Obsah (10)

§ 231§ 657§ 654§ 652§ 230§ 232§ 171§ 178§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-6405

§ 231lg 4 kohaselt tuleb lugeda, et kostja on nõustunud hageja esitatud tõendiga.

Siinkohal puudub ka kostja ütlustes loogiline järjepidevus. Tunnistajate ütlused sularaha liikumisest on seetõttu ebausaldusväärsed ega vasta tõele. Maakohus ei ole tõendeid hinnanud objektiivselt.

1. Kohus on ebaõigesti jätnud käsitlemata SW24 OÜ 2015.a ja 2016.a majandusaasta aruanded, millistest nähtub, et ettevõte ei teeninudki oma kontole tehtud sissemaksete ulatuses müügitulusid. Lisaks tuleb arvestada, et SW24 OÜ asutati 12.01.2015 ning ca 35 000 eurot oli hageja kandnud ettevõttesse juba 30.03.2015 seisuga. Ettevõtte faktiline majandustegevus algas alles aprillis 2015, millele kostja pole vastu vaielnud. Seega ei saanud varasemalt kontole kantud rahade näol olla tegemist SW24 OÜ faktiliste müügituludega. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub (

§ 657lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (

§ 654lg 6).

31.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. 32. Käesolevas asjas pöördus hageja kohtusse laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagastamise nõudega. Seega pidi hageja

§ 230

lg-st 1 tulenevalt tõendama nii pooltevahelise laenulepingu sõlmimise kui ka kostjale laenu andmise. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kuigi asjas on tõendatud laenulepingu sõlmimine poolte vahel, ei ole hageja usutavalt suutnud tõendada kostjale laenu andmist.

1. Asjas läbiviidud ekspertiisi aktist nähtuvalt on 10.08.2016 kuupäeva kandva laenulepingu väga tõenäoliselt allkirjastanud kostja. Seega tuvastasid eksperdid nimetatud asjaolu arvamuste skaalal teise astme ehk väga suure tõenäosusega („väga tõenäoliselt on sama kirjutaja“), millest kõrgemal on vaid aste 1, millele vastas tõdemus „sama kirjutaja“. Seega oli tõenäosus, et laenulepingu allkirjastas keegi teine kui kostja, väga väike. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ekspertiisiakti usaldusväärsuses.
2. Laenulepingust nähtuvalt pidi laenu andmine toimuma rahaliste sissemaksete ja ülekannetena kostja antud arvelduskontole, milleks oli SW24 OÜ arvelduskonto 8 (lepingu p 2). Hageja väitis, et laenu andmine toimus kahel viisil: 40 235 eurot kandis hageja SW24 OÜ kontole QQ pangakonto kaudu, mida hageja valdas; 63 675 eurot kandis hageja SW24 OÜ kontole sularaha sissemaksetena hageja nimele vormitatud SW24 OÜ pangakaardiga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et eelmainitud ülekannete ja rahaliste sissemaksete näol oli tegemist pooltevahelise laenulepingu alusel laenu andmisega.
3. Maakohus leidis tunnistajate UU ja BB ütlustele ning kostja vande all antud ütlustele tuginedes, et hageja tegeles SW24 OÜ finantspoolega, mh korraldas sularaha ülekandmist äriühingu kontole. Seega tuvastas kohus, et hagiavalduse lisana esitatud väljavõte hagejanimelise SW24 OÜ pangakaardiga tehtud sissemaksetest SW24 OÜ kontole kajastab äriühingu enda majandustegevuses teenitud tulu, mille hageja on kandnud temanimelise pangakaardiga ettevõtte kontole. Kohtu hinnangul olid hageja vande all antud ütlused, et ta ei ole kunagi ettevõtte raha ettevõtte arvele kandnud, vastuolus nii tunnistajate kui ka kostja antud ütlustega. Hageja ei ole eeltoodut apellatsioonkaebuses ümber lükanud.
4. Hageja leiab kaebuses, et tunnistajate UU ja BB ütlused on oma olemuselt üldised, dünaamilised ja vastuolus kostja vande all antud ütlustega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et tunnistaja UU ütlustes puudub loogiline järjepidevus SW24 OÜ-s tööle asumise aja osas. 24.04.2019 kohtuistungi protokollist nähtuvalt märgib UU oma ütlustes, et esmalt tuli ta äriühingusse tööle kostja kutsel suve lõpus 2015, hiljem talvehooajal kutsus teda tööle hageja. Seega ei ole tunnistaja muutnud oma ütlusi tööleasumise aja osas. Ka ei kinnita tunnistaja oma ütlustes äriühingu osanikeringi astumist
5. a lõpust, nagu hageja kaebuses ekslikult leiab, vaid märgib vastuseks kostja esindajale, et sai 2017 juhatuse liikmeks, mis on kooskõlas ka äriregistri andmetega. Veel leiab hageja kaebuses, et tunnistajate ütlused muudab ebausaldusväärseks asjaolu, et kumbki tunnistaja ei osanud nimetada, millistes suurusjärkudes nad väidetavalt sularaha SW24 OÜ kontole viisid, ometi nad endi väitel tegid seda korduvalt. Esmalt märgib kolleegium, et tunnistaja UU ütlustest nähtub, et tema ei ole kordagi ettevõtte kontole raha viinud. Tunnistaja BB kinnitab oma ütlustes, et viis ettevõtte kontole sularaha korduvalt, et summasid oli igasuguseid (500, 300, 1500, 2000 eurot), kuid täpseid summasid ta ei mäleta. Seega ei saa nõustuda hagejaga, et tunnistaja ütlustest ei nähtu, millistes suurusjärkudes sularaha ettevõtte kontole viidi. Lisaks tuleb arvesse võtta, et tunnistajad andsid 2019 toimunud istungil ütlusi kolme kuni nelja aasta taguste sündmuste kohta, millisel juhul on arusaadav, et kõiki summasid jm detaile ei pruugi tunnistajad enam täpselt mäletada. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium hagejaga, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed ja tulnuks seetõttu tõenditena kõrvale jätta.
6. Veel leiab hageja kaebuses, et kostja on vande all antud ütlustes kinnitanud, et hoopis tema viis SW24 OÜ kontole ettevõtte raha, aga kuna ta ei ole vastu vaielnud hageja 30.05.2018 esitatud tõendile (lisa 10, milleks on kostjanimelise SW24 OÜ pangakaardi väljavõte), siis tuleb

§ 231lg 4 kohaselt lugeda, et kostja on nõustunud viidatud tõendiga.

Eelnevast võib järeldada, et hageja soovib väita, et kostja on nõustunud hageja väitega, et ettevõtte teenitud sularaha viis ettevõtte kontole hoopis kostja omanimelise pangakaardiga. Ringkonnakohus märgib, et hageja viidatud

§ 231

käsitleb mh 9 omaksvõttu, milleks on vastaspoole faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (lg 2 teine lause). Eeltoodust nähtub, et omaks võtta saab üksnes faktiväidet, mitte tõendit. Sellest, et kostja ei ole selgelt vastu vaielnud hageja 30.05.2018 menetlusdokumendi lisale 10, ei saa järeldada, et kostja on vastava tõendi kohta käiva faktiväite

§ 231lg 4 kohaselt omaks võtnud.

Lisaks nähtub kostja vande all antud ütlustest, et ta küll kinnitab ka tema poolt SW24 OÜ teenitud sularaha ettevõtte kontole viimise fakti, kuid mitte omanimelise pangakaardiga. Vastupidiselt toob kostja vande all antud ütlustes esile, et enamuses kasutati hagejanimelist kaarti või kasutas hageja QQ kaarti; samuti kinnitab kostja, et rahalise poolega tegeles hageja, kes võttis sularaha õhtuti kaasa, kuna talle jäi pangaautomaat tee peale. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda hageja väitega nagu kostja oleks nõustunud hageja 30.05.2018 esitatud tõendiga, millest tulenevalt puuduks kostja ütlustes loogiline järjepidevus ning mille tõttu oleksid ka tunnistajate ütlused sularaha liikumisest ebausaldusväärsed.

1. QQ kontolt tehtud ülekannete osas leidis kohus, et ülekannete selgitustes märgitu ei tõenda, et tegemist on vaidlusaluse laenulepingu alusel laenu andmisega, ning lisaks on kostja vande all kinnitanud, et QQ kontolt laekunud maksed äriühingule olid alusetud. Seega leidis maakohus, et kõnealuseid ülekandeid ei saa samuti pidada pooltevahelise laenulepingu täitmiseks, millise järelduse ja vastavate põhjendustega ringkonnakohus nõustub. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et kuivõrd kostja kinnitas maakohtu menetluses, et laekumised QQ kontolt on alusetud, kuid kostja ei ole pidanud vajalikuks nimetatud summasid tagastada, siis on tegemist kostja alusetu rikastumisega, millise õigusliku käsitluse jättis maakohus ebaõigesti analüüsimata. Ringkonnakohus märgib, et hageja jätab siinkohal tähelepanuta, et kõnealused ülekanded on tehtud SW24 OÜ-le, mitte kostjale. Seega saaks olla alusetult rikastunud üksnes SW24 OÜ, kelle vastu QQl (või hagejal kui väidetaval QQ kontot valdaval isikul) võiks teoreetiliselt alusetust rikastumisest tulenev nõue olla. Äriühingu vastu ei ole aga nõuet esitatud. Seega ei pidanud kohus käesolevas asjas analüüsima hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel.
2. Lisaks eelnevale leidis maakohus õigesti, et arvestades laenulepingu p-s 2 sätestatut, mille kohaselt lepingu alusel sissemakseid ja ülekandeid pidi hageja tegema vastavalt laenusaaja vajadusele ning sellekohasele suulisele märguandele, pidanuks hageja tõendama igakordselt kostja poolt laenu küsimist. Hageja ei ole eelnevat tõendanud.
3. Seoses kaebuse väitega, et maakohus on rikkunud

§ 232lg-st 1 tulenevat kohustust, jättes käsitlemata SW24 OÜ 2015.

ja

1. aasta majandusaasta aruanded, märgib kolleegium, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus põhjendanud, miks jäeti kõnealused tõendid hindamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et majandusaasta aruannetest nähtuv ei kinnita laenu andmist kostjale.
2. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna hageja ei vaidlustanud (alternatiivselt) maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude hüvitise suurust, ei kontrolli kolleegium väljamõistetud hüvitise arvestust. 10
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 järgi hageja (apellandi) kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

43. Kostja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 1616 eurot, mis moodustub esindajatasust 8h 25min töö eest (s.o 1h kohtuotsuse analüüs ja kommunikeerimine ning 7h 25min apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine) tunnitasuga 160 eurot, millele lisandub käibemaks (koos km-ga 192 eurot tunnis). Hageja esitas kuludele vastuväite, milles leidis, et kostja menetluskulud on osaliselt ülepaisutatud ja pidas põhjendatuks esindaja ajakulu kuni 4,5h tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuga). 44.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabitoimingud on vajalikud ja põhjendatud, kuid nõustub hageja vastuväitega, et toimingutele kulunud aeg on osaliselt ülepaisutatud, arvestades vaidluse keerukusastet ja menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Tegemist ei olnud õiguslikult keerulise ega mahuka vaidlusega, sisuliselt vaieldi nõude tõendatuse üle. Arvestades maakohtu otsuse sisu ja mahtu leiab kolleegium, et otsusega tutvumiseks ja esindatavale kommunikeerimiseks mõistlik ja põhjendatud ajakulu on taotletud 1h. Arvestades apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu, mh asjaolu, et apellatsioonimenetluses ei esitatud mingeid uusi asjaolusid ega tõendeid, mille osas tulnuks esmakordselt seisukoht kujundada, on kolleegiumi hinnangul kaebusega tutvumise ja sellele vastamise mõistlikult vajalik ja põhjendatud ajakulu 5h. Seega loeb ringkonnakohus kostja esindaja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses kokku 6h.

1. Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe tööühiku, st esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist (vt lahend nr 3-2-1-115-14, punkt 14). Arvestades, et käesolev vaidlus oli õiguslikult pigem vähekeerukas (laenulepingust tulenev nõue) ja keskendus peamiselt tõendite hindamisele, peab kolleegium kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu põhjendatuks samas suuruses nagu maakohus, s.o 147 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 176,40 eurot). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle hüvitada kulud koos käibemaksuga.
2. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu kokku 1058,40 eurot (6x176,40). Kostja on esitanud ka

§ 177lõikele 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing