Obsah (5)

§ 158§ 201§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. november 2019, Tartu 3-18-1331 Hald

§ 158

lg 2 ls 2 alusel tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, milles kajastuvad pärast vangla poolt vaideotsuse tegemist toimunud sündmused. 2

1. Kaebaja taotles alternatiivselt Viru Vangla kohustamist võimaldada kaebajal kasutada söömiseks, õppimiseks ja kirjutamiseks ülemist nariplaati, mis sisuliselt vastab taotlusele hoida kaebaja mitmekohalises elukambris üksi. Ühestki õigusaktist ei tulene aga kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise kambriga. Isikul puudub seega subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist üksinda või mitmekohalisse kambrisse. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole küll täiesti piiramatu, ent kohtu hinnangul ei nähtu, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel oleks vastustaja teinud ilmselgeid kaalutlusvigu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kambris olev laud peab olema võrdväärne lauaga, mida kasutavad söömiseks, töötamiseks ja õppimiseks vabaduses viibivad isikud. Laua suurus peab olema selline, et sellele mahuvad kõik tööks ja õppeks vajalikud esemed. Halduskohus on õigesti märkinud, et neurokirurg ei teinud vanglale otsest ettekirjutust kaebajale püsti kirjutamise võimaldamiseks. Kuid ettekirjutus jäi tegemata üksnes seetõttu, et arstilt seda ei küsitudki. Tänaseks on teostatud mõõtmised, mis kinnitavad, et laud, mida kaebaja valu tundmata kasutada saab, peab olema suurem. Kui vangla ei suuda kaebajale nõuetekohast lauda tagada, tuleb kaebaja paigutada kambrisse üksinda, et kirjutamiseks saaks kasutada ülemist nariplaati.
3. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
5. aprilli
6. a määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja menetlusabitaotluse ja andis talle tähtaja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse eduväljavaated on vähesed, mistõttu ei ole menetlusabi jätkamine apellatsioonimenetluses põhjendatud.
8. juuni
9. a määrusega Riigikohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja kohustas Viru Vanglat võimaldama kaebajal viibida kohtumenetluse lõpuni kambris üksi võimalusega kasutada nari ülemist lavatsit lauana.
11. septembri
12. a määrusega Riigikohus tühistas ringkonnakohtu
13. aprilli
14. a määruse osaliselt, otsustas jätkata kaebajale menetlusabi andmist ja saatis asja menetluse jätkamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et selles menetlusetapis ei olnud võimalik järeldada, et apellatsioonkaebusel ei ole eduväljavaateid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava subjektiivse õiguse ulatust kambri sisustuse muutmiseks ja/või meditsiinilise abivahendi saamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning

§ 201lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

2. septembri
3. a määruses käesolevas asjas asus Riigikohus seisukohale, et kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus juhindub sellest seisukohast apellatsioonkaebuse lahendamisel.
4. Tulenevalt VangS § 45 lg 1 ls-st 2 kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri
5. 3 novembri
6. a määruse nr 72 Vangla sisekorraeeskiri (VskE) § 7 lg 1 p 3 järgi kuulub kambri sisustusse muu hulgas laud. Kehtiv õigus ei reguleeri küsimust selles, milliste mõõtmetega laud tuleb kambrisse paigutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega hea halduse põhimõttest ja vangistuse regulatsioonist tulenevalt järeldada, et laua suurus peab olema piisav, et lauda oleks võimalik kasutada selle tavapärasel otstarbel, arvestades kambri üldisi mõõtmeid ja kaalutlusi vangla julgeoleku tagamiseks. Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on subjektiivne õigus samaväärsele lauale, mida tavapäraselt on võimalik kasutada vabaduses viibivatel isikutel. Seda ei võimalda juba kinnipeetava kambri mõõtmed. Kuigi laud ei ole meditsiiniline abivahend, siis kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu kambri sisustuse muutmise aluseks saab olla eelkõige arsti hinnang selle kohta, milliste muudatuste tegemine on vajalik kinnipeetava toimetuleku tagamiseks, tervisprobleemi leevendamiseks ja/või inimväärikust austavate kinnipidamistingimuste loomiseks. Arsti sellekohane otsustus annab kinnipeetavale aluse taotleda vanglalt muudatuste tegemist kambris sisustuses. Taotluse lahendamisel peab vangla seejärel otsustama, kas kambri sisustuse muutmine või täiendamine on võimalik ja põhjendatud.
7. Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et nii Tallinna Vanglas kui Ka Viru Vanglas viibimise ajal on vangla arstid kaebaja seljaprobleemi tõttu pidanud kaebajale sobivaks kirjutamist püstises asendis (I kd, tl 22-24). Seega esines alus taotleda vastustajalt kambri sisustuse kohandamist püsti kirjutamise võimaldamiseks. Ringkonnakohus peab
8. aprilli
9. a sissekannet kaebaja meditsiinikaardile selles osas piisavalt selgeks. Asjaolu, et arst ei märkinud kohustuslikuna meedet, mida püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks tuleb rakendada, osutab üksnes sellele, et vanglal on otsustusruum, millisel viisil eesmärk saavutada. Vangla otsustas paigaldada kaebaja kambrisse täiendava laua, mis asub tavapärasest kõrgemal, kuid on kambri sisustusse standardselt kuuluvast lauast väiksem. Kambri sisustusse kuuluv tavapärane laud jäi seejuures alles. Kaebaja hinnangul ei ole lisatud laud aga piisavalt suur. Samuti võib kaebaja menetlusdokumentides väljendatust aru saada, et kaebaja ei ole rahul ka laua kõrgusega. Seetõttu taotles kaebaja lauaplaadi asendamist suuremaga, millest vastustaja
10. mai
11. a otsusega (I kd, tl 15-16) keeldus. Kokkuvõtvalt on vastustaja tuginenud sellele, et arst ei ole näinud ette kindla suurusega laua võimaldamise kohustust ning kambri mõõtmeid arvestades takistaks suurem laud kambris liikumist määral, mis seaks ohtu vangla ametnike liikumise ja/või vajadusel erivahendite kasutamise kambris, s.o ohustaks vangla julgeolekut.
12. Ringkonnakohtu hinnangul on vangla selgitused piisavad selleks, et lugeda õiguspäraseks keeldumine suurema lauaplaadi paigaldamisest. Ringkonnakohus arvestab siinjuures sellega, et paigaldatud laua mõõtmed (45 * 60 cm) ilmselt ei ole sellised, et laud ei oleks tavapärasel otstarbel kasutatav. Kuigi suuremal laual võib olla mugavam kirjutada, siis kaebaja nimetatud takistused laua kasutamisel (töövihiku ulatumine üle laua serva, probleemid kirjutamisel kasutatava abimaterjali lauale mahutamisel) ei ole sellise kvaliteediga, et saaks järeldada laua sobimatust püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks. Vastustaja kaalutlus suurema lauplaadi negatiivsest mõjust kambris liikumise võimalusele on seejuures samuti asjakohane. Kuigi suurema lauplaadi ruumi ahendav mõju võib olla tagasihoidlik, on see siiski asjaolu, mida vastustaja pidi arvestama kaebaja taotluse lahendamisel. Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et vastustaja keeldumine suurema lauplaadi paigaldamisest on õiguspärane ning, et kaebajale on tagatud vähemalt tema minimaalsetele vajadusetele vastav võimalus püstises asendis kirjutamiseks. Kaebaja soov kasutada lauda püsti söömiseks või muudeks toiminguteks ei ole asjakohane, sest arst ei ole kaebaja sellist vajadust tuvastanud. Samas ei ole kaebajal keelatud kasutada paigaldatud lauda ka muul otstarbel kui kirjutamiseks.
13. Riigikohus märkis
14. septembri
15. a määruses veel, et kaebaja meditsiinikaardile
16. novembril 2018 tehtud kanne (I kd, tl 195) võib vastustaja keeldumise õiguspärasuse hindamisel oluline olla. Halduskohus jättis nimetatud tõendi arvestamata põhjusel, et

