KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. mai 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-6088 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlus

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 ja 392 lg 2 p 2 (alates 01.01.2015

§ 184

lg 2 p 1 ja 2) järgi 9 aasta vangistusega.

§ 69

lg 7 ja

§ 65lg 2 alusel suurendati A.

Liinsoole mõistetud vangistust Harju Maakohtu 04.07.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-6460 mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 kuu 21 päeva võrra ning loeti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 9 aastat 1 kuu 21 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati A.

Liinsoo karistusaja algust tema kinnipidamisest, s.o 01.02.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 22.03.
3. Viru Maakohtu 06.04.2020 määrusega jäeti A. Liinsoo vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
4. A. Liinsoo on ära kandnud mõistetud vangistusest karistusseadustikuga määratletud osa, mistõttu on tema puhul täidetud formaalsed eeldused ennetähtaegse vabastamise küsimuse sisuliseks lahendamiseks. 2.
5. A. Liinsoo käitumises vangistuses on positiivset, mis tema ennetähtaegset vangistusest vabanemist toetavad. A. Liinsoo on vangistuses viibides töötanud ja omandab kõrgharidust. Läbitud on erinevad sotsiaalprogrammid ning kinnipeetavaga on läbi viidud probleemidest ja riskidest tulenevaid vestlusi ning psühholoogilisi nõustamisi. Nõustamise järgselt on A. Liinsoo avaldanud, et kuriteoni viis vale eluviis. A. Liinsoo on endale koostanud enesekontrollimeetmed ja püüab vanglas käituda seaduskuulekalt. A. Liinsool on toetav lähivõrgustik ning kinnipeetav väärtustab lähedaste toetust. Lähedastega on toimunud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised. Süüdimõistetule on vabanemisel tagatud elu- ja töökoht. Vabanemise korral on võimalus lõpetada omandamisel olev kõrgharidus. Kinnipeetaval puuduvad võlakohustused ning vabanemise fondis on arvestatav hulk rahalisi vahendeid, mis võimaldavad esialge toimetuleku vabanemise korral. Seega A. Liinsoo peab oluliseks enesearengut/täiendamist, iseseisvat hakkama saamist ja toimetulekut, ent sedagi, et tema jaoks on tähtsad ja olulised tema lähedased. Maakohus leiab, et A. Liinsoo käitumises vangistuse ajal on olnud paljutki positiivset ja tema karistamisega on saavutatud selge progress rehabilitatsiooni suunas. 2.3.

§ 76

lg 4 sätestab aga, et kõrvuti süüdlase käitumisega karistuse kandmise ajal ja tema võimalike elutingimuste arvestamisega, arvestab kohus ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, isiku varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas tegevuses osalemist. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus seisukohal, et A. Liinsoo karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata jätmise. Maakohus möönab, et A. Liinsoo puhul on täidetud ennetähtaegse vabastamise ühe tingimusena õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal – kehtivad distsiplinaarkaristused tal vangla edastatud materjalide kohaselt puuduvad (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 20). Distsiplinaarkaristuse puudumine on ennetähtaegse vabanemise eeldus. 2.

