealise tunnistajaga viidi läbi ülekuulamine professionaalse uurija poolt ja lapsele selgitati, et rääkida tuleb üksnes tõtt. Samuti küsis uurija üle, mida tähendab tõde ja palus tuua näite. Puuduvad igasugused tõendid, et last oleks mõjutatud või kallutatud andma ebatõeseid ütlusi. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, nagu oleks kannatanu enda järel ukse koheselt sulgenud. Vastupidi, kannatanu ütluste kohaselt kohe, kui ta ukse avas, tõmbas süüdistatav ta uksest välja ja lõi vastu silma. Löök toimus ukseläve peal. Meelis Maiorov tõmbas teda vasakust käest ja lõi rusikaga vastu paremat silma. Kannatanu ei jõudnud mingeid liigutusi ega lööke teha. Kohus tuvastas õigesti, et kannatanu on andnud järjepidevalt ühesuguseid ütlusi. Sündmuste sellist kulgu selgitas ka tunnistaja QQ. Mingisugust „diametraalset“ vastuolu tunnistajate ütlustes ei esine. Apellant on pidanud tunnistaja ütlusi vastuoluliseks ka põhjusel, et „hetkel kui kannatanu ukse avas, siis ukse avanemisel väljapoole astus süüdistatav trepiastmest alla ja kannatanu jäi temast ülespoole, mistõttu ei ole loogiline, et süüdistatav tegi löögi kannatanu vasaku silma suunas, kuna süüdistatav on paremakäeline“. Apellant eksib asjaolus, mida peab oma kaitseversiooni nurgakiviks. Kannatanu vasak silm on terve. Süüdistatav ründas kannatanu paremat silma ja parema silma piirkonnas on vigastus. Selle faktilise asjaolu üle vaidlus puudub. Seega on ainetu apellandi retooriline küsimus: „Kuidas sai süüdistatav kannatanul vasaku silma piirkonda lüüa, kui süüdistatav on terve oma elu olnud paremakäeline“. Samuti on asjakohatu apellandi järeldus, et „süüdistatav ei saanud kuidagi sel viisil kannatanu vasakut silma lüüa. Süüdistatava parema käe löök pidi sel juhul tabama välisust“. Igal juhul ei näita apellatsiooni
  2. leheküljel esitatud arvamused kuidagi tunnistajate ütluste vastuolu või ebausaldusväärsust. 4.
  3. Kannatanu esindaja leiab, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid süüdistatava süüdi mõistmiseks. Apellant heidab kohtule ja prokuratuurile ette menetlusnormide rikkumist, mis seisneb „eelkõige selles, et faktilised, tõesed asjaolud on välja selgitamata, sealjuures ei ole toimunud 7

(15)sündmuskoha vaatlust ning vormistamata on sündmuskoha vaatlusprotokoll, kõigi lisadega sh ka tegemata on fotod ja arvestuslikud mõõdistused sündmuskohal“. Kannatanu esindaja leiab, et see etteheide on asjakohatu. Milliseid menetlusnorme kohus konkreetselt rikkunud on, ei selgu. Selle asemel on apellant refereerinud 1995. a ja 1996. a õiguskirjandust seoses sündmuskoha vaatlusega. Uurimistoiminguid teostatakse vastavalt vajadusele. Vaatlus ei ole kohustuslik uurimistoiming.

§ 63

lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus.

