← Eesti

1-13-1577/184

Obsah (4)§ 68§ 65§ 141§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 22. aprill 2020 Kohtuasja number 1-13-1577 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Mati Kartau ja Aarne Sarjas Kohtuasi Aleksandr Daki (isikukood 3511111032

) § 141 lg 2 p 6 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat 6 kuud vangistust, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg-t 2 kohaldades vähendati kestuseni 7 aastat.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusest kantuks A.

Daki kahtlustatavana kinnipidamise 3 päeva.

§ 65lg 2 alusel liideti sellele karistusele A.

Dakil Tallinna Linnakohtu 4. novembri 2005 otsuse järgi kandmata karistusosa ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 9 kuud 7 päeva vangistust. Selle varasema otsusega oli A. Dakki karistatud

§ 141lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

  1. A. Daki karistusaeg algas
  2. novembril 2012 ja lõpeb
  3. augustil
  6. detsembril 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid A. Daki tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud.
  7. Tartu Maakohus jättis
  8. märtsi 2020 määrusega A. Daki vangistusest ennetähtaegselt vabastamata, märkides järgmist.
  9. Kohus tuvastas, et vabaduses asuks A. Dak elama Living Israel Kongregatsioon MTÜ-sse Tallinnas. MTÜ kontaktisik kinnitas, et on nõus A. Dakki vastu võtma 9-kuulisesse programmi. Programmi läbiviimise ajal plaanib kinnipeetav osta korteri või maja Tallinnasse. Elamisluba kehtib kuni
  10. detsembrini
  11. Seega on süüdimõistetul kindel elukoht.
  12. Kohus märkis ka, et Riigikohtu praktika kohaselt on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. A. Daki puhul ei ole see tingimus täidetud. Tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus: noomitus füüsilise ründe või selle otsese ohu põhjustamise eest. A. Dak karistust vaidlustanud pole. Süüdimõistetu kohtuistungil antud selgituste kohaselt oli distsiplinaarasja materjalides kirjas, et noored kinnipeetavad olid telekat vaatamas ja tal ei lubatud vaadata venekeelseid saateid ning seetõttu olla ta tapmisega ähvardanud. A. Dak märkis, et ei vaidlustanud seda, kuna arvas, et noomitus pole karistus. Selline seisukoht ei ole tõsiseltvõetav. Süüdimõistetu pole esimest korda vangistuses. Seega teab ta, millised mõjutusvahendid on distsiplinaarkaristused ja millised mitte. Pigem püüab A. Dak toimunut õigustada ja oma süüd minimaliseerida. Eelnev viitab selgelt, et süüdimõistetu ei suuda või ei soovi kinni pidada vanglas kehtestatud reeglitest. Seetõttu püsib risk, et ka vabaduses asub ta reegleid täitma valikuliselt, püüdes neid painutada endale soodsas suunas.
  13. Kohus leidis veel, et A. Daki käitumises ega suhtumises pole toimunud mingeid arenguid õiguskuuleka eluviisi suunas. Rehabiliteeriva tegevusena on temaga läbi viidud seksuaalkurjategijatele mõeldud rehabilitatsiooniprogramm „Uus suund“. Programmi läbiviija hinnangul tunnistab süüdimõistetu mõnda kuritegu täielikult, teisi osaliselt. Kuritegu, mille eest A. Dak praegu karistust kannab, ta ei tunnista. Tõsi, kohtuistungil A. Dak seletas, et sotsiaaltöötja abil sai ta aru, et see, mida ta kunagi ei nimetanud vägistamiseks, on ikkagi vägistamine. See, kui inimene ei saanud öelda ei, ei tähenda, et ta ütles jah. Ta on aru saanud ega tee enam selliseid asju. Paraku ei nähtu taolisi andmeid aga vangla koostatud iseloomustusest. Samuti pole tegemist esimese vangistusega ega esimese, ainsa ja juhusliku seksuaalkuriteoga. Kriminaalkorras on A. Dakki karistatud neljal korral, hetkel on tal kaks kehtivat kriminaalkaristust. Vanglas on ta neljandat korda, kandes karistust vägistamiste eest, mille ajendiks oli seksuaalne motiiv. On kummastav kuulda, et süüdimõistetu on alles nüüd sotsiaaltöötaja abil mõistnud, mille vastu ta on rängalt eksinud. A. Dak pole kuidagi vaimselt alaarenenud isik, vaid Moskvas ülikoolis kõrghariduse omandanud ning seega igati arusaamisvõimeline, kõrgete kognitiivsete võimetega arukas 2

(8)inimene. Sellise seksuaalkurjategija puhul eksisteerib jätkuvalt äärmiselt suur risk uute kuritegude toimepanemiseks, mis programmi läbimisest olenemata ei ole piisavalt maandatud.
  1. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused nii A. Dak kui tema kaitsja Otto Preem, kes paluvad kohtumääruse tühistada ja süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastada.
  2. A. Dak leiab, et kohtulahendi saanuks teha tema kasuks järgmistel asjaoludel. Maakohus viitab Tartu Vangla poolt temale antud hinnangule, milles on öeldud, et ta on ohtlik alla 14-aastastele tütarlastele. Tema ei ole aga kunagi toime pannud seksuaalkuritegusid alla 14-aastaste laste suhtes. Kohus oleks pidanud kontrollima vangla märgitut. Maakohus oleks pidanud pöörama rohkem tähelepanu ka tema distsipliinirikkumise asjaoludele. On vale, et ta ähvardas kaaskinnipeetavaid noormehi peksmise ja tapmisega. Ta on juut ja kõneleb vene keelt. Noormehed on harjunud sellega, et vangla juhtkond ei astu tema eest välja ning teavad, et talle võib mistahes viisil nurjatusi teha. Kuidas saaks tema – 68-aastane eakas inimene, kasvuga 168 cm, keskmise puudega – tungida kallale 3–4 tugeva kehaehitusega 25-aastasele mehele?
  3. A. Dak peab vääraks ka maakohtu märget, et ta ei ole teinud vangistuses ühtegi positiivset sammu. Ta on vabatahtlikult läbinud kõik võimalikud rehabilitatsiooni- ja sotsiaalprogrammid ning osalenud riigikeele kursustel. Ta on leidnud vaimset abi ja toetust vestluses vaimulike, Tartu Vangla kaplani, Eesti pearabi ja Tallinna Rehabilitatsioonikeskuse juhatajaga. Ainuüksi
  4. aastal esitas ta 12 kasuliku mudeli ja patendi taotlust. Ta on peaaegu lõpetanud töö kahe raamatu kallal. Ühes neist kirjeldab ta oma elu. Teine raamat on vanglasüsteemi analüüs. Selle raamatuga püüab ta ära hoida vabaduses olevate inimeste poolt kuritegude toimepanemist ning vanglaametnike poolt vigade tegemist kinnipeetavate rehabilitatsiooniga seotud töös.
  5. A. Dak märgib ka, et maakohus ei uskunud tema kohtuistungil öeldut, et ta on mõistnud toimepandud tegusid ja enam midagi sellist ei teeks. Kohus pidas ka kummastavaks, et alles nüüd, neljanda vangistuse ajal, on ta sotsiaaltöötaja abil mõistnud, mille vastu ta on eksinud. Selles ei ole aga midagi kummalist. Kui ta kandis kolme esimest vangistust, siis rehabilitatsiooniprogramme ei olnud. Programmid, eelkõige “Viha juhtimine” ja “12 sammu”, tekkisid hiljem ning nendest on talle abi olnud.
  6. A. Daki hinnangul tuleb uue kuriteo riskidest rääkides arvestada ka, et ta on 68-aastane, tal on teise astme invaliidsus ning teise tüübi diabeet, astma ja suus vaid 6 hammast. Juba kaks aastat ei käi ta jalutuskäikudel, sest kamber on kolmandal korrusel, ta kõnnib väga aeglaselt mööda treppi ja takistaks nii teisi edasi liikumast. Peale iseenda ei ohusta ta kedagi ei füüsiliselt ega seksuaalselt. Ta on number üks gripi surma kandidaat, kuid vangla keeldub talle vaktsiini tegemast. Praegu on pandeemia ja ta on jällegi riskigrupi tipus. Tal on selline tervis ja hingeline seisund, et ta lihtsalt kardab vanglas surra. Ka on oluline, et ta on vangistuse tõttu kõik kaotanud: elukoha, vara ja perekonna. Sugulasi tal Eestis ei ole ja elavaid sugulasi on üldse vähe järel. Vaimulikud on aidanud tal leida koha rehabilitatsioonikeskuses. Keskuses on rehabilitatsiooniprogramm ja selles osalemine on kohustuslik. Programm kestab 9 kuud. Sellele järgneb samuti 9 kuuline koolitusprogramm. Ta ei tarvita alkoholi alates
  7. aastast, ei suitseta 4 aastat ega ole kunagi tarvitanud narkootikume. Ühtegi tööd ta ei karda ja tal on mitmeid tööoskusi. Selles keskuses saab talle osaks kõik vajalik. Mis saab aasta pärast, ta ei tea. Oma diabeediga kardab ta surra kraavis. Ta kardab nii väga vanglat, et ei pane kunagi enam mingit kuritegu toime.
  8. Kaitsja O. Preem märgib määruskaebuses järgmist.
  9. Kaitsja toob välja, et A. Dak pole kunagi sooritanud seksuaalkuritegusid alla 14-aastaste isikute suhtes ning seetõttu on laste ohustamise prognoos alusetu. Samuti on iseloomustuses 3
(8)seksuaal- ja vägivallakuriteo tõenäosusprotsent võrreldes
  1. aastaga oluliselt tõusnud:
  2. aastal oli see 23–40% ja nüüd on 41–62%. Jääb arusaamatuks, milliste asjaolude põhjal on vangla ohuprognoosi kõrgendanud ning laiendanud ohustatud isikute ringi lastele.
  3. Kaitsja märgib veel, et kaevatava määruse koostanud kohtunik menetles A. Daki ennetähtaegse vabastamise küsimust ka
  4. aastal.
  5. detsembri 2018 määrus sisaldab juhiseid, milliste täitmisel võiks süüdimõistetu edaspidiselt vabastamine osutuda võimalikuks. Selles määruses mainis kohus, et järelejäänud vangistuse jooksul tuleb A. Dakil tegeleda esmajoones kindla ja kontrollitud elukoha leidmisega ning sisemise motiveeritusega, samuti püüda tõestada nii vangistusasutusele, kohtule kui ka ühiskonnale, et süütegude toimepanemine on jäänud minevikku. Kaitsja hinnangul on A. Dak täitnud kõik need juhised, sh on tal elukoht. Living Israel Kongregatsioon MTÜ on kinnitanud, et kinnipeetaval on võimalik elada aadressil Kura 1, Tallinn. Lisaks elukohale tagab MTÜ A. Dakile võimaluse läbida 9-kuuline rehabilitatsiooniprogramm. Kuna tegemist on seksuaalkurjategijatele suunatud rehabilitatsiooniga, siis aitaks see kaasa A. Daki resotsialiseerumisele ning samaaegselt kinnistaks arusaama seksuaalkuritegude lubamatusest. Tegemist on unikaalse võimalusega, millist tulevikus ei pruugi olla.