1. A. Liinsoo tunnistati süüdi Harju Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsusega. Vangistuse kandmise aluseks olev narkokuritegu oli rahvusvahelise mõõduga. Grupis teiste isikutega organiseeris A. Liinsoo narkoaine toimetamist välisriigist Eestisse. Käideldud narkootilise aine kogus oli kilogrammides. A. Liinsoo ei olnud reategelane, vaid osales narkoaine käitlemise korraldamises ja mõjutas otsustusprotsesse, kuidas narkootilise aine vedu toime panna. Tutvudes A. Liinsoo kriminaalasja materjalidega, järeldub sellest, et A. Liinsoole on mõistetud karistus kohtuotsuste kogumis. Harju Maakohtu 09.02.2015 otsuse kohaselt mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 04.07.2012 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osaga. A. Liinsoo on pidanud võimalikuks korduvalt käituda viisil, kus tema objektiivselt avaldunud käitumine annab põhjuse uue süüdistuse esitamiseks ja tema süüdimõistmiseks ning kohus on korduvalt isikut karistanud isikuõigusi enam piirava meetmena vangistusega. A. Liinsoo ei ole teinud järeldusi varasematest süüdimõistvatest kohtuotsusest, vaid ikka ja jälle on pannud toime teod, millel on karistusõiguslik kvaliteet. Kirjeldatud käitumismuster viitab ohuprognoosile, et vabanemise järgselt võib A. Liinsoo naasta seegi kord ebaseadusliku ja teiste isikute turvatunnet ohtu seadva tegevuse juurde. A. Liinsoo eksimus uue kuriteo toimepanemisel ajal, mil talle mõistetud karistus oli asendatud üldkasuliku tööga, on sedavõrd kaalukaks ja oluliseks eksimuseks, mis ei võimalda teda tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras vabastada. A. Liinsoo käitumine enne karistuse kandmise aluseks oleva kuriteo toimepanemist ei olnud õiguskuulekas. 2.
2. A. Liinsoo selgitustest nähtuvalt viisid teda kuritegelikule teele soov teenida, igavus ning narko- ja alkosõltuvus. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on A. Liinsoo olnud pidevalt, sh kinnipidamise eelsel ajal hõivatud tööga. Töötamist ja töötamise läbi legaalse sissetuleku saamist jätkas A. Liinsoo ka vanglas. A. Liinsoo on olnud ettevõtja ja soovib ka edaspidi 2 ettevõtlusega tegeleda. Vabanemise korral on ettevõtlusega tegelemisel võimalus teenida legaalset tulu. Kinnipidamisel enda haridusliku taseme tõstmisega, tõstab A. Liinsoo ka oma konkurentsivõimet ning tal on piisavalt teadmisi, oskusi ning töö- ja elukogemust selleks, et tagada enda majanduslik toimetulek. Ka vabanemise fondi on kinnipidamise ajal kogunenud märkimisväärne summa, mis tagab esialgse toimetuleku vabanemise korral. Kuna kolmandatel isikutel puuduvad A. Liinsoo vastu nõuded, siis saab kinnipeetava vabanemisjärgset toimetulekut pidada keskmiseks. Samas arvestas maakohus, et kõik nimetatu oli A. Liinsool olemas ka kinnipidamise eelselt: olemas oli töö ja perekond, toetav lähivõrgustik, kuid kõik nimetatu ei hoidnud A. Liinsood tagasi kuritegude toimepanemisest. Arvestades, A. Liinsoo vabanemise järgselt kulgeks elu täpselt samade kriteeriumite järgi, kus süüdimõistetul on väga kõrge toetav lähivõrgustik, kelle kaudu on tagatud nii elu- kui töökoht ja emotsionaalne tugi, s.o kes toetavad tugevalt A. Liinsoo vabanemisjärgset elu, on samas sedastatav, et kõik nimetatu oli A. Liinsool olemas ka kinnipidamise eelselt. Ka vabaduses viibides A. Liinsoo asus omandama kõrgharidust, kuid elu läks kiireks ja hariduse omandamine jäi pooleli. Seega saabuks A. Liinsoo vabanemise korral samadesse tingmustesse, kus ta juba olnud on. Et sellistel kriteeriumitel saaks kaaluda A. Liinsoo ennetähtaegset vabanemist on kohtul vabanemise kasuks rääkiva otsuse tegemisel vaja näha, mida on A. Liinsoos endas muutunud kinnipidamise ajal. Kuulates kohtuistungil tähelepanelikult A. Liinsoo avaldatut, sedastab maakohus et vaatamata A. Liinsoo pingutustele vangistuse tingimustes, ei veena kinnipeetava kuriteo asjaolud ja varasemast elukäigust lähtuv prognoos küllaldaselt, et kuritegelik käitumine on välistatud. A. Liinsool on endal vaja võtta täielik vastutus enda elu ees, et elada edaspidi seaduskuulekalt. 2.
3. Maakohus käsitles, kuidas on kulgenud A. Liinsoo karistuse kandmine peale kevadel 2019 kohtule esitatud iseloomustust kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel. Kinnipeetava isikliku toimiku materjalide pinnalt on sedastatav, et A. Liinsoo suhtes on vangla pidanud kohaseks meetmeks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 01.04.2019 käskkirjaga – A. Liinsoo paigutati 15 päevaks eraldatud lukustatud kambrisse ühes taasühiskonnastavate tegevuste ja kehakultuuriga tegelemise piiramisega. Eeltoodust järeldub, et A. Liinsoo käitumine vanglas ei ole üdini positiivne ning hea käitumine vanglas ja positiivsed käitumismustrid vajavad siiski veel kinnistamist. 2.