§ 61

kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis ning ühelgi tõendil (sh ka uurimistoimingul) ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Seega pole vaatluse kui ühe võimaliku uurimistoimingu teostamata jätmine käsitletav menetlusnormide rikkumisena. Vaatluse teostamiseks puudus igasugune vajadus, sest see ei anna tõendamise seisukohalt midagi juurde. Apellant peab rikkumiseks ka seda, et politsei ei pildistanud süüdistatavat ja tema riietust. Kannatanu selgitab, et politsei saabus sündmuskohale ca 35 minutit pärast kuritegu. Süüdistatav oli selleks ajaks juba ammu lahkunud. Miks pidanuks politsei minema süüdistatava juurde ja teda pildistama? Süüdistatav sai oma riided selle aja jooksul vahetada, mistõttu hilisem foto ei omaks tõenduslikku väärtust. Küsimus, mis oli süüdistataval seljas, on asjasse puutumatu. Riietus võiks olla asjakohane, kui anonüümne isik vajab identifitseerimist. Praegusel juhul ei ole kahtlust selles, et just süüdistatav saabus 27.03.2019 kannatanu koduuksele. 4.5. Kannatanu esindaja on seisukohal, et kannatanu ei ole andnud valeütlusi. Apellatsioonkaebuses on korduvalt väidetud, nagu oleks kannatanu andnud kohtus valeütlusi. Kannatanu esindaja leiab, et küsimus, kui palju kordi on kannatanu naabrite peale vallavalitsusse „kaebusi“ esitanud, ei ole kriminaalmenetluse esemeks ja süüdistatava olukorda see ei mõjuta. Apellatsioonkaebuses on üritatud aga jätta kannatanust ebameeldiva inimese mulje ja tema ütluste usaldusväärsust seeläbi kahandada. Seepärast peab kannatanu vajalikuks need valeväited ümber lükata. Kanntanu esindaja selgitab, et kannatanu ei ole esitanud naabrite kohta korduvalt kaebusi, kohtuistungil antud ütlused on õiged. Nimelt selgitas kannatanu, et on Lääne-Harju valla poole pöördunud e-kirjaga kahel korral: seoses naabri suure koeraga ja seoses reoveemahuti puudumisega. Rohkem kaebusi (teiste naabrite või XXX kinnistu kohta) kannatanu pole teinud. Kannatanu esitab tõestuseks vastuse teabenõudele, milles Lääne-Harju vald kinnitab: • Lääne-Harju Vallavalitsuse dokumendiregistris ei ole registreeritud ühtegi YY kaebust seoses XXX kinnistuga; • üleüldse on perioodil 2018-2020 YY pöördunud Lääne-Harju Vallavalitsuse poole neljal korral. Kaks seoses tema enda kinnistule raieloa taotlusega ja kaks ülejäänud ongi pöördumised seoses koera ja reoveemahtiga, millest kannatanu kohtuistungil rääkis. Eeltoodust tulenevalt ei pea paika apellatsioonkaebuse versioon, nagu oleks kannatanu andnud valeütlusi. Kannatanu ei tea midagi XXX kinnistu heakorrast ega kõrgest plekk-aiast, see pole teda kunagi huvitanud. Kaks pöördumist, mille kannatanu on naabri kinnistu kohta esitanud, on sõnastatud viisakalt ja tagasihoidlikult. Ketikoera pideva lahtipääsemise osas on kannatanu mõistetavalt olnud mures oma pere turvalisuse pärast ja ta palus vallal lihtsalt naabriga rääkida (lisades veel, et ei soovi esitada ametlikku kaebust). Kaebaja pöördumisest ei kuma läbi pahatahtlikkus, sarikaebajale omane vigade otsimine ja paljusõnalisus ega muu pahatahtlikkus. Jääb ebaselgeks, miks on valla endine järelevalvespetsialist LL erakirjavahetuses kõrvalistele isikutele edastanud ebatäpset või kontrollimata teavet. Apellatsiooni lisas esitatud kirjavahetusest nähtub, et järelevalveametnik ei anna teavet ametiülesannete täitmise raames, kuivõrd ei suhtle ametnik isikuga avaliku ülesande täitmise raames ja annab ebakohaseid hinnanguid, mis ei viita ametniku erapooletusele (nt väljendi „miski huvitav naaber“ kasutamine). Ametniku eetikakoodeksit rikkuv erakirjavahetus ei ole usaldusväärne. 8