  6. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, justkui näitaks üks kehtiv distsiplinaarkaristus, et A. Daki käitumises ega suhtumises pole mingeid arenguid õiguskuuleka eluviisi suunas toimunud. Nimelt on kinnipeetav olnud vanglas 7 aastat 5 kuud ning isiku distsiplinaarkorras karistamine vaid ühe väheolulise rikkumise eest sedavõrd pika aja kestel ei võimalda järeldada, et positiivseid muutusi pole. Ka on kohus jätnud tähelepanuta, et A. Dak on vangistuses viibides registreerinud Eesti Patendiametis kaks kasulikku mudelit ja püüdnud realiseerida ideed narkosõltlaste rehabiliteerimiseks. Seega ta on soovinud teha midagi ühiskonnale kasulikku.
  7. Kaitsja meelest ei tohtinud kohus järeldada, et A. Daki kinnitus oma käitumise õigusvastasuse adumisest on kummastav, ning korrata seejärel
  8. detsembri 2018 määruses toodud põhjendusi. Tõsiasi on, et kinnipeetav on
  9. aastal omandanud kaugõppes tehnilise kõrghariduse erialaga standardid ja mõõtetehnika. Tehniline kõrgharidus ei tähenda aga sugugi seda, et isik peaks automaatselt mõistma oma õigusvastast käitumist. Reaalse vangistuse üheks eesmärgiks ongi see, et süüdimõistetu teadvustaks varasema käitumise lubamatust ja hoiduks edasisest õigusrikkumistest. Selle eesmärgi realiseerumine toimub iga süüdimõistetu puhul individuaalselt ega ole vahetult seotud ei varasemate karistuste ega süüdlase haridustasemega. Seetõttu pole midagi ebaharilikku selles, et alles käesolevaks ajaks on A. Dak pikema karistusaja ning läbitud programmide toel jõudnud oma süü tunnistamiseni.
  10. Kaitsja hinnangul jättis kohus tähelepanuta ka mõningad A. Daki isikuga seonduvad olulised andmed. A. Dak on 68-aastane ja põeb mitmeid kroonilisi haigusi. Vanusest tulenevalt puudub tal huvi suguelu vastu ning tema ainsaks sooviks on veeta talle jäänud eluaastad vabaduses. Samuti on üldiselt teadaolev fakt, et teatud vanuses kaotab mees suguvõime ja seega ka seksuaalse iseloomuga huvi. Seega on süüdlase vanus ja tervislik seisund arvestatavad faktorid, millised vähendavad kogumis muude tuvastatud asjaoludega seksuaalkuritegude toimepanemise riske. Ringkonnakohtu seisukoht 19.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole A. Daki tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustades teinud 4

(8)kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. Taolist seisukohta põhjendades märgib kolleegium järgmist.
  1. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. Seega tuleb kinnipeetava vabanemisvõimalust kaaludes hinnata eelkõige tema uue kuriteo toimepanemise riski. Seejuures lähtutakse kohtupraktikas arusaamast, et mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude toimepanemise tõenäosus (Tartu Ringkonnakohtu
  2. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898, p 47). Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal.
  3. A. Dak kannab vanglas karistust kahe kohtuotsuse järgi: Tallinna Linnakohtu
  4. novembri 2005 otsuse ja Tartu Maakohtu
  5. mai 2013 otsuse järgi. Neist esimesega tunnistati A. Dak süüdi

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 34 vägistamisteo toimepanemises 9 kannatanu suhtes, kellest 7 olid alaealised. Teise otsusega karistati A. Dakki kahe kannatanu vägistamise eest. Arvestades süüdimõistetu tegusid – nende asjaolusid, sh suunatust ka alaealiste vastu – on kuriteod, mida ta võib vabaduses toime panna, eelduslikult väga rasked. Seetõttu peaks A. Daki ennetähtaegseks vabastamiseks olema ka erakordselt kindel alus loota, et need ei kordu. Maakohus leidis, et uute seksuaalkuritegude toimepanemise risk ei ole A. Daki tingimisi enne tähtaega vabadusse lubamiseks piisavalt maandatud. Erinevalt määruskaebuste esitajatest peab ringkonnakohus esimese astme kohtu sellist järeldust täielikult põhjendatuks ja menetletava juhtumi asjaolusid silmas pidades ainuõigeks.