4. A. Liinsoo kuritegude toimepanemise riski suurendavaks faktoriks on alkoholi ja narkootikumide tarbimine. Karistuse kandmise ajal ei ole A. Liinsoo mõnuaineid tarvitanud range järelevalve tõttu ja seetõttu on olnud võimalus elada sõltuvusvaba elu, kuid sõltuvusvaba elu on A. Liinsoo elanud vaid vangistuse kandmise ajal. Samas vabaduse tingimustes on mõnuainete tarbimine olnud A. Liinsoo jaoks traditsiooniline tegevus. Iseloomustusest nähtub seegi, et süüdimõistva otsuse aluseks on mh narkootikumide käitlemine. Vangistuse tingimustes on A. Liinsooga küll läbi viidud korduvaid nõustamisi sõltuvuskäitumise teemal, kuid kui isikule on iseloomulik varasemast alkoholi ja narkootikumide tarvitamine ja kui nimetatu on kuritegude toimepanemise põhjuseks, siis prognoos seaduskuulekaks eluks vabaduse tingimustes on kasin. A. Liinsool puudub kogemus, kuidas vabaduse tingimustes tulla toime alkoholist ja narkootikumidest keeldumisega. Iseloomustuse pinnalt, kui isiku senist käitumist iseloomustab, et kuritegu pandi toime tuttavatele vastu tulles ja seiklushimust ning mõjufaktoriks oli ka töö mahu vähenemine, siis nimetatud kriteeriumid ei ole praegugi välistatud ja asjaolude kokkulangemisel võib realiseeruda risk, et isik pöördub tagasi vana tuttava raja juurde. Süüdimõistvast kohtuotsusest selgub mh seegi, et A. Liinsool oli oluline roll narkootilise aine käitlemisteos, olles üks kuriteo organiseerijatest ja Hollandis kokaiini ostmas käinud isikutest, tema korraldamisel ja kaasosalusel toimus ka kokaiini vedamine Eestisse ning A. Liinsoo ülesandeks oli määratud Eestisse toimetatavale kokaiinile ostjate leidmine. A. Liinsoo tegeles 3 narkokaubandusega professionaalsel tasemel ning kuriteo toimepanemine oli märkimisväärselt tulukas. Arvestades A. Liinsoo rolli kuriteo toimepanemisel, saab rääkida märkimisväärsest tõenäosusest uute narkokuritegude toimepanemisel. 2.
5. A. Liinsoo, pannes üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, on seega oma varasema käitumisega kohtu usaldust rängalt kuritarvitanud ja näidanud, et kriminaalhooldus ei pruugi teda uutest kuritegudest eemale hoida. Arvestades süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tegude raskust, millest lähtus sedavõrd suur oht rahvatervisele, siis seda suurem peab isiku ennetähtaegsel vabastamisel olema kindlus, et isik suudab vabaduses asuda õiguskuulekale teele. A. Liinsoo üldiselt õiguskuulekas käitumine vanglas maakohtus seda usaldust seni tekitanud ei ole. 2.
6. Ka märkis maakohus, et riskihinnangu kohaselt on konkreetsete protsendimääradena süüdimõistetu puhul välja toodud üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul. Viitega 07.03.2019 lahendi nr 1-09-14104 p-le 27 on kõrgema astme kohus märkinud: Kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Maakohus tugines eeltoodud argumentidele ning jättis arvestamata iseloomustuses välja toodud konkreetsed riskihinnangu protsendimäärad. 2.
7. Maakohtu ette on toodud seisukohtki A. Liinsoo tervisliku seisundi kohta. Esitatud andmete pinnalt ei selgu, et avalduse esitajal on meditsiinilised eriteadmised, mis annavad eelduse anda meditsiinilisi soovitusi tervishoiuteenuse korraldamiseks. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas on riigi tervishoiuteenuse osa. Vangistusseaduse kohaselt kindlustatakse kinnipeetav vanglas tervishoiuteenustega ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava tervislikku seisundit, ravides teda vangla võimaluste piires ja suunates vajaduse korral kinnipeetava ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega ambulatoorne ravi on võimalik ka vanglas vabadusekaotusliku karistuse kandmise tingimustes. Teenuseid, mida vanglas ei osutata ja mille tõenduspõhise vajaduse on kindlaks teinud meditsiinilisi eriteadmisi omav erialaspetsialist, saab osutada väljaspool vanglat vangistuse kandmisest tulenevate kriteeriumite alusel. Maakohus on seisukohal, et vangla meditsiini osakond tagab kõikidele kinnipeetavatele vajaliku ravi ja planeeritud eriarstiabi väljaspool vangla tingimusi, korraldades operatsioonidele viimise ning planeerides väljasaatmised ette. Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020 korraldusega nr 76 Eestis eriolukorra. Eriolukorrast tulenevalt on kohaldatud erinevaid meetmeid, mille eesmärgiks on nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine. Ka vangla on ühiskonna osa ning kus viibivate isikute kaitseks on kohaldatud meetmeid, mis tõkestavad nakkuse levikut. 2.
8. Kokkuvõtvalt on maakohus seisukohal, et vaatamata mitmetele A. Liinsoo vabanemist toetavatele asjaoludele on toimiku pinnalt sedastatavad mitmed asjaolud, mis A. Liinsoo ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse ja A. Liinsoo valmisoleku edaspidiseks õiguskuulekaks eluks kahtluse alla seavad. Konkreetse narkokuriteo toimepanemise asjaolud viitavad sedavõrd suurele retsidiivsusriskile, et A. Liinsoo senine hea käitumine vanglas praeguseks seda veel üles ei kaalu. Olukorras, kus asjaolud nende kogumis hindamisel piisavat 4 veenvust isiku edaspidises õiguskuulekuses ei tekita, pole võimalik isikut ka karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastada. Kuriteo tehioludest ilmneva retsidiivsusriski suurust silmas pidades on selle maandamiseks tarvis suuremat kindlust, et nähtavad positiivsed tendentsid kinnipeetava käitumises on kinnistunud ja püsivad. 2.
9. Seoses A. Liinsoo suhtes koostatud iseloomustusega pidas maakohus vajalikuks juhtida tähelepanu, et iseloomustus sisaldab viiteid A. Liinsoo varasemale, ent kustunud/arhiveeritud karistustele – vähemalt osaliselt iseloomustatakse A. Liinsood just varasemate, ent arhiveeritud karistusandmete kaudu. Kuna kohtu otsustus moodustub asjaolude kogumis hindamisest ja sellesse kogumisse kuulub ka isiku kohta koostatud iseloomustus, siis on lubamatu tugineda kinnipidamisasutuse poolt koostatavas iseloomustuses isiku varasematele, s.o arhiveeritud karistusandmetele – neile andmetele tuginemine mõjutab ja moonutab isiku suhtes antavat hinnangut/iseloomustust ja on konkreetse isiku jaoks selgelt negatiivse väljundiga. Määruskaebus ja vastus määruskaebusele
