Obsah (13)

§ 178§ 187§ 562§ 476§ 232§ 442§ 663§ 563§ 173§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 25.03.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-09-61283 Tsiviilasi YY avaldus DD

§ 178lg 2).

Selgitused Vastavalt

§ 187

lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja avaldaja nõue

1. Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2016 määrusega on määratud lapse AA ja isa YY suhtlemise kord. Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2018 määruse kohaselt on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus välja arvatud lapse elu- ja viibimiskoha määramisel, millises osas on lapse emal ainuotsustusõigus.
2. YY esitas 28.02.2017 kohtule avalduse lepitusmenetluse kohaldamiseks. Tütar A elab ema juures. Ema ei täida määratud suhtluskorda. Ema on loonud lapsele negatiivse isakuvandi ja pannud lapsele isa kohta suhu sõnu, mida laps tegelikult ei mõtle. Lapsega koos elav vanem on kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja olema selles lapsele emotsionaalne tugi. Lapse ema keeldub suhtlemiskorra määrust täitmast.
3. Lepitusmenetluse ebaõnnestumisel taotles YY kohaldada DD suhtes sunnivahendeid. 15.05.2017 avalduses taotles YY lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel anda temale üle otsustusõigus lapse AA elu- ja viibimiskoha määramisel Lapse ema seisukoht
4. DD vaidleb sunnivahendite kohaldamisele vastu. Ema on suhtluskorda täitnud. Suhtluskorda on rikkunud YY. Lapse isa on alkohoolik ning ei ole võimeline lapse hooldusõigust teostama. Lapsele määratud esindaja seisukoht
5. Lapsele määratud esindaja nõustus protsessi kestel avaldajaga, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks. Käesoleva tsiviilasja raames ei saa reguleerida vanemate hooldusõigust. Lapse esindaja ei toeta isa taotlust talle otsustusõiguse üleandmiseks lapse elu- ja viibimiskoha määramisel. Laps on juba 11-aastane, tal on ema juures väljakujunenud elukorraldus ning selle muutmine ei ole käesoleval ajal lapse huvides, lisaks tooks see kaasa uued vaidluse suhtluskorra üle. Eestkosteasutuste seisukoht
6. Tallinna linn kirjeldab A kui elava loomuga, jutukat, julget ja avatud tüdrukut. Lapsel on tugev emotsionaalne side nii ema kui isaga. Vestlustes on ta korduvalt avaldanud, et 3 armastab mõlemat vanemat ja soovib nendega suhelda ning tema kõige suurem soov on, et ema ja isa lepiksid ära.
7. Tallinna Perekeskuse perelepitaja OT 16.01.2018 koostatud kokkuvõtte järgi otsustas ta lepitusprotsessi katkestada, kuna kuue kuu jooksul ei olnud vanemate seisukohad lapsega seotud suhtluskorra küsimustes oluliselt lähenenud ega koostöö paranenud. Isa jäi oma seisukoha juurde, et tal ei ole olnud võimalik tütrega suhelda kehtiva suhtlemiskorra järgi, kuna ema on häälestanud lapse isa vastu. Ema kinnitas perelepitajale, et pole kunagi teinud takistusi lapse ja isa suhtlemisel ega ole häälestanud tütart isa vastu.
8. 04.04.2018 vestles lastekaitsetöötaja täiendavalt Tallinna Perekeskuse psühholoog MS-ga, kes on korduvalt nõustanud vanemaid ja tegelenud individuaalselt Aga. Psühholoogi hinnangul mõjub olukord, kus laps on pidevalt sunnitud valima kumma vanema poolt ta on, jätkuvalt kahjustavalt ja traumeerivalt tema psüühikale ning võib viia tõsisemate ja ettearvamatute häireteni tulevikus. MS soovitas suunata vanemad psühhoteraapiasee, et veelkord püüda neile selgitada omavaheliste konfliktide mõju ja ohtlikkust peagi murdeealiseks saavale tütrele.
9. Tallinna linn teeb ettepaneku Ringkonnakohtu 26.05.2016 kohtumäärusega kinnitatud suhtelmiskorra tühistamiseks, sest A on 11-aastane neiu, kes on tänaseks piisavalt arukas, et arvestada tema soovidega, õigusega eraelule ja isikuvabadusele. Lõpetada lapse vaba aja reguleerimine kohtumääruse järgse ajagraafiku ja kohustustega ning arvestada suhtlemisel ainult lapse vaba tahtega.
10. Tallinna linn leiab, et käesolevas tsiviilasjas algatatud lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks ja suunata mõlemad vanemad pikemaajalisse psühhoteraapiasse. Esimese astme kohtu määrus
11. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda.
12. Kohus, arvestades ka eestkosteasutuse ja lapse esindaja arvamusi, asus seisukohale, et isa ja lapse igapäevast suhtlemist ei ole vaja reguleerida. Laps on 12-aastane, tal on sõbrad ja tegevused, milleks ta vajab aega ning selles vanuses hakkab ajaveetmine vanematega konkureerima lapse enda poolt valitud ajaveetmise viisidega. Kohus leidis, et 12-aastast ei saa sundida kohtumääruse alusel vanematega suhtlema. Kohus reguleeris määrusega vaid lapse koolivaheaegasid ja ema, isa ning lapse tähtpäevi. On oluline, et laps osaleb kummagi vanema tähtpäevadel ja vanemad osalevad tema tähtpäevadel. Koolivaheaegade reguleerimine on oluline põhjusel, et nii vanemad kui laps saaksid varakult planeerida omavahelisi pikemaid koosviibimisi.
13. Lepitusmenetluse avalduse esitamise ajaks oli enamus kohtumisi toimumata. Kristiine linnaosa lastekaitsetöötaja aitas korraldada isa ja lapse suhtlemist. Käesoleva kohtumenetluse ajal ligi kahe ja poole aasta jooksul on isa ja lapse suhtlemine muutunud tihedamaks. Suhtlemist on aidanud korraldada Kristiina linnaosa lastekaitsetöötaja, lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja ning Tallinna Perekeskus.
14. Menetluses on tuvastatud, et lapse suhted mõlema vanemaga on võrdselt lähedased.
15. Aastate jooksul peetud kohtuistungitel DD ärakuulamistel äratas kohtu tähelepanu DD suhtlemisviis. Ta andis intelligentseid vastuseid ning püüdis osavalt olukorda näidata tegelikkusele vastupidiselt. Muud kogutud tõendid kinnitavad, et ema suhtleb selliselt ka lapsega. Ema mõjutuse tagajärjel kinnitab laps, et isa on halb ja joodik ning laps ei soovi isaga kohtuda. Ema on püüdnud lapse silmis vanemaid vastandada – ema on hea ja isa on halb ning joodik, lapsel on hea emaga ja halb isaga. Samas objektiivsete asjaoludega on tõendatud, et lapse ja isa suhe on hea ning laps soovib isaga aega veeta. Ema on püüdnud saavutada ja osaliselt ongi saavutanud, et tema manipulatsiooni tagajärjel kinnitab laps 4 isiklikult isale, et ei soovi isaga suhelda, seega justkui ema ei olegi suhtlemist takistav vanem.
16. Kohus määras 25.05.2017 määrusega DD suhtes kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. DD vaatamata korduvatele kutsetele ekspertiisi ei ilmunud.
17. DD ei võimaldanud kohtul last ära kuulata, esitades erinevaid põhjendusi ja nõudeid, kuidas last ära peab kuulama. Eeltoodud käitumisest järeldab kohus, et DD soovib varjata asjaolusid, mida võib pidada lapse hooldusõiguse rikkumiseks, eelkõige manipulatiivust isa ja lapse suhtlemise korraldamisel ning kardab, et sellised asjaolud võivad välja tulla ekspertiisi ning lapse ärakuulamise käigus. Kohus loobus lapse ärakuulamisest, kuna lapse esindaja ja eestkosteasutus selgitasid välja, et laps soovib isaga suhelda ja isaga aega veeta. Muudest kogutud tõenditest ilmnes, et laps armastab võrdselt mõlemat vanemat.
18. Menetluse käigus on paranenud DD poolt lapse isikuhoolduse teostamine, st ema on võimaldanud lapsele isaga kohtumisi. Siiski on kohtumiste toimumise saavutamine olnud vaevaline. Suhtlemine ei toimu viisil nagu see on Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2016 määrusega määratud.
19. Eestkosteasutus ja lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja on aastate jooksul esitanud menetluses mitmeid seisukohti. Lapse vanuse kasvades on kummagi lapse huve kaitsva menetlusosalise seisukoht, et laps on suur ja tema arvamust suhtlemise korraldamisel peab arvestama. Mõlemad menetlusosalised möönavad, et vanemad on ka mõnevõrra koostööd teinud. Eestkosteasutus on lisaks asunud seisukohale, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks.
20. Hoolimata ema tegevusest lapse ja isa suhtlemise takistamisel ning isa kohta alaliselt halva rääkimisest, on isa ja lapse vahel aastate jooksul säilinud tugev side. Käesoleval ajal on A 12-aastane ja kõigi menetlusosaliste hinnangul väga arukas. Kohtu hinnangul on A jõudmas vanusesse, kus ta on võimeline kriitiliselt hindama ema käitumist. Eestkosteasutus on avaldanud arvamust, et lapse seisukohalt oleks õige lõpetada lapse suhtlemise korraldamine vanematega kohtumääruse järgi. Ka lapse esindaja on kinnitanud, et laps on võimeline tegema ise arukaid otsuseid ning tema soovi ja viisi vanematega suhelda tuleb austada.
21. Kohus teeb muudatuse seni suhtluskorra punktis nr 4 („Paarisaastatel veedab laps sügisese koolivaheaja isaga ja kevadvaheaja emaga, paaritutel aastatel vastupidi“), kuna vahepeal on muutunud koolivaheaegade arv (lisandunud on üks vaheaeg) ning ajad. Vanemad veedavad lapsega vaheaegadel aega võrdselt, nagu see oli ka eelneva kohtumääruse kohaselt.
22. Ema poolt lapse ja isa suhtlemise takistamise võimaluse vähendamiseks, taastab kohus lapse isa hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramisel. Nimetatu peaks vähendama ema poolt lapse viibimiskoha määramise ainuõiguse kuritarvitamist ning samuti annab lapsele vastava arengulise küpsuse saabudes võimaluse valida elukoht kummagi vanema juures. Seega on käesoleva kohtumääruse jõustumisel kummalgi vanemal lapse suhtes täielik hooldusõigus. Määruskaebus
23. Lapse ema palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse, millega tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2016 määrus suhtluskorra määramine kohta ja määrata, et laps suhtleb isaga nii nagu laps ise soovib.
24. Ema ei riku suhtluskorda ja ei tee omalt poolt takistusi lapse isal lapsega suhelda. Lapse ema soovib, et kohus annaks suhtluskorra vabaks, et laps saaks ise otsustada, millal ta isaga suhtleb.
25. Maakohus on rikkunud

