2-18-7821/71

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-7821 Otsuse kuupäev Tartu, 15. juuni 2020. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu Kohtuasi Aarne Saare hagi Aktsiaseltsi Temptrans vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tuvastamiseks ning töötasu, puhkusehüvitise, päevaraha ja ülesütlemishüvitise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2019. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi Temptrans kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3333 eurot 78 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Aarne Saar, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Kostja Aktsiaselts Temptrans, esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann Asja läbivaatamise kuupäev 11. mai 2020. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7821 osas, millega mõisteti Aktsiaseltsilt Temptrans Aarne Saare kasuks välja töötasu 1900 eurot 93 senti, puhkusehüvitis 149 eurot 34 senti ja viivis ning jaotati apellatsiooniastme menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta töötasu ja puhkusehüvitise nõuded selles osas rahuldamata ja mõista Aktsiaseltsilt Temptrans Aarne Saare kasuks välja viivis 737 euro 50 sendi suuruselt (päevaraha ja ülesütlemishüvitise) nõudelt alates töölepingu lõppemisest kuni kohustuse täitmiseni ning jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

2-18-7821 3. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7821 osas, millega mõisteti Aktsiaseltsilt Temptrans Aarne Saare kasuks välja päevaraha 320 eurot ja töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitis 417 eurot 50 senti ning jäeti maakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

8.1. Rahuldada hagi osaliselt.

8.2. Tuvastada, et Aarne Saare ja Aktsiaseltsi Temptrans tööleping lõppes 20. jaanuaril 2018 Aarne Saare erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel.

8.3. Rahuldada Aarne Saare nõue Aktsiaseltsi Temptrans vastu päevaraha 320 euro ja töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise 417 euro 50 sendi saamiseks ning mõista Aktsiaseltsilt Temptrans Aarne Saare kasuks välja kokku 737 eurot 50 senti (bruto).

8.4. Rahuldada Aarne Saare viivisenõue Aktsiaseltsi Temptrans vastu osaliselt ning mõista Aktsiaseltsilt Temptrans Aarne Saare kasuks rahuldatud nõudelt (päevaraha ja ülesütlemishüvitis) välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 20. jaanuarist 2018 kuni kohustuse täitmiseni.

8.5. Jätta rahuldamata Aarne Saare nõue Aktsiaseltsi Temptrans vastu töötasu 1942 euro 16 sendi ja puhkusehüvitise 149 euro 34 sendi saamiseks.

8.6. Jätta läbi vaatamata Aarne Saare nõue töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise saamiseks 1790 euro ulatuses.

8.7. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aarne Saar (hageja) esitas 2. veebruaril 2018 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile Aktsiaseltsi Temptrans (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu lõppemise tema erakorralise ülesütlemisega ning mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitis, välislähetuse päevaraha ja töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitis (ülesütlemishüvitis).

Töövaidluskomisjon rahuldas 18. aprilli 2018. a otsusega avalduse osaliselt, tuvastades töölepingu lõppemise hageja avalduse alusel ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1942 eurot 16 senti, puhkusehüvitise 149 eurot 34 senti, päevaraha 320 eurot ning ülesütlemishüvitise 895 eurot.

Kostja esitas 18. mail 2018 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lahendada asja hageja avalduse rahuldamise osas hagimenetluses.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures bussijuhina. Kostja maksis hagejale töölepingu p-s 4.1 kokkulepitud töötasu 505 eurot kuus. Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahelise kollektiivlepingu (kollektiivleping) järgi oli bussijuhi töötasu alates 2(10) 2-18-7821 1. jaanuarist 2017 vähemalt 835 eurot kuus ja alates 1. jaanuarist 2018 vähemalt 895 eurot kuus.

Hageja ütles 19. jaanuaril 2018 töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 20. jaanuarist 2018. Kostja ei vaidlustanud ülesütlemist ning maksis hagejale lõpparve, sh töölepingus kokkulepitud töötasu ja selle alusel arvutatud puhkusehüvitise. Kuna kostja pidanuks maksma hagejale töötasu kollektiivlepingu alusel, on hagejal õigus saada töötasu lisaks (ajavahemiku august 2017 kuni jaanuar 2018 eest) kokku 1942 eurot 16 senti ja puhkusehüvitist 149 eurot 34 senti. Samuti on kostjal hagejale tasumata kümne töölähetuse päeva eest päevaraha, s.o Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 alusel kokku 320 eurot. Kuna hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles ja kostja ei vaidlustanud seda, on kostjal kohustus maksta hagejale ülesütlemishüvitist 2685 eurot. Kostja on viivitanud oma kohustuse täitmisega, mistõttu ta peab maksma hagejale ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivist.

Hagejal ei ole õigust nõuda töötasu kollektiivlepingu alusel, sest kostja ei ole seda kollektiivlepingut sõlminud. Ühestki õigusaktist, mh kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg-st 4 ei tulene, et kollektiivleping laieneks kostjale. Kui KLS § 4 lg 4 annab võimaluse laiendada kollektiivlepingut isikutele, kes ei ole selle pooleks, on see säte vastuolus põhiseadusega (PS), mh PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega, ja tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kuna kollektiivleping ei kohaldu, on hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõue alusetu. Lisaks on hageja töötasu nõue arvutusvigadega, sest on lähtutud neto, mitte brutotasust. Ülesütlemishüvitist ei ole hagejal õigus nõuda või tuleb seda vähendada nullini, kuna hageja ei ole tõendanud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid, sh kostja olulist rikkumist, kostja hoiatamist ja talle kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmist, ning hageja rikkus enne töölepingu ülesütlemist korduvalt töölepingut. Kuna hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust, ei saa ta nõuda ülesütlemishüvitist rohkem, kui töövaidluskomisjon oli kostjalt välja mõistnud. Samal põhjusel ei saa hageja nõuda viivist. Viivisenõue tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata, sest kuna hageja ei ole kostjalt varem viivist nõudnud, on see vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 14. juulil 2017 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja töötas kostja juures bussijuhina töötasuga 505 eurot kuus ning mille hageja ütles 19. jaanuaril 2018 alates järgmisest päevast erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Kostja maksis hagejale 26. jaanuaril 2018 lõpparve. Kostja ei ole tasunud hagejale välislähetuse päevaraha kümne päeva eest, s.o kokku 320 eurot.

Hageja esitas kostjale vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse. Kuna kostja ei vaidlustanud ülesütlemist TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on hageja töölepingu ülesütlemine algusest peale kehtiv. Seega lõppes tööleping alates 20. jaanuarist 2018 hageja erakorralise ülesütlemisega.

KLS § 4 lg 4 kohaselt võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel KLS § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 määratud tingimuste osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks 3(10) 2-18-7821 kollektiivlepingus. Autoettevõtete Liit ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing on sõlminud bussijuhtide miinimumtasu sätestava kollektiivlepingu. Alates 1. jaanuarist 2017 kehtib 16. septembril 2016 sõlmitud kollektiivleping. Selle kollektiivlepingu § 4 järgi on kollektiivlepingus sätestatud töö- ja puhkeaja tingimused ning töö tasustamise tingimused kohustuslikud ja laienevad kõigile ühistranspordiseaduse mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegevus vastab bussiveo tunnustele pooltevahelise töölepingu sõlmimise ajal kehtinud ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 3 p 1 tähenduses ja ta tegeleb kaugliiniveoga ÜTS § 4 lg-te 1 ja 3 tähenduses. Seega laienevad pooltele kollektiivlepingus sätestatud tingimused KLS § 4 alusel sõltumata asjaolust, et nad ise ei ole Autoettevõtete Liidu ega Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmed.

Kostja ei ole piisavalt põhistanud oma taotlust tunnistada KLS § 4 lg 4 põhiseaduse vastaseks.

KLS § 4 lg 4 ei riku kostja põhiõigusi. Eesti kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse (PS § 31). Kollektiivleping annab võimaluse leppida töötasu tingimustes kokku ka siis, kui tööandja ei ole selle sõlminud tööandjate liidu liige ja töötajad ei ole ühinenud ametiühinguga. Kollektiivlepingu laiendamisega tegevusvaldkonna või territooriumi piires tagatakse sotsiaalne kaitse töötajatele, kelle tööandjad ei ole olnud nõus lepingut sõlmima või kes ei ole suutnud kollektiivlepingu sõlmimiseks koonduda. Laiendatud kollektiivlepingu tulemusena ühtlustuvad ja paranevad sektori töötingimused ning võidavad töötajad, kellel ei ole tööandjaga läbirääkimiste pidamiseks jõudu. Kollektiivleping ei takista kostja ettevõtlust.

Kollektiivlepingu lisa 1 § 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on alates 1. jaanuarist 2017 bussijuhi põhitöötasu alammäär 3,50 eurot ning ühenduse tegevusloa, liiniloa ja avaliku teenindamise lepingu alusel täistööajaga töötavate bussijuhtide brutotasu ei ole väiksem kui 835 eurot kuus. Alates 1. jaanuarist 2018 on töötasu alammäär vastavalt 3,75 eurot ning 895 eurot kuus. Ajavahemiku august 2017 kuni jaanuar 2018 eest maksis kostja hagejale töölepingus kokkulepitud töötasu 505 eurot kuus, mistõttu on hagejal TLS § 28 lg 2 p 2, § 35 ja § 84 lg 1 alusel õigus saada kollektiivlepingu järgi töötasu juurde kokku 1900 eurot 93 senti. Kuna kostja tasus hagejale TLS § 71 alusel puhkusehüvitist 229 eurot 46 senti, on hagejal õigus saada lisaks 149 eurot 34 senti. Kostja võttis omaks, et tal on hagejale tasumata välislähetuse päevaraha 320 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2).

Kuna tööleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega, on hagejal õigus saada TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist. Hageja ei esitanud töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul hagi TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise saamiseks ulatuses, milles töövaidluskomisjon oli jätnud avalduse rahuldamata. Seetõttu on töövaidluskomisjoni otsus ülesütlemishüvitise rahuldamata jätmise osas jõustunud (TvLS § 59 lg 1) ja hageja hüvitisnõue jääb selles ulatuses läbi vaatamata. Kostja vaidlustas hageja hüvitisnõude 895 euro ulatuses. Hagejale väljamõistetavat hüvitist tuleb mõistlikkuse põhimõtet ja töölepingu ülesütlemise asjaolusid arvestades vähendada 417 euro 50 sendini. Viivisenõuet esitades on hageja hagi muutnud TsMS § 376 lg 1 mõttes, mistõttu jääb viivisenõue läbi vaatamata.

Kollektiivlepinguga ei ole võimalik panna kohustusi kostjale, kes ei ole kollektiivlepingu sõlminud liidu liige. KLS § 4 lg 4 sellist õigust ette ei näe ning see säte võib olla vastuolus põhiseadusega. Hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4(10) 2-18-7821 6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti tema viivisenõue läbi vaatamata. Hageja palus mõista viivise välja alates töölepingu lõppemisest kuni kohustuse täitmiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu otsuse viivisenõude läbi vaatamata jätmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis viivise välja alates töölepingu lõppemisest kuni kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kuna kostja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldati, jäid apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

KLS § 4 lg 4 ei riku kostja õigust ettevõtlusvabadusele. PS § 31 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Sama paragrahvi teine lause lubab seadusega kehtestada piirangud ettevõtlusvabadusele, sätestades, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtluse eesmärgiks on üldjuhul tulu saamine. Kostja saab tulu veoteenuse osutamisest. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. KLS § 4 lg 4 kohaselt võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel KLS § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tingimuste osas. Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus. Vaidlusaluse kollektiivlepingu § 4 kohaselt laienevad kollektiivlepingus sätestatud töö- ja puhkeaja tingimused kõigile ühistranspordiseaduse mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist.

Lepingud on olemuslikult siduvad nende pooltele (VÕS § 8 lg 1). Samas saab kõne alla tulla erandlik lepingu laiendamine kolmandatele isikutele. Selline võimalus peab tulenema seadusest. Niisuguse erandliku lepingutingimuste laiendamise näeb ette KLS § 4 lg 4. Selle sätte eesmärk on tagada töötajatele kollektiivlepingu pooleks olevate töötajatega samasugused sotsiaalsed garantiid.

Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et sätte eesmärk võib olla ka suunata tööandjaid oma ettevõtte töötajatega kollektiivlepinguid sõlmima, saades selliselt võimaluse osaleda läbirääkimistel ja leppida kokku tingimustes, mis on ettevõttele kõige kasulikumad. Tööandjatele on kollektiivlepingu laiendamine tegevusvaldkonna piires kasulik, kui nad saavad selles osaleda ja neil on võimalus endale soodsaid ja vajalikke tingimusi läbi rääkida ja sätestada. Sõlmitud kollektiivlepingu laiendamine tegevusvaldkonna piires vähendab tööandjate konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut, sest palgaastmestike ühtlustamine võimaldab mingis osas ühtlustada töötajatele tehtavaid kulutusi, tööandjatel pole võimalik töötajatele ainult miinimumpalga maksmisega oma kulutusi kunstlikult vähendada ning samas kõrgete teenusehindadega suuremat kasumit teenida.

Kollektiivlepingute laiendamine tagab ettevõtete sarnased kulutused tööjõule ja vähendab töötajatega manipuleerimist. Nimetatud eesmärgid on ettevõtlusvabaduse piiramiseks legitiimsed ning kollektiivlepingute laiendamine on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu.

Kohus saab asja läbi vaadates teha konkreetset normikontrolli, st jätta sätte põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata üksnes juhul, kui seda õigustavad konkreetse kohtuasja asjaolud. Kostja on toonud esile, et ta ei kuulu Autoettevõtete Liitu. See ei anna alust pidada KLS § 4 lg-t 4 põhiseaduse vastaseks.

Kollektiivlepingu laiendamise võimalus ei ole iseenesest ebamõõdukas. Kostja ei ole väitnud, et läbirääkimistel mitteosalemise tõttu ei suuda ta kollektiivlepingu palgatingimusi täita. Vastupidist kinnitas kostja ringkonnakohtu istungil. Kuigi kostja täpsustas kohtuistungil, et kollektiivlepingu on 5(10) 2-18-7821 sõlminud isikud, kelle taga seisab väike isikute ring, ei ole ta oma väiteid eluliste asjaoludega sidunud.

Sellest tulenevalt ei ole võimalik hinnata, kas kollektiivlepingu sõlminud ühingud on kollektiivlepingu laiendamiseks piisavalt esinduslikud. Seetõttu ei ole võimalik järeldada, et kostja ettevõtlusvabaduse piiramine on ebaproportsionaalne.

Maakohus eksis viivisenõuet läbi vaatamata jättes TvLS § 58 lg 1 kohaldamisel. Hageja ei taotlenud töövaidluskomisjonis viivise väljamõistmist, mistõttu töövaidluskomisjon ei lahendanud seda nõuet.

Seega ei olnud hagejal põhjust töövaidluskomisjoni otsust selles osas ka vaidlustada. Viivisenõue tulnuks maakohtul lahendada iseseisva nõudena, liites selle põhinõude menetlusse (TsMS § 374).

Hageja viivisenõue on lubatav, sest aegumise piires esitatud nõude puhul ei saa vähemalt üldjuhul rääkida hea usu põhimõtte rikkumise tõttu nõude lubamatusest ja üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada. Hageja rahalistelt nõuetelt tuleb viivis välja mõista alates töölepingu lõppemisest VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Lisaks palub kostja tunnistada KLS § 4 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kassatsiooniastme menetluskulu 888 eurot 33 senti ja viivise.

Kohtud ei ole põhjendanud seisukohta, et KLS § 4 lg 4 on põhiseadusega kooskõlas. KLS § 4 lg 4 ei anna õigust laiendada kollektiivlepingut kostjale, kes ei ole Autoettevõtete Liidu liige. KLS § 4 lg 4 on vastuolus PS §-ga 31, sest piiratud isikute ring ei saa panna kohustusi teistele isikutele ning selle kaudu mõjutada kogu sektori ettevõtlusvabadust. Kohtud leidsid, et kostja taotlus tunnistada KLS § 4 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ei ole piisavalt põhistatud, kuid ei andnud talle võimalust seda puudust kõrvaldada. Kuna kollektiivleping ei kohaldu selles tsiviilasjas, on hageja kõik rahalised nõuded valesti rahuldatud. Vaidluse asjaolusid arvestades ei ole põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitist. Hageja viivisenõue on esitatud hilinemisega, mistõttu ei oleks ringkonnakohus võinud seda menetleda ja rahuldada.

Kostja viide PS §-le 31 ei ole asjakohane. Hageja viivisenõue on asjakohane ja menetletav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise tõttu hageja töötasu ja puhkusehüvitise ning viivisenõude ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb kolleegium kooskõlas TsMS § 691 p-s 5 sätestatuga uue otsuse, millega jätab hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuded rahuldamata, mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise päevaraha ja ülesütlemishüvitise nõudelt alates töölepingu lõppemisest kuni kohustuse täitmiseni ning jätab apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

6(10) 2-18-7821 Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja päevaraha ja ülesütlemishüvitis ning jaotati maakohtu menetluskulud. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tuvastada, et tööleping on lõppenud hageja erakorralise ülesütlemisega, ning mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitis, välislähetuse päevaraha ja ülesütlemishüvitis. Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust, millega rahuldati tema avaldus osaliselt, kuid suurendas hagimenetluses töölepingu ülesütlemise hüvitise nõuet ja lisaks palus mõista kostjalt välja viivise. Maakohus rahuldas hageja tuvastusnõude ja osaliselt ka rahalised nõuded, jättes viivisenõude ja osa ülesütlemishüvitise nõudest läbi vaatamata.

Kostja vaidlustas nii töövaidluskomisjoni otsuse kui ka maakohtu otsuse hageja nõuete rahuldamise osas ning hageja vaidlustas maakohtu otsuse viivisenõude läbi vaatamata jätmise osas.

Ringkonnakohus jättis hagi osalise rahuldamise muutmata, kuid tühistas maakohtu otsuse viivisenõude läbi vaatamata jätmise osas ja rahuldas ka hageja selle nõude. Kostja on vaidlustanud hagi osalise rahuldamise, mistõttu vaidlevad pooled kassatsiooniastmes hageja tuvastusnõude ning töötasu, päevaraha, puhkusehüvitise ja viivisenõude üle.

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti tema rahalised nõuded osaliselt rahuldamata ja ülesütlemishüvitise nõue osaliselt läbi vaatamata. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud osas, millega jäi rahuldamata hageja töötasu nõue 41 euro 23 sendi ulatuses ja ülesütlemishüvitise nõue 477 euro 50 sendi ulatuses ning läbi vaatamata ülesütlemishüvitise nõue 1790 euro ulatuses.

Kolleegium märgib, et ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kes on saanud kätte teise poole vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse (Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 14). Kuna kostja ei vaidlustanud hageja erakorralist ülesütlemist, on ülesütlemine TLS § 105 lg 2 järgi algusest peale kehtiv ja tööleping lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval.

Kolleegium märgib esmalt, et kostja taotlus jätta KLS § 4 lg 4 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne. Seega ei pidanud kohtud võtma selle taotluse kohta seisukohta otsuse resolutsioonis (Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46). Kolleegium muudab eeltoodud osas ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, jättes selle osa resolutsioonist välja.

7(10) 2-18-7821 Tööandjal on TLS § 28 lg 2 p 2 järgi kohustus maksta töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel.

Kooskõlas TLS § 5 lg 1 p-des 5 ja 12 sätestatuga võib töötasu olla lepitud kokku töölepingus või tuleneda kollektiivlepingust.

Pooled ei vaidle selle üle, et nad leppisid hageja töötasu kokku töölepingus ja seda on kostja hagejale töötamise eest ka maksnud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja võib nõuda kostjalt töötasu Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu sõlmitud kollektiivlepingu alusel. Kohtud tuvastasid, et kostja ei olnud Autoettevõtete Liidu liige. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas nende suhtele kohaldub kollektiivleping, mille pooleks nad ei olnud ja mille pooleks olevatesse ühingutesse või liitudesse nad ei kuulunud.

Kolleegium on varem selgitanud, et selle sätte järgi kohaldub kollektiivleping üldjuhul üksnes töötajaid esindavasse ühingusse kuuluvatele töötajatele, kuid kollektiivlepinguga võib selle rakendusala laiendada ka teistele töötajatele. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi kohaldub kollektiivleping KLS § 4 lg 1 järgi töötamisega seotud tingimuste osas ka tööandja nendele töötajatele, kes ei ole töötajate ühingu liikmed (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-07, p 12). Eelnevast tulenevalt kohalduvad töötamisega seotud kollektiivlepingu tingimused KLS § 4 lg 1 alusel nii nendele töötajatele, kes kuuluvad töötajate ühingusse, kui ka neile, kes ei ole töötajate ühingu liikmed. See säte võimaldab laiendada töötajatele, kes ei ole ühingu liikmed, kollektiivlepingus kokkulepitud soodustusi, mis antakse töötajale tema ühingusse kuulumise tõttu.

Kolleegiumi arvates tuleb KLS § 4 lg 4 tõlgendamisel arvesse võtta eraõiguses, mh tööõiguses kehtivat lepinguvabaduse põhimõtet (VÕS § 1 lg 1 ja § 5 koostoimes §-dega 8 ja 9, TLS § 2) ja seda, et seaduses ei ole norme, mis reguleeriksid kollektiivlepingulise tahteavalduseta tööandja õiguste ja huvide arvestamist kollektiivlepingu temale laiendamisel. KLS § 4 lg 4 laiendav tõlgendamine võib eelneva tõttu tuua kaasa tööandja, kellele kollektiivlepingut laiendatakse, kuid kes ei osalenud kollektiivlepingu sõlmimisel ega saanud mõjutada selle tingimuste kujunemist, ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive.

Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et KLS § 4 lg 4 ega muud KLS-i sätted ei anna kollektiivlepingu sõlminud isikutele õigust tekitada sama lepinguga kohustusi tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu ka kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu.

Kollektiivlepingu poolte kokkuleppel eelnimetatud tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse (VÕS § 9).

8(10) 2-18-7821 19. Kuna KLS ei võimalda vaidlusalust kollektiivlepingut kostjale laiendada, oli hagejal õigus saada kostjalt töötasu töölepingus kokkulepitud ulatuses. Puhkusetasu oli hagejal õigus saada arvutatuna töötasu järgi (TLS § 29 lg 8, § 70 lg 1).

Kohtute tuvastatu kohaselt leppisid pooled töölepingus kokku, et hageja töötasu on 505 eurot kuus ning seda kostja hagejale ka maksis. Hageja ei ole väitnud, et pooled leppisid kokku eeltoodust suuremas tasus. VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole töölepingu pooltel keelatud leppida kokku sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavast väiksemas tasus (VÕS § 1 lg 1, TLS § 2). Samas tuleb arvestada TLS § 29 lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu (vt ka Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908, p 17). Hageja ei ole väitnud ka seda, et kostja maksis talle töötasu alammäärast vähem.

Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejale maksnud töölepingus kokkulepitud töötasu ning selle alusel arvutatud puhkusehüvitist, tuleb hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuded jätta rahuldamata.

Kostja on kassatsioonkaebuses päevaraha nõude rahuldamise vaidlustanud.

Kuna hagejale makstav päevaraha ei sõltu töötasu suurusest, vaid seda makstakse TLS § 40 lg-te 2 ja 3 järgi Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrusega nr 110 kehtestatud ulatuses, ei olene selle nõude lahendamine kollektiivlepingu võimalikust kohaldumisest. Maakohus rahuldas päevaraha nõude, kuna kostja võttis selle TsMS § 231 lg 2 järgi omaks. Ringkonnakohus jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole hageja päevaraha nõuet omaks võtnud ja kohtud eksisid TsMS § 231 lg 2 kohaldamisel. Kolleegium lähtub TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatu alusel kohtute tuvastatud asjaoludest. Kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsust päevaraha nõude osas tühistada.

Kostja ei vaidlustanud hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist (vt otsuse p 14), mistõttu oli hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 4 järgi hüvitist hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama säte annab töövaidlusorganile õiguse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Kassatsioonkaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks jätta hüvitise välja mõistmata või seda kohtutest enam vähendada. Hagejale väljamõistetud hüvitis on oluliselt väiksem tema kolme kuu töötasust. Hüvitisnõude välistamiseks oli kostjal õigus hageja ülesütlemine vaidlustada.

Kassatsioonkaebus ei anna selles osas alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kuna hageja ei ole hüvitise suurust vaidlustanud, ei ole kolleegiumil alust kontrollida ringkonnakohtu otsust osas, millega on hüvitisnõue jäetud rahuldamata 417 eurot 50 senti ületavas osas.

9(10) 2-18-7821 Kolleegium selgitab, et kuigi hageja ei nõudnud esialgu kostjalt viivist, täiendas ta hagi viivisenõudega enne eelmenetluse lõppemist (tl-d 62-68). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viivisenõude menetlemine oli lubatav (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 52 jj). Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust mõista viivis välja alates töölepingu lõppemisest. Väites apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses, et viivisenõue on esitatud hilinemisega, ei ole kostja maakohtus viivisenõude aegumisele tuginenud.

Maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt jäid maakohtu menetluse kulud hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Põhjusel, et kolleegium tühistab kostja kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Kuna hagi ja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad nii apellatsioonimenetluse kui ka kassatsioonimenetluse kulud kooskõlas TsMS § 163 lg-s 1 ja § 171 lg-s 1 sätestatuga poolte endi kanda. Seega jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud poolte endi kanda.