10. Viru Maakohtu 06.04.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Liinsoo kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu määrus, teha uus määrus, millega vabastada A. Liinsoo vangistusest tingimisi enne tähtaega ning jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 3.
11. Kaitsja leiab, et maakohus on teinud kaalutlusvea, sest määruse põhjendused on üldsõnalised ja konkreetsete asjaoludega seostamata. Samuti pole osa põhjendusi materiaalõiguslikult korrektsed. Määruse kohaselt on A. Liinsoo jäetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata eelkõige põhjusel, et „kinnipeetava isikliku toimiku materjalide pinnalt on sedastatav, et Andres Liinsoo suhtes on vangla pidanud kohaseks meetmeks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 01.04.2019 käskkirjaga – Andres Liinsoo paigutati 15 päevaks eraldatud lukustatud kambrisse ühes taasühiskonnastavate tegevuste ja kehakultuuriga tegelemise piiramisega. Eeltoodust järeldub, et Andres Liinsoo käitumine vanglas ei ole üdini positiivne ning hea käitumine vanglas ja positiivsed käitumismustrid vajavad siiski veel kinnistamist“. Toodud põhjusel isiku ennetähtaegselt vabastamata jätmine on täiesti lubamatu. Tutvudes viidatud 01.04.2019 käskkirjaga, on üheselt tuvastatav, et selles nimetatud asjaolud tuginevad üksnes oletustele – käskkirja kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid üksnes selleks, et välja selgitada täpsed juhtunu asjaolud. Tegemist oli ennetava meetmega, mida kohaldati preventiivsetel kaalutlustel. Riigikohtu halduskolleegium on 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud: „Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline“. Arvestades asjaolu, et A. Liinsool puuduvad distsiplinaarkaristused, samuti ei ole tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust, on ilmne, et A. Liinsoo tegevuses ei ole tuvastatud ühtki rikkumist. Seega kohaldati 01.04.2019 käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid piiratud teabe tingimustes preventiivsetel kaalutlustel. Lisaks tuleb rõhutada, et kõnealune käskkiri on koostatud 01.04.2019, s.o enam kui aasta enne määruse koostamist, mistõttu ei ole põhjendatud määruses tugineda aegunud käskkirjale. Põhjendamatu ja tõendamata on määruses toodud väide, et „Andres Liinsoo käitumine vanglas ei ole üdini positiivne ning hea käitumine vanglas ja positiivsed käitumismustrid vajavad siiski veel kinnistamist“. 5 3.
12. Distsiplinaarkaristuste puudumine, erinevate sotsiaalprogrammide läbimine, psühholoogilistel nõustamistel osalemine, kõrghariduse omandamine/vanglas töötamine tõendavad üheselt, et A. Liinsoo käitumine vanglas on olnud just nimelt üdini positiivne ning esinevad alused tema ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks. 3.
13. 21.03.2019 on Tartu Ringkonnakohus A. Liinsoo tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamise elektroonilise valve kohaldamisega määruse p-s 22 sedastanud: „Samas peab ringkonnakohus võimalikuks, et kui A. Liinsoo hea käitumine vanglas jätkub ja positiivsed käitumismustrid kinnistuvad, võib tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine edaspidi siiski kõne alla tulla.“ Kuivõrd eelviidatud Tartu Ringkonnakohtu määrusest on käesolevaks ajaks üle aasta möödunud ning selle aja jooksul on A. Liinsoo laitmatult käitunud, positiivsed käitumismustrid on veelgi rohkem kinnistunud, on põhjendatud A. Liinsoo vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine. 3.
14. Vangla iseloomustas A. Liinsoo käitumist karistuse kandmise ajal positiivselt. Iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetul vabanemise korral olemas elukoht ja pere ning ta saab asuda tööle. Vaatamata nendele andmetele ei pidanud maakohus ennetähtaegset vabastamist võimalikuks, kuna sellist otsustust ei võimalda teha süüdimõistetu varasem elukäik ja toimepandud kuritegude asjaolud. Maakohus küll osutas, et A. Liinsoo on varem kriminaalkorras karistatud ning viimase kuriteo pani ta toime ajal, mil talle mõistetud karistus oli asendatud üldkasuliku tööga, kuid sellega isiku varasemat elukäiku ja toimepandud kuritegude asjaolusid käsitlev analüüs piirdub. Seejuures ei ole maakohus pööranud tähelepanu asjaolule, et tegemist on A. Liinsoo esimese vanglakaristusega ning ka esmakordselt toimepandud narkokuriteoga. Samuti on jäetud tähelepanuta kuriteo toimepanemise asjaolud, s.o narkootilise aine edasiandjateks olid politseiagendid, kes määrasid seega ka narkootilise aine koguse (määruses on nimetatud, et „narkootilise aine kogus oli kilogrammides“), samuti organiseerisid ja toimetasid narkootikumi Hollandist Eestisse, seega A. Liinsoo ei ole olnud otsene organisaator, kuid loomulikult oleks ta pidanud keelduma sellises kuriteos osalemisest. 3.
15. Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isiku karistus oli asendatud üldkasuliku tööga, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, ei selgu maakohtu põhjendustest siiski see, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist – üle 6 aasta – pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Viimaste kuritegude asjaolusid maakohus üksikasjalikumalt ei käsitlegi, kuigi