§ 562lg-t 9, kuna lepitusmenetlus kestis ligi 2,5 aastat sätestatud 60 päeva asemel.

5 26. Maakohtu põhjendused tuginevad ligi kolm aastat tagasi toimunud sündmustele ja asjaoludele ning ei täida seetõttu

§ 562sätestatud eesmärke.

27. Maakohus on oluliselt rikkunud

§ 562

lg-t 5 ja 6, kuna ei ole püüdnud saavutada vanematega kohtulikku kompromissi lapsega suhtlemise osas. Lapse isa ja ema esitatud seisukohad suhtluskorra osas 11.06.2019 kohtuistungil olid erinevad ainult lapse koolivaheaegade reguleerimise osas. 28. Maakohus on rikkunud menetlusnorme, kuna pole 11.06.2019 toimunud istungil arutanud vanematega ühise hooldusõiguse küsimust. Lapse ema jaoks oli see üllatus, kuna

§ 476

lg 2 alusel saab otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lõige 1) algatada kohus üksnes avalduse alusel. Riigikohtu lahendi nr. 3-21-159-15 p-s 29 on märgitud, et kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust esitanud. Lapse ema teadmiste kohaselt ei olnud ei tema ega lapse isa vastavat avaldust esitanud, et taastada täielik ühine hooldusõigus. 29. Laps on 12 aastat elanud koos emaga ja kui järsku hakatakse tema elukohta muutma, kahjustab see lapse huve. 30. Lapse isa on jämedalt rikkunud kehtivat suhtluskorda ja hooldusõigust kui viis lapse laagrisse, ilma eelnevalt ema ja last teavitamata. 31. Maakohus on rikkunud

§ 232

lg-t 1 ja 2 ning

§ 442

lg-t 8, kuna pole otsuses viidanud tõenditele ja nendest tulenevatele faktilistele asjaoludele, mille alusel maakohus tegi oma järeldused. Samuti pole kohus põhjendanud, miks ei ole arvestatud lapse ema poolt esitatud väidete, seletuste ja tõenditega.