(15)Apellant leiab, et: „Arusaadavalt igaühe kannatus sellises olukorras ükskord katkeks“. Apellant õõnestab ise oma kaitseversiooni. Kui kannatanu oli tõesti nii ebameeldiv naaber, kelle suhtes süüdistatava „kannatus katkes“, siis on ju eluliselt usutavam, et vihastades kannatanu juurde tormates ründas just süüdistatav kannatanut, mitte vastupidi. 4.
  1. Kannatanu esindaja märgib, et kannatanu ei teadnud süüdistatava saabumise põhjust. Apellatsioonkaebuses väidetakse: „Samal päeval, kui see sündmus juhtus, eelnevalt käisid Maiorovi kinnistul KOV ametnikud kontrollimas. /…/ See teadmine oli kannatanul olemas, et tema kaebuse alusel kontrolliti Maiorovi elamist. Ta oli minu hinnangul enam kui kindel, et Maiorovi tulek oli seotud just selle kontrollkäiguga, mida KOV tegi“ (apellatsiooni lk 10). Apellant eksib. Kannatanu ei teadnud, mis põhjusel naaber tema koduuksele 27.03.2019 ilmus. Apellant ei ole selgitanud, kuidas pidanuks kannatanu teadma, et samal päeval teostasid Lääne-Harju valla järelevalveametnikud naabri juurde kontrollkäigu. Lääne-Harju vallavalitsuse teabenõude vastuses märgitakse: „Toonaste töömaterjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, et YY oleks teavitatud tema naaberkinnistul toimunud kontrollkäigust. Samas ei selgu ka, kas järelevalveametnikul oli kohustus naaberkinnistu omanikku kontrollkäigust teavitada.“ See on tõsi, seadusest ei tulenegi kohustust naaberkinnistu omanikku kontrollkäigust teavitada. Kannatanule mingisugust teavet ei esitatud. Alusetu on seega apellandi paljasõnaline seisukoht, nagu oleks kannatanu teadnud süüdistatava saabumise põhjustest. See omakorda vähendab kaitseversiooni usutavust, nagu oleks kannatanul olnud mingigi motiiv süüdistatavat rünnata. 4.
  2. Kannatanu esindaja leiab, et alaealisele tunnistajale ei esitatud suunavat küsimust. Apellandi arvates esitas uurija alaealisele tunnistajale QQ-le suunava küsimuse: „Mhmh, kas sa mäletad näiteks olukorda, kus kui Meelis tuli ja koputas ja isa läks sul ukse peale, kas isa ka midagi tegi ennem kui Meelis teda lõi?“ Apellandi hinnangul ei saa 8-aastane laps aru sõnade tähendusest, kas tegemist oli tõukamisega või löömisega. Kui uurija nimetab sõna „lõi“, siis arusaadavalt vastab laps sama sõnaga. Lapsele öeldi sõnad ette, millele ja kuidas ta vastama peab. Suunavat küsimust ei esitatud. Protokollist nähtub, et uurija andis tunnistajale võimaluse vabas vormis rääkida, mis juhtus: „Nii, oskad sa mulle rääkida siis sellest juhtumist“, mille peale tunnistaja selgitas: „No keegi koputas ukse peale ja mu issi läks vaatama, astus õue, ma ei läinud järgi, aga ma lihtsalt piilusin sealt uksepraost, siis nägin, et Meelis tõmbas issit ja siis ta lõi rusikaga silma /…/“. Seega kasutas tunnistaja esimesena vabas vormis sündmusest jutustades sõna „lõi“. Väär on apellandi väide, nagu oleks uurija lapsele sõnad suhu pannud. Uurija on üksnes korranud tunnistaja sõnu järgmist küsimust küsides. See on täiesti tavapärane ülekuulamise käik. Uurija on läbinud koolituse alaealiste ülekuulamise kohta ja tegutses professionaalselt. Segaseks jääb apellatsioonkaebuse kahtlus: „arusaamatu millisest uksepraost laps nägi, sest majal on ainult üks uks, mille kaudu saab toast välja.“ Tunnistaja ütlusest nähtub, et ta nägi sündmusi. Kannatanu aga kinnitas, et viivitamatult peale ukse avamist haaras süüdistatav kannatanu käest, tõmbas teda enda poole ja lõi koheselt rusikaga näkku. Seega oli uks avatud ja QQ sai sealtkaudu sündmuste kulgu näha. 4.
  3. Kannatanu leiab, et maakohus on arvestanud süüdistatava isikut. Apellatsioonkaebuses paluvad kaitsjad ringkonnakohtul arvestada otsuse tegemisel süüdistatava eelnevat elukäiku ja iseloomu, töö- ja perekonna ning ellusuhtumist. Kannatanu juhib tähelepanu, et need asjaolud ei saa olla õigeksmõistmise aluseks, vaid üksnes mõistetud karistuse kergendamise aluseks (

§ 338p 4).