  1. Kohtukolleegium leiab, et A. Daki puhul annavad esmase aluse rääkida kõrgendatud retsidiivsusriskist tema kuritegude arvukus ja asjaolud. Süüdimõistetu tegude rohkearvulisust ja seda, et kannatanuteks olid ka mitmed alaealised, ringkonnakohus juba märkis. Kuritegude asjaolude osas tuleb aga välja tuua, et Tallinna Linnakohtu
  2. novembri 2005 otsusest nähtuvalt kasutas A. Dak kannatanute sundimiseks vägivalda: lõi neid näkku ja kehasse, peksis rihmaga ning samuti ähvardas kannatanuid nt tulirelvaga, seksuaalkuritegude ajal tehtud fotode avalikuks tegemisega, grupiviisilise vägistamisega, bordelli sulgemisega. Kannatanute nutmine ja valu tõttu karjumine A. Dakis kaastunnet ei äratanud ega teda oma tegevust lõpetama ei mõjutanud. Tartu Maakohtu
  3. mai 2013 otsusest nähtuvalt kasutas A. Dak kannatanuid sundides füüsilist ja vaimset vägivalda ka
  4. aastal vägistamisi toime pannes. Kuritegude sooritamine kirjeldatud asjaoludel ja kuritegude arv osutab ühelt poolt süüdimõistetu seksuaalkäitumise nihestumisele ning teisalt tema kurjusele, oskamatusele kaasa tunda ja suutmatusele mõista teiste inimeste emotsioone. Kohtukolleegium ei ole kindel, et vangistuses viibitud ajaga on A. Daki hoiakud ja mõtlemine kardinaalselt muutunud ning tume sisemaailm kadunud.
  5. Teiseks on oluline tähele panna, nagu maakohus seda ka tegi, et A. Dakki on püütud õiguskuulekusele mõjutada läbi korduvate pikaajaliste vanglakaristuste. See on olnud tulemusetu, seksuaalkuriteod on jätkunud. Sealjuures selgub asja materjalidest, et nt viimased kuriteod pani süüdimõistetu toime juba peatselt pärast eelmise vangistuse kandmiselt vabanemist. Nimelt oli A. Dak Tallinna Linnakohtu
  6. novembri 2005 otsuse alusel vanglas üle kaheksa aasta. Siis vabastas Tartu Maakohus
  7. oktoobri 2011 määrusega ta vangistusest ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Juba
  8. aasta kevadel ja suvel, elektroonilise valve tingimustes, sooritas A. Dak aga uued

§ 141lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Seda, miks praegune vangistus peaks olema süüdimõistetut mõjutanud enam kui eelnevad kolm, kohtukolleegium nimetada ei oska. A. Dak ise on vahet selgitada püüdes väitnud, et kui ta kandis kolme esimest karistust, siis rehabilitatsiooniprogramme (nt „Viha juhtimine“ ja „12 sammu“) polnud, kuid nüüd on, ja neist on talle palju abi olnud. Kohtukolleegium ei vaidle iseenesest vastu sellele, et vanglates läbiviidav sotsiaaltöö kinnipeetavatega võib võrreldes ajaga, mil A. Dak oli 5

(8)varasemalt vangistustes, olla muutunud mõneti intensiivsemaks ning sotsiaalprogrammid mitmekesisemaks. Samas pole aga õige öelda, et A. Daki kriminogeensete riskide maandamisega eelneva kolme vangistuse jooksul üldse ei tegeletud. Esmalt olgu öeldud, et kinnipeetava resotsialiseerimine ning seaduskuulekusele mõjutamine ei leia aset ainult sotsiaalprogrammides, vaid sellele aitab kaasa süüdimõistetu allumine vanglas kehtivale korrale, samuti igapäevane suhtlemine vanglaametnike ja töötajatega. Teiseks on A. Daki puhul vaja ära märkida, et tema ei saa sotsiaalprogrammide esmakordsuse argumendile tugineda. Tartu Maakohtu
  1. oktoobri 2011 määruse kohaselt oli süüdimõistetu juba selle varasema vangistuse ajal läbinud viha juhtimise programmi, ta oli korduvalt käinud psühhiaatri vastuvõttudel ning temaga olid läbi viidud mitmed vestlused vabaduses seaduskuulekalt hakkamasaamise teemal.