1. On arusaamatu, miks käsitleb maakohtu seisukoht lasteaialapse või algklassides käiva lapse psüühikat kui laps on juba 12-aastane.
2. Ema suhtes ei saa sunnivahendina kasutada täieliku ühise hooldusõiguse taastamise vahendit. Selline otsus on vastuolus sunnivahendi mõistega ja seetõttu on otsus õigusvastane ja ebaõige.
3. Kohus keeldus menetluses last üle kuulamast ja süüdistab selles meelevaldselt lapse ema.
4. Lapse isa hooldusõiguse küsimust käsitles ringkonnakohus oma 07.02.2018 määruses ja selle kohaselt jäeti lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuotsustusõigus lapse emale. Lapse ema on seisukohal, et menetleda sama küsimust üks aasta hiljem ei ole põhjendatud, kuna asjaolud ei ole muutunud.
5. Maakohtu määruse p. 3, millega kohus määras suhtluskorra koolivaheajal, on ebaõige. Laps on 12-aastane ja sellises vanuses peab olema õigus ise otsustada, kuidas ta veedab oma koolivaheaega.
6. 13.11.2019 täiendavas seisukohas märgib lapse ema, et ka peale maakohtu määruse tegemist ei ole avaldaja soovinud lapsega suhelda vastavalt suhtluskorrale.
7. 19.11.2019 täiendavas seiskohas märgib lapse ema, et avaldaja saadab menetlusosalejatele valeväited, et temale keelatakse kohtuda lapsega. See on pahatahtlik vale, ema ei takista isal kohtuda lapsega. YY ise ei soovi kohtuda lapsega ja süstemaatiliselt rikub suhtlemiskorda. Vastused määruskaebusele
8. Lapse isa palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
9. Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Kristiine Linnaosavalitsuse kaudu) ja lapsele riigi poolt määratud esindaja toetasid määruskaebust osas, milles vaidlustatakse ühise hooldusõiguse taastamine.
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

6

1. 27.02.2020 vastuses märgib avaldaja, et alates 24.11.2019 elab AA isa juures. Avaldaja tegi lapse emale 11.02.2020 ettepaneku lõpetada tsiviilasi kompromissi sõlmimisega, millele ema ei ole vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas

§ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on kohtu ette toodud asjaolude pinnalt teinud põhjendatud ja lapse huvidest lähtuva lahendi ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda muuta. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et ema ei ole teinud takistusi suhtluse toimimiseks. Maakohus on välja selgitanud, et lepitusmenetluse avalduse esitamise ajaks oli enamus isa ja lapse kohtumisi toimumata, mis ilmneb isa taotlusest, eestkosteasutuse seisukohast ja lapse esindaja kirjast. Menetluse ajal Kristiine linnaosa lastekaitsetöötaja aitas korraldada isa ja lapse suhtlemist. Samuti aitas suhtlemist korraldada lapsele riigi poolt määratud esindaja.
2. Maakohus tuvastas vahetust vestlustest emaga, et laps on ema manipulatsiooni mõju all, mistõttu laps tihtipeale ütleb, et ei soovi isaga kohtuda, kuigi eelnevalt koos isaga plaane tehes on heal meelel olnud valmis suhtlema. Ka eestkosteasutus ja perekeskus kirjutavad oma seisukohas, et ema mõjutab last isa vastu.
3. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapsega koos elav vanem peab soodustama lapse suhtlemist teise vanemaga. Vanemad ei tohi sellisel juhul lähtuda eelkõige enda huvidest, jättes lapse huvid tahaplaanile. (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-64-10 p 31).
4. Apellant ei nõustu koolivaheaegadeks ja tähtpäevadeks määratud suhtluskorraga. Apellant leiab, et uus suhtluskord tuleb määrata nii, et laps saaks ise otsustada, millal ta isaga suhtleb.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt määratud suhtluskorraga, mille kohaselt on oluline, et laps osaleb kummagi vanema tähtpäevadel ja vanemad osalevad tema tähtpäevadel. Koolivaheaegade planeerimine on oluline põhjusel, et nii vanemad kui laps saaksid varakult planeerida omavahelisi pikemaid koosviibimisi, mis võimaldab lapsel puhkust veeta nii ema kui isaga.
6. Asjaolu, et maakohus ei viinud lepitusmenetlust läbi

§ 562

lg-s 9 sätestatud 60 päeva jooksul avalduse esitamisest, ei anna iseenesest alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ei ole välistatud, et teatud asjaoludel võib lepitusmenetlus tulemuse saavutamiseks kauem kesta. Kuna antud asjas suunas kohus vanemad perelepitusse, oli see ka mõistetav põhjus, miks menetlus pikenes. Eelkõige tuleb saavutada lepitusmenetluse eesmärk ning seaduses sätestatud tähtaega saab pidada orienteeruvaks ajaks, mis võiks lepitusmenetlusele tavapäraselt kuluda.