Karistuse kergendamine pole võimalik, sest kohus on niigi mõistnud leebe karistuse, sh jätnud mõistetud karistuse täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Prokuratuuri vastus apellatsioonile 9

(15)
  1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks, milleks oli 14.04.2020, ei ole prokuratuur oma vastust apellatsioonile esitanud. 15.04.2020 ehk hilinenult esitatud vastuse jätab ringkonnakohus tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsioonis toodud väidetega ning kannatanu esindaja vastusega apellatsioonile, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  3. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks sedastada, et süüdistatava kaitsjatel on aegunud ja seega vale arusaam kehtiva võistleva kriminaalmenetluse üldpõhimõtetest. Sellest tingituna on paljud kaitsjate argumendid kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumistest asjakohatud. Kaitsjad on seisukohal, et kohtul lasub uurimisprintsiip seoses uurimisfunktsiooniga, st kohustus asjaolude väljaselgitamiseks. Kohtukolleegium kaitsjate sellise positsiooniga ei nõustu ning selgitab, et üldmenetluse korras kriminaalasja arutamise võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1; 3-1-1-91-07). Tõsi,

§ 211

lg-st 2 tulenevalt selgitavad kohtueelses menetluses uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Antud kriminaalasjas ei tuvastanud uurimisasutus ja prokuratuur M. Maiorovi tegevust õigustavaid asjaolusid, mis päädiski temale süüdistuse esitamisega. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et kaitsjad oleksid eeluurimisel taotlenud uurimisasutuselt ja/või prokuratuurilt täiendavate tõendite kogumist. Kohtumenetluses süüstavate tõendite esitamise kohustus lasub prokuratuuril, õigustavate tõendite kogumise ja esitamise kohustus aga kaitsjal. Nii eel- kui ka kohtulikul uurimisel saavad kaitsjad oma õigusi õigustavate tõendite kogumiseks realiseerida läbi vastavate ja õigeaegsete taotluste esitamise täiendavate tõendite kogumiseks uurimisorganile, prokuratuurile ja kohtule. Kaitsjad on apellatsioonis läbivalt märkinud, kuidas nad juhtisid maakohtu tähelepanu kohtuvaidluste ajal, et kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt tähtsust omavad tõendid on kogumata ning uurimata. Taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks, täiendavate tõendite esitamiseks (v.a kannatanu ja KOV kirjavahetuse osas, millel kohtukolleegium peatub allpool) kaitsjad aga maakohtule esitanud ei ole. Sellest tulenevalt on põhjendamatud kaitsjate etteheited eeluurimisele, prokuratuurile ja maakohtule, et kriminaalasjas on rikutud uurimisprintsiipi ning kogumata ja uurimata on süüdistatavat õigustavad tõendid, nagu sündmuskoha vaatlusprotokoll, süüdistatava isiku läbivaatuse protokoll, ütluste ja olustiku seostamise protokoll, koostmaata on fototabelid, vms. Ringkonnakohus märgib sedagi, et

§ 61lg 1, 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Kriminaalmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mis tähendab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ei ole kindlaksmääratud jõudu ka tõenditel, mis on kaitsjate poolt apellatsioonis nimetatud ning mis on kriminaalmenetluse raames kogumata ja uurimata on jäänud. Kohus uurib vaid neid tõendeid, millistel on tähtsust kriminaalasja õigeks lahendamiseks ning mis on kohtule õigeaegselt esitatud. 10

