← Eesti

3-19-2215/8

Obsah (5)§ 74§ 72§ 13§ 7§ 32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Elle Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 15.05.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-2215 XX kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 03.11.2

) § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud kaebaja Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid ja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Sundtäidetava lahkumisettekirjutuse puhul võib määrata sissesõidukeelu kestusega kuni 5 aastat. PPA arvestas sissesõidukeelu määramisel nii kaebaja Eestis viibimise perioodi kui ka varasemat 2

(6)seaduskuulekat käitumist. Seega rakendas PPA kaebaja suhtes maksimaalsest sissesõidukeelu kestusest lühemat keeldu. Puudusid alused, miks jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata (

§ 74lg 4).

Haldusmenetluses kogutud materjalide pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ja YY moodustavad perekonna. Kui kaebajal olnuks YY tugev emotsionaalne ja psühholoogiline side, siis oleks kaebaja vastava asjaolu juba lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas vastuväidet esitades välja toonud. Vastustaja on kaebaja enne lahkumisettekirjutuse tegemist, sh sissesõidukeelu kohaldamist, ära kuulanud. Kaebaja etteheited tõlke kvaliteedi osas on alusetud. Vastustaja ei pea usutavaks, et tõlk ei saanud kaebaja vastustest aru ning tõlkis need valesti ainult kaebaja pereelu puudutavas osas. Vastustaja peab usutavaks, et kaebaja ei andnud haldusmenetluse käigus selliseid pereelu puuduvaid selgitusi nagu ta hiljem halduskohtumenetluse käigus on esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse talle kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.

§ 72

lg-s 2 on esitatud loetelu asjaoludest, mille esinemisel võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita. Tulenevalt

§ 13

lg-st 3 on välismaalasel õigus vaidlustada ettekirjutuse tegemist, ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehtud otsust või ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeldu. Kaebaja on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse üksnes osas, mis puudutab sissesõidukeeldu.

§ 7

lg 1 sätestab, et viibimisaluseta välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Vaidlust ei ole selles, et kuni kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseni (PPA 02.11.2019 otsus nr 15.3-3.4/765-1, mille kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-19-2109) oli kaebajal õigus Eestis viibida. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaebaja Eestis viibimine muutus alusetuks.

§ 7

lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning märgitud, et välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral.

§ 74

reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid.

§ 74

lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab

§ 74

lg 1 sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld.

§ 74

lg-id 1 ja 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, mis sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Samasugune kaalumisvõimalus on jäetud ka

§ 74

lg-s 4, mis sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Seega tuleneb

§-st 74 see, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada 3

(6)sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui see oleks ebaproportsionaalne või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui seda välistavad humaansed asjaolud. Järelikult tuleb

§ 7

lg 2 ja § 74 kohaldamisel igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34; Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Vastustaja kinnitas kohtule, et PPA enne sissesõidukeelu kohaldamist, kuulas ära kaebaja ning arvestas sissesõidukeelu otsustamisel muuhulgas nii kaebaja Eestis viibimise perioodi kui ka varasemat seaduskuulekat käitumist. Selle tulemusel rakendas PPA kaebaja suhtes maksimaalsest sissesõidukeelu maksimaalsest kestusest lühemat tähtaega. Samas asus vastustaja seisukohale, et puudus alus jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kaebaja suhtes kohaldamata (

§ 74lg 4).

Vastustaja kinnitas kohtule, et haldusmenetluses kogutud materjali pinnalt ei olnud võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ja YY moodustavad perekonna. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kui kaebajal olnuks YY tugev emotsionaalne ja psühholoogiline side, siis oleks kaebaja vastava asjaolu juba lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas vastuväidet esitades. Lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kehtestamine on PPA pädevuses ning kohus ei saa PPA eest selliseid kaalutlusotsuseid teha. Halduskohtu pädevuses on kontrollida kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust (HKMS § 158 lg 3). Kohus kontrollib vastavalt oma pädevusele kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, samas kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Nii lahkumiskohustuse kui sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb kohtul hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; Riigikohtu 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, punkt 18). Käesoleval haldusasjas leidis vastustaja, et kaebaja puhul esineb alus jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ning lahkumisettekirjutus kohe sundtäita, kuna isik kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (

§ 72lg 2 p 4).

Seega oli vastustajal tulenevalt

§ 74

lg-st 2 võimalik kohaldada sissesõidukeelu kuni viieks aastaks, mida aga vastustaja oma kaalutlusõiguse teostamise tulemusel ei teinud, pidades võimalikuks lühendada seda tähtaega kolmele aastale (

§ 74lg 3).

Kohus märgib, et olenemata sellest, et kaalutlusõigust on teostatud, võib PPA tegevus olla õigusvastane ka juhul, kui kaalumisel on tehtud kaalutlusvigu. Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 25). Praegusel juhul nähtuvad sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused dokumendist „Väljavõte ettekirjutusest Eestist lahkumiseks 1049382775“, mida kaebajale tutvustati koos sissesõidukeelu otsusega. Nimetatud dokumendist nähtub, et PPA sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel ja määramisel on arvestanud asjaoluga, et kaebaja on mootorsõidukit (kõrgema ohu allikat) alkoholijoobes juhtides rikkunud avalikku korda ning pannud ohtu nii enda kui ka teiste isikute/kaasliiklejate elud ja tervise. Lisaks nähtub tema käitumisest 02.11.2019 temale tuttava naisterahvaga (YY), et kaebaja on suuteline ka vägivallategudeks. PPA põhjenduste kohaselt haldusmenetluses on arvestanud nii kaebaja viibimisalusega (viibis Eestis ainult seoses töötamisega) kui ka sellega, et kaebaja perekond (abikaasa ja laps) elab Gruusias. Nähtuvalt eelviidatud väljavõttes märgitust on PPA arvestanud nii kaebaja Eestis viibimise aega kui ka varasemat seaduskuulekat käitumist ning leidnud, et see võimaldab lühendada sissesõidukeelu kestust viielt aastalt kolmele aastale. PPA on seisukohal, et kaebaja suhtes ei ole põhjendatud jätta humaansetel kaalutlustes sissesõidukeeld 4

