KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-1854

) § 15 lg 3 p-le 1 ja leidis, et võlgnikule ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse alustamist välistav asjaolu – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 teise lause alusel poolte endi kanda.

1. Maakohus viitas Riigikohtu 06.03.2002 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02 ja märkis, et menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge. Võlgnik on toonud esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude selguse kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuvastada asjaolud ja anda neile õiguslik hinnang mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Määruskaebus
2. Võlausaldaja esitas vaidlustatud määruse peale 15.01.2020 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Pankrotimenetlusega seotud kulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda.
3. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: − Kohus on valesti tuvastanud võlgniku üüri- ja kommunaalkulude võlgnevuse suuruse, lähtudes võlgniku paljasõnalistest vastuväidetest. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu ka juhul, kui lahutada nõudest kõik võlgniku vastuväites esitatu. Igal juhul on kommunaalkulude võlgnevus, mida võlgnik pole vaidlustanud, 2300,78 eurot. − Võlgnik on maksejõuetu ja selline maksejõuetus pole ajutine. Võlgnikul puudub majandustegevus, 3 tegutsemisaasta jooksul pole esitanud ühtegi majandusaasta aruannet. Võlgnikul on esitamata rohkem kui kümme deklaratsiooni ning ~ 51 000 euro suurune vaidlustamata ja ajatamata võlg Maksu- ja Tolliameti ees. − Avaldaja nõuded on piisavalt selged ja suured ajutise halduri nimetamiseks. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02 ei ole asjakohane, kuna käsitles pankrotiavalduse rahuldamist, mitte ajutise halduri nimetamist. − Maakohus on jätnud tähelepanuta avaldaja nõude kohtutäituri enampakkumise kulude hüvitamiseks. Maakohus kohaldas vääralt

§ 15lg 3 p 1. Kohtul pole õigust jätta ajutist haldurit nimetamata seetõttu, et kohtu hinnangul on hagimenetluses pooltel võimalik läbirääkimisi pidada. 3

§ 15lg 7 kohaselt lõpetada.

Maakohus on aga vaidlustatud määruse resolutsioonis märkinud, et avaldus pankroti väljakuulutamiseks tuleb jätta läbi vaatamata.

§ 15lg 7 näeb ette, et ajutise halduri nimetama jätmisel menetlus lõpetatakse.

Kolleegium leiab, et kõnealune ebatäpsus määruse resolutsioonis ei anna alust maakohtu määrust tühistada ning ringkonnakohus saab resolutsiooni täpsustada. 13. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust ajutise halduri nimetamata jätmise ja menetluse lõpetamise osas tühistada. Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata, kuna leidis, et võlausaldaja nõue ei olnud pankrotimenetluse jaoks piisavalt selge ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuivõrd

-st ei tulene üheseid kriteeriume, mille alusel saab kohus nõude selguse üle otsustada, on tegemist maakohtu diskretsiooniotsusega, millesse ringkonnakohus saab sekkuda juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul puuduvad käesoleval juhul alused maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkumiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et täitmata on

§ 15lg 3 p 1 kohane ajutise halduri nimetamise eeldus.

Võlgnik on nõudele vastu vaielnud ja ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhistanud asjaolu, et nõue pole

§ 15

lg 3 p 1 tähenduses selge ning nõude täpset koosseisu ja suurust ei õnnestu hagimenetluseta tuvastada. Sellisel juhul pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (

§ 15lg 7).

14.

§ 15

lg 3 p 1 on suunatud sellele, et ajutise halduri nimetamise (ja

§ 31

kaudu ka pankroti väljakuulutamise) menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja isiku vahel, kelle suhtes pankroti väljakuulutamist taotletakse. Seetõttu ei saa kohus ajutist haldurit määrata, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu, esitades seejuures asjakohased põhjendused. Sealjuures ei välista pankrotiavalduse

§ 10kohane põhistamine pärast võlgniku seisukoha ärakuulamist kohtu poolt ajutise halduri nimetamata 4

§ 15lg 3 p-de 1 ja 3 alusel.

Sisulised vaidlused nõuete üle tuleb lahendada hagimenetluses, kus on võimalik hinnata ka võlgniku väidetavat vastunõuet. 15. Maakohtu määrust tuleb täiendada põhjendusega, mille kohaselt võib antud juhul võlausaldaja tegelik kogunõue, arvestades võlausaldaja vastuväiteid, olla alla 2500 euro. Avaldaja väitel oli algne võlgnevus kokku 44 000 eurot, millest võlgnik oli tasunud vaid 29 343,62 eurot ning avaldaja üürinõue on hetkel 7267,85 eurot (pärast müüdud vara arvelt 6800 euro mahaarvamist). Selle võlgnevuse kohta esitas võlgnik vastuväited, et algne võlgnevus ei olnud mitte 44 000 eurot, vaid 26 607,14 eurot (käibemaksuga 29 267,86 eurot), millest on tasutud 29 343,62 eurot - seega sisuliselt võlgnevust ei eksisteeri. Avaldaja väitel on tasumata ka kõik kommunaalkulud kokku 11 159,52 eurot. Võlgniku vastuväidete kohaselt tuleks kommunaalkulude nõudest maha arvestada augustikuu arve 2058,74 eurot ning järgi jääb 9100,78 eurot, millest tuleb omakorda maha arvata 6800 eurot müüdud vara arvelt, mistõttu jääb järgi 2300,78 eurot. Seejuures leiab võlgnik, et nimetatud 6800 eurot ei saanud maha arvestada üürivõlgnevusest. Avaldaja väitel on tal võlgniku vastu lisaks ka kohtutäituri kulude hüvitamise nõue summas 4495,71 eurot ja õigusabikulude hüvitamise nõue summas 3435 eurot. Võlgnik nimetatud nõuetega ei nõustu ja leiab, et need on põhjendamatud. Võlgniku väitel oli ta valmis pidama läbirääkimisi ja pakkus kokkuleppe võimalust, kuid avaldaja esindajal ei olnud huvi läbirääkimiste pidamiseks, vaid asus hea usu põhimõtte vastaselt koheselt teostama pandiõigust. Samuti on võlgniku hinnangul ebaselge, milliste õigusabiteenuste eest on arved esitatud. Lisaks märgib võlgnik, et tal on avaldaja vastu nõue– võlgnikule on loovutatud nõue vallasvara (mis jäi rendipinnale, mida on võlausaldaja üürinud koos üüripinnaga edasi järgmisele üürnikule) rendi eest (4900 eurot) + 106 000 eurot kompensatsioon vara ja tehtud tööde eest. Kolleegiumi hinnangul viitab eeltoodu lisaks avaldaja kogu nõude ebaselgusele

§ 15lg 3 p 1 mõttes ka sellele, et võlausaldaja nõue võib olla alla 2500 euro.

Arvestamata muude võlgniku vastuväidete põhjendatust, võib põhjendatud kommunaalkulude võlgnevuse suuruseks olla 2300,78 eurot. Seega välistab sellekohane põhjendatud kahtlus ajutise halduri nimetamise lisaks nõude ebaselgusele ka

§ 15lg 3 p 3 alusel.

1. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, nagu oleks maakohus jätnud osad võlausaldaja nõuded tähelepanuta või leidnud, et ajutise halduri nimetamata jätmiseks annaks alust see, et hagimenetluses oleks pooltel võimalik läbirääkimisi pidada. Määruse põhjendustest on võimalik järeldada, et ka kohtutäiturikulude osas pidas maakohus avaldaja nõuet võlgniku vastuväidetest tulenevalt vaieldavaks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et arvestades võlgniku vastuväiteid, väljub võlausaldaja nõuete täpse koosseisu ja suuruse tuvastamine pankrotimenetluse raamest. Lisaks viitab kolleegiumi hinnangul avaldaja nõude ebaselgusele ka võlgniku vastunõue, mida tuleks samuti hinnata hagimenetluses.
2. Põhjendatud on kaebuse esitaja väide, mille kohaselt märkis maakohus avaldaja nõudeid hinnates ekslikult, et õigusabikulud hüvitatakse üksnes juhul, kui tegemist on TsMS-s sätestatud hüvitatavate kuludega ning kulude hüvitamisel tuleb lähtuda kohtumenetluse regulatsioonist. Kuivõrd kohtuvälised õigusabikulud on hüvitatavad üldises korras kahju hüvitamise nõudena võlaõigusseaduse alusel, tuleb maakohtu määruse põhjendusi selles osas muuta. Väär on aga kaebuse esitaja väide, nagu ei oleks võlgnik seejuures õigusabikulude nõudele 3097,50 euro osas vastuväiteid esitanud. Nii nähtub võlgniku 12.12.2019 menetlusdokumendi p-st 2.7 (tl 64 pöördel), et selline nõue on võlgniku hinnangul täiesti põhjendamatu, ebaselge ja alusetu. Kolleegium leiab, et ka õigusabikulude nõue on

§ 15

lg 3 p 1 mõttes ebaselge, mistõttu vaidlus nõude suuruse ja põhjendatuse üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 18. Määruskaebuse esitaja väitel tuleks isegi juhul kui avaldaja nõue on vaieldav ajutine haldur ikkagi määrata, kuna võlgnikul puudub majandustegevus ja esinevad võlad teiste võlausaldajate ees. Kolleegium sellega ei nõustu. Selleks, et nimetada ajutine haldur, tuleb tuvastada lisaks nõude olemasolule ka võlgniku maksejõuetus, mis on pankroti väljakuulutamise teine eeldus 5

§ 1

lg-te 2 ja 3 järgi (vt Riigikohtu 22.03.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-20-05, p 12).

§ 10

lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Seega olukorras, kus nõude olemasolu on ebaselge, ei piisa ajutise halduri määramiseks üksnes selleks, et esineb kahtlusi võlgniku maksejõuetuse osas.

1. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, tuleb määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
2. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata puudutatud isiku nimekirja alusel. Puudutatud isik taotleb 820,80 euro (taotluses ekslikult 829,80) hüvitamist 5 h ja 12 min õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul olid määruskaebuse ja maakohtu määruse analüüs ning kaebusele vastuse koostamine (koos kliendiga suhtlemisega) vajalikud ja põhjendatud toimingud. Nendele toimingutele kulunud ajakulu peab ringkonnakohus asja sisu arvestades põhjendatuks 4 h ulatuses, mis hõlmab vajalikul määral suhtlemist kliendiga. Seejuures on määruskaebusele vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 2,5 h, kuna vastus sisaldab suures ulatuses korduseid varasematest menetlusdokumentidest. Puudutatud isiku esindajaks on advokaat, kelle tunnitasu 120 eurot ei saa pidada ülemäära kõrgeks. Puudutatud isik kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabiteenuselt tasutud käibemaksu. Seega tuleb avaldajal kokku hüvitada 576 eurot (= 4 × 120 + 20%). Puudutatud isiku taotlus jääb rahuldamata 244,80 euro osas (= 820,80 – 576). 21.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

-s ette nähtud.

§ 15

lg 5 ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata määruskaebus maakohtu ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas võib määrusele

§ 3lg 2, Ts

MS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 kohaselt esitada määruskaebuse Riigikohtule (vt Riigikohtu 10.04.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 6