(15)
  1. Süüdistuses kirjeldatud ja M. Maiorovile etteheidetud tegevusele hinnangu andmiseks uuriski maakohus käesolevas kriminaalasjas tõenditena kogumis süüdistatava ütlusi, oma elukohas viibinud kannatanu RR, tunnistajate CC ja QQ ütlusi, asitõendina vaadeldud Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestusi seoses M. Maiorovi kallaletungiga RR-le (tlk 41-44), Ida-Tallinna Keskhaigla poolt väljastatud epikriisi nr E95729 väljavõtet (tlk 37), millest nähtub, et RR-l on 28.03.
  2. a kella 11:49 ajal tuvastatud silma- ja silmakoopavigastus, silmamuna ja silmakoopa koe põrutus, RR isiku läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (tlk 34-36). Kohtukolleegiumi veendumusel jõudis maakohus nimetatud tõendite kogumis hindamise tulemusena ainuvõimalikule järeldusele, et süüdistatav pani toime talle etteheidetud süüteokoosseisu ning on KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi. Kohtukolleegium märgib, et arutatavas kriminaalasjas puudub vaidlus, et M. Maiorov tuli
  3. märtsil YY elukohta, et pärida viimaselt aru, miks naaber oli korduvalt vallavalitsusele M. Maiorovi peale kaebusi esitanud. Kaitsjad märgivad apellatsioonis, et süüdistatava kannatus sellises olukorras oli katkenud. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga märgib, et edasi toimuva osas lähevad aga süüdistatava ütlused vastuollu ülejäänud tõendikogumiga.
  4. Esitatud apellatsioonis ei nõustunud kaitsjad maakohtu seisukohaga, et süüdistatava ütlused on vastuolulised ning RR-le tervisekahjustuse tekkemehhanismi osas tuleb need tõendikogumist kõrvale jätta. Kordamata maakohtu ammendavaid põhjendusi süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamise ja osalise arvestamata jätmise osas koos asjakohase viitega kohtupraktikale (RKKKo nr 3-1-1-25-15, p 7) leiab kohtukolleegium, et maakohus jättis ainuõigesti süüdistatava ütlused ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale osas, milles ta selgitas, kuidas on tervisekahjustus kannatanule tekkinud. Nimelt selgitas M. Maiorov eeluurimisel, et varasemalt karateega tegelenud isikuna lõi ta kannatanut automaatselt enesekaitseks, kohtulikul uurimisel aga selgitas ta, et tõukas kannatanut, mille tulemusena viimane kukkus silmaga vastu maad (tlk 28-29).
  5. Kohtukolleegium märgib, et arutatavas kriminaalasjas koondub põhivaidlus küsimusele, kas M. Maiorov on tegutsenud vahetult eesseisva kannatanu ründe tõrjumisel ehk hädakaitses. Ringkonnakohtu veendumusel on maakohus sellele küsimusele õigesti eitavalt vastanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatava poolt maakohtus antud ütlustest ei tulene üldse, et füüsilisele kontaktile oleks eelnenud mingisugunegi sõnavahetus kannatanuga. Vastuseks kaitsja ühele küsimusele selgitas süüdistatav, et naaber tuli välja ja pani ukse enda järel kinni ning vestlus jäi väga lühikeseks. Kaitsja teisele küsimusele vastas süüdistatav juba, et naaber tuli välja sellise hooga, et talle tundus, et kannatanu lööb teda ja siis ta tõmbas ta endast mööda ja tõukas nii, et kannatanu kukkus (tlk 26). Vastates prokuröri küsimusele selgitas süüdistatav, et kannatanu pani ukse kinni ja liikus 1,5 meetrit tema poole sellise hooga ja tema käeliigutus tundus selline, et kohe tuleb rünnak, et ta automaatselt kaitses ennast (tlk 28). Kohtukolleegiumi veendumusel seisneb süüdistatava ütluses vastuolu ka selles, kas füüsilisele kontaktile eelnes verbaalne konflikt kannatanuga või mitte. Süüdistatav ei maini üldse, kas kannatanu jõudis talle midagigi rääkida. Lisaks märgib kohtukolleegium, et süüdistatava enda ütlustest tulenevalt puudus tal põhjus kannatanut karta. Ülekuulamise alguses selgitas süüdistatav, et enne 27.03.2019 ei ole tema ja kannatanu vahel konflikte olnud. Süüdistatava varasema pärimise peale, kas kannatanu on tema peale KOV-le kaebusi esitanud, vastas kannatanu talle eitavalt ja oli valmis kihla vedama 2000 euro peale, et ei esitanud. Enne seda kutsus kannatanu teda endale külla kaarte mängima (tlk 26). Kohtukolleegium märgib, et süüdistatava enda ütlustest ei nähtu ühtegi mõistlikku selgitust või motiivi, miks oleks pidanud kannatanu teda ukseläve pealt ründama ja miks süüdistatav oleks pidanud sellist rünnet kartma. Ometi just süüdistatav tuli kannatanu juurde selgust nõudma, mida tema enda ütlusest nähtuvalt tema aga teha ei jõudnud. Nii maakohtu poolt uuritud tõenditest kui ka esitatud apellatsioonist nähtub, et just süüdistatava kannatanus oli katkenud seoses kannatanu pöördumistega vallavalitsuse poole. 11
(15)
  1. Maakohus on veenvalt ning jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et süüdistatava versioon aset leidnud hädakaitsest ning kannatanu õnnetust kukkumisest on uuritud tõenditega üheselt ümber lükatud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatud on kõik kaitsjate apellatsioonis tehtud viited kannatanu ja tunnistajate ütlustes olevatest vastuoludest ja nende ütluste ebausaldusväärsusest. 11.
  2. Kannatanu RR poolt antud ütluste usaldusväärsust vaidlustatakse üksnes seoses asjaoluga, et kohtuistungil viimane väidetavalt valetas selle kohta, mitu korda on ta tegelikult erinevate kaebustega vallavalitsuse poole pöördunud. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellel asjaolul ei ole kriminaalasja õigeks lahendamiseks ega tõendamiseseme tuvastamise seisukohalt üldse tähtsust. Lisaks tuleb märkida, et kriminaalasjas puudub vaidlus, et kannatanu tõesti pöördus kahel korral abi saamiseks
  3. a ja
  4. a e-kirja teel valla poole – üheks probleemiks oli Meelis Maiorovi suur koer, kes jooksis lahtiselt ja teiseks probleemiks oli see, et süüdistatav lubas oma reoveemahuti maha panna ja lasta reovee tema hoovi. Kohtukolleegium märgib sedagi, et igaühe õigus on pöörduda avalduste ja kaebustega ametiasutuste poole oma subjektiivsete õiguste kaitseks ja arvatavatele õigusrikkumistele tähelepanu juhtimiseks. Seega ainetu ning ebaõnnestunud on kaitsjate seisukoht süüdistatava tegevuse õigustuseks seoses kannatanu poolt ametiasutustele esitatud kaebustega, et arusaadavalt igaühe kannatus sellises olukorras oleks ükskord katkenud. Kohtukolleegiuim märgib, et

§ 62

kohaselt on kriminaalasjas tõendamiseseme asjaoludeks: 1) kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud; 2) kuriteokoosseis; 3) kuriteo toimepannud isiku süü; 4) kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Kaitsjad taotlesid võtta tõendina vastu dokument, millest nähtub, et kannatu pöördus vallavalitsuse poole ka 2018 sügisel kaebusega, et aadressil XXX on miski imelik kõrge plekkaed. Kohtukolleegium jätab sarnaselt maakohtuga selle dokumendi tähelepanuta ning märgib, et taotluses nimetatud dokument ei ole puutumuses asjas tähtust omavate konkreetsete tõendamiseseme asjaolude tuvastamisega, eriti olukorras, kus puudub vaidlus, et kannatanu on tõesti abi saamiseks vallavalituse poole pöördunud erinevate kaebustega. Kuna aga kaitsjad soovisid demonstreerida selle dokumendi abil, et kannatanu ei ole tõendiallikana usaldusväärne, siis kohtukolleegium juhib tähelepanu, et isegi, kui pidada nende poolt esitatavat dokumenti lubatavaks ja tõele vastavaks dokumendiks, siis selle alusel oleks võinud ebausaldusväärseks tunnistada kannatanu ütlused vaid osas, kus ta väitis, et ta ei ole pöördunud vallavalitsuse poole ka 2018 sügisel kaebusega, et aadressil XXX on miski imelik kõrge plekkaed (vt varem viidatud RKKKo nr 3-1-1-25-15 p 7). See aga ei mõjuta kuidagi kannatanu ütluste kvaliteeti vahetult kuriteosündmuse osas. Kannatanu ütluste usaldusväärsust tõendamiseseme asjaolude kohta ei ole kaitsjate apellatsioonis üldse tuginevalt konkreetsetele vastuoludele kahtluse alla seatud. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist ei taotlenud keegi pooltest kannatanu eeluurimisel antud ütluste avaldamist seoses võimalike vastuoludega kohtulikul uurimisel antud ütlustega. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kannatanu on tõendiallikana usaldusväärne. Lisaks väärib märkimist, et kannatanu usaldusväärsetest ütlustest nähtub, et süüdistatavapoolsele rünnakule ei eelnenud mingisugustki vestlust ega sõnavahetust. Kui kannatanu ukse avas, siis süüdistatav tõmbas teda kohe vasakust käest, kuna ta vasaku käega ukse avas, ja samal hetkel virutas talle rusikaga vastu paremat silma (tlk 18). Kannatanu ütlused riimuvad ka kohtu poolt uuritud kannatanu enda tehtud kõnega Häirekeskusesse, mis oli tehtud koheselt rünnaku järgselt 27.03.2019 kell 18.03 ning millest nähtub, „et naaber tuli, ta (YY) mõtles, et tahab midagi rääkida, aga tuli kallale, ta ei tea, millega ta lõi, tal (kannatanul) on pea korralikult lõhki; naaber istus autosse ja sõitis ära; kõik käis väga kiiresti. (tlk 43) 12