4 § 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eeltoodu valguses mõistab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohta selliselt, et kaebusega taotletavat eesmärki silmas pidades tuleb asjaolud kindlaks teha kohtuotsuse tegemise aja seisuga (

§ 158

lg 2 ls 1), otsustades, kas vastustajal on kohustus kambrit kaebaja taotlusel täiendavalt kohandada püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks.

2. novembri
3. a kande kohaselt toimus
4. oktoobril 2018 õe ja kontaktisiku poolt kaebaja kambris lauaplaadi orienteeruvate mõõtude võtmine. Laua sobivate mõõtudena märgiti 55 x 92 cm. Mõõtmiste tulemused edastati perearstile dr. R. Aadamsoole. Hiljem selgitas kontaktisik, et laua mõõtmetena märgiti meditsiinikaardi kandesse kaebaja poolt sobivaks peetavad mõõtmed ning mõõtmise käigus õde ei andnud hinnangut sellele, et olemasolev laud on sobimatu või, et vajalik on paigaldada suurem laud (II kd, tl 9). Nendel asjaoludel, arvestades, et talle edastatud soovitusele ja kaebaja tervisandmetele tuginedes perearst hiljem ei andnud soovitust laua asendamiseks suuremaga, leiab ringkonnakohus, et
5. novembri
6. a kaebaja meditsiinikaardile tehtud kanne ei anna alust järelduseks, et vanglal on kohustus paigaldada kaebaja kambrisse suurem laud, sest olemasolev ei ole piisav kaebajale püsti kirjutamise võimaldamiseks. Samuti ei tulene selline järeldus
7. septembri
8. a kaebaja meditsiinikaardi kandest (I kd, tl 108), kuna ka selles ei ole arst sedastanud vajadust kambrisse paigutatud laua asendi või suuruse muutmiseks, vaid on üksnes kajastanud kaebaja sellekohast soovi, vanglale omapoolset nõuet või soovitust lisamata. Kohtumenetluse ajal on vastustaja teavitanud kaebajat kirjalikult sellest, et kui laua kasutamine tekitab kaebajale ebamugavust või valu tulenevalt laua paiknemisest (kõrguses), siis on vastustaja valmis laua asendit korrigeerima. Seetõttu võib eeldada, et laua kasutamise takistused, mis seonduvad laua paiknemisega, on kaebaja soovil kõrvaldatavad ning vastavalt puudub vajadus ka selles osas vastustajale ettekirjutuse tegemiseks.
9. Kaebaja alternatiivne taotlus tema paigutamiseks kambrisse üksinda, et võimaldada kasutada kirjutamiseks narivoodi ülemist plaati tuleks kõne alla juhul, kui arsti poolt näidustatud püsti kirjutamise võimaldamine muul viisil ei ole saavutatav, näiteks juhul, kui kambri sisustuse täiendamise ja/või muutmisega ei ole võimalik luua tegelikku võimalust püstises asendis kirjutamiseks. Käesoleval juhul on aga kohtud leidnud, et täiendava laua paigaldamisega on kaebajale tagatud vähemalt minimaalne võimalus püstises asendis kirjutamiseks. Kuna vastustaja keeldumine kaebaja kinnipidamise tingimuste muutmisest oli seega õiguspärane ja puudub alus kohustada vastustajat täiendavalt muutma kaebaja kambri sisustust, siis sarnaselt puudub alus ka kohustada vastustajat kaaluma kaebaja üksinda kambrisse paigutamist. 23.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja oli halduskohtus ja ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5