(6)kohaldamata. Kohus nõustub selles vastustajaga. Kohus leiab, et vastustaja on asjaolusid ja tõendeid õigesti hinnanud ning teinud õiged järeldused. Kaebaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud argumendid, sh tõendid, ei anna alust sissesõidukeelu tühistamiseks (v.muutmiseks). Kohus nõustub kõigi vastustaja seisukohtadega/põhjendustega, millised on esitatud kohtumenetluse käigus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes, millega pani toime väärteo, mille eest on teda väärteomenetluses karistatud rahatrahviga (150 trahviühikut) ning lisakaristusena on määratud juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Nimetut arvestades nõustub kohus PPA väitega, et isikut, kes istub autorooli joobeseisundis, tuleb pidada avalikule korrale ohtlikuks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et tegemist on ühe kõige raskema ja ohtlikuma liiklusalase süüteoga. Kohtu hinnangul on PPA praegusel juhul mõistet „ohtlik avalikule korrale“ õigesti sisustanud ning asjakohaseid kaalutlusi arvesse võttes leidnud, et sõidukit joobeseisundis (napilt jäi puudu nn kriminaalsest joobest) juhtiv isik kujutab reaalset ohtu nii endale kui ka teistele isikutele/kaasliiklejatele. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud kaalutlusviga ka seoses kaebaja võimaliku perekonnaja eraelu riivega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja abikaasa ning nende ühine laps elavad Gruusias. Kaebaja abielu CC on kehtiv (tõendite hulgas puudub abielulahutust tõendav dokument). Kaebaja on ise PPA-le kinnitanud, et suhtleb oma abikaasa ja lapsega igapäevaselt (03.11.2019 küsitluse protokoll). PPA-s 03.11.2019 toimunud küsitluse ajal (mille kohta on koostatud protokoll), kaebaja kinnitas, et tema pereliikmed (abikaasa ja laps) olid suvel 2019 Eestis, kuid sügisel läksid nad Gruusiasse tagasi, sest nende laps QQ õpib Gruusia koolis. Samuti kinnitas kaebaja, et ta on CC abielus ning nad elavad koos. Kaebaja ühtegi vihjet selle kohta, et tal on soov abielu lahutada, küsitluse ajal ei teinud. Eeltoodut arvestades ei pidanud PPA eeldama, et sissesõidukeelu kohaldamine tooks kaebajale kaasa olulise perekonna- ja eraelu riive. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist ei ole asjaoluga, mis õigustaks humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata jätmist. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel kaalunud ka seda, kuidas mõjutab sissesõidukeeld kaebaja erahuve, ennekõike tema õigust perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele, ning jõudnud õigetele järeldustele. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal puudub Eestis pereelu. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kaebaja esmakordselt alles kohtumenetluses hakkas väitma, et ta teatas oma Gruusias elavale abikaasale soovist lahutada, mistõttu PPA-l ei olnud võimalik seda väidet sissesõidukeelu otsustamisel hinnata (samas on vastustaja hinnanud PPA-le teadaolevaid faktipõhiseid asjaolusid kaebaja pereelu kohta). Kaebaja on PPA-le väitnud seonduvalt YY nimelise isikuga, et elab „selle tütarlapsega koos alates selle aasta maikuust“ (2019 mai). Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et YY poolt Häirekeskusele tehtud kõne väljavõttest on näha, et keskuse töötaja küsimusele, et kas see meesterahvas, kes helistaja sõnul oli „purjus, kakles ja mürgeldas“, on tema sugulane või kes ta on, vastas YY, et „jah, see on minu tuttav, ta on praegu lihtsalt kuidagi ebaadekvaatne“. YY ei öelnud, et meesterahvas on tema elukaaslane. Siinkohal kohus märgib, et kui Häirekeskuse töötaja küsis YY meesterahva ees-ja perekonnanime, siis viimane oskas öelda vaid eesnime „X“, perekonnanime ei osanud ta öelda. Häirekeskusele tehtud kõne väljavõtte sisust on selgelt näha, et YY on mures/kardab oma turvalisuse pärast, millest tulenevalt ta politseisse helistaski. YY teatas Häirekeskuse töötajale, et „ma palusin teda, et ta ära läheks, aga tema tikub kaklema ja tormas siin trelliga ringi ja haaras noa. Kuidagi, noh, ta on ka idapoolsest rahvusest, grusiin“. Häirekeskuse töötaja küsimusele, et „kas te tunnete end praegu ohustatuna“, vastas YY, et „noh, praegu on ta nagu ära läinud, aga ma kardan, et ta hakkab nüüd terrassi kaudu sisse murdma. Lihtsalt kustutasin korteris igalt poolt tuled“. Häirekeskuse töötaja konkreetsele küsimusele, et kas talle on praegu politseid vaja või mitte, vastas YY, et „jah, palun sõitke kohale, muidu ma 5
(6)kardan, et ta lööb mul aknad sisse“. Häirekeskuse töötaja kinnitusele, et informatsioon antakse politseile üle, vastas YY, et „jah, palun teid“. YY poolt Häirekeskusele tehtud väljakutsele politseipatrull reageeris kõrgendatud Bravo-prioriteediga, mis tähendab, et väljakutse sisust lähtudes hinnati ohtu helistaja suhtes reaalseks. Hiljem on YY asunud pehmendama asjaolusid ning väitma, et temast sai Häirekeskus n-ö valesti aru (ei ole välistatud, et ta võis seda teha kaebaja palvel). Kohus, tutvunud kõne väljavõttega, leiab, et selle sisu on üheselt mõistetav ja arusaadav ning ei anna põhjust ebaõigeks tõlgendamiseks või kahtlusteks (nt nn libaväljakutse). Häirekeskuse töötaja põhjalikult küsitles helistajat. Helistaja jutt oli selge ja adekvaatne, mille põhjal tehti otsus saata välja politseipatrull kõrgendatud Bravo-prioriteediga (hinnati ohtu reaalseks). Lisaks eeltoodule kohus nõustub vastustajaga selles, et ei ole usutav, et gruusia keele tõlk eksis tõlkides vaid aspektides, mis puudutasid kaebaja perekonnaelu. Kaebajat on haldusmenetluses küsitletud ja temaga on suheldud gruusia keele (emakeele) tõlgi vahendusel. Kaebaja ei ole kordagi PPA-le kurtnud, et ei ole tõlkimisega rahul või et ei saa tõlkijast aru vms. Vastustajal ega ka kohtul ei ole põhjust olnud kahelda gruusia keele tõlke kvaliteedis ega tõlkija kvalifikatsioonis. Kaebaja on enne sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulatud ning temale on võimaldatud esitada oma vastuväiteid/selgitused vastustaja põhjendustele. Nimetatut kinnitab nii 03.11.2019 koostatud dokument „Väljavõte ettekirjutusest Eestist lahkumiseks 1049382775“ (vastustaja põhjendused sissesõidukeelu kohaldamise osas) kui ka 03.11.2019 koostatud küsitluse protokoll. Mõlemale menetlusdokumendile on kaebaja alla kirjutanud ning need on tõlgitud temale arusaadavasse gruusia keelde (ilma isiku märkusteta tõlke vm osas). Eeltoodut kokku võttes asub kohus seisukohale, et puudub alus PPA 03.11.2019 ettekirjutuse nr 1049382775 osaliseks, s.o sissesõidukeelu kohaldamise, tühistamiseks (või muutmiseks). Kohtu hinnangul kaevatav haldusakt vaidlustatud sissesõidukeelu kohaldamise osas on õiguspärane ning piisavalt põhjendatud, sh kaalutletud/proportsionaalne, seega puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks. Kohus selgitab, et kuigi sissesõidukeeld jääb tühistamata, on kaebajal asjaolude muutumise korral õigus pöörduda sissesõidukeelu lühendamise taotlusega Siseministeeriumi poole (

§ 32lg 1).

Nimetatud taotluse saamisel kontrollib Siseministeerium, kas sissesõidukeelu kohaldamiseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud ning kas esinevad asjaolud humaansetel kaalutlused sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või lühendamiseks (muutmiseks). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.