§ 76

lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kohtul lasub süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. Eeltoodust nähtub, et sisuliselt keskendus maakohus üksnes kuritegude kordumisele ja raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist pika vangistuse kandmise ajal. Samuti ei nähtu kohtumäärusest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed (sh elukoha, pere ning töökoha olemasolu). Maakohus on üksnes nentinud, et nii elu- kui töökoht ja emotsionaalne tugi, s.o toetav perekond, oli A. Liinsool olemas ka kinnipidamise eelselt, kuid kõik nimetatu ei hoidnud A. Liinsood tagasi kuritegude toimepanemisest. Seega on maakohus jätnud igasuguse tähelepanuta asjaolu, et A. Liinsoo sai alles vanglakaristuse kandmise ajal esmakordselt isaks – 15.08.2014 sündis tema poeg A , kelle kasvatamises pole ta seni saanud aktiivselt osaleda. A. Liinsoo annab endale aru, et tal on väga suur vastutus oma poja elukäigu 6 ees - poeg on 5-aastane ja jätkuv isa külastamine vanglas ei mõju pojale hästi. Juhul, kui A. Liinsood ennetähtaegselt ei vabastata, esineb reaalne oht, et ta kaotab lapsega kontakti. 3.6. Määruses on märgitud, et A. Liinsoo kuritegude toimepanemise riski suurendavaks faktoriks on alkoholi ja narkootikumide tarbimine. Võttes aga arvesse, et maakohus argumenteeris süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist puudulikult, polegi sisuliselt vaetud, kas A. Liinsoo puhul oleks uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega. Vangla on kooskõlas

§ 76

lg-s 5 märgituga leidnud, et vabastamise korral tuleks süüdimõistetu allutada käitumiskontrollile maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o 24 kuuks. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on A. Liinsoo väljendanud motivatsiooni alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest hoiduda ja andmed jätkuva sõltuvuse kohta puuduvad, on alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega seotud risk ning ohtlikkus iseloomustuse kohaselt olemas. Vangla hinnangul oleks seetõttu otstarbekas määrata A. Liinsoole ka

§ 75lg 2 p-s 2 sätestatud kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume.

Riigikohus on lahendis nr 1-09-14104 märkinud, et selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi/narkootikumide tarbimise risk, saab

§ 75

lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas

§ 75

lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi/narkootikumide tarvitamist, või osalema alkoholi/narkootikumide tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (Tartu Maakohtu

1. juuli,
2. augusti,
3. septembri ja
4. oktoobri 2018 otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Käesoleval juhul ei ole selliste meetmete rakendamist isegi mitte kaalutud, kuigi see aitaks vabastamise korral tagada isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. 3.
5. Maakohus ei ole arvestanud, et kriminaalhooldus ongi see asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, kuivõrd kriminaalhooldus on rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. Mitmed uuringud on tõendanud, et ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annab isikute edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kinnipeetavale saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt läbida ning ta on võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi. Kuivõrd maakohus on jätnud täielikult analüüsimata, kas A. Liinsoo puhul oleks uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega, on määrus põhistamata ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, ning tingib määruse tühistamise sarnaselt Riigikohtu 07.03.2019.a. lahendis nr 1-09-14104 toodule. 3.
6. Vangla iseloomustuses on märgitud, et A. Liinsoo soovib elada seaduskuulekalt ning ta kahetseb toimepandud kuritegusid. A. Liinsoo on kinnitanud, et loobub täielikult alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest „oma lapse tuleviku pärast“. Arvestades, et süüdimõistetu on vanglas laitmatult käitunud, läbinud erinevaid programme ja käinud psühholoogilistel nõustamistel, omandab kõrgharidust, soovib muutuda, on ohuprognoos uute kuritegude toimepanemise osas pigem väike kui suur. Isikule tuleb anda võimalus näidata, et tema käitumine ja hoiakud on vangistuses viibitud aja jooksul pöördumatult muutunud ning ta on asunud seaduskuulekale teele. 7 A. Liinsoo tingimisi vabastamine on otstarbekas, kuna sel juhul säilib riigil süvendatud kontroll isiku käitumise üle ja see distsiplineerib isikut oluliselt. Kinnipeetava taasühiskonnastamine tema üle toimuva kontrolli tingimustes on oluliselt tõhusam kui juhul, mil isik oma karistusaja vanglas lõpuni kannaks ja seejärel vabaneks ilma igasuguste tingimuste ja kontrollita. Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast karistusajast ning süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. Tuleb rõhutada, et tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei tähenda, nagu ta vabastataks karistuse kandmisest – muutub karistuse kandmise viis. 3.
7. Selline lähenemine, et teatud kuriteo liikide puhul (nt narkokuriteod, rasked isikuvastased kuriteod) on ettetähtaegne vabastamine a priori välistatud ja nende kuritegude eest peab isik karistuse alati lõpuni ära kandma, oleks vastuolus seadusega (

