← Eesti

2-18-18933/24

Obsah (7)§ 654§ 652§ 459§ 436§ 442§ 230§ 162

Tsiviilasi nr 2-18-18933 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-18933 Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2020, Tallinn Kohtukoosse

) § 657 lg 1 p 5

(10)Tsiviilasi nr 2-18-18933 2 alusel uus otsus, millega hageja II hagi osaliselt rahuldada. Apellatsioonkaebus tuleb samuti osaliselt rahuldada. 32.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses ning täiendab resolutsiooni varasema maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2182135 määratud elatise tasumise kohustuse muutmise kohta.

  1. Kostja esitas apellatsioonimenetluses enda täiendavas seisukohas taotluse, et hagejad isiklikult kohtus ära kuulataks. Ringkonnakohus ei saa kostja taotlust rahuldada ja seda järgneval põhjusel. Samasuguse taotluse esitas kostja ka maakohtule oma vastuses hagile. 10.09.2019 toimunud kohtuistungi protokollis on maakohus märkinud, et pooltel lahendamata taotlusi ei ole. Selle peale kostja kohtule vastuväidet ei esitanud, mistõttu ei saa kostja apellatsioonimenetluses maakohtus lahendamata jäänud taotlust uuesti esitada.
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja I kasutab kostja korterit (1-2 korda kuus, kestusega 23 päeva) ning et hageja II viibib kostja juures kaks korda kuus, igal teisel nädalavahetusel, so keskmiselt 4 päeva kuus. Ringkonnakohus võtab need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (

§ 652lg 1 p 1).

Hagejate poolt apellatsioonimenetluses esitatud vastuväite selle kohta, et hageja II kohtumised kostjaga ei ole püsivad, jätab ringkonnakohus

§ 652lg 7 alusel arvestamata.

Hagejad kinnitasid ise maakohtus, et hageja II viibib kostja juures kaks korda kuus, igal teisel nädalavahetusel, so keskmiselt 4 päeva kuus (hagejate 28.03.2019 menetlusdokumendi lk 2). Sisuliselt on hagejad seega selle asjaolu omaks võtnud. 35. Ringkonnakohus ei arvesta

§ 652

lg 3 alusel kostja täiendava apellatsioonimenetluses esitatud vastuväitega, et hageja II viibib tema juures lisaks ka poole koolivaheajast ning et kostja võtab hageja regulaarselt kaasa tööreisidele (keskmiselt korra kuus, kestusega 2-3 päeva) ja viibib lastega igal aastal 1-2 korda puhkusereisil. Nendele asjaoludele ei ole kostja maakohtus tuginenud ja kostja ei ole ka põhistanud, et ta poleks saanud nendele asjaoludele maakohtus tugineda.

  1. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja enam tuginenud sellele, et hagejate emale on pidevalt laekunud ka mõlema lapse kohta arvestatud lastetoetused, mistõttu ringkonnakohus seda asjaolu ei käsitle.
  2. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja I elas
  3. a septembrist kuni
  4. a lõpuni kostja juures ja kas kostja on kandnud kulusid seoses hageja I poolt kostja korteri kasutamisega. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja saab käesolevas asjas tugineda laenumaksete tasumise tõttu ülalpidamiskohustuse täitmisele ja kui, siis kas kostja on sellega hagejate ülalpidamiskohustuse täitnud.
  5. Kõigepealt tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda sellest, et esitatud hagi on elatise suuruse muutmise hagi. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seejuures peab

§ 459

lg 1 alusel kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 28.10.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). 6

(10)Tsiviilasi nr 2-18-18933 Pooled ei vaidle, et võrreldes tsiviilasjas nr 2-18-2135 tehtud kohtulahendi aluseks olevate asjaoludega on muutunud asjaoluks hageja I elama asumine hagejate ema juurde. 39. Kostja väitel on ta enda ülalpidamiskohustuse juba täitnud hagejate ema omandisse antud korteri soetamiseks võetud laenumaksete ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja käesolevas menetluses antud vastuväitele tugineda. Kostja vastuväidete kohaselt lugesid kostja ja hagejate ema kostja poolse ülalpidamiskohustuse täidetuks 11.11.2011 abieluvaralepinguga, millega kostja jättis kogu abielu ajal soetatud ühisvara hagejate emale, sealhulgas korterid aadressil LLL ja PPP, mille soetamiseks võttis kostja Swedbank AS-ilt laenu ning kostja tasub nimetatud laenu pangale käesoleva ajani. Hagejate väitel esines seega antud asjaolu juba tsiviilasjas nr 216-11502 poolte vahelise kompromissi kinnitamise ajal. Riigikohus on märkinud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt peab ringkonnakohus lähtuma tsiviilasjas nr 2-16-11502 esile toodud asjaoludest ja vastuväidetest. Tsiviilasjas 21611502 on kostja vastuväitena esitanud selle, et elatise kohustuse lugesid kostja ja hagejate ema täidetuks eluasemelaenust tulenevate kohustuste täitmisega. Antud asjaolu tuleb lugeda eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Seega on kostja juba tsiviilasjas nr 2-16-11502 tuginenud hagejate ülalpidamiskohustuse täitmisele hagejate ema omandisse antud korteri soetamiseks võetud laenumaksete ulatuses, mistõttu ei saa seda lugeda uueks asjaoluks ja käesolevas asjas arvestada. Maakohus sellele oma menetluses ega otsuse tegemisel tähelepanu ei pööranud. Samas ei põhjustanud see ebaõige kohtulahendi tegemist. Ebaõige kohtulahendi põhjustas hoopis maakohtu poolt menetlusosaliste väidete, mis puudutab hagejate viibimist ühe või teise vanema juures, arvestamata jätmine. 40.