1. Maakohus on oma otsuses tuginenud lepitusmenetluse käigus toimunud kohtuistungitele, analüüsinud asjaolusid ja jõudnud järeldusele, mis tolles ajahetkes oli relevantne. Kuna asjaolud ei olnud lepitusmenetluse jooksul muutunud, siis ei ole asjakohane apellandi väide, et kohus tugines liiga vanadele asjaoludele.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus pole püüdnud saavutada poolte kokkulepet lapsega suhtlemise osas ja on sellega rikkunud

§ 562

lg 5 ja lg 6 ning

§ 562lg 5.

Maakohus on selgitanud vanematele lepitusmenetluse sisu ja olemust ning vanemad nõustusid osalema perelepitusprotsessis, lisaks on toimunud kaks kohtuistungit, mille jooksul kokkuleppele ei jõutud. Seega puudus maakohtul alus kompromissi kinnitamiseks ja sellest tulenevalt pole rikutud

§ 562lg-t 6.

7 52. Maakohus on õigesti kohaldanud menetlusnorme, kui määras, milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Juhul kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe

§ 563lg 7 p-des 1–3 nimetatud otsustustest.

Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi

§ 563

lg 7 p-des 1–3 nimetatud otsustustest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 2-17-13244, p 16.2). 53.

§ 563lg 7 p 3 näeb ette võimaluse vanema õiguste mahu muutmiseks.

Selle sätte alusel ei otsusta kohus mitte üksnes lahus elava vanema suhtlusõiguse üle, vaid võib teha ka muudatusi kummagi vanema õigustes lapse suhtes. 54. Isa õiguse taastamine lapse elukoha määramise osas ei saanud tulla ema jaoks üllatusena, kuna sellise avalduse esitas isa menetluses juba 15.05.2017, milles taotles anda talle otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramisel. Maakohus määras taastada YY hooldusõigus lapse AA viibimiskoha sh elukoha määramisel. Tegemist on maakohtu diskretsiooniotsusega ning maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul diskretsioonipiire ületanud. Tegemist ei ole sunnivahendiga ema suhtes, vaid isa õiguse taastamisega. Apellant ei ole välja toonud, kuidas selline isa õiguse taastamine rikub lapse huve. Maakohus on oma määruses õigesti jõudnud järeldusele, et kohtul puudub kindlus, et ema ei jätka erinevatel viisidel lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõiguse kuritarvitamist. Harju Maakohtu 29.08.2017 ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2018 määrustega tsiviilasjas nr 2-16-7092, millega lapse isa hooldusõigus taastati (välja arvatud otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramisel), on tuvastatud, et isa on võimeline lapse suhtes hooldusõigust teostama. Maakohus on oma otsuses õigesti arvestanud eestkosteasutuse ja lapse esindaja arvamusega, et laps armastab võrdselt mõlemat vanemat ning soovib isaga suhelda ja aega veeta. Maakohus tuvastas ka, et laps on juba piisavalt suur otsustamaks igapäevase suhtluse üle. Seda maakohtu järeldust pole vanemad vaidlustanud. Ema poolt lapse ja isa suhtlemise takistamise võimaluse vähendamiseks taastas kohus lapse isa hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramisel, mida ringkonnakohtul pole alust muuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 55.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosliste endi kanda ja selles osas pole maakohtu määrust vaidlustatud. 56. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel avaldaja apellatsioonimenetluse kulud DD kanda.

Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jätta riigi kanda ning eestkosteasutustel tekkinud menetluskulud nende endi kanda. 57.

§ 174

lg 1 alusel määrab ringkonnakohus avaldajale hüvitatava kulu kindlaks ka rahaliselt. Avaldaja esitas 08.11.2019 menetluskulude nimekirja ja 12.02.2020 täiendava nimekirja, milles taotleb kokku 938, 40 euro hüvitamist 6,8 t õigusabi eest. Avaldaja esindaja tutvus maakohtu määrusega, teiste menetlusosaliste seisukohtadega ning koostas vastused kaebusele ja kaebaja täiendavatele seisukohtadele (5,55 t), suhtles kliendiga (0,83 t) ja esitas menetluskulude nimekirja (0,42 t).

1. DD avaldaja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud ei ole.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabi toimingud on osaliselt vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (Riigikohtu 8 tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-77-14, p 12).

Ülejäänud osas, see on 6,38 tundi, on apellatsioonimenetluse kohane ajakulu. Avaldaja esindaja tasumäär 138 eurot/t (sisaldab käibemaksu) on vandeadvokaadist esindaja puhul mõistlik. Avaldaja on füüsiline isik, mistõttu tuleb kulud hüvitada talle koos käibemaksuga. Seega tuleb DD-lt välja mõista avaldaja kasuks 880,44 (138x6,38) eurot. Vastavalt avaldaja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 tuleb hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots