← Eesti

2-19-15223/34

Obsah (15)§ 231§ 272§ 436§ 445§ 442§ 122§ 173§ 174§ 162§ 176§ 138§ 144§ 175§ 477§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 08.05.2020.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-15223 Tsiviilasi X Xa ja X Xa hagi X Xi

§ 231

lg 1) seda, et seoses COVID-19 viiruse leviku ja väljakuulutatud eriolukorraga on riigi majandus sügavas kriisis, töö on kaotanud tuhanded inimesed ja uute töötajate värbamist kaaluvad potentsiaalsed tööandjad väga tagasihoidlikult ja konservatiivselt. Igal juhul ei olda valmis maksma töötajatele kriisieelseid töötasu numbreid.

  1. Hagejate seaduslik esindaja väidab, et kostja „mitte ainult ei maksa Eesti Energia arveid vaid lõpetas Eesti Energiaga lepingu.“ Kostja loodab, et hagejate lepinguline esindaja ei soovi kohut eksitada ega valetada, vaid lihtsalt eksib. Kostja on elektri eest siiski tasunud (lisa 1), samuti edastab Eesti Energia AS kostjale endiselt arveid, viimase arve on kostja samuti tasunud.
  2. Kostja vaidleb vastu hagejate seadusliku esindaja paljasõnalisele väitele, et xxx OÜ puksiirautos on olemas kaarditerminal ja et ligi 50% klientidest „maksab kostjale sularahas.“ Kostjale jääb arusaamatuks, milline puutumus käesoleva vaidlusega on küsimusel, kellele kuulub äriühing xxx OÜ ja kus töötab kostja õde.
  4. a veebruaris väljailmunud uuringu „Lapse vajaduspõhise miinimumelatise analüüs“ lõpparuande kohasel tulemuste kohaselt oleks lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
  5. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Nimetatud analüüsile soovib kostja tugineda kui dokumentaalsele tõendile (

§ 272lg 2) tõendamaks, et hagejate vajadused on elatise miinimummäärast väiksemad.

Hagejate seadusliku esindaja poolt esitatud tõendid püsivaid suuremaid kulusid ei näita, sh. ei ole tõendatud, et hagejate esindaja viidatud sülearvuti oleks ostetud hagejale I, jooksvad kulud (sh. kommunaal-, TV- ja koduinterneti, joogivee arved) aga on seotud mitte ainult hagejatega, vaid ka nende seadusliku esindajaga. Kohtuotsuse põhjendused 25. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

  1. Perekonnaseaduse §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21 aastaseks saamiseni, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 99 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
  2. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: 5

(11) hagejate seadusliku esindaja ja kostja abielust on sündinud kaks last - 13.08.2012 tütar X Xa (tlk 5, sünni tõend) ja 07.07.2016 tütar X Xa (tlk 6, sünni tõend);  vanemate kooselu lõppes augustis 2019. a;  alates vanemate lahkuminekust elavad hagejad alaliselt ema juures. 28. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise alates 01.10.2019 kummalegi hagejale pooles Vabariigi Valitsuse kuupalga alammääras kuni täisealiseks saamiseni. 29. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et (
  1. i)on laste ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud, kandes lastega seotud kulusid vahetult, lisaks (
  2. ii)ei võimalda kostja majanduslik olukord nõutavas ulatuses elatist tasuda ning (iii) laste kulud ei ole sedavõrd suured, et miinimummääras nõutav elatis põhjendatud oleks, (
  3. iv)osa kulusid on kaetud lapsetoetuse arvelt. 30. Kohus märgib esmalt, et jätab tähelepanuta kõik poolte tõendid ning väited, mis puudutavad hagejate vanemate pere-ettevõttega seotud küsimusi ja erimeelsusi. Kostja ning hagejate seadusliku esindaja kohustust hagejaid ülal pidada ei mõjuta ettevõtte tegevuse lõppemist puudutavad asjaolud. Käesolevas tsiviilasjas lahendatakse üksnes laste ülalpidamisega seotud vaidlust. 31. Hagejad on kulud ja nende rahalise suuruse esile toonud ning nähtub, et kulud ühe lapse kohta on suuremad kui 584 eurot (tlk 98-99, kulude ülevaade). Riigikohus on lahendi nr 32-1-118-12 p-is 15 märkinud, et vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, mistõttu tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Kuna käesoleval juhul nõuavad hagejad kostjalt elatist miinimummääras, puudub neil kohustus kulude suurust tõendada (seda isegi olukorras, kus kulud on suuremad kui 584 eurot lapse kohta). Seetõttu ei asu kohus analüüsima ka hagejate poolt esitatud mahukad tõendid hagejate kulude kohta. 32. PKS § 102 lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks peale hagejate veel lapsi, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, lisaks ei ole kostja ka töövõimetu. 33. Kostja märgib, et täidab hagejate ülalpidamiskohustust kandes lastega seotud kulusid vahetult – kostja tasub elektriarveid ning laste elukohaks oleva korteri laenu. Lisaks on tasunud hagejatele ka elatist. Kostja tasub laenulepingust nr x, mille abil soetati hagejate elukohaks olev korter asukohaga x (edaspidi Korter), tulenevate kohustuste katteks igakuiselt keskmiselt 143,20 eurot. Kostja tasub korteriga seoses osaliselt kommunaalkulusid (elekter) keskmiselt 40 eurot kuus. Kostja on tasunud alates 2019. a 6
(11)detsembrist kuni
  1. a veebruarini 200 eurot kuus kummalegi hagejale. Seega katab kostja hagejate vajadusi, eelkõige hagejate eluasemega seonduvaid kulutusi 92 euro ulatuses kummalegi hagejale lisaks 200 euro suurusele elatisele. Kohus märgib, et vaidlusaluse korteri puhul on tegemist vanemate ühisvaraga ning korteriga seonduvalt lasub vanematel solidaarne laenukohustus. Kohus nõustub hagejatega, et laenukohustuse täitmist puudutav on solidaarvõlgnike vaheline küsimus ega mõjuta hagejate ülalpidamiskohustust. Ülalpidamiskohustuse täitmisena oleks võimalik korteriga seotud makseid arvestada, kui korter kuuluks kostjale ja tema tasuks ka laenumakseid, kuid korterit kasutavad hagejad. Praegusel juhul see nii aga ei ole. Elektriarveid on tasunud mõlemad vanemad, lisaks on kulu sedavõrd väike võrreldes hagejate muude kuludega, et see ei mõjuta elatise määra. Kohus märgib, et edasiste segaduste vältimiseks tuleb kostjal anda hagejatele ülalpidamist rahas, mis tuleb maksta hagejate seadusliku esindaja pangakontole. Kohtuni ei ole toodud ega tõendatud, et vanemate vahel kehtiks kokkulepe, mille kohaselt võib hagejatele ülalpidamist anda muul viisil kui raha maksmisena.
  2. Kostja märgib, et tema majanduslik olukord ei võimalda nõutavas ulatuses elatist tasuda. Kostja on kinnitanud, et alates 01.12.2019 töötab kostja x OÜ-s osalise tööajaga ja saab töötasu 525 eurot kuus neto. Kostja viitab, et pärast laenumaksete tegemist ning elatise tasumist ei jää kostjale üldse raha alles. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-118-12 p-is 15 märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Hagejad on õigesti viidanud, et kostja pangakontolt ei nähtu igapäevavajaduste rahuldamiseks tehtavaid tehinguid (nt maksed toidu- ja riidepoodides jms), mistõttu võib eeldada, et kostja arveldab suuresti sularahas. Hagejad on ka põhistanud, et kostja töökohal on sularahas tasumine tavapärane, mis loob eeldused selleks, et kostja saab oma igapäevavajadusi rahuldada sularahavahendite arvelt. Kohus nõustub hagejatega, et kostja ei ole teinud kõike endast olenevat, et hankida laste ülalpidamiseks vajalikud vahendid. Hagejad on esile toonud, et kostjal on piisavalt vara, mille võõrandamisest saadavatest vahenditest hagejate ülalpidamiskohustust täita. Hagejad on põhistanud, et kostja puhul on tegemist haritud ja keeleoskaja isikuga, kellel on olemas kõik eeldused tasuvama töö leidmiseks. Kostja ei ole esile toonud ühtegi mõjuvat põhjust, mis teda eelnimetatud toiminguid tegemast takistab. Kostja ei ole põhjendanud, mis takistab tal täiskohaga praegust tööd tegemast. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et töövõimelise ja –ealisena on kostjal võimalik mõistliku aja jooksul (s.o lähitulevikus) omale tasuvam töö leida. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest tulenevalt oleks võimalik järeldada, et töökoha leidmine oleks hageja puhul raskendatud või välistatud. Riigis väljakuulutatud eriolukord on ajutine ning ei oma töökoha leidmise väljavaadetele drastilist mõju. Olukorras, kus isiku töötasu ei ole piisav, kuid tal on kohustus pidada ülal kahte alaealist last, tuleb teha kõik endast võimalik, et tagada vastavate kohustuste täitmiseks piisav sissetulek. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks nimetatud ajendil teha muudatusi kostjal 7
(11)lasuva hagejate ülalpidamiskohustuse suuruse osas. See ei oleks ka laste huvidega kooskõlas.
  1. Kostja märgib, et laste kulud ei ole sedavõrd suured, et miinimummääras nõutav elatis põhjendatud oleks. Kohus märgib, et kostja väide on alusetu. Kostja ei ole tõendanud (põhistanud), millised hagejate kulud ning millises ulatuses on n.ö ülepaisutatud. Pelgalt paljasõnalise väite pinnalt, mille kohaselt on kulud ülemäärased, järeldusi teha ei ole võimalik, seetõttu ei pöördunud ümber ka tõendamiskoormis ja hagejad ei pea jätkuvalt oma kulude suurust tõendama. Asjakohatu on kostja viide
  2. a veebruaris ilmunud uuringu „Lapse vajaduspõhise miinimumelatise analüüs“ lõpparuandele, kuivõrd hagejate ülalpidamisvajadust analüüsitakse juhtumipõhiselt ning mistahes üldise statistilise uuringu pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi hagejate igakuiste vältimatute vajaduste osas. Hagejad on õigesti märkinud, et kohus lähtub seadusest. Viidatud uuring võib olla aluseks seaduses sätestatud elatise miinimummäära muutmiseks, kuid ei ole aluseks elatisemäära vähendamiseks alla miinimummäära. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta, et lisaks tavapärastele vajadustele on käesoleva tsiviilasja hagejatel täiendavad kulud seoses huvitegevusega. Hagejate esindaja on detailselt esile toonud ja tõendanud, et märkimisväärse osa hagejate kuludest moodustab laulmise ja spordiga tegelemine ning vastavatel võistlustel osalemine. Vastuoluline on nimetatud olukorras väita, et hagejate kulud on väiksemad kui elatise miinimummäär seda eeldab.
  3. Kostja märgib, et osa hagejate vajadustest on kaetud peretoetusega – 60 eurot kummalegi hagejale (PHS § 17 lg 3). Riigikohus on lahendi nr 2-16-11905/66 p-is 19 leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Kohus märgib, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetud elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Seega leiab kohus, et lastele lapsetoetuse maksmise fakt ei ole aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
  4. Seega, kuivõrd kummagi hageja igakuised kulutused moodustavad vähemalt kahekordse PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, kostja puhul ei esine PKS § 102 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, kostja on rikkunud laste ülalpidamiskohustust andes ülalpidamist ebapiisavalt ja -regulaarselt, rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt välja hageja I kasuks igakuise elatise alates 01.10.2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni summas, mis vastab poolele 8
(11)(1/2) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Ühtlasi mõistab kohus kostjalt välja hageja II kasuks igakuise elatise alates 01.10.2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni summas, mis vastab poolele (1/2) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale.
  1. Lisaks selgitab kohus hagejate seaduslikule esindajale, et olukorras, kus käesolev kohtuotsus pööratakse sundtäitmisele, tuleks sundtäidetava nõude suuruse puhul arvesse võtta kostja poolt juba tasutud ülalpidamismaksetega (sh nendega, mis on tasutud hagi tagamise määruse alusel), arvestades sealjuures käesolevast otsusest tulenevat elatise tasumise kohustuse alguskuupäeva. Vastasel juhul võib kostjal tekkida alus esitada hagejate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
  2. Hagejad paluvad täpsustada kohtuotsuse täitmise korda.