§ 436

lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning

§ 442

lg 8 järgi peab kohus märkima otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus ei ole analüüsinud kostja väiteid, mille kohaselt viibivad hagejad osa ajast kostja juures ning sel ajal katab nende igapäevakulutused kostja. Maakohus on selliselt jätnud hindamata kostja ülalpidamiskohustuse ulatuse. 41. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt 7

(10)Tsiviilasi nr 2-18-18933 Riigikohtu 17.05.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 08.032017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15; 03.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Maakohtus on kostja väitnud, et ta ostab lastele riideid ja asju. Maakohus jättis menetlusosaliste tähelepanu juhtimata vajadusele esile tuua ja tõendada ülalpidamiskulude suurus vastavalt sellele kui palju aega elavad hagejad kummagi vanema juures. Ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele vajadust antud asjaolud esile tuua ja tõendada, kuid menetlusosalised seda ei teinud. 42. Riigikohus on leidnud, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4). Kuna kostja ei ole esile toonud, milliseid konkreetseid kulutusi ta seoses hageja II enda juures viibimisega kannab, lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja kannab eelduslikult selle perioodi hageja II toidukulud. Lühiajalisel viibimisel ei saa kohus eeldada muude kulude kandmist. Pooled ei ole esile toonud, kui suured on hageja II igakuised kulutused toidule.

§ 230

lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Vastavalt Statistikaameti andmetele oli ühe inimese minimaalne toidukorvi maksumus 2019. aastal 102,7 eurot kuus (vt http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=LE27). Lähtudes sellest, et hageja II viibib kostja juures keskmiselt 4 päeva kuus, kulub hagejal II kostja juures viibides toidule kokku 13,68 eurot. Kostja täidab selles ulatuses seega vahetult enda ülalpidamiskohustust hageja II ees. Sellest tulenevalt esineb alus mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatis 13,68 euro võrra väiksemas ulatuses kui seaduses sätestatud miinimummäär. 8

(10)Tsiviilasi nr 2-18-18933
  1. Kuna miinimumelatise suurus on seotud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääraga, siis kostjalt hagejate kasuks väljamõistetav elatis muutub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära muutmisega. Seega on kostja kohustatud maksma hagejale II elatist mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on lahutatud 13,68 eurot.
  2. Maakohus ei ole oma otsuses lahendanud poolte vahelist vaidluse küsimust seoses sellega, kui palju aega viibis ja viibib jätkuvalt kostja juures hageja I. Ringkonnakohus saab ka selles osas maakohtu vea parandada.
  3. Hagejate väitel elas hageja I hagejate ema juures alates
  4. a septembrist. Kostja vaidleb sellele vastu. Kostja väitel elas hageja I tema juures kuni 2018/2019 aastavahetuseni ja alles pärast aastavahetust lahkus. Arvestades hageja I nõuet saab käesolevas asjas olla asjakohane üksnes periood alates hagi esitamisest, so alates 14.12.
  6. Elatise muutmise hagi esitamisel peab asjaolude muutumist tõendama hageja. Seega peavad hagejad tõendama, et hageja I elab alates 14.12.2018 ema juures. Ringkonnakohus leiab, et antud asjaolu ei ole tõendatud. Hagejad esitasid oma väite tõendamiseks hageja I omakäelise kinnituskirja, milles hageja I on kinnitanud, et tema elukoht on alates septembri lõpust ema juures (tl 13-14). Hagimenetluses kehtib põhimõte, et kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt Riigikohtu 01.11.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 15). Vaatamata kostja vastuväidetele hagejate tõendi osas ei esitanud hagejad enda väite tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus ei saa seega hageja I elukoha osas rajada otsust üksnes hageja I kirjalikule seletusele.
  7. Kostja taotles enda väite, et hageja I elas kostja juures veel 2018/2019 aastavahetusel, tõendamiseks hageja I vande all ülekuulamist. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse (punktis 33 toodud põhjustel) rahuldamata ja märgib täiendavalt, et ringkonnakohus ei pea õigeks laste ülalpidamiskohustuse täitmise vaidluses laste vande all ülekuulamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette ka muid tõendeid, millega oleks antud asjaolu võimalik tõendada. Seejuures ei laiene kohtu aktiivsus elatise asjas tõendite kogumisel sellele, et kohus peab ise hakkama välja selgitama võimalikke tõendi allikaid.
  8. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud asjaolu, et hageja I elas hagejate ema juures perioodil alates 14.12.2018 kuni 31.12.2018 ning maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega hageja I hagi rahuldada alates 01.01.
  10. Ehkki pooled ei vaidle selle üle, et hageja I kasutab kostja korterit 1-2 korda kuus, kestusega 2-3 päeva, ei saa ringkonnakohtu hinnangul sellest järeldada, et kostja kannaks nendel päevadel mingeid hageja I kulusid. Pelgalt korteri kasutamisest ei saa kulude kandmist ringkonnakohtu arvates järeldada ning seejuures ei ole kostja esile toonud, millised kulud antud juhul kaasneksid, mistõttu ei esine ringkonnakohtu hinnangul alust vähendada kostjalt hageja I kasuks välja mõistetud elatist alates 01.01.2019 alla seaduses sätestatud miinimummäära.
  11. Maakohus on jätnud menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostja on palunud teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, kuid menetluskulude jaotuse osas ei ole kostja avaldanud soovi muudatusi teha. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes sellest, et 9

(10)Tsiviilasi nr 2-18-18933 tegemist on hagi osalise rahuldamisega ülalpidamise asjas, jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler Kaija Kaijanen Ande Tänav 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.