selliseid piiranguid ei tunne) ja teeks seda liiki kuritegusid toime pannud isikute puhul karistuse eesmärkide saavutamist kas võimatuks (karistuse toime piirduks sellisel juhul vaid isiku isoleerimisega, mis ei ole karistuse lõplik eesmärk) või oluliselt raskendatuks (süüdimõistetul puudub tõhus motivatsioon oma käitumise oluliseks parandamiseks). Ennetähtaegse vabastamise instituut kui selline muutuks nende süüdimõistetute puhul tühiseks, mõttetuks ja reaalselt mittetoimivaks, mis asetaks need süüdimõistetud muuseas ebavõrdsesse olukorda, võrreldes raskuse poolest võrreldavate, aga loomu poolest teist laadi kuritegude toimepanemise eest süüdimõistetud isikutega, kelle puhul ennetähtaegse vabastamise võimalus oleks jätkuvalt aktuaalne, reaalne ja toimiv ning (erinevalt esimestest) neid süüdimõistetuid karistuse eesmärkide saavutamisele reaalselt suunav. 3.10. Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistetu püüdlikkus (distsiplinaarrikkumiste puudumine, sotsiaalprogrammide läbimine, kõrghariduse omandamine jne) ning üldised positiivsed hoiakud viitavad sellele, et karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning tema resotsialiseerumine ei osutu probleemiks. Eelnimetatud asjaoludest saab teha järelduse, et A. Liinsoo on nii sõnades kui tegudes väljendanud tõsist motivatsiooni muutumiseks ja tema seaduskuulekust soodustavad ka vabanemisjärgsed elutingimused. Ehk siis kirjeldatud olukorras ei avalda süüdimõistetu jätkuv kinnipidamine enam soovitud mõju. A. Liinsoo õiguskuuleka käitumise tagamisel võib suurema kaaluga olla tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ja käitumiskontrolli nõuetele allutamine ning kriminaalhooldaja poolne toetus võib olla oluline, abistamaks teda oma eesmärkide täitmisel. A. Liinsoo puhul on täidetud kõik

§-s 76 lg 3 sätestatud eeltingimused karistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks – isik soovib elada seaduskuulekalt, täitmata rahalised nõuded puuduvad, distsiplinaarkaristused puuduvad, tal on olemas kindel elu- ja töökoht, toetav perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda, tal on alaealine laps A (xxxxxxx), kes sündis ajal, mil A. Liinsoo juba vanglakaristust kandis ning kelle kasvatamisel pole ta seni saanud vahetult osaleda.

1. Tartu Ringkonnakohtu 04.05.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 15.05.
2. Nimetatud ajaks esitas süüdimõistetu kaitsja menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata või oleks tegemist kaalutusõiguse rikkumisega. Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuse alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi, mistõttu jääb määruskaebus edutuks. 8
4. Esmalt leitakse määruskaebuses, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nagu kaitsja ka ise välja on toonud, on kaalutlusveaga tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu suhtes

§ 76

lg-st 4 tulenevaid nii süüdimõistetut positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid ning kohtule ei nähtu, et maakohus oleks omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu või oleks arvestanud lubamatuid asjaolusid. See, et määruskaebuse esitajale ei meeldi maakohtu järeldused, ei tähenda, et oleks vääralt kohaldatud kaalutlusõigust või maakohtu määrus oleks üldsõnaline. Maakohus on konkreetsed asjaolud seostanud konkreetse süüdimõistetuga. Millised asjaolud on kaitsja hinnangul süüdimõistetuga seostamata, ringkonnakohtule ei nähtu. Ennetähtaegne vabastamine sõltub konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt

§ 76lg-st 4.

Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaitsja argumentatsioon määrusekaebuse punktis

1. Maakohus ei ole jätnud süüdimõistetut vabastamata pikaajalise vangistuse tõttu. Seega raskete kuritegude argumenti ei ole maakohus ka arvestanud vastupidiselt määruskaebuses toodule, vaid maakohus on käsitlenud kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis iseloomustavad süüdimõistetut ja uue kuriteo toimepanemise riske.
2. Kaitsja ei ole rahul, et maakohus arvestas süüdimõistetu suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul selline meede siiski kaudselt iseloomustab käitumist vangistuses, kuid ilmselgelt ei ole võimalik sellele anda sarnast kaalu distsiplinaarkaristusega. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Nii tuleb ka kaitsja viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-63-09 punktist 16, et tegemist on ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja tervisele suunatud julgeolekuriskide maandamises. Seega ei ole ennetava meetme eesmärgiks karistamine, vaid õigushüvede kahjustuse vältimine. Täiesti arusaamatuks jääb arutluskäik selle kohta, et kõnealune käskkiri on koostatud 01.04.2019, s.o enam kui aasta enne määruse koostamist, mistõttu ei ole põhjendatud määruses tugineda aegunud käskkirjale. Kust tuletab kaitsja käskkirja aegumise, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Ka VangS § 69 lg-st 3 tuleneb, et VangS § 69 lg 1 asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse mingiks konkreetseks perioodiks ja seejärel vaadatakse üle, kas pikendatakse või lõpetatakse abinõud. Seega käskkiri ei aegu, vaid meetmete vajalikkuse möödumisel lõpetatakse käskkirjaga. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohtule selle asjaolu arvestamist ette heita ei saa. 9
3. Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on läbinud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi. Samuti ei ole maakohus väitnud, et süüdimõistetu käitumine ei oleks vangistuses olnud üldjoontes positiivne. Seejuures, nagu on süüdimõistetu suhtes ka varasemalt märgitud, siis menetletavas asjas ongi maakohus rajanud uue kuriteo toimepanemise ohuprognoosi A. Liinsoo kuriteo asjaoludele ja tema eelneva elukäigu kohta käivatele andmetele. Riigikohus on selgitanud, et kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 21). Nii on maakohus analüüsinudki süüdimõistetu isikut, toimepandud kuriteo asjaolusid ning süüdimõistetut iseloomustavaid asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et A. Liinsoo puhul ei ole täidetud materiaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on tulenevalt vangla iseloomustusest teadlikud, et tegemist on süüdimõistetu esimese vanglakaristusega kui ka esimese narkokuriteoga. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et käesoleva liitkaristuse osaks on ka süütegu

§ 263p 1 järgi.

