KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 8. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-13841 Tsiviilasi XX kaebu

) § 35 lg-st 1 ja § 41 lg-st 2 ning

ega täitemenetluse seadustik (TMS) ei näe ette võlgniku võimalust mitte maksta täitekulusid (sh kohtutäituri põhitasu) juhul, kui võlgnik maksab nõude otse sissenõudjale.

1. Võlgnik esitas
2. septembril 2019 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus kohtutäituri
3. juuli ja
4. augusti 2019 otsused tühistada. Võlgnik leidis, et olukorras, kus kohtutäitur on täitemenetluses teinud vaid üksikuid täitetoiminguid ega ole selle tulemusel suutnud võlgnikult midagi sisse nõuda, ei ole täitetasu 2700 eurot proportsionaalne.
5. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja jäi seisukohale, et seadusest tulenevalt on tal õigus täitetasule 2700 euro ulatuses. MAAKOHTU MÄÄRUS
6. Maakohus jättis
7. novembri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulusid polnud. Maakohus märkis, et

§ 28

lg 2 alusel saab kohtutäitur tasu nõuda ainult

-s ette nähtud alustel ja ulatuses, sh saab kohtutäitur põhitasu vähendamisel lähtuda

-s sätestatud korrast. Kui sissenõudja nõue rahuldati täitemenetluse väliselt, aga kohtutäitur tegi täitemenetluses täitetoiminguid, peab kohtutäitur põhitasu vähendama. Tasu vähendamise kord on sätestatud

§ 41lg-s 2, millest tuleneb, et kohtutäitur vähendab põhitasu pooles ulatuses.

Kohtutäituril puudub seadusest tulenev võimalus hinnata põhitasu suuruse proportsionaalsust ja sellest lähtuvalt vähendada põhitasu suuremas ulatuses, kui seaduses on ette nähtud. Samuti pole kehtiva tasusüsteemi järgi võimalik olukord, mil kohtutäitur võiks jääda ilma tasuta juhul, kui võlgnik täidab kohustuse otse sissenõudjale. Seetõttu ei saa täiturile ette heita põhitasu vähendamata jätmist suuremas ulatuses, kui seaduses ette nähtud. MÄÄRUSKAEBUS 8. Võlgnik esitas 27. novembril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada, uue määrusega kaebuse rahuldada ja panna menetluskulud kohtutäituri kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - maakohus kohaldas vääralt

§ 41lg 2.

Kus kohtutäituril ei õnnestunud põhivõlga täitemenetluses üldse sisse nõuda ja ta lõpetab menetluse seoses nõude menetlusevälise täitmise või aegumisega, ei saa kohtutäituril arvestades sissenõudmata jäänud summat, tekkida põhitasu nõuet ei täisulatuses ega ka pooles ulatuses. Sellises olukorras tuleb kohtutäituril piirduda menetluse alustamise tasu väljanõudmisega; maakohus ei andnud hinnangut sellele, kas olukorras, kus täitemenetluse ei õnnestunud kohtutäituril põhinõuet ka minimaalses ulatuses sisse nõuda, saab kohtutäituri tasu 2700 euro ulatuses lugeda proportsionaalseks; 2

§ 41

lg 2 näeb ette eriregulatsiooni, mis lubab kohtutäituril nõuda erandkorras täitetasu sissenõudjalt siis kui täitemenetlus lõpeb enne nõude täielikku sissenõudmist. Viidatud normile tugineva analoogia alusel on tekkinud praktika, kus täitetasu maksmist nõutakse võlgnikult. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt saab avalik-õiguslik kohustus tekkida üksnes normatiivsel alusel. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kohtutäiturile tähtaja sellele vastamiseks. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
2. detsembril
3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja võlgnik kannab sellega seonduvad menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.
5. Võlgnik esitas määruskaebuses taotluse täiendava tõendi (Tallinna Ringkonnakohtu
6. novembri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-19-1854) vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab taotluse TsMS § 238 lg 1 p 1, § 652 lg 4 ja § 659 alusel rahuldamata. Võlgniku täiendav tõend ei ole asjakohane, sest sellest ei nähtu käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Viidatud kohtulahend pole asjakohane ka sisuliselt, sest käsitleb kohtutäituri tasu suurust olukorras, kus sissenõudja esitas kohtutäiturile teate maksuvõla aegumise kohta. Käesoleval juhul toimus nõude rahuldamine täitemenetluse väliselt.
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur kohaldas põhitasu vähendamisel õigesti

§ 41

lg 2.

