Obsah (9)

§ 663§ 4§ 439§ 5§ 331§ 238§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2020. a, Tallinn Kohtuasja number 2-19-4347 Kohtuasi XX hagi

) § 79 lg 1 järgi kostja elukohajärgselt Soome ning maakohtul puudub pädevus asja lahendada.

1. Hageja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse ning Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. septembri
3. a määrusega maakohtu
4. aprilli
5. a määruse ja saatis tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kohtualluvuse vääralt

alusel lahendanud. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel kehtib kohtualluvuse kohaldamisel Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus). Kuna hageja ei ole ringkonnakohtule avaldanud, kus tuli täita lepinguline raha üleandmise kohustus ja kostja on avaldanud, et ta pidi raha üle andma Soomes, siis Brüsseli I bis määruse artikkel 7 lg 1 (

1. a)kohaselt ei allu hageja lepinguline nõue Eesti kohtule. Ringkonnakohus leidis, et kuna sularaha anti üle Tallinnas, siis sai väidetav õiguserikkumine alguse Tallinnas, mis asub Harju Maakohtu tööpiirkonnas. Ringkonnakohus saatis tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks ning selgitas, et maakohtul tuleb hinnata, kas hagis toodud asjaolud saavad olla aluseks kahju hüvitamise õigussuhtest (deliktist) tuleneva kahju hüvitise nõude esitamiseks ja Brüssel I bis määruse artikkel 7 p 2 kohaldamiseks. MAAKOHTU MÄÄRUS 6. Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a määrusega jättis maakohus hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus kordas ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt allub hageja lepinguline nõue Brüsseli I bis määruse artikkel 7 lg 1 (
2. a)kohaselt Soome kohtule. Kostja esitas väljavõtte Soome elanike registrist, millest nähtuvalt on kostja 2 elukoha aadressiks alates 10. jaanuarist 2019. a XXX, Soome. Ka rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostja elukoht alates 10. jaanuarist 2019. a Soomes. Seega oli kostja elukoht hagi esitamise ajal Soomes. Maakohus tuvastas, et hagis ei kirjeldata poolte lepinguvälist suhet. Hagis ei ole esitatud ega tõendatud ühtegi asjaolu, mis viitaks lepinguvälise võlasuhte alusele. Hagis toodud asjaolud tulenevad poolte kokkuleppest. Ka kostja on kinnitanud, et lepingu täitmine pidi toimuma Soomes. Seega räägivad mõlemad menetlusosalised lepingulisest õigussuhtest. Maakohus leidis, et hagi on esitatud lepingulisest suhtest ja lepingu rikkumisest lähtuvalt ning hagis toodud asjaolud ei saa olla aluseks kahju hüvitamise õigussuhtest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks. MÄÄRUSKAEBUS JA EDASINE MENETLUSE KÄIK 7. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse hageja ning palus maakohtu määruse tühistada. 8. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu tuvastatuga selle kohta, et kostja elukoht on Soomes. Kostja ei ole tõendanud temal Soomes eluruumi olemasolu. Asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal ei ole võimalik kostja elukohta kindlaks määrata ning hageja taotleb tõendite kogumist, millega välja nõuda Maksu- ja Tolliametilt tõend kostja reisimiste kohta Eesti ja Soome vahel ajavahemiku alates 1. jaanuarist 2019. a kuni 3. detsembrini 2019. a. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingu täitmine pidi toimuma Soomes. Kostja ühepoolsed väited ei tõenda asjas midagi. Hageja heidab maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist. Maakohus pole poolte seisukohti lepinguvälise võlasuhte osas küsinud. Hageja asus seisukohale, et esile toodud asjaolud käsunduslepingu või mingi muu lepingu sõlmimisele ei viita ning hageja ei ole lepingu sõlmimisele tuginenud. Tegelikkuses ei pidanudki hageja praami eest maksma ning seega puudus kostjal alus raha vastuvõtmiseks. 9. Kostja palus määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas

§-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. 12. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud õigustatult hagi läbi vaatamata. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme, st hageja määrab nii hagi eseme kui ka aluse ning kohtul ei ole kohustust teda selles osas abistada (

§ 439). Sama seisukohta kordas Riigikohus 15.

mai 2020. a lahendis tsiviilasjas nr 2-19-10050 p-s 11.

§ 5

lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

1. Maakohus on järginud ringkonnakohtu suunist ning hinnanud, kas hagis toodud asjaolud saavad olla aluseks kahju hüvitamise õigussuhtest (deliktist) tuleneva kahju hüvitise nõude esitamiseks ja Brüssel I bis määruse artikkel 7 p 2 kohaldamiseks. Maakohus tuvastas, et hagis ei ole esitatud ega tõendatud ühtegi asjaolu, mis viitaks lepinguvälise võlasuhte 3 alusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Hagist ei nähtu kostja õigusvastane tegu, kas esineb põhjuslik seos kahju ja kostja teo vahel ning kas kostja on süüdi kahju tekitamisest. Kuna hageja ei ole maakohtu menetluses tuginenud sellele, et tegelikult hageja ei pidanudki kostjale raha üle andma, siis ei ole ringkonnakohtul alust maakohtule ette heita selle asjaoluga seoses selgitamiskohustuse rikkumist.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagis on kirjeldatud lepingust tulenevat rikkumist. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega nagu poleks hageja hagis lepingule tuginenud. Hageja on esile toonud hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe, selle sõlmimise aja ja sisu ning hageja on hagis tuginenud sellele, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping.
3. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka osas, mille kohaselt on menetluses tuvastatud, et kostja elukoht asub Soomes ning lepingu täitmise koht oli samuti Soome. Maakohtu tuvastatu põhineb asjas esitatud tõenditel ning seega Brüssel I bis määruse kohaselt on kohtualluvus Soome kohtul. Hageja on taotlenud ringkonnakohtult tõendite kogumist Maksu- ja Tolliametilt kostja reisimise kohta Eesti ja Soome vahel alates
4. jaanuarist
5. a kuni
6. detsembrini
7. a. Hageja pole põhjendanud, miks ta taotleb tõendite kogumist alles käesolevas menetluse etapis. Kuna hageja pole maakohtus õigeaegselt tõendite kogumist taotlenud, siis jätab ringkonnakohus hageja taotluse

§ 331lg 1 järgi rahuldamata.

Lisaks ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega nagu ei oleks kostja elukohta võimalik kindlaks määrata. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasjas esitatud piisavalt tõendeid, millest saab järeldada, et kostja elukoht asub Soomes.

1. Kolleegium on eelnevalt leidnud, et hageja ei ole maakohtu menetluses tuginenud sellele, et hageja ei pidanudki kostjale raha üle andma. Seega keeldub ringkonnakohus hageja
2. detsembri
3. a määruskaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest, kuna määruskaebuse kohaselt tõendavad esitatud dokumendid hageja väidet, mida pole maakohtu menetluses esitatud. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul viidatud tõendid asjakohased ja ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata (

§ 238lg 1 p 1).

Kuna dokumendid on kohtule esitatud elektrooniliselt, ei ole vaja neid tagastada. 17. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda (

§ 171lg 1).

Arvestades, et maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lg 4).

Maakohus määrab menetluskulud kindlaks

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) 4