Seega iseloomustab see süüdimõistetu käitumist kui ettearvamatut ning tegemist ei ole süütegude juhusliku toimepanemisega, vaid süüdimõistetu on toime pannud eriliigilisi süütegusid. Kaitsja üritab uinutada kohtu valvsust ja pisendada süüdimõistetu narkokuriteo toimepanemise asjaolusid, tuues välja, et narkootilise aine edasiandjateks olid politseiagendid, kes määrasid seega ka narkootilise aine koguse (määruses on nimetatud, et „narkootilise aine kogus oli kilogrammides“), samuti organiseerisid ja toimetasid narkootikumi Hollandist Eestisse, seega A. Liinsoo ei ole olnud otsene organisaator, kuid loomulikult oleks ta pidanud keelduma sellises kuriteos osalemisest. Ringkonnakohus ei pea siinkohal vajalikuks hakata üle kordama tervikuna maakohtu otsuse põhjendusi, mis jäid ringkonnakohtus ja Riigikohtus muutmata, kuna see ei ole käesoleva menetluse eesmärk, kuid oluline on siiski siinkohal ära tuua maakohtu otsuses toodud väide, et tegemist ei olnud lubamatu provokatsiooniga, vaid esines põhjendatud kahtlus A. Liinsoo poolt narkootiliste ainete käitlemisele ning puudub põhjus järeldada, et narkootiliste ainete käitlemise tahtluse kutsus A. Liinsoos esile politseiagendi avaldatud soov kokaiini osta. A. Liinsoo ei ole selliseks isikuks, kel enne matkimise alustamist oleks puudunud teootsus. Esiteks kinnitavad seda jälituslubade andmise aluseks olevad andmed. A. Liinsoo eelnev seotus narkootiliste ainete kaubitsemisega on nähtav ainuüksi tema ja Margus Kase vestluste salajasest pealtkuulamisest (jälitustoimingu protokoll 22.04.2014). Siinkohal nagu ringkonnakohus seda ka varasemas määruses on teinud ja mida sisuliselt on teinud ka maakohus, tuleb märkida järgmist. Süüdimõistvast kohtuotsusest selgub, et A. Liinsool oli oluline roll käitlemisteos, mis seisnes 1964,4 grammi kokaiinipulbri (sisaldas 702 grammi puhast kokaiini) omandamises, valdamises ja vedamises Hollandist Eestisse. Tema oli üks kuriteo organiseerijatest ja Hollandis kokaiini ostmas käinud isikutest. Tema korraldamisel ja kaasosalusel toimus ka kokaiini vedamine Eestisse. Samuti oli A. Liinsoo ülesandeks määratud Eestisse toimetatavale kokaiinile ostjate leidmine. Veel on A. Liinsoo sama otsusega süüdi tunnistatud käitlemisteos, mis seisnes tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilise aine (4,99 g kokaiinipulbrit, mis sisaldas 3,25 g puhast kokaiini) omandamises, selle valdamises, vedamises ja edasimüümises. 10 Nii on ka ringkonnakohus varasemalt käesolevas asjas 21.03.2019 lahendis märkinud, et refereeritud kuriteo asjaolud viitavad sellele, et A. Liinsoo tegeles narkokaubandusega professionaalsel tasemel ja ulatuses, mis annab aluse rääkida sellise tegevuse märkimisväärsest tulukusest. Olukorras, kus inimene on omandanud teadmised, kogemused ja kontaktid sedavõrd ulatuslike – ja nende õnnestumise korral eelduslikult ka väga tulusate – narkotehingute korraldamiseks, saab rääkida märkimisväärsest tõenäosusest, et tal võib vabaduses tekkida suur kiusatus rakendada oma oskusi uute narkokuritegude toimepanemiseks ja sellega illegaalse tulu teenimiseks. Seega kuuluvad arvestamisele ka välja toodud kuriteo asjaolud. A. Liinsoo puhul suurendab uue kuriteo riski täiendavalt ka asjaolu, et ta ei ole end enne praeguse vangistuseni näidanud õiguskuuleka inimesena. Teda on kriminaalkorras karistatud ka varem, kehtivaid karistusi on tal hetkeseisuga kaks. Seega karistamine seni talle mõju avaldanud ei ole. Vajab märkimist, et viimase raske narkokuriteo pani A. Liinsoo toime ajal, mil talle varasema otsusega mõistetud vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga ja ta oli määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Seega on A. Liinsoo kohtu usaldust juba rängalt kuritarvitanud ja näidanud, et kriminaalhooldus ei pruugi teda uutest kuritegudest eemale hoida.