(15)11.2. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate kriitika alaealise tunnistaja QQ ülekuulamise osas on põhjendamatu. Esmalt väärib märkimist, et oletuslikku laadi ja uuritud tõenditel mittepõhinev on kaitsjate apellatsioonis toodud väide, et arusaadavalt on alaealisele QQ-le enne ülekuulamist kodus sõnad asja lahendamisest huvitatud vanemate poolt ette loetud. Alaealise tunnistaja QQ ülekuulamise protokollist nähtub, et

§ 70

lg 2 tähenduses asjakohase väljaõppe läbinud uurija AT on selgitanud lapsele, et rääkida tuleb ainult seda, mida ta ise nägi või kuulis, seda mida keegi teine talle rääkis, seda ei ole vaja rääkida. (tlk 49) Põhjendamatu on ka argument, et kaitsjad ei saanud alaealisele tunnistajale küsimusi esitada. Maakohus on sellele argumendile juba vastanud ning õigesti märkinud, et süüdistatavale ja tema kaitsjale P. Malvele videosalvestuse tutvustamise protokollist nähtub, et nii Meelis Maiorovile kui ka tema kaitsjale selgitati, et viie päeva jooksul pärast alaealise ülekuulamise videosalvestusega tutvumist, on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi, prokuratuur vaatab sellekohase taotluse läbi, taotluse rahuldamata jätmine vormistatakse määrusega ning samuti selgitati, et taotluse rahuldamisest keeldumine ei takista taotluse kordamist

§ 225sätestatud korras või kohtumenetluses (kd I tl 52).

Kaitsja temale selgitatud õigusi ei realiseerinud. Kaitsjate etteheide, et pooled pole saanud alaealist tunnistajat ristküsitleda ei põhine aga seadusel, sest

§ 290

lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ristküsitlust. Põhjendamatu on ka kaitsjate etteheide, et uurija on esitanud alaealisele tunnistajale suunavaid küsimusi. Maakohus on ka sellele argumendile oma otsuses juba ammendavalt vastanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu õigeid järeldusi korrata. Kaitsjad toovad apellatsioonis välja, et uurija küsimus „Mhmh, kas sa mäletad näiteks olukorda, kus kui Meelis tuli ja koputas ja isa läks sul ukse peale, kas isa ka midagi tegi ennem kui Meelis teda lõi?“ oli suunav. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning märgib, et ülekuulamise alguses esitas uurija küsimuse „oskad sa mulle rääkida siis sellest juhtumist“. Vastuseks sellele küsimusele selgitas laps, et „keegi koputas ukse peale ja siis issi läks vaatama, astus õue, ma ei läinud järgi, aga lihtsalt piilusin sealt uksepraost, siis nägin, et Meelis tõmbas issit ja siis ta lõi rusikaga silma ja siis (issi) kükitas seal põrandal“. (tlk 49) Kaitsjate poolt viidatud väidetavalt suunav küsimus oli esitatud uurija poolt ülekuulamise käigus aga hiljem ning kohtukolleegiumi veendumusel oli vaid täpsustava iseloomuga, kuna selleks ajaks selgitas tunnistaja juba uurijale, et Meelis lõi issit rusikaga silma. Alusetu on kaitsjate kriitika seoses alaealise tunnistaja ütlustega, et ta nägi toimuvat uksepraost, mida ei saanud juhtuda, kuna kannatanu sulges enda järel ukse. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu ei ole kordagi selgitanud, et ta oleks enda järel ukse kinni pannud. See oli süüdistatava versioon, mis ei leidnud aga kinnitust. Kannatanu ja sündmust pealt näinud QQ ütlused riimuvad omavahel täielikult, et Meelis Maiorov tõmbas kannatanut peale ukse avamist ja lõi rusikaga silma, seega uks oli lahtiseks jäänud. Tõsi, laps ei ole midagi rääkinud sellest, et süüdistatav oleks jätkanud kannatanu tõukamisega nii, nagu kannatanu kohtule selgitas. Kohtukolleegiumi veendumusel on see seletatav asjaoluga, et laps sattus Meelis Maiorovi tegevust nähes hüsteeriasse - hakkas nutma ja ema appi kutsuma. See asjaolu tuleneb üheselt nii lapse enda kui ka kannatanu ja tunnistaja CC ütlustest. 11.3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et tunnistaja CC ütlused ei riimu kannatanu ja tunnistaja QQ ütlustega. Väärib märkimist, et tunnistaja CC viibis küll süüdistatavapoolse rünnaku ajal kodus, kuid vahetult M. Maiorovi poolt kanntanule rusikaga näkku löömist pealt ei näinud. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnanguga ning märgib, et õige on maakohtu lõppjäreldus, et kuigi tunnistaja CC ei näinud pealt kuriteosündmust, siis tema ütlused on olulised osas, milles ta kirjeldab konflikti jätkumist hoovis, Meelise poolt YY tõukamist, samuti seda, milline oli kannatanu YY välimus, ning ka süüdistataval seljas olnud riideid. Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja CC ütlused riimuvad kannatanu ütlustega selles osas, et süüdistav jätkas kannatanu tõukamisega ja selles, et ka tunnistaja ei kuulnud 13

(15)mingit sõnavahetust süüdistatava ja kannatanu vahel. Väärib tähelepanu seegi, et nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist ei taotlenud ka tunnistaja CC ülekuulamise ajal keegi pooltest tunnistaja eeluurimisel antud ütluste avaldamist seoses võimalike vastuoludega kohtulikul uurimisel antud ütlustega. (tlk 22-24)
  1. Esitatud apellatsioonis leiavad kaitsjad, et maakohus pole üldse arvestanud süüdistatava isikuga. Kohtukolleegium ka selle argumendiga ei nõustu ning märgib, et süüdistatava isik on oluline üksnes temale karistuse mõistmise aspektist. Kaitsjad süüdistatavale mõistetud karistust eraldi ei vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on õigesti hinnanud süüd keskmisest väiksemaks. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. KarS § 121 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 6-kuuline vangistus, mis on antud juhul lähtepunktiks. Olukorras, kus süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid ei esinenud, on ringkonnakohtu veendumusel keskmises määras karistuse mõistmine õigustatud. Arvestades just süüdistatavat positiivselt iseloomustavaid isikuandmeid, sh tema senist õiguskuulekat käitumist, on maakohus õigesti süüdistatavale mõistetava karistuse individualiseerinud KarS § 73 kohaldamisega.
  2. Kaitsjad ei ole eraldi vaidlustanud tsiviilhagi rahuldamist ning süüdistatavalt kannatanu kasuks varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmist. Kohtukolleegiuim leiab, et maakohus on ammendavalt ning õigesti põhjendanud tsiviilhagi rahuldamist ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas korrata.
  3. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Erki Fels on taotlenud apellatsioonimenetluses kannatanul tekkinud menetluskulude väljamõistmist süüdistatavalt kannatanu kasuks.

§ 185

lg 2 kohaselt, kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna apellatsioonkaebus on esitatud süüdistatava huvides, tuleb apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kannatanul tekkinud menetluskulu välja mõista süüdistatavalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. detsembri 2017. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja 2. detsembri 2014. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Sama põhimõte kehtib ka valitud esindajale makstud menetluskulude hindamisel. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid 14

(15)põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Õige on kanntanu esindaja seisukoht, et apellatsioonkaebus on esitatud süüdistatava huvides, mistõttu tuleb apellatsiooni rahuldamata jätmise korral apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu välja mõista süüdistatavalt. Kohtukolleegium nõustub esindaja seisukohaga, et esinduskulu on mõistliku suurusega, milleks on vandeadvokaadi töötunni hind 120 eurot + km. Kohtukolleegium nõustub ka taotluses nimetatud esindaja ajakuluga, milleks on 6,3 tundi. Maakohtu otsus on 17 lk ja apellatsioonkaebus 15 lk pikk. Kannatanu esindaja ei osalenud esimese astme kohtumenetluses, seega seisukoha koostamiseks pidi tutvuma kriminaalasjaga, maakohtu otsusega ja kaitsjate apellatsiooniga. Ringkonnakohus rahuldab kannatanu esindaja taotluse ning mõistab süüdistatavalt välja kannatanu YY kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu summas 907,20 eurot.
  3. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 06.03.2020.

a otsuse Meelis Maiorov’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.