§ 445

lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohus leiab, et kostja on kohustatud tasuma elatise iga kuu

  1. kuupäevaks X Xa arveldusarvele nr X, märkides selgituseks kalendrikuu nimetuse, mille eest elatis on tasutud ning lapse nime, kelle eest nimetatud elatis tasutud on.
  2. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 41.

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122

lg-st 1, § 129 lg-st 2 ja hagiavalduse esitamise kuupäevast ja sellega taotletava elatise määrast, on käesoleva tsiviilasja hinnaks kummagi hageja nõude osas 2562 eurot. Menetluskulude jaotus 42.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Üldreegli kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 162

lg 1), hüvitades teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (

§ 162lg 2).

Kostja vaidles hagile vastu. Kuivõrd kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks elatise välja, on käesolev kohtuotsus tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine 43.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 44. Hagejate esindaja esitas 09.04.2020 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab

§ 176lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hagejatele on õigusabi osutatud 5,2h ulatuses tunnihinnaga 120 eurot 9

(11)(käibemaksuga), s.o kokku 624 eurot. Lisaks on hagejate menetluskuluks hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Hagejate menetluskulud on kokku 674 eurot. Hagejad kinnitavad, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. 45. Kostja on 14.04.2020 esitanud seisukoha hagejate menetluskulude nimekirja osas. Kostja märgib, et kulud on osaliselt ülepaisutatud ning hagejad ei ole kinnitanud käibemaksu tagasiarvestamise võimatust, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada käibemaksuta. Kohtu põhjendused 46.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 47. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

  1. Esmalt analüüsib kohus hagejate kohtukulusid. Hagejad on hagi tagamise taotluse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot. Kohus taotluse rahuldanud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub vastaspoole poolt hüvitamisele.
  2. Hagejate esindaja on teinud järgmised toimingud: esmane nõustamine 1,5h; hagivastuse koostamine 1,5h; hagi tagamise taotlus 1h; kohtuistungiks ettevalmistamine 0,5h; kohtuistung 0,7h.
  3. Kohus leiab, et hagejate esindaja teostatud toiming „esmane nõustamine“ kestusega 1,5h on ülemäärane. Kostja on õigesti märkinud, et vaidluse iseloomu arvestades ei ole sedavõrd pika aja jooksul kliendile asjaolusid ja õiguslikku regulatsiooni selgitada. Kohus loeb toimingu põhjendatud ajakuluks 0,75h, vähendades toimingu märgitud ajakulu 0,75h võrra.
  4. Kohus, kontrollinud hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasumäär on kohtupraktikas aktsepteeritud määradega kooskõlas. 10

(11)
  1. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise puhul kuuluvad kohaldamisele hagita menetluse põhimõtted, on kohus omal algatusel kontrollinud, kas hagejad saavad õigusabikuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd hagejate ja nende seadusliku esindaja (kelle nimele kõnealused arved esitatud on) näol on tegemist füüsiliste isikutega, siis puudub neil võimalus esindajakuludelt tasutud käibemaksu tagasiarvestamiseks, mistõttu tuleb esindajakulud välja mõista koos käibemaksuga.
  2. Kokku loeb kohus hagejate lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 4,45h (5,2h – 0,75h), mis hagejate lepingulise esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 534 eurole. Hagejate menetluskulud on kokku 584 eurot (esindajakulu 534 + 50 riigilõiv). Kohus rahuldab hagejate avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja I kasuks välja menetluskulud summas 292 eurot (584 / 2) ning hageja II kasuks menetluskulud summas 292 eurot. Hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 90 euro ulatuses (taotletud summa 674 eurot – rahuldatud summa 584 eurot). 54.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.