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus pole arvestanud, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu elutingimusi, töötamise võimalust ning lähedaste toetust. Tõsi, maakohtu määrusest ei nähtu asjaolu, et maakohus oleks eraldi välja toonud, et süüdimõistetul on alaealine laps. Küll on põhjendatud maakohtu seisukohad, et süüdimõistetul olid ka varasemalt olemas elu- ja töökoht. Nii nähtub vangla iseloomustusest, et süüdimõistetu asuks vabanemisel elama samale aadressile, kus ta elas ka enne vangistust. Tegemist ei olnud asjaoluga, mis oleks ära hoidnud uue kuriteo toimepanemist, miks sellel peaks käesoleval ajal olema teistsugune kaal, määruskaebusest ei nähtu. Süüdimõistetul oli ka varasemalt olemas töökoht ning maakohus on ka käsitlenud seda osa. Isik oli enne vangistust osanik kahes firmas - vanemate asutatud perefirma IRS OÜ ja vennaga asutatud Laduks OÜ-s. Vabanemisel oleks süüdimõistetul võimalik tööle asuda vend J.L. firmasse Citic Ehitus OÜ. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetul ei olnud majanduslikust seisust tulenevalt probleeme ka enne vangistust. Samas on siinkohal ringkonnakohtu hinnangul oluline märkida, et individuaalse täitmiskava juures on info selle kohta, et psühholoogilise nõustamise käigus uuriti, mis põhjusel pani isik kuriteo toime ning välja on toodud, et isik tunnistab, et kuriteo tingis vale eluviis. Tal ei olnud huvitavat tegevust, töö ei meeldinud, tarbis uimastid, jõi alkoholi. Seega ei ole ka käesoleval ajal töökoha olemasolu asjaolu, milline pinnalt võiks eeldada, et tegemist on uute kuritegude toimepanemise riski maandava asjaoluga, eriti veel olukorras, kus süüdimõistetule töö juures midagi ei meeldi või ta ei pea seda huvitavaks. Vangla iseloomustusest tulenevalt on isikul kõrghariduse omandamine pooleli ning vangla iseloomustusest tuleneb, et peamiseks sooviks on perel, et A. Liinsoo saaks omandatud kõrghariduse. Pannes toime kuriteo, tuleb arvestada ka sellega, et sellele järgneb karistus, mida A. Liinsoo ka praegu kannab. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa anda suurt kaalu ka alaealise lapse olemasolule. Määruskaebuse kohaselt on tuvastatav, et süüdimõistetu laps sündis 15.08.2014 ning süüdimõistetu poolt kuriteo toimepanemise periood on detsember 2013 kuni 01.02.
2. Seega pannes toime kuritegu, oli süüdimõistetu suure tõenäosusega teadlik, et tema perre on sündimas laps. Ka ei nähtu vangla iseloomustusest ega ka määruskaebusest, et süüdimõistetul kontakt oma lapsega puuduks. Pigem on vangla iseloomustuses välja toodud, et riskikohaks nimetas süüdimõistetu sõpru, probleeme peres ja alkoholi. Seega võib esimeste probleemide esinemisel süüdimõistetu tagasi pöörduda kriminaalse käitumise juurde. Ringkonnakohtu 11 hinnangul ei saa veendumust õiguskuulekaks käitumiseks rajada suures osas süüdimõistetu soovile osaleda lapse kasvatamisel. Süüdimõistetu on küll vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning avaldanud soovi loobuda narkootikumidest, kuid nagu on ka maakohus märkinud, siis vangistuses narkootilistest ainetest loobuda on teine situatsioon, kui seda vabaduses. Seejuures on oluline arvestada, et vangla iseloomustusest tulenevalt on A. Liinsoo proovinud narkootikume esimest korda juba põhikooli lõpus, esiuimasti oli kanep, hiljem tulid teised. Süstinud ei ole. Põhiuimastiks jäi kokaiin – väidetavalt andis energiat ja hea enesetunde, jõudis õppida, poksitreeningus käia, pidutseda. Tarvitas narkootikumi sageli koos alkoholiga, mis muutis käitumise ettearvamatuks. Uinumiseks tarvitas GHB-d. Enda sõnul, kui tööd oli palju, manustas joovasteid nädalavahetustel. Vahistamisele eelneval aastal

§ 74lg 2 p 2 alusel pandud vastavat keeldu.

Ringkonnakohtul puudub usk, et süüdimõistetu kriminaalhooldus mööduks edukalt. Ka ei saa nõustuda määruskaebuses tooduga, et maakohus oleks jätnud analüüsimata süüdimõistetu suhtes kriminaalhoolduse kohaldamise mõjud.

1. Vandeadvokaat K. Namm esitas ka taotluse menetluskulude summas 1440 eurot Eesti Vabariigi kandamiseks. 30.04.2020 arve nr 20200662 kohaselt osutati A. Liinsoole õigusabi teenust järgmises: materjalidega tutvumine 1,5 tundi, määruskaebuse koostamine 5,5 tundi ja suhtlemine kliendiga 1 tund, mille eest küsitakse tasu 1440 eurot, sh käibemaks 240 eurot (150 eurot/tund, millele lisandub käibemaks). 12 KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega jäävad menetluskulud A. Liinsoo kanda.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
3. aprilli 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 13