§ 41

lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda.

§ 41

lg 2 kohaldatakse mh juhul, kui võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ja sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale. Kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole

§ 41

lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt

§ 41lg 2 tõlgendamise kohta Riigikohtu 7.

juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 18 ja sealsed viited). Kuna ka käesolevas asjas rahuldati nõue muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel (kolmas isik maksis võla otse sissenõudjale), kohaldatakse kohtutäituri põhitasu arvestamisel

§ 41lg 2.

13. Põhjendatud ei ole võlgniku seisukoht, nagu oleks

§ 41

lg 2 eeldused täitmata, kuna kohtutäituril ei õnnestunud viie aasta jooksul põhinõuet ka minimaalses ulatuses sisse nõuda.

§ 41

lg 2 kohaldamine ei sõltu sellest, kui pikalt on täiteasi menetluses olnud, mitu täitetoimingut ja kui suure ajakuluga on kohtutäitur võla sissenõudmiseks teinud ega sellest, millisel määral mõjutas võla sissenõudjale tasumist täitemenetluse olemasolu. Need asjaolud ei oma kohtutäituri põhitasu määramisel tähtsust, kuna põhitasu arvestamise aluseks ei ole täitemenetluses tehtud toimingute ajakulu ega täitemenetluse kestus. Kohtutäituri põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita (

§ 32lg 5), millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse 3

§ 41lg 2, vt Riigikohtu 14.

juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-17, p 13.2).

1. Kohtutäitur leidis õigesti, et tasuotsuse tegemise ajal, st
2. juulil 2019 kehtinud tasumäärade kohaselt on

§ 41

lg 2 ja § 35 lg 1 alusel võlgniku poolt tasutavaks summas 2250 eurot, millele lisandub käibemaks 450 eurot. Kohtutäitur tõi ka välja, mis toiminguid ta on täitemenetluses teinud. Kõigi nende toimingute tegemiseks on kohtutäituril kulunud aega ning dokumentide edastamisel ka raha. Tegemist on täitemenetluses vajalike toimingute ja kuluga. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituri

§ 41

lg 2 alusel tehtud tasuotsusega võlgnikult nõutav summa proportsionaalne täitemenetluses tehtud toimingutega. Põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest (vt selle kohta Riigikohtu

1. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 22).
2. Võlgniku viide Riigikohtu
3. juuni 2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 p-le 19 ei ole asjakohane. Nimetatud lahend, mis selgitab, et

§ 41

lg 2 alusel määratud tasu võib olla ebaproportsionaalselt suur, on tehtud enne 10. juunit 2018 kehtinud kõrgemaid tasumäärasid arvestades. Seega tuleb

§ 41

lg 2 kohaldamisel koosmõjus Riigikohtu lahenditega arvestada kehtivaid kohtutäituri tasumäärasid, mis on varasemast oluliselt madalamad. 16. Ainetu on võlgniku arusaam, nagu ei saaks

§ 41

lg 2 alusel võlgnikult kohtutäituri põhitasu välja mõista.

§ 41lg 2 kohaselt võib kohustatud subjekt olla nii sissenõudja kui ka võlgnik.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 41

lg 2 sõnastuse kohaselt on

§ 41

lg 2 eelduste täidetuse korral kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjekt sissenõudja, kuigi sissenõudjale sellise kohustuse panek ei ole vähemalt üldjuhul täitemenetluse ning kohtutäituri tasu maksmise üldise loogikaga kooskõlas. Täitetoimingute tegemise on põhjustanud üldjuhul võlgniku tegevusetus võla tasumisel. Kui kohtutäitur on olnud sunnitud tegema mitmeid täitetoiminguid, ei ole vähemalt üldjuhul õige jätta kohtutäituri tasu lõplikult sissenõudja kanda (

1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p‑d 12 ja 15). Sissenõudja on kohtutäituri tasu maksma kohustatud subjektiks vaid erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu
2. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑51‑17, p 19). Käesolevas asjas mingeid erandlikke asjaolusid ei esine, mis annaks aluse kohtutäituri tasu sissenõudjalt välja mõista.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Nähtuvalt asja materjalidest hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
4. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. /allkirjastatud digitaalsel/ Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 4