KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2017, Tartu Haldusasja number 3-14-51567 Haldusasi X

§ 94lg 5 keelab ühemõtteliselt pikaajalised kokkusaamised vahistatule.

Riigikohus on 04.04.2011. a otsuses asjas nr xxx pidanud vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeldu põhiseaduspäraseks. See ei tähenda aga siiski tingimata seda, et vanglal oleks olnud õigus pikaajalist kokkusaamist kaebajale mitte lubada. Halduskohus leidis, et alates suhtlemispiirangute tühistamisest puudub igasugune põhjus käsitada kaebaja ning tema elukaaslase kohtumist kuidagi kriminaalmenetlust ohustavana. Halduskohus võttis arvesse, et kaebajal ning tema elukaaslasel on ka ühine laps, ega kahelnud selles, et nende peresuhete hoidmine on samavõrd oluline, kui see oli EIK asjas Varnas vs. Leedu vahistatu ning tema abikaasa puhul. Olukorras, kus isik on olnud vahistatu pikka aega, ning tema suhtlemisele elukaaslasega ei kehti kriminaalmenetluslikke piiranguid, ei olnud halduskohtu hinnangul õigustatud tema õiguse perekonnaelule märgatavalt intensiivsem riivamine võrreldes kinnipeetavaga. Halduskohus leidis,

§ 94

lg 5 osas, milles see välistab pikaajaliselt vahistatu staatuses olnud isiku pikaajalised kokkusaamised ilma ühtegi muud kaalutlust arvesse võtmata, vastuolus EIÕK art-tega 8 ja 14 nende koosmõjus. Seetõttu lähtus halduskohus EIÕK-st, nii nagu seda on tõlgendanud EIK oma otsuses asjas Varnas vs. Leedu. Sellest tulenes, et Tartu Vangla 15.05.

1. a otsus nr 6-24/2671-2 pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmise kohta on õigusvastane, kuna Tartu Vangla on tuginenud üksnes asjaolule, et kaebaja oli vahistatu ning asjas ei ole ka vaidlust, et muud pikaajalise kokkusaamise lubamise eeldused olid täidetud ning pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist on kaebaja elukaaslasega pikaajalisel kokkusaamisel viibinud. Eeltoodust tulenevalt oli halduskohus seisukohal, et Tartu Vangla on õigusvastaselt rikkunud kaebaja eraelu puutumatust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Seda tuleb pidada süüliseks rikkumiseks, kuna Tartu Vangla on pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist põhjendanud kaebaja staatusega ning oma 25.06.
2. a vaideotsuses ka möönnud EIK otsuse asjas Varnas vs. Leedu analoogilisust kaebaja olukorraga. Halduskohtu hinnangul ei saa hüvitise mõistmisel üks-üheselt lähtuda EIK välja mõistetud hüvitisest asjas Varnas vs. Leedu. Samuti tuleb arvestada seda, et EIK menetletud asjas oli periood, mil isikule vahistatuna pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldatud, märgatavalt pikem. Käesoleval juhul jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus vähem kui kuu aega pärast tema pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmist ning talle võimaldati esimene pikaajaline kokkusaamine 23.09.
3. Samas möönis halduskohus, et olukorras, kus VangS § 94 lg 5 on sõnaselgelt 3 vahistatule pikaajalise kokkusaamise keelanud, ei saa lähtuda kitsalt taotluse esitamise ajast. Ka 15.04.
4. a taotlusest nähtub, et kaebaja ei pidanud selle rahuldamist tõenäoliseks. Seega nentis halduskohus, et kaebaja õiguste rikkumist ei saa pidada väheoluliseks. Halduskohus nõustus kaebajaga, et lühiajalised kokkusaamised ei asenda pikaajalist kokkusaamist, kuid hüvitise mõistmisel võttis halduskohus arvesse ka seda, et võimalus elukaaslasega lühiajaliselt kokku saada ning temaga kirja ja telefoni teel suhelda oli kaebajal olemas. Halduskohtu hinnangul on kõiki asjaolusid arvesse võttes õiglane hüvitis 500 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. Kaebaja ja vastustaja esitasid Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Kaebaja apellatsioonkaebus
6. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 65-66p), milles vaidlustab halduskohtu otsust väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja palub kõrvaldada halduskohtu otsuses kaks ebatäpsust. Esiteks märgib kaebaja, et kohtuotsusest võib välja lugeda, et kaebajal on üks laps, tegelikult on kaebajal 2 last. Teiseks on halduskohus ekslikult arvestanud ajaperioodi, mil kaebajal ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi märksa lühemaks kui EIK menetletud asjas Varnas vs. Leedu. Kaebaja väidab, et ta kogu vahistuses viibitud aja jooksul väljendas soovi saada pikaajalisi kokkusaamisi oma pereliikmetega. Esialgu soovis ta kokkusaamisi suuliselt ning EIK otsusest Varnas vs. Leedu teadasaamisel otsustas pöörduda kohtusse ja nõuda ka vangla kirjalikku seisukohta. Seega tuleks ajaperioodi, mil kaebajale ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi arvestada momendist, kui langesid ära kriminaalmenetluslikud piirangud. Seega on periood isegi pikemgi kui EIK asjas Varnas vs. Leedu väljamõistetud hüvitis.
7. Tartu Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 94) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apellandi etteheide on põhjendamatu, kuna halduskohus ongi otsuses lugenud perioodi alguseks hetke, kui tühistati kõik kriminaalasja menetluse ajaks kohaldatud suhtlemispiirangud. Vastustaja apellatsioonkaebus
8. Tartu Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 72-73), milles palub Tartu Halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebaja kaebus kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Tartu Vangla selgitab,

§ 94

lg 5 jõustus 01.01.2013 ning selle eesmärgiks oli vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine. Tartu Vanglal on kohustus täita seadust ning kaalutlusõigust mittesisaldavate normide korral puudub valikuvõimalus, millisel viisil seadust täita. Tartu Vangla ei ole kaebaja suhtes pikaajalise kokkusaamise võimaldamise osas ise otsust teinud, kuna sellise otsuse tegemiseks ei ole seadusandja Tartu Vanglale õigust andud. EIÕK artiklitest 8 ja 14 ei tulene otsesõnu vahistatule õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Kui halduskohus leidis,

§ 94

lg-s 5 esineb vastuolu EIÕK art 8 ja 14 sätestatuga, siis ei saanud halduskohus ainuüksi PS § 123 lg-t 2 kohaldades lugeda Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks, vaid oleks pidanud algatama VangS § 94 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. VangS § 94 lg 5 põhiseaduspärasuse hindamine on vajalik ka seetõttu, et Euroopa Liidu liikmesriikides puudub vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamise osas ühtne seisukoht, mistõttu ei saa EIK üksikutes otsustes võetud seisukohti pidada kohtupraktikas väljakujunenud reegliks. 4 Halduskohtu otsusest ei nähtu, milles seisneb apellandi süüline käitumine, kui ta ei võimaldanud pikaajalist kokkusaamist vahistatule, kellel kehtiva õiguse kohaselt selleks õigust ei olnud. Pikaajalist kokkusaamist peab taotlema isik ise, kokkusaamine ei toimu vangla algatusel. Kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks 15.04.

1. Seega algab Tartu Vangla tegevusega tekitatud võimaliku kahjuliku tagajärje hindamise aeg taotluse esitamise hetkest, aga mitte 04.09.2012, kui jõustus Tartu Ringkonnakohtu määrus. Kuna kaebaja ei olnud Tartu Vanglale avaldanud soovi perioodil 04.09.2012–15.04.2014 pikaajaliseks kokkusaamiseks, siis isegi juhul, kui selle aja jooksul talle kahju tekkis, ei olnud selle põhjuseks Tartu Vangla tegevus. VSkE § 45 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks 15.04.
2. Oma taotluses ei pidanud vastustaja oluliseks märkida aega, millal ta kokkusaamist soovis. Kuna Tartu Vangla võimaldas kaebajale pikaajalise kokkusaamise aja jooksul, millal on süüdimõistetul õigus ühele pikaajalise kokkusaamisele, siis puudub üldse alus väita, et Tartu Vangla tegevuse tõttu on kaebajale mittevaraline kahju tekkinud. Seega oli Tartu Vanglalt hüvitise väljamõistmine ebaõige.
3. Kaebaja ei nõustu Tartu Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 96-96p) Tartu Vangla seisukohtadega. Isiku inimõiguste ja põhivabaduse kaitsmisel tuleb lähtuda õigusallikatest ja normidest, milleks on kahtlemata EIÕK ja EIK kohtulahendid. EIK kohtupraktika loob olukorra, kus siseriiklik seadus võib küll kehtida, kuid ei saa olla täitmiseks kohustuslik. Kui sellist seadust aga täidetakse, kaasneb sellega koheselt seadusele allutatud isikute EIÕK-ga kaitstud õiguste rikkumine. Kaebaja on nii kaebuses kui selle täiendustes öelnud, et alustas pikaajalise kokkusaamise nõudmist suuliselt alates
4. a augustist. Vastustaja ei ole seda kunagi vaidlustanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning teha tuleb uus otsus, millega jätta hüvitamiskaebus rahuldamata. Kohustamiskaebuse osas tuleb menetlus lõpetada.
6. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt esmalt põhjusi, miks halduskohtu otsus kuulub tühistamisele (I), ning seejärel kaebuse nõudeid (II). Lõpuks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebused ja annab vastuse menetluskulude küsimusele (III). I
7. Halduskohus leidis,

§ 94

lg 5 on osas, milles see välistab pikaajaliselt vahistatu staatuses olnud isiku pikaajalised kokkusaamised ilma ühtegi muud kaalutlust arvesse võtmata, vastuolus EIÕK art-tega 8 ja 14 nende koosmõjus. Seetõttu lähtus halduskohus EIÕK-st, nii nagu seda on tõlgendanud EIK oma otsuses asjas Varnas vs. Leedu (EIKo 09.07.2013, 42615/06). Sellest tulenes, et Tartu Vangla 15.05.

1. a otsus nr 6-24/2671-2 pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmise kohta on õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt oli halduskohus seisukohal, et Tartu Vangla rikkus õigusvastaselt kaebaja eraelu puutumatust riigivastutuse seaduse RVastS § 9 lg 1 mõttes.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus ei saa jätta kohaldamata selget ja üheselt mõistetavat seadust, viidates üksnes selle võimalikule vastuolule EIÕK-ga. Halduskohus tugineb otsuse põhjenduses PS § 123 lg-le 2, mis näeb ette, et kui Eesti seadused või muud 5 aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Riigikohus on leidnud, et EIÕK näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (RKÜKo 06.01.2004, 3-1-3-13-03, p 31). Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud kaasuses oli EIK eelnevalt leidnud, et konkreetse isiku süüditunnistamine enne vastava seaduse kehtima hakkamist toime pandud tegude eest oli vastuolus EIÕK-ga, st EIK oli tuvastanud EIÕK rikkumise Eesti riigi poolt konkreetsel juhul. Käesoleval juhul on halduskohus üksnes väljendanud oma seisukohta,

§ 94lg 5 on EIÕK-ga vastuolus.

Arvestada tuleb sedagi, et EIK ei saa kunagi tunnistada ühtegi seadust EIÕK-ga vastuolus olevaks, vaid üksnes konstateerida riigi kui terviku poolse käitumise vastuolu EIÕK-ga. Ringkonnakohus leiab, et neid asjaolusid arvestades on siseriiklik põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus erimenetlus. Järelikult ei saanud halduskohus jätta kehtivat seadust lihtsalt kohaldamata, vaid kohtul on sellise vastuolu tuvastamise korral kohustus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. PS § 146 ls 2 järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. HKMS § 158 lg 4 järgi jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. HKMS § 162 lg 2 sätestab, et kui kohus jätab haldusasjas seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega, tehakse selle kohta märge resolutsioonis. Halduskohus ei saa nende sätete koosmõjust tulenevalt jätta ühtaegu normi kehtetuks tunnistamise menetlust algatamata ning mõista haldusorganilt selle normi järgimise eest välja hüvitise. Sellest lähtuvalt ei ole halduskohtu otsuse resolutsioon seadusega kooskõlas. II

1. Kaebaja esitas halduskohtule kaks nõuet: Tartu Vangla 25.06.
2. a vaideotsuse nr 1-11/241-2 tühistamise ja Tartu Vangla kohustamise nõude võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine elukaaslasega ning kannatuste tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 6000 eurot. Vaideotsuse tühistamisnõue on kohustamisnõude osa, sest vaideotsus ei ole iseseisev otsus (haldusmenetluse seaduse §-d 72 ja 83, HKMS § 45 lg 4 ja § 47).
3. Ringkonnakohus märgib, et kohustamisnõude osas võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine vahistatuna, ei jää kaebus rahuldamata, vaid menetlus tuleb muutunud asjaolude tõttu lõpetada, kohaldades analoogia alusel HKMS § 152 lg 1 p
4. Pooled ei vaidle selle üle, et peale kaebaja staatuse muutumist vahistatust kinnipeetavaks on kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatud.
5. Riigivastutusnõude osas leiab kolleegiumi enamus, et see tuleb jätta rahuldamata, sest vangla keeldumine võimaldada kaebajale vahistatuna pikaajalist kokkusaamist oli kooskõlas VangS § 94 lg 5 selge sõnastusega ning nimetatud norm on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades põhiseadusega kooskõlas. VangS § 94 lg 5 järgi ei kohaldata vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.
6. Riigikohus hindas VangS § 94 lg 5 põhiseaduspärasust 16.11.
7. a otsuses nr 3-4-1-2-16, leides, et nimetatud säte on põhiseadusega kooskõlas. Otsuse põhjenduses võttis Riigikohus muuhulgas arvesse nii puudutatud isikute vahi all viibimise pikkust kui ka süüdistust kuritegudes, mille menetlemise tagamiseks neile vahistamist kohaldati (p 122). Puudutatud isikutest üks oli antud kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 256 lg-s 1 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine) ja § 214 lg 2 p-s 4 (väljapressimine grupi poolt) sätestatud kuritegude toimepanemises ning teine süüdistatuna KarS § 255 lg-s 1 (kuritegelikku 6 ühendusse kuulumine) ja § 214 lg 2 punktides 1 (väljapressimine isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise) ja 4 (väljapressimine grupi poolt) sätestatud kuritegude toimepanemises (p-d 1 ja 6). Käesoleval juhul oli kaebaja kohtu all süüdistatuna KarS § 184 lg-s 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) sätestatud kuriteo toimepanemises (RKKKo 06.06.2014, 3-1-1-28-14, p 3). Süüdistuse järgi oli kaebaja omandanud ebaseaduslikult 20,19 g metüleendioksümetamfetamiini sisaldavaid tablette ning 4,61 g kokaiini, mis on kohtupraktika järgi suur kogus. Kolleegiumi enamus leiab, et kaebajale esitatud süüdistus oli oma raskuselt võrreldav 16.11.
8. a otsuse nr 3-4-1-2-16 aluseks olnud kriminaalasjades esitatud süüdistuste raskustega. KarS § 256 lg 1 järgi karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega, KarS § 214 lg 2 järgi nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega ja KarS § 255 lg 1 järgi kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega. Käesolevas asjas kaebajale süüdistuse aluseks olnud KarS § 184 lg 1 järgi karistatakse ühe- kuni kümneaastase vangistusega. Kuigi KarS § 184 lg 1 karistusmäär on mõnevõrra kergem, on KarS § 4 lg 2 järgi samuti tegemist esimese astme kuriteoga. Karistusmäära ei saa võtta automaatselt võtta aluseks kuriteo iseloomu hindamisel, vaid arvestada tuleb lubamatu mõjutamise ohtu. Kolleegiumi enamus leiab, et narkokuriteo puhul on lubamatu mõjutamise oht sarnane põhiseaduslikkuse järelevalve esemeks olnud juhtumiga, kus süüdistus puudutas organiseeritud kuritegevust.
9. Eelnevast tulenevalt leidis kolleegiumi enamus, et käesolevas asjas ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Kuna puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks, oli vastustaja tegevus VangS § 94 lg-ga 5 kooskõlas ja puudub alus kaebajale hüvitise väljamõistmiseks. III
10. Eelnevast tulenevalt tuleb jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hüvitamiskaebus rahuldamata. Kohustamiskaebuse osas tuleb menetlus lõpetada.
11. Kuna hüvitamiskaebus jääb rahuldamata ja kohustamiskaebuse osas tuleb menetlus lõpetada, siis jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 6).
12. Otsusele on lisatud eriarvamus. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits