lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb tema põgenemise oht. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, on PPA seisukohal, et olukorras, kus isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et isik hakkaks end varjama ametivõimude eest eesmärgiga takistada oma väljasaatmist 2
PPA tugineb taotluses põgenemise ohu sisustamisel
Välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (
⁸ p 4).
⁸ p 6 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Välismaalase kinnipidamisel tuleb igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hinnata.
⁸ kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemise ohu kindlakstegemisel vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (RKHKm nr 3-3-1-93-16, p 13). Seega ei ole ainuüksi tahtliku kuriteo toimepanemise fakt ning vanglakaristuse ärakandmine iseseisvalt
Isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv. Teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (RKHKo nr 3-3-1-14-03, p 51). Tuginedes
⁸ p-le 4, on PPA XX iseloomustavaid asjaolusid kogumis hinnates õigesti tuvastanud, et kuritegude korduvus viitab sellele, et isik ei ole oma varasematest tegudest õppinud. Ka kuritegude raskus (Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega nr X-XX-XXXX KarS § 184 lg 2 p 2 alusel; Viru Maakohtu 20.09.2018 otsusega nr 1-16-9323 KarS § 327 lg 1 alusel) ning asjaolu, isikut on karistuse kandmise ajal ka distsiplinaarkorras korduvalt karistatud, 3
lg 2 p 2 alusel tuleb kontrollida, kas on põhjendatud PPA järeldus, et XX ei täida kaasaaitamiskohustust. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et isik ei ole dokumentide hankimiseks midagi teinud ning PPA on pidanud tegelema isiku dokumenteerimisega. Seega on XX rikkunud
Ei nähtu, et võrreldes Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määrusega oleks XX asunud kaasaaitamiskohustust täitma. Olukorras, kus isiku suhtes on korduvalt kinnipidamistähtaja pikendamist taotletud kaasaaitamiskohustuse rikkumise ja dokumentide puudumise tõttu, peab isikule olema ilmne, et dokumentide hankimiseks aktiivsuse ülesnäitamine on elementaarseks eelduseks, mis võimaldab PPA-l kaaluda, kas kinnipidamine on jätkuvalt vajalik. XX teadlik passiivsus oma sellekohase kohustuse täitmisel ilmestab ka isiku õiguskorda suhtumist. See on seda enam oluline, et PPA halduskohtu 27.02.2020 istungil antud selgituste kohaselt on dokumenteerimise protsess VF puutuvalt kaasaaitamiskohustuse täitmisel kiirem. Dokumentide puudumine on asjas tuvastatud ja nähtub, et PPA on pöördunud VF poole, kuid menetlus viibib. Dokumenteerimise korduv taotlus on viimati esitatud 08.01.2020 ning PPA selgitas 27.02.2020 kohtuistungil, et vastust ei ole tulnud. Täidetud on
lg-st 2 tulenev eeldus, et
-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (
Isik paigutati kinnipidamiskeskusesse 21.02.2019, mis tähendab, et isik on 27.02.2020 seisuga seal viibinud 1 aasta ja 6 päeva. Asjaolusid arvestades ei ole see ebaproportsionaalne ajavahemik. Tegemist on küll pika ajavahemikuga, kuid ületatud ei ole
Väljasaatmismenetlus peab toimuma põhjendamatu viivituseta. PPA ei ole menetlustoimingutega põhjendamatult viivitanud. Tegemist on neljanda tähtaja pikendamisega. Sellest tulenevalt on põhjendatud pikendada kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra (
Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. PPA selgitused seoses dokumenteerimise menetluse viibimisega VF-i puutuvalt on varasema halduskohtu praktika pinnalt usutavad. Arvestades, et isik ei aita enda dokumenteerimisele ühelgi viisil kaasa, on alusetu PPA-le ette heita viivitust. PPA on järjepidevalt pöördunud VF poole, viimati 08.01.2020 (edastatud EV Välisministeeriumi poolt 13.01.2020). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 27.02.2020 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada isik kinnipidamiskeskusest. Kohus on määruse tegemisel rikkunud HKMS § 157 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Samuti on kohus vääralt kohaldanud
lg 2 p-dest 1 ja 3 tulenevaid kinnipidamise aluseid.
Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Sarnaselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Hetkel puuduvad isikul tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib (
Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et VF oleks tõsiselt huvitatud isiku riiki tagasipöördumise võimaluste leidmisest. Vastupidi, PPA on tagasivõtulepingu raames pöördunud XX dokumenteerimiseks VF Siseministeeriumi poole ning edastanud korduvaid noote VF Välisministeeriumile, kuid praeguseks hetkeks ei ole positiivset vastust saabunud. Sellest tuleneb, et XX dokumenteerimise võimaluste avardumine on vaid oletuslik ning tagasipöördumise võimalused ei ole väga suured. PPA ei ole selgitanud, kuidas paranevad määruskaebuse esitaja tagasipöördumise ja dokumenteerimise võimalused ning mida uut on selle jaoks tehtud. Hetkel tundub, et XX tagasipöördumine on ilmselgelt perspektiivitu. Vaatamata asjaolule, et isik on selgitanud, et ta ei soovi päritoluriiki naasta, ei õigusta leebemate järelevalvemeetmete ebatõhusus praeguses situatsioonis tema kinnipidamist. Määruskaebuse esitaja on viibinud kinnipidamiskeskuses 2019. a algusest ehk praeguseks hetkes kokku üle ühe aasta. Kinnipidamine ei ole praeguses olukorras proportsionaalne, kuna ei ole selge, mis on väljasaatmise täpne aeg. Hetkel on XX kinnipidamine põhjendamatu, kuna PPA pole VF-lt saanud positiivset vastust. Arusaamatu on kohtu etteheide, justkui XX ei oleks täitnud kaasaaitamise kohustust. Aktiivset kaasaaitavat tegutsemist saab nõuda isikult, kes viibib vabaduses. Hetkel viibib XX kinnipidamiskeskuses, kus tal ei ole vahendeid, et kaasaaitamiskohustust täita, v.a anda ütlusi. XX ei ole PPA eest midagi varjanud ning on jaganud kogu informatsiooni, mis temal oli. 5
lg 1 p-s 3 sätestatud kohustust, on dokumenteerimise ja väljasaatmise ajamäär 6–7 kuud (Tallinna Halduskohtu lahendid haldusasjades nr 3-19-1142 ja 3-19-1991). Vaidlusalusel juhul puuduvad alused järelduseks, et VF ei väljasta isikule tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, mistõttu ei saa tema väljasaatmist pidada perspektiivituks. PPA ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et kohtu etteheide tema kaasaitamiskohustuse täitmata jätmise osas on arusaamatu. PPA on oma taotluses halduskohtule selgesõnaliselt välja toonud, et isik on keeldunud endale saatkonnast dokumenti taotlemast. PPA on varem korduvalt selgitanud, et XX ei ole teinud ei vanglas ega ka kinnipidamiskeskuses viibides midagi kehtiva reisidokumendi taotlemiseks. Asjakohatu on XX väide, et kaasaaitavat tegutsemist saab nõuda isikult, kes viibib vabaduses. Vastupidi, vanglas viibides anti XX-le võimalus esitada taotlus VF Suursaatkonnale tagasipöördumistunnistuse saamiseks, kuid isik keeldus VF saatkonnast endale reisidokumendi hankimisest.
lg 1 p 3 sätestab, et väljasaadetav on kohustatud kaasa aitama vajalike dokumentide muretsemisele. Kinnipidamiskeskuses viibides ei ole XX soovinud esitada VF Suursaatkonnale passitaotlust ega pidanud vajalikuks kontakteeruda telefoni või kirja teel saatkonna ametnikega. Kinnipidamiskeskuses antakse kinnipeetavatele igakuiselt tasuta kõnekaart, mistõttu telefoni teel konsuliga suhtlemine on isikul võimalik ka näiteks oma rahaliste vahendite puudumise korral. Senise praktika kohaselt on nii kinnipeetavad kui ka kinnipidamiskeskuse ametnikud informeerinud saatkonda isikutest, kes soovivad konsuliga kohtuda ning saatkond on kõigile taotlustele reageerinud. XX ei ole kordagi taotlenud kokkusaamise korraldamist VF Suursaatkonna esindajaga. PPA-le teadaolevalt ei ole ka isiku esindaja teinud midagi selleks, et aidata isikut endale vajalike reisidokumente hankimisel. Lisaks on XX korduvalt halduskohtu istungil väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust VF-i, mis kinnitab samuti isiku soovimatust kaasa aidata enda dokumenteerimisele. PPA ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamisel on tuginetud ainult
Vastupidi, PPA taotluses Tallinna Halduskohtule on tuginetud
lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast
lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui
Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
lg 2 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema efektiivne – see peaks eesmärgipäraselt tagama ka lahkumiskohustuse täitmise. Teisisõnu ei oleks isiku kinnipidamine proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.
lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja tõi välja konkreetsed põgenemise ohule viitavad isikuga seotud asjaolud (korduv karistamine süüteomenetluses), mis lõi põhjendatud kahtluse, et isik ei pruugi täita ka talle lahkumisettekirjutusega pandud kohustust ja ta võib hakata selle täitmisest kõrvale hoiduma (määruse p 16.2). Ringkonnakohus leidis 12.09.2019 määruses, et
lg 2 p-de 1 ja 3 kohaldamise eeldused on täidetud, sh nõustus kohus, et esinevad põgenemise ohule osutavad konkreetsed asjaolud (
p 4) ning isikuga seotud asjaolud (elukaaslane, laps, pooleliolev kohtumenetlus) kogumis põgenemise ohtu ei maanda (määruse p 12). 03.12.2019 määruses jäi Tallinna Ringkonnakohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise põhjendatuse osas Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrustes toodud seisukohtade juurde ja nõustus Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määruse põhjendustega. Ka praegusel hetkel ei ole ringkonnakohtul alust asuda eeltoodud kohtulahendites märgitust erinevale seisukohale. 14. Halduskohus on arvesse võtnud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud selle tulemusel õigele seisukohale, et isikust tulenevat põgenemise ohtu suurendab isiku varasem süstemaatiline seadusvastane käitumine, mistõttu võib tema põgenemise ja väljasaatmisest kõrvalehoidumise ohtu pidada reaalseks. Pole piisavat alust arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav
XX kinnipidamiskeskuse kinnipidamine on kestnud ligikaudu 13 kuud, mis ei ületa maksimaalset 18 kuu pikkust tähtaega. Kohtupraktikas ei ole ka üle 14 kuu kestnud kinnipidamist peetud ebaproportsionaalseks (Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2017 määrus haldusasjas nr 3-16-503, p 16). Asjas pole esitatud väiteid, et XX kinnipidamine võiks olla ebaproportsionaalne tema tervise või turvalisuse kaalutlustel. 16. XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.