  2. Veel on A. Dak, püüdes maakohut oma muutumises veenda,
  3. veebruari 2020 kohtuistungil kinnitanud, et nüüd tunnistab ta ka neid vägistamistegusid, mille eest ta viimase, s.o Tartu Maakohtu
  4. mai 2013 otsusega süüdi tunnistati. Nimelt on ta öelnud olema end sotsiaaltöötaja abil mõistnud, et see, mida ta kunagi ei nimetanud vägistamiseks on ikka vägistamine, s.t see, et inimene ei saanud öelda ei, ei tähenda, et ta ütles jah. Esimese astme kohus kahtles süüdimõistetu ütlemises, et varem ta kahe viimase kannatanu suhtes toime pandud tegusid vägistamiseks ei pidanud ning taoline arusaamine on alles hiljutine. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu kahtlemine pole alusetu. A. Daki suhtes tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest selgub, et mõlemad kannatanud nutsid ning avaldasid süüdimõistetule nii sõnalist kui füüsilist vastupanu, mille viimane murdis vägivallaga. Ehk kindlasti ei olnud tegemist olukordadega, kus A. Dakile võinuks adumata jääda kuriteoohvrite vastumeelsus, hirm ja ahastus nendega toimuva tõttu ning nende soov süüdimõistetu käest pääseda. Samas ei pea ringkonnakohus tänasel päeval süüdimõistetu vabastamise üle otsustamisel aga ülemäära oluliseks, kas ja millal ta oma tegude väärusest, sisust ja tagajärgedest aru sai. Isegi kui A. Daki praegune kinnitamine tõeväärseks lugeda, ei piseneks tema suhtes tehtav ohuhinnang oluliselt. Veendumust, et süüdimõistetu vabaduses enam vana käitumismustrit ei korda, kohtul ikkagi poleks.
  5. Taolist veendumust ei teki sellestki, et A. Dak on vangistuses käitunud hästi (v.a üks distsipliinirikkumine), läbinud sotsiaalprogramme, õppinud riigikeelt, olnud ka muidu tegus ning tema vabanemisjärgsed elutingimused on head. Süüdimõistetu kuriteo asjaolude ja varasema elukäigu pinnalt tehtav ohuprognoos kaalub positiivsed asjaolud üle ja osutab endiselt tema ohtlikkusele. Taolise järelduse seisukohalt ei oma tähendust see, kas A. Daki distsiplinaarkaristust tema kahjuks arvestada või mitte. Olgu siiski mainitud, et maakohtule selle karistuse arvesse võtmist ette heita kindlasti ei saa. Kuigi praeguseks on distsiplinaarkaristus (määratud
  6. aprillil 2019) tulenevalt vangistusseaduse § 65 lg-st 5 kustunud, oli esimese astme kohtu poolt lahendi tegemise ajal tegemist kehtiva karistusega ning seda ei saanud süüdimõistetu vangistusaegset käitumist hinnates kõrvale jätta. Samuti ei oleks kohtul kuidagi olnud võimalik hakata hindama seda, kas distsipliinirikkumine aset leidis. Nagu aga märgitud, ei ole kõnealune distsiplinaarkaristus nüüdseks enam kehtiv ning kohtukolleegium seda A. Daki ennetähtaegse vabastamise vastu rääkiva tegurina ka ei vaatle.
  7. Kohtukolleegium näeb määruskaebuse argumentides vaid ühte kaalukat väidet, mis tundub kõnelevat selle kasuks, et A. Dak enam kuritegusid ei soorita – see on viitamine tema vanusele (68 aastat) ja kehvale tervisele. Siiski peab märkima, et selline mulje jääb vaid esmapilgul. Kõigepealt hakkab olulisena silma, et tuginedes oma eale ja tervisele väitis A. Dak suutmatust kuritegusid toime panna ka tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsustamisel
  8. aastal (vt Tartu Maakohtu
  9. juuni 2010 määrus, millega süüdimõistetu jäeti ennetähtaegselt vabastamata). Nimelt nähtub sellest kohtumäärusest A. Daki kinnitus, et oma east ja terviseseisundist tulenevalt ei kujuta ta endast mingit ohtu – ta polevat enam võimeline seksuaalkuritegudeks. Et süüdimõistetu selline kinnitamine oli tühipaljas ja tegeliku sisuta, tõestas ta ise, kui pani
  10. aastal toime uued korduvad vägistamised. Tõsi, A. Daki viimastest 6
(8)kuritegudest on nüüdseks möödunud üle seitsme aasta, ehk süüdimõistetu on veelgi vanem ja võimalik, et ka mõnevõrra põduram. Samas ei tulene siit aga sugugi ühene järeldus, et A. Dak tõepoolest ei saaks kuritegusid sooritada.
  1. A. Daki suutmatust kuritegelikult käituda võiks jaatada, kui tegemist oleks isikuga, kes on liikumisvõimetu ja vajab igapäevaselt toimetulekuks kõrvalist aitamist. Et see nii ei ole, nähtub nii vangla koostatud iseloomustusest kui A. Daki enda ütlustest. Kirjalikust iseloomustusest selgub nt, et süüdimõistetu ei vaja hakkamasaamises teiste inimeste abi, ta tuleb iseseisvalt toime ning tervisest tulenevaid takistusi selleks pole. Ta on ka orienteeritud ruumis, ajas ja isikus. Ka A. Dak ise pole määruskaebuses väitnud, et ta vajaks pidevat abistamist. Samuti on ta märkinud, et, kuigi aeglaselt, saab ta kõndida küll.
  2. Seega ei saa välistada, et A. Dak pole suuteline uusi seksuaalkuritegusid toime panema. Olgu ka märgitud, et kirjaliku iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetul endiselt kõrged kognitiivsed võimed ja hea suhtlemisoskus, mis aitavad tal valida erinevates olukordades sobiva käitumisviisi ja olukordadega kohanduda. Need on aga omadused, millised tõi Tartu Maakohus
  3. mai 2013 otsuses (vt kohtuotsuse lk 6 kolmas lõik) välja tunnustena, mis on tal aidanud leida endale sobivaid ohvreid. Ka väärib väljatoomist, et A. Daki kuritegudes on kannatanuteks olnud suuresti alaealised, kes on kergemini mõjutatavad ja manipuleeritavad.
  4. Kaitsja on A. Daki suutlikkuse kuritegusid toime panna seadnud kahtluse alla selle väitega, et vanusest tulenevalt ei ole tal huvi suguelu vastu ja puudub ka võimekus, s.o teatud vanuses kaotab mees suguvõime. Kohtukolleegium kaitsja märgitut asjakohaseks ei pea. On ju selge, et seksuaalkuritegusid võib inimene sooritada ka mitte primaarselt seksuaalse rahulduse saamiseks, vaid sooviga kedagi endale allutada, alandada, piinata vms, ja ta võib leida, et kõige parem on seda teha läbi seksuaalse võtme. Seda, et A. Dak võib olla taoliseks inimeseks, näitavad tema kuritegude asjaolud: kasutatud füüsiline ja vaimne vägivald, kannatanute alandamine, suutmatus olla kaastundlik ja halastav. Ja kuigi füüsilise jõu osas võib süüdimõistetul olla vajakajäämisi, siis saab ta seda korvata vaimse vägivallaga.
