KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 8. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja n

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega osaliselt. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus eelmenetluse ülesandeid abikaasade osade võrdsuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel (

§ 392

). Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praeguses asjas ei ole pooltel olnud vaidlust õigussuhte kvalifikatsiooni üle (ühisvara jagamine). Lisaks tuleb arvestada, et pooli on menetluses esindanud vandeadvokaadid. Seega oli kostja kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid oma väidete tõendamiseks.
3. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise ja hüvitise suuruse osas (vt apellatsioonkaebuse p 4.2; tl 135). Kostja oli nõus ühisomandi lõpetama selliselt, et korterid jäävad tema ainuomandisse ilma hagejale rahalist hüvitist maksmata (vt kostja
4. märtsi
5. a vastus hagile; tl-d 35-36). Vaatamata sellele mõistis 5

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire, siis ei ole kohtul õigust otsustada kaasomandis oleva asja jagamist muul viisil, kui hageja on seda taotlenud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05, p 8). Samuti ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-14-17, p-d 23, 25).
3. Teine oluline maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seisnes selles, et maakohus ületas nõude piire ning tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud, s.o kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste andmine. Kohus menetleb

§ 4

lg 1 järgi tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Hagimenetluses määravad pooled

§ 4

lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus ei või

§ 439

järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuigi ühisomandi lõpetamisel kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste ja vastastikuste nõuete täitmise sidumise kohta selgituste andmata jätmine ei tähenda selgitamiskohustuse olulist rikkumist, siis olukorras, kus kostja sellise taotluse hagiavalduse vastuses esitas, tulnuks maakohtul

§ 392

lg 1 p-de 1 ja 3 järgi juba eelmenetluses juhtida kostja tähelepanu asjaolule, et kohus seda nõuet ei menetle ning selle lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Maakohtul tulnuks määrata kostjale tähtaeg vastuhagi esitamiseks (

§ 329lg 4).

Vajaduse korral on võimalik nõuda tahteavalduste asendamist eraldi menetluses (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 12). Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu kande parandamisel tuleb arvestada, et nt kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kostja ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et kostja kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2).
5. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle: • Pooled sõlmisid abielu
6. veebruaril 1984 ja see lahutati
7. detsembril 2017 (tl-d 67); 6

§ 230

lg 1 üldreegli kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendamiseks peab pool kohtule esitama teabe vormis, mis vastab mõnele

§ 229lg-s 2 sätestatud tõendi liigile.

11.1. Kostja tugines PKS1995 § 19 lg 2 p-dele 2 ja 3, mistõttu tuli kostjal eeltoodud sätte kohaldamise eeldusi

§ 230lg 1 järgi tõendada (vt otsuse p 7).

Kolleegiumi hinnangul olid poolte menetlusdokumentides välja toodud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning pooled said esitada oma väiteid esitatud nõude ja väidete kohta. Maakohus määras

1. mai
2. a e-kirjaga kostjale tähtaja hageja
3. mai
4. a menetlusdokumendi suhtes seisukoha esitamiseks
5. maiks 2019 (tl 71). Kostja ühtegi täiendavat avaldust ega taotlust maakohtule ei esitanud. 7

§ 652

lg 3 p-s 2 sätestatud eeldust praeguses asjas ei esine, sest kostja sai maakohtus taotleda tunnistajate ülekuulamist ning EVP-de erastamise ja kasutamise kohta dokumentaalsete tõendite vastuvõtmist. Kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuses esitatud tõendite kogumise taotluse rahuldamata. 11.

1. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu
2. veebruaril 1984 ja see lõppes lahutusega
3. detsembril
4. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Apellatsiooniastmes on vaidluse all ka asjaolu, millal abikaasade abielusuhted lõppesid. Maakohus tuvastas, et abielusuhted lõppesid
5. aasta lõpus. Kostja vaidlustas eeltoodud asjaolu, leides, et abielusuhted lõppesid
6. aastal. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud dokumentaalsed tõendid ning kostja väited on tõendamata. Samas märgib kolleegium, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas poolte abielusuhted lõppesid
7. aastal või
8. aasta lõpus, sest see ei oma mõju ühisvara koosseisule. 11.
9. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled korterite kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Korterid on vallasasjadena omandatud abielu ajal. Korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Ühisvarasse kuuluv asi kuulub ka abikaasade ühisomandisse. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et korterite jagamisel ei ole põhjust kõrvale kalduda PKS1995 § 19 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi osade võrdsusest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ega korda selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Korteri II osas on põhjendatud maakohtu viide TSK § 260 lg-le 1, mille järgi pidi kinkeleping summaga üle viiesaja rubla (50 krooni) olema notariaalselt tõestatud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et korteri II ostmiseks kasutati olulises osas tema lahusvara, s.o et EVP-d olid saadud abielueelsete tööaastate eest. Seega tuleks korteri I kostja ainuomandisse jätmisel kohustada kostjat hagejale maksma hüvitist 38 500 eurot ja korteri II eest 33 000 eurot.
10. Praeguses asjas ei ole hageja nõudnud ühisvarasse kuuluvate kohustuste jagamist, kuid vastuväite ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise vajaduse kohta on esitanud kostja. Kuigi üldjuhul eeldab kostja nõuete lahendamine vastuhagi esitamist, siis olukorras, kus kostja tugineb ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused, võib kohustuste olemasolu mõju rahalise hüvitise määramisel hinnata ka vastuväite alusel. 12.
11. Kostja esitatud asjaoludel tuleb hüvitisest maha arvestada ühisvarasse kuuluvad kohustused 70 446 eurot, mis tulenevad
12. jaanuari
13. a ja
14. aprilli
15. a laenulepingutest ning Harju Maakohtu
16. märtsi
17. a määrusest tsiviilasjas nr 2-0522004 (tl-d 39, 44, 47-48). PKS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kostja väitel on ta
18. juuni
19. a kinkelepinguga omandanud võlausaldaja nõude hageja vastu (tl-d 49 ja pöördel). 12.
20. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et PKS1995 § 20 lg 2 järgi peab varaline kohustus olema võetud perekonna huvides. Seega ei ole abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Maakohus võttis asja lahendades arvesse, et pooltel on ühine laenukohustus 14 000 USD, mille eest omandati korter I. Muus osas leidis maakohus, et kostja nõue hageja vastu on välistatud seetõttu, et kostja emalt saadud laenu ei kasutatud perekonna ühise majapidamise huvides, hagejale ei ole vastavat nõuet esitatud ning kompromissimäärusest tulenev nõue on aegunud. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus ühisvarasse kuuluva kohustuse olemasolu ja suuruse 8

§ 442lg 8) ja kohaldas kompromissimäärusest tulenevale nõudele vääralt aegumist.

Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest

§ 658

lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. 12.

1. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata, kas kahe laenulepingu alusel laenatud raha kasutati faktiliselt perekonna huvides. Hageja ei vaidle, et laenulepinguga I võetud laenust kasutati 14 000 USD korteri I ostmiseks. Seega on maakohtu järeldus vastuoluline, et kostjal ei ole hageja vastu laenulepingust I tulenevat nõuet. Seejärel tuleb maakohtul hinnata, kas Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a määrusega kinnitatud kompromiss tsiviilasjas nr 2-05-22004 rahalise kohustuse 545 667 krooni ulatuses hõlmab mõlematest laenulepingutest tulenevaid kohustusi ning kas võlausaldaja saab pärast kompromissi sõlmimist nõuda laenulepingutelt täiendavalt intressi ja viivist (kõrvalnõuded) ulatuses, mis on märgitud nõudeõiguse kinkelepingus (tl-d 47-48, 49 ja pöördel). Kostja väitel tuleb laenulepingu I alusel arvestada laenult intressi 12 % aastas ja laenulepingust II tulenevalt laenult seadusjärgset viivist 8 % aastas. Kõrvalnõuete olemasolu ja suuruse kindlaks tegemisel tuleb maakohtul hinnata tsiviilasjas nr 2-05-22004 esitatud hagiavaldust koosmõjus VÕS § 578 lg-ga 2 (tl-d 45-46). VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja väitis, et ta ei vastuta laenukohustuse eest, sest ta ei olnud teadlik laenude võtmisest ega olnud kaasatud tsiviilasja nr 2-05-22004 menetlusse. Kohtupraktikas on leitud, et abikaasade solidaarvastutuse tekkimise eeldus on see, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (vt Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 19 ja seal viidatud varasem praktika). 12.
6. Maakohus leidis, et kompromissimäärusest tulenevad nõuded on TsÜS § 157 lg 1 järgi aegunud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nõude aegumise vastuväidet uuesti hinnata. Jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumise kohta märgib kolleegium järgmist. Puudub vaidlus, et kompromissilepingut kinnitav kohtumäärus jõustus
7. aprillil
8. TsÜS § 157 lg 1 enne
9. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates
10. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne
11. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
12. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu
13. oktoobri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). Kui
15. aasta
16. märtsi seisuga ei olnud jõustunud kohtulahendist tulenev vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele
17. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks
18. märtsil
20. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti võtta seisukoht hageja aegumise vastuväitele ning seejärel hinnata vajadusel ühisvarasse kuuluva kohustuse olemasolu ja suurust. Samuti peab maakohus andma pooltele võimaluse tugineda muudele ühisvara jagamise viisidele (vt Riigikohtu
21. aprilli
22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). Kui poolte pakutud viisid maakohtu arvates ühisomandi jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab maakohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama. Kui pooled muudele viisidele ei tugine, võib maakohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis 9

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 10