Obsah (4)

§ 139§ 1056§ 1060§ 1057

Tsiviilasi nr 2-19-18259 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Määruse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-18259 T

) § 1056 lg 1 ja § 1057 alusel. Uue samaväärse asja (hobuse) soetusmaksumus on 5000 eurot, mida tõendab konkreetse hobuse osas

1. juunil
2. a sõlmitud ostu-müügileping. KOHTU SEISUKOHT
3. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Pooled ei vaidle ning kohus loeb tuvastatuks, et
4. juunil
5. a toimus Tartu maakonnas, Luunja vallas, Sirgu külas hagejale kuuluva veoki ning kostjale kuuluva hobusega liiklusõnnetus. Liiklusõnnetuse tagajärjel tuli hobune hukata, hageja kulutas veoki remontimisele 920 eurot 39 senti.
6. Kostja väitel esineb praegusel juhul alus kahju hüvitise vähendamiseks 0 euroni

§ 139alusel, kuivõrd hageja ka ise vastutab temale tekitatud kahju eest.

Kostja väitel on veokijuht oluliselt rikkunud liiklusreegleid ning ületas liiklusõnnetuse toimumise hetkel lubatud kiirust peaaegu 20 km/t võrra.

§ 1056

lg 1 sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 1056

lg 2 sätestab, et asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.

§ 1060

kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest.

§ 1057

järgi vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Kohtu hinnangul saab antud juhul rääkida suurema ohu allikaga tekitatud kahjust, kusjuures hageja võib vastutada kui veoki, ehk suurema ohu allikat valitsenud isik ning kostja võib vastutada kui loomapidaja.

§ 139

võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud suurema ohu allika valdaja ise kahju tekkimise põhjustas.

§ 139

järgi saab seega hüvitise suuruse määramisel arvestada nii iga suurema ohu allika riskist lähtuvaid, kui ka suurema ohu allika valdajate käitumist iseloomustavaid asjaolusid, sh eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist. 3 Kohus ei nõustu kostja väitega, nagu oleks väärteomenetluses tuvastatud, et õnnetus juhtus alal, kus kehtis kiirusepiirang 50 km/t. Kostja selle väite tõendamiseks ei ole ühtegi tõendit esitanud. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud väärteomenetluse lõpetamise määruses väärteoasjas nr 2780,19,007390 ei ole infot vaidlusaluses teelõigus liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud kiirusepiirangu kohta. Väärteomenetluse lõpetamise määruses on märge, et veokijuht sõitis sündmuskohal kiirusega 50 km/t ringis. Tegemist on asjaosaliste poolt antud asjaolude kirjeldamise sedastamisega määruses. Määruse põhjendavas osas on märge, et liiklusõnnetus juhtus asulavälisel teelõigul, kus küll oli sõidukiirus piiratud, kuid määruses puudub info, milline kiirusepiirang antud teelõigul kehtis. Kohtu hinnangul ka kostja poolt esitatud tahhograafi andmete aruanne hageja sõiduki kohta

1. juunil
2. a ainuüksi ei tõenda kostja väidet sõidukiiruse ületamise kohta veokijuhi poolt. Väärteomenetluses ei tuvastatud veokijuhi poolset liiklusreeglite rikkumist. Kostja enda kinnitusel esitatud tahhograafi andmete aruande puhul on tegemist väärteomenetluse raames uurimisasutuse poolt kogutud tõendiga. Seega oli nimetatud tõend uurimisasutuse käsutuses juba väärteomenetluses ning kohus eeldab, et uurimisasutus langetas otsustuse kõikidele olemasolevatele tõenditele tuginedes. Kohtuväline menetleja tuvastas, et veokijuht ei ole liiklusreegleid rikkunud, hinnates menetluse käigus kogutud tõendeid kogumis. Väärteomenetluse lõpetamise määruse kohaselt asus kohtuväiline menetleja seisukohale, et sündmusosalisele sõidukijuhile etteheite tegemine liiklusõnnetuse põhjustamise tõttu, ei ole kohane. Liiklusõnnetus juhtus asulavälisel teelõigul, kus küll oli sõidukiirus piiratud, kuid muid liikluskorraldusest tulenevaid piiranguid ei olnud. Liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2 sätestab, et iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kuigi LS § 50 lg 3 p l järgi peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, siis kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole ootamatult teele jooksva hobuse näol tegemist takistusega, mida antud juhul veokijuht pidanuks ette nägema. Kohus leiab, et kostja väide selle kohta, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli liiklusseaduse reeglite rikkumine veokijuhi poolt, ei leidnud menetluses tõendamist. Väärteomenetluses on tuvastatud, et veokijuht ei ole liiklusreegleid rikkunud. Tegemist on väärteomenetluses juba tuvastatud asjaoludega, mida kohus ei saa praeguses menetluses ümber hinnata. Kostja ei ole väärteomenetluse lõpetamise määrust vaidlustanud. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et veokijuht ei ole liiklusreegleid rikkunud, sh lubatud kiirust ületanud.
3. Kohus jätab tähelepanuta kostja väited juhi reageerimis-, pidurdus- ja peatumisteekonna pikkusest olenevalt sõidukiiruselt. Tegemist on hinnanguliste näitajatega. Kostja menetlusdokumendist ei nähtu, kas kostja poolt nimetatud andmed on võetud sõiduauto, veoauto või veoauto koos haagisega kohta. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et sõiduauto ja veoauto peatumisteekond ei ole sama, tegemist on oluliselt erinevate liiklusvahenditega, mille massid erinevad väga oluliselt. Peatumisteekond oleneb lisaks juhi reageerimisajale ja kiirusele oluliselt ka sõiduki massist. Samuti on erinevate juhtide reageerimiskiirus erinev. Kostja ei ole tõendanud, et konkreetse veokijuhi reageerimiskiirus pidi olema just selline, nagu kostja poolt väidetud statistikas välja toodud.
4. Uurija tuvastas väärteomenetluses, et kostja ei suutnud tagada LS § 71 lg 1 kohaste nõuete täitmist, mis tõi kaasa tagajärjena kahju tekkimise. LS § 71 lg 1 sätestab, et kande-, veo- võ6i ratsaloomadel ning kariloomal või loomakarjal peab olema juht, kes on võimeline loomi igal ajal juhtima, välja arvatud teele sissepääsu juures 4 sellekohaselt märgistatud aladel või parklas, kui loom on kindlalt kinni köidetud. Viidatud sätte sisust tulenevalt võib järeldada, et loomade käsitlemisel tuleb olla eriti hoolas ja välistada olukord kui loom ilma teda juhtiva isikuta liiklusesse sekkub, kuna looma käitumine võib olla ettearvamatu ja teiste liikluses osalejate jaoks ootamatu. Kohus nõustub väärteomenetluse uurijaga, et kuna kokkupõrge teele jooksnud hobuse ja teel liikuva veoki vahel toimus olukorras, kui hobune ei olnud juhi kontrolli all, siis ei suutnud kostja tagada LS § 71 lg 1 kohaste nõuete täitmist, mis tõi kaasa tagajärjena kahju tekkimise.
5. Seega vastutab kostja

§ 1060

alusel, kuna

§ 1056

lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Hobust saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib pääseda lahti aedikust, ilmuda ootamatult maanteele, tekitada liiklusohtliku olukorra, põhjustada vigastusi liiklusvahendile. Hagejale kuuluv mootorsõiduk on saanud vigastusi kostja hobusele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Kostja leiab, et käesolevas juhtumis on tegemist ühe suurema ohu allika valitseja poolt teise suurema ohu allika valitseja kahjustamisega. Tegemist on mõlemapoolse riskivastutusega. Liiklusõnnetuse tagajärjel hävis kostjale kuuluv asi (hobune tuli magama panna). Seega on kostjale tekkinud kahju suurema ohu allika valitsemisest tingitud iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel. Riskivastutuse puhul on oluline vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Antud juhul ei esine kostja hinnangul ühtegi mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavat asjaolu

§ 1057järgi.

Kahju ei ole põhjustanud vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga. Kohus leiab, et kostja võib loomapidajana vastutada

§ 1060

alusel vaatamata sellele, et hageja oli talle kahju tekitamise ajal mootorsõiduki valdajana ise suurema ohu allika valitseja

§ 1057mõttes.

Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (

§-d 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale (Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena

§ 139lg-de 1 ja 2 järgi.

Kohus nõustus eespool väärteomenetluses tuvastatud asjaoludega, et veokijuht ei ole liiklusreegleid rikkunud ning tema ei saanud kokkupõrget vältida. Samuti nõustub kohus uurijaga, et kostja, kui loomapidaja, ei ole omalt poolt täitnud LS § 71 lg 1 nõudeid. Kuivõrd hageja ei saanud kokkupõrget vältida, siis puudub hageja võimalik kaassüü kahju tekitamisel ning kostja alternatiivse tasaarvestuse avalduse rahuldamiseks alus puudub. Kostja kahju suuruse tõendamiseks esitatud lepinguga oli hobuse KENNY müügihind 5000 eurot.

1. Kohus leiab, et hageja nõue summas 920 eurot 39 senti tuleb rahuldada. Hageja nõude suurus on tõendatud. Kostja ei ole hageja nõude suurusele ühtegi sisulist vastuväidet esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Arvestades hagi rahuldamist, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 175 eurot( tasutud 11.
3. 2019), lepingulise esindaja kulud 150 eurot, kokku 325 eurot. Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 kohaselt. Kuna hageja on 5 tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses, kuulub riigilõiv kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Lepingulise esindaja kulud mõistetakse vastaspoolelt TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus loeb hageja esindaja tunnitasu 1, 5 töötunni eest summas 150 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik 6