  5. Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seega seisukohal, et A. Daki retsidiivsusoht ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisavalt väike ning ta peab jätkama karistuse kandmist vanglas.
  6. Määruskaebuste ülejäänud väidete üksikasjalik käsitlemine enam vajalik ei ole. Põgusalt märgib kolleegium üksnes järgmist. Mõlemas kaebuses on tähelepanu juhitud sellele, et vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses märgitakse arusaamatul viisil ära A. Daki ohtlikkus mh alla 14-aastastele tütarlastele. Kaebuste kohaselt ei ole süüdimõistetu pannud kuritegusid toime alla 14-aastaste tüdrukute suhtes. Kohtukolleegium nõustub, et kuivõrd A. Daki tegudes olid noorimad kannatanud 16-aastased, siis jääb vangistusasutuse taoline ohuhinnang mõneti arusaamatuks. Samas ei oma see asjaolu aga olulist tähendust, kuivõrd esimese astme kohus oma määruses vangla seda hinnangut ei korda. Samasugusel põhjusel ei ole tähtsust ka kirjalikus iseloomustuses välja toodud uue kuriteo riskiprotsentidel – riskiprotsentide kujul esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi 2019 määrus asjas nr 1-09-14104, p-d 26-27) ning seda ei ole maakohus ka teinud. Viimaseks märgib kohtukolleegium ära veel kaitsja selle etteheite, mille kohaselt on esimese astme kohus justkui vääralt korranud oma
  8. detsembri 2018 määruses toodud seisukohti. Viidatava lahendiga jättis kohus A. Daki tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata. Kaitsja väitega seoses märgib ringkonnakohus kõigepealt, et kui varasemas kohtulahendis väljendatud seisukohad on endiselt aktuaalsed, siis hilisemas lahendis nende kordamine on igati korrektne. Antud juhul on kaitsja etteheitmine aga ka suuresti sisutühi. Nimelt on maakohus 7
(8)vaidlustatud määruses korranud
  1. detsembri 2018 määruse kahte lauset, aga mitte kohtulahendi teksti valdavalt.
  2. Esitatud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. märtsi 2020 määruse muutmata ning A. Daki ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata.
  4. Kaitsja O. Preem palub määrata OÜ-le Valga Advokaadibüroo määruskaebemenetluses A. Dakile osutatud riigi õigusabi eest tasu 108 eurot, sh käibemaks 18 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja A. Dakiga vestlemiseks 40 minutit ning määruskaebuse koostamiseks 60 minutit. Kolleegium, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
  5. juuli
  6. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb käesolevas punktis nimetatud riigi õigusabi tasu (108 eurot) kui määruskaebemenetluse kulu A. Dakilt riigi kasuks välja mõista.
  8. aprillil 2020 jõudis ringkonnakohtusse A. Daki
  9. aprillil 2020 koostatud kiri. Selles kirjas viitab A. Dak oma kolmele kirjale ja pärib, kas ringkonnakohus on need kirjad kätte saanud. Esimene kiri kujutab endast kaebust A. Daki ennetähtaegse vabastamata jätmise peale. Käesolevast määrusest ilmneb, et selle kaebuse sai ringkonnakohus kätte ja võttis selle osas seisukoha. Teine kiri on seotud ühe 5000 eurose nõudega ja kolmas kiri puudutab ühe vanglatöötaja poolset väidetavat mingi dokumendi võltsimist. Neid kahte kirja ringkonnakohus käesoleva menetluse raames saanud ei ole – ja see on ka loogiline, sest need kirjad ei puuduta seda menetlust. Kas need kirjad on saanud mõni muu kohus, ringkonnakohus öelda ei oska. Vähemasti ei ilmne see käesoleva määruse tegemise hetkel kohtute infosüsteemist. Erkki Hirsnik Mati Kartau Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.