Obsah (4)

§ 113§ 121§ 34§ 86

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 5. mai 2020 Kriminaalasja number 1-20-201 (10240106412) Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi A le psühhiaat

) § 113 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate õigusvastaste tegude toimepanemisega Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. märtsi 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Viru Maakohtu
3. märtsi 2020 määrus muutmata ning A kaitsja vandeadvokaat Arri Toominga määruskaebus rahuldamata.
4. Jätta A vahi alla.
5. Käesoleva määruse jõustumisel avalikustada arvutivõrgus A tähemärkidega. nimi ja isikuandmed Edasikaebamise kord Määruse peale esitada saab kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Seda võivad teha prokuratuur, advokaadist kaitsja ja teised kohtumenetluse pooled advokaadi vahendusel. Kaebama peab 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetlus maakohtus
7. jaanuaril 2020 esitas Viru Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 397 lg-st 2 ja §-st 398 juhindudes Viru Maakohtule kriminaalasja nr 10240106412 kohtusse saatmise määruse. Määrusega tunnistati kriminaalasja kohtueelne menetlus lõpuleviiduks ning tehti kohtule ettepanek kohaldada A suhtes psühhiaatrilist sundravi. Määruse kohaselt pani A toime vägivallateod kolme inimese vastu.
8. oktoobril 2010 tappis A oma isa B ehk pani toime

§ 113lg 1 pärase tapmise.

27. märtsil 2018 väänas A valusasti jalast C t, st realiseeris kehalise väärkohtlemise

§ 121lg 1 mõttes.

1. septembrist
2. detsembrini 2018 peksis A süstemaatiliselt oma ema D d, sooritades sel moel korduva kehalise väärkohtlemise lähisuhtes

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 tähenduses.

Kohus andis A

1. jaanuari 2020 määrusega psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses kohtu alla.
3. märtsi 2020 määrusega lõpetas kohus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse ja kohaldas A suhtes tulenevalt

§ 113

lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgsete õigusvastaste tegude toime panemisest tema suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi.

1. Maakohus leidis, et A niisugused sündmused. pani talle inkrimineeritud teod toime. Täpsemalt tuvastas kohus
3. septembril 2010 vabanes A vanglast, kus ta kandis karistust B kehalise väärkohtlemise ja B lt vabaduse võtmise eest. Ta läks elama oma vanemate juurde nonde majja XXX .
4. oktoobril 2010 tekkis B ja A vahel tüli. Selle tüli käigus haaras A B l rinnust kinni ja sakutas viimast. Seepeale kukkus B maha, misjärel asus A teda käte-jalgadega peksma. B palus A d, et too ta ellu jätaks. A aga võttis hoopiski kirve ja lõi sellega B le vastu pead. See tõi kaasa B surma. A viis B laiba autoga kuhugi minema. Surnukeha on senini leidmata.
6. märtsil 2018 läks A kohaliku sotsiaaltöötaja C ukse taha ja nõudis, et C helistaks tema perearstile. C keeldumise peale haaras A C jalast ja väänas seda. C le tegi see valu. Kannatanu hüüdmise peale ilmus kohale C naaber E . Peagi pärast seda lasi A C lahti ja lahkus.
8. septembril 2018 jõi A mingit vedelikku, mis oli ühes tee äärest leitud pudelis. See vedelik söövitas A söögitoru ja siseorganeid ning tekitas A le pika aja jooksul valu. Sellest tulenevalt hakkas ta D d peksma: seda tegi ta korduvalt nii nende kodus kui ka kodulähedases metsas. Peksmised olid D jaoks valusad.
9. Need teod tuvastas kohus niisugusete tõendite ja sellise argumentatsiooni najal.
10. B tapmist kinnitavad eeskätt D ütlused. On tõsi, et oma ülekuulamisel
11. aastal D B tapmise pealt nägemisest ei rääkinud. Küll tegi ta seda
12. aasta sügisel ja seda suisa kahel korral: politseiuurijale ja kohtus ütluste deponeerimisel. D
13. aastal antud ütlused on väga detailsed ja igati loogilised. Ka on igati mõistetav see, miks D ei kõnelenud tapmisest
14. aastal ja miks ta hakkas seda tegema
15. aastal. Nimelt kartis D , et A tapab niisuguse rääkimise pärast temagi ära – seda oli A talle ka mõista andnud. Seetõttu elas D aastaid hirmu all.
16. aastal aga olukord muutus, sest D sai tõsise insuldi. Ta oli pikka aega haiglas ja pärast seda taastusravil. D mõistis, et ta võib peagi surra, ega tahtnud B surma puudutavat saladust oma hingele jätta. D ütluste usaldusväärsust kinnitab see, et kirves, millega A D väitel B tappis ja mille D väitis olevat köögis voodi all, leitigi sealt. Lisaks viitas kohus
17. ja
18. aastat pärit kohtuotsustele, mille kohaselt vägivallatses A oma isa kallal korduvalt varemgi. Ka tõi kohus välja, et sellelt pudelilt, mis oli D sõnul B tapmise ajal B lähedal, leiti B verd.
19. C jalast väänamist tuvastades tugines kohus eeskätt C ütlustele. Neid kinnitasid ka E i öeldu ning perearst F õiend.
20. D peksmised ilmnevad D ütlustest. Selleski osas on D ütlused detailsed ja loogilised ning seetõttu igati usutavad. Nende ütluste usaldusväärsust tugevdab C öeldu ja F õiend.
21. Kohtu hinnangul täitis B surma põhjustamine

§ 113

lg 1, C jala väänamine

§ 121

lg 1 ja D peksmine

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse koosseisu.

Välise teokirjelduse kohaselt 2 oli A l kõigi nende tegude osas otsene tahtlus. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

1. A pani teod toime süüdimatuna. Ekspertiisiaktide kohaselt põeb A vähemalt alates
2. aastast paranoidset skisofreeniat ehk vaimuhaigust. Sellest haigusest tulenevalt ei olnud A võimeline aru saama oma tegudest ega nende keelatusest ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.
3. A on oma haigusest tulenevate luulumõtete tõttu ohtlik nii endale kui ka teistele. Seda kinnitavad nii B kehalised väärkohtlemised kui ka praeguse menetluse esemeks olevad teod. Ekspertidele antud seletuste kohaselt olid teda vaenava süsteemi osaks tema isa ja ema, samuti C. Kohtu hinnangul võivad selle „süsteemi“ osaks sattuda ja seega ka A ründeobjektiks osutuda kõik A d ümbritsevad isikud.
4. Kõik eksperdid peavad vajalikuks ravi tugevalt kontrollitud keskkonnas. Selline ravi on ka võimalik: eksperdid on välja toonud, milliseid ravimeid on võimalik kasutada. Ravi tõhususele viitab eksperdi hinnangul ka see, et senine lühiajaline ravi on andnud mõningaid positiivseid tulemusi. Seda kinnitab ka see, et kui A
5. aasta mais kolme kuuliselt ravilt koju naasis, ta D d erinevalt varasemast peksma ei hakanud. A haigus on raviga vähemalt leevendatav. Tulenevalt A ohtlikkusest ja ravikriitika puudumisest, tuleb talle kohaldada statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Määruskaebus
6. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse A kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kes palub sundravimääruse tühistada ja lõpetada kriminaalmenetlus selle menetluse aluse puudumise tõttu. Täpsemalt leiab kaitsja seda. Kohus ei oleks tohtinud tugineda D ütlustele, kuivõrd need on äärmiselt vastuolulised. Määruses pole põhjendatud, milles A ohtlikkus väljendub. Ka ei selgu määrusest, kas A seisundit on võimalik sundraviga parandada või leevendada. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsjaga, et D ütlustele tugineda ei saa. Kaitsja ei selgita, miks on tema hinnangul D ütlused äärmiselt vastuolulised. Saab eeldada, et kaebaja peab silmas seda, et
8. aastal rääkis D üht,
9. aastal aga hoopis teist juttu. Maakohus aga selgitas väga loogiliselt, mis ütluste sellise erisuse tingis.
10. aastal valetas D hirmust A ees. See hirm saatis D d ka järgnevatel aastatel.
11. aastal aga tabas D d tõsine insult ja tal tekkis arusaam, et ta peagi sureb. Sellega koos mõistis D sedagi, et tema suremise korral jääkski B saatus ja vägivaldne surm igaveseks saladusse. D
12. aastal deponeeritud ütlustes pole aga võimalik mingeid (tõsiseid) vastuolusid märgata – seda ei vaid neid ütlusi ennast silmas pidades ega ka neid kõrvutades natuke enne deponeerimist politseis antud ütlustega. D ütlused on loogilised ja väga detailsed. Pole võimalik näha mingit tõsiselt võetavat põhjust, miks peaks väga halva tervisega 93-aastane D oma poja kohta niivõrd raskeid etteheiteid tegema. Ka leidis maakohus igati korrektselt, et D ütlused B surma osas on kooskõlas ülejäänud (nappide) tõenditega. Seetõttu on maakohus tuvastanud kriminaalkolleegiumi hinnangul faktilised asjaolud igati korrektselt.
13. Kaebaja ei vaidlusta seda, et A teod on kvalifitseeritud õigesti ja et need on õigusvastased, ent pole süülised. Ka ringkonnakohtu meelest on maakohus selleski osas talitanud korrektselt. Siiski tuleb täpsustada süüdimatusse puutuvat. Maakohtu määruse p-s 28 leitakse, et A polnud õigusvastaste tegude toime panemise ajal võimeline aru saama oma tegudest ja tegude keelatusest ning oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Niisugune tõdemus on mitmes mõttes problemaatiline. 3 18.

§ 34

järgi ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.

§ 34

kohaselt tuleb inimese süü seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk psüühilis-normatiivse meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34/2; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB),
2. Auflage, § 20/1; Fischer zum StGB,
3. Auflage, § 20/5).
4. Praegu on kohus igati arusaadavalt jaatanud süüdimatuse bioloogilisi tunnuseid. Kohtuekspertiisidele tuginevalt on leitud, et A põdes õigusvastaste tegude sooritamise ajal paranoidset skisofreeniat. Ka on õigesti öeldud, et selle haiguse näol on tegemist vaimuhaigusega

§ 34p 1 tähenduses.

1. Keerulisem on olukord puutuvalt süüdimatuse juriidilistesse tunnustesse.
2. Süüdimatuse juriidilised tunnused jagunevad omakorda kaheks alarühmaks: seadus räägib teo keelatusest arusaamise võimest ja oma käitumise vastavalt sellele arusaamisele juhtimise võimest.
3. Kõigepealt leiab ringkonnakohus, et „keelatuse“ all peab seadusandja silmas seda, mida karistusõigusdogmaatika tähenduses nimetatakse ebaõiguseks. Karistusõigus ei mõtle välja maailmas olevat kurjust, vaid leiab selle eest ning üksnes sätestab õiglase karistuse (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VI/7). Sealjuures ei moodustu ebaõigus üksnes koosseisulisest käitumisest: ebaõige on koosseisu täitev käitumine vaid juhul, kui puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, IV/18–19). Seetõttu ei saa

§ 34

juriidilisi tunnuseid kontrollides süüdimatust eitada seetõttu, et toimija saab abstraktselt aru, et mingi tegevus (nt teise inimese tapmine, talle viga tekitamine või varastamine) on keelatud. Oluline on hoopis see, kas toimija mõistab, et just tema poolt toime pandav tapmine, kehaline väärkohtlemine või vargus on ebaõige – või lähtub ta hoolimata tõsiasjast, et ta saab teo keelatusest teoreetiliselt aru, mingil põhjusel ikkagi sellest, et tema poolt toime pandu on õige. Seetõttu kasutab ringkonnakohus järgnevalt teo keelatusest arusaamise võime sünonüümina teo ebaõigusest arusaamise võimet ehk ebaõigusarusaama ehk ebaõigusteadvust.

1. Süüdimatuse juriidilisi tunnuseid vaagides tuleb otsustada, kas inimesele saab ebaõigusarusaama (nn intellektuaalne element) või juhtimisvõimet (st võimet oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
2. Auflage, § 20/25–26). Sealjuures on süüdimatuse eristamine süüdivusest võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on „normaalses“ psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet isikule, kelle puhul on „bioloogilistel“ tunnustel baseeruvad vaimsed häired jõudnud sellise tasemeni, et on alust rääkida isiksuspildi raskest, st normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu on inimese suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks täielikult või vähemalt mingites olukordades võimatuks muutunud (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
3. Auflage, § 20/26; Streng – Münchener Kommentar zum StGB,
4. Auflage, § 20/61). Niisiis on küsimus süüdimatuse üle lõppastmes mitte meditsiinilist, vaid normatiivset ehk juriidilist laadi: kas inimene on süüdiv või mitte, ütleb mitte ekspert, vaid kohtunik. Tõsi, seda peab kohtunik kui meditsiiniala võhik tegema suuresti ekspertiisiakti põhjal: ekspertiisiaktis tuleb piisava põhjalikkusega selgitada psüühikahäire olemust, et kohtunik saaks otsustada, kas inimese n-ö maailmapilt erineb tavapärasest sedavõrd tugevasti, et teda tuleb süüdimatuks lugeda. Lisaks 4 ekspertiisiaktile on erialakirjandusest. võimalik saada teadmisi diagnoositud psüühikahäire kohta ka
5. Käesoleva määruse p-s 17 refereeritud maakohtu tõdemuse osas jääb kõigepealt segaseks, mida tähendab oma tegudest aru saamise võimelisus.

§ 34

sellist mõistet ei kasuta: nagu öeldud, kõneldakse selles normis arusaamisse puutuvalt teo keelatusest ehk ebaõigusest. „Teost arusaamise võime“ termin on aga millegipärast n-ö söönud end sisse Eestis toimetatavate süüdimatusekspertiiside leksikasse: tihtipeale küsitakse selle järele ekspertiisimäärustes ja sellest räägitakse ka ekspertiisiaktides. Mida see aga sisuliselt tähendab, jäetakse (vähemalt üldjuhul ja vähemalt piisavalt arusaadavalt) avamata.

1. Kui jätta kõrvale viide teost arusaamise võimelisusele, ilmneb maakohtu otsusest, justkui oleks A olnud nii arusaamis- kui ka juhtimisvõimetu. See on juba formaalloogiliselt võimatu. Kui inimene ei saanud aru oma teo keelatusest, ei ole võimalik hakata tegema kindlaks seda, kas isik suutis lähtuvalt sellest (temal mitte esinevast!) arusaamisest oma käitumist juhtida või mitte – sest kuidas peaks kellelgi olema võimalik juhtida oma käitumist vastavalt oma ebaõigusarusaamale, kui tal seda ebaõigusarusaama üldse ei esine? (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
2. Auflage, § 20/25; Eschelbach – BeckOK zum StGB, § 20/63, 64; Fischer zum StGB,
3. Auflage, § 20/44b). Ebaõigusteadvust ja juhtimisvõimet tuleb niisiis analüüsida eraldi. Kõigepealt tuleb küsida, kas inimese haigus muutis tema jaoks võimatuks mõista, et tema poolt toime pandav tegu on keelatud (ebaõige). Kui sellele küsimusele vastata jaatavalt, tuleb süüdivuse intellektuaalset elementi eitada ehk inimene on süüdimatu. Süüdimatuse voluntatiivset elementi kontrollima hakata ei saa. Seda saab kontrollida – ja peab kontrollima – üksnes siis, kui arusaamisvõimet jaatada. Sellisel juhul tuleb küsida, kas ebaõigusest arusaamisvõimelise inimese haigus ei muutnud tema jaoks õigesti käitumist võimatuks.
4. Ringkonnakohtu hinnangul langeb praegu ära süüdivuse intellektuaalne element: A ei saanud aru, et tema toime pandud teod olid ebaõiged. On võimalik – ja küllaltki tõenäoline –, et abstraktselt sai A küll aru, et teist inimest tappa või peksta ei tohi (või: et teise inimese tapmine või peksmine on ebaõige). See aga pole tulenevalt käesoleva määruse p-s 22 öeldust teo keelatusest arusaamise võime jaatamiseks piisav. Seda seetõttu, et A mõttemaailm oli skisofreenia tõttu nö tavainimese omast väga erinev. Kõigist kolmest praeguses asjas koostatud ekspertiisiaktist ilmneb, et A l esineb pidevalt luulumõtteid: tema vastu töötavat süsteem, mille osad (või mille orjad) olid ka B , D ja C ; see süsteem olevat võtnud endale nõuks ta hävitada; ta mõtted olevat süsteemi tõttu lekkinud; ka olevat lekkinud tema luuletused, millega meelitatavat ligi inimesi. Ka viitavad A luulumõtetele D ütlused, mille kohaselt A kodus ei kõnelnud, sest uskus end pealt kuulatavat. Seda silmas pidades ei teinud A enda hinnangul ühtegi oma õigusvastast tegu toime pannes midagi valesti: ta oli tema meelest sunnitud end kaitsma süsteemi vastu, mis teda hävitada soovis.
5. Kaitsja hinnangul pole määruses selgitatud, milles väljendub A ohtlikkus. Kaebaja näib vähemalt osaliselt lähtuvat sellest, et ohtlikkus kujutab endast meditsiinilist mõistet, mis peaks nähtuma eeskätt ekspertiisiaktidest. Nii see pole.
6. Sundravi saab tulenevalt

§-st 86 kohaldada siis, kui inimene on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale. Ohtlikkuse näol on tegu jällegi juriidilise/normatiivse (prognoos)otsusega, mille hindamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1105-16, p-d 22–24; Lind ja Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. Juridica, VII/2014, lk 536; Pollähne – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB,

1. Auflage, § 63/47). 5
2. Ringkonnakohus peatub kõigepealt A ühiskonnaohtlikkusel. Ühiskonnaohtlikkus tähendab ohtu teistele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24). Eeskätt tulevad kõne alla teiste inimeste elu ja tervis, aga ka muud karistusseadustikuga kaitstud õigushüved (RKKKm 3-1-1-121-12, p 13). On ilmselge, et A kujutab endast tõsist ohtu teiste inimeste tervisele või suisa elule. Seda kinnitavad käesoleva menetluse esemeks olevad teod. Et A on juba sellised teod sooritanud, on kõigiti alust karta, et ta teeb seda edaspidigi. Nimelt võib ta tulevikuski hakata uskuma, et keegi tema teele jääv inimene on „süsteemi osa“ – ja sellest tulenevalt võib ta seda inimest füüsiliselt rünnata. Ilmne on ka see, et see ohtlikkus tuleneb A haigusest. Viimaks on väljaspool kahtlust seegi, et see haigus pole ei täielikult taandunud ega isegi mitte (kuigivõrd) leevenenud: A pole tõhusat (või: pikaajalise mõjuga) ravi saanud ja ta ei leidnud oma tegudes midagi väära ka maakohtu istungil.
3. Ka peatub kolleegium A ohtlikkusel talle endale. Olgu enne siiski märgitud, et jääb segaseks, miks peaks riik karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid: rakendub ju karistusseadustik (või täpsemalt: selle eriosa) vaid siis, kui rikutakse või ohustatakse võõraid õigushüvesid. Seega ei saa enese ohustamist või vigastamist pidada ka õigusvastaseks teoks. Seda arvestades tuleb

§ 86

lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Lisaks sellele peab isiku ohtlikkus enesele olema sundravi rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul väga kõrge: tarvis on märksa suuremat ohtlikkusmäära kui teistele ohtlikkuse (ühiskonnaohtlikkuse) puhul. Äsja öeldust tulenevalt käsitleb kolleegium A enesele ohtlikkust üksnes põgusalt. Ekspertiisiaktides ja kohtumääruses leitakse, et A on ohtlik ka enesele. Samas seda seisukohta kusagil kuigivõrd ei põhjendata. Siiski soostub ringkonnakohus sellega. Nagu käesoleva määruse p-s 6 öeldud, leidis A

1. aastal maast ühe pudeli vedelikuga ja jõi seda vedelikku – see söövitas A söögitoru ja siseorganeid ning tekitas A le pika aja jooksul valu. Kolleegiumi hinnangul saab sellise ilmselgelt ebamõistliku käitumise taandada A haigusele. Seetõttu on võimalik, et oma haiguse tõttu võib A käituda edaspidigi sarnasel ennast tõsiselt kahjustaval viisil.
2. Viimaks ei nõustu ringkonnakohus kaitsja kolmandagi väitega, mille järgi ei esine vajadust A d ravida. Maakohus on märkinud õigesti, et kõigis ekspertiisiaktides peetakse ravi võimalikuks ja vajalikuks. Samuti on kohane kohtu viide sellele, et A oli
3. aastal ravil ja vahetult pärast seda ravi olid tema haigussümptomid mõneti leevenenud. Et skisofreeniat on võimalik ravida, ilmneb ka Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel olevatest materjalidest: vt nt https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/20psyhhoos.htm ja https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/Lg4_Psyhhootilised%20h-d.pdf. Niisiis on võimalik, et ravi kannab vilja ja A haigussümptomid (vähemalt mõnevõrra) taanduvad (ja sellega seoses väheneb ka tema ohtlikkus). Ka on kõigiti

§ 86lg-ga 12 kooskõlas olev see, et kohus otsustas statsionaarse ravi kasuks.

Esiteks kinnitab B tapmine, et A võib panna toime üliraskeid õigusvastaseid tegusid. Teiseks puudub A l haiguskriitika, mistõttu on väga tõenäoline, et ta vabatahtlikult raviseanssidel käima ei hakkaks.

1. Ülal öeldu põhjal on selge ka see, et A peab jääma vahi alla: õigusvastaste tegude toime panemine on nüüdseks suisa tuvastatud (ehk tegemist pole enam pelga kahtlusega) ja esineb suur oht, et sellised teod A vabadusse laskmisel korduksid.
2. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
3. Et käesolev lahend sisaldab A terviseandmeid, tuleb see analoogia korras KrMS § 4081 lg-ga 2 avalikustada nii, et A nimi asendatakse tähemärgiga (Riigikohuski tugineb sundravi lahendite avalikustamisel mitte KrMS § 408 lg-le 3 või 4 – mis näeb ette vaid resolutiiv- või lõpposa avalikustamist –, vaid lähtub sellest, et lahend on vaja avalikustada sisuliselt terviklikult – küll 6 aga on tarvis peita menetlusele allutatu nimi). Ülejäänud käesolevas määruses nimetatud inimeste nimed tuleb asendada tähemärgiga tuginevalt otse KrMS § 4081 lg 2 ls-le
4. (allkirjastatud digitaalselt) 7