RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 291lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 9.

detsembri

1. a otsus Mark Tenini kaitsjad vandeadvokaadid Mihkel Gaver, Dmitri Teplõhh ja Küllike Namm, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Leelet Kivioja, R. P. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk
2. mai 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a ja Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsus Mark Tenini süüditunnistamises ja karistamises

§ 291lg 1 järgi.

1. Mõista Mark Tenin talle esitatud süüdistuses õigeks.
2. Kassatsioonid rahuldada.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Mark Tenini kasuks välja 6700 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks (sh 4000 eurot maakohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest, 1200 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ja 1500 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest).
4. Mõista Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja 4222 eurot kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks (sh 2838 eurot maakohtu menetluses makstud esindaja tasu eest, 700 eurot apellatsioonimenetluses makstud esindaja tasu eest ja 684 eurot kassatsioonimenetluses makstud esindaja tasu eest). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Mark Teninit süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 291 lg 1 järgi selles, et ta kasutas

1. septembril 2018 politseiametnikuna R. P. suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu. Süüdistatav ja temaga koos olnud politseiametnik R. K. ajasid patrullautoga taga nende eest ATV-ga põgenenud kannatanut. Pärast ATV seismajäämist tõmbas süüdistatav kannatanu selle pealt 1-19-31 maha. Seejärel lõi ta maas lamavat ja vastupanu mitteosutavat kannatanut ühe korra jalaga kõhtu, põhjustades talle valu ja tervisekahjustuse. Kannatanu käitumine ei kätkenud sel hetkel enam kõrgendatud ohtu korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 4 mõistes. Süüdistatav ületas jõu kasutamisel lubatud intensiivsuse piiri ja tema tegevus polnud proportsionaalne, millega ta rikkus KorS §-des 7 ja 76 sätestatut.
2. Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati M. Tenin süüdi ja talle mõisteti rahaline karistus 1325 eurot. See karistus jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Süüdistatavalt mõisteti välja riigi kasuks sundraha 810 eurot ja kannatanu esindaja tasu 2838 eurot. Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 2.

1. Tõendatud on, et süüdistatava juhitud patrullauto andis kannatanule ebakindla sõidustiili tõttu nii heli- kui ka valgussignaaliga peatumismärguande, ent viimane eiras seda, millele järgnes tagaajamine. Ühel hetkel riivas kannatanu puud ja ATV seiskus. Siis jõudis ATV juurde patrullauto, millest väljunud R. K. jooksis ATV ette. Kannatanu väitel tahtis ta edasi sõita, kuid ei teinud seda R. K. käitumise tõttu. See oli ohuolukord, sest vältida oli vaja kannatanu põgenemist. Kannatanu ei näidanud välja vastupanust loobumist, kuna ta ei tõstnud käsi ega lülitanud ATV mootorit välja. Patrullautost väljus ka süüdistatav, kes lõi ATV peal olnud kannatanut jalaga kehasse, mis oli vajalik tema mahaviimiseks. Süüdistataval polnud kujunenud olukorras aega, et anda suulist korraldust. 2.
2. Kui kannatanu oli juba ATV pealt maha kukkunud, lõi M. Tenin teda uuesti jalaga kõhtu. Süüdistatava selline käitumine oli vastuolus KorS §-des 7 ja 76 sätestatuga. Ta lõi kannatanut põhimõtteliselt kohe, kui viimane maha kukkus. Kannatanu oli temast oluliselt väiksema kehaehitusega ja maha kukkudes ka võimetu vastupanu osutama. Kohus ei arvestanud süüdistatava selgitusega, et olukord ei lõppenud kannatanu mahatõmbamisega, kuna kannatanu käed liikusid maas olles põue suunas, mistõttu arvas süüdistatav, et kannatanul on relv. Maas olles tegi kannatanu küll hetkelise käeliigutuse, kuid see oli tahtmatu, reflektoorne ja omane kukkuvale inimesele. Seda ei saa tõlgendada relva põuest haaramisena. Kohtu hinnangul pidas M. Tenin võimalikuks, et kannatanu löömine jalaga ei ole enam vajalik, ja ta pani kuriteo seega toime kaudse tahtlusega.
3. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver, kes taotles tema õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus kaitsja tunnistada

§ 291

lg 1 põhiseadusvastaseks osas, milles see võimaldab karistada ametiisikut võimuliialduse eest kaudse tahtlusega. Lisaks palus kaitsja tühistada maakohtu otsuse süüdistatavalt kannatanu menetluskulu väljamõistmises.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus süüdistatavalt menetluskulu väljamõistmises. Temalt mõisteti välja sundraha 810 eurot ja kannatanu menetluskulu 2838 eurot vastavalt riigi ja kannatanu kasuks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata, apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohtu otsus on süüküsimust puudutavas osas põhjendatud. Kannatanu ei kujutanud endast pärast ATV pealt mahatõmbamist ohtu. Tagaajamisel olid tema hõlmad lahti, mistõttu polnud süüdistataval põhjust arvata, et tal võib põues olla relv. Füüsilise jõu kasutamine oli lubamatu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsjad vandeadvokaadid M. Gaver, Dmitri Teplõhh ja Küllike Namm. 2

§ 291

põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles see võimaldab karistada ametiisikut kaudse tahtlusega toime pandud võimuliialduse eest. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 6.

1. Kohtud ei põhjendanud otsuseid nõuetekohaselt ja kohaldasid valesti materiaalõigust. Süüdistatav tajus kõrgendatud ohtu ja ta ei pidanud ära ootama kannatanu reaalset rünnet. Viimasel oli võimalus anda vastupanu loobumisest märku, kuid ta ei teinud seda. Süüdistatav võis arvata, et kannatanul on relv. Ta hindas olukorda ohtlikuks oma varasema töökogemuse ja kannatanu kehahoiaku põhjal. Süüdistatava jalalöök oli proportsionaalne abinõu ohu kõrvaldamiseks. Pole tuvastatud, et see tekitas kannatanule vigastuse. Kohtud ei põhjendanud piisavalt süüdistatava käitumise subjektiivset külge. 6.
2. Kannatanu esindaja kuludokumendi põhjal pole võimalik menetluskulu välja mõista, kuna see ei tõenda, et kannatanul on tekkinud valitud esindaja tasu maksmise kohustus.
3. D. Teplõhh taotleb samuti süüdistatava õigeksmõistmist. Lisaks palub ta tühistada kohtuotsused süüdistatavalt kannatanu kasuks menetluskulu väljamõistmises. Samuti taotleb ta süüdistatavale valitud kaitsja tasu hüvitamist. Tema seisukohad on lühidalt järgmised. 7.
4. Süüdistus on puudulik. Maa- ja ringkonnakohus väljusid süüdistuse piiridest. Kohtud ei tuvastanud, et vahetu sund oli ebaseaduslik. Vahetu sund ei pea olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Seda võib rakendada ka ohu väljaselgitamiseks (KorS § 76 lg 1). Kohtud ei arvestanud sellega, et

§ 291hõlmab üksnes ilmseid kuritarvitusi.

Samuti rikkusid kohtud teoühtsuse põhimõtet. Süüdistatav lõi kannatanut kohe pärast viimase ATV pealt mahatirimist. Tegemist oli ohuolukorraga, sest R. K. seisis ATV ees ja seetõttu tuli kannatanu liikumist jõuga takistada. 7.

1. Menetluskulu väljamõistmine süüdistatavalt kannatanu kasuks pole õigustatud.
2. K. Namm taotleb süüdistatava õigeksmõistmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja märgib, et süüdistatava käitumist tuleb käsitada ühtse teona. Kannatanu ATV pealt mahatõmbamisest kuni süüdistatava teise jalalöögini kulus kaks sekundit. Süüdistatavale heidetakse sisuliselt ette seda, et ta ei suutnud ohtu piisavalt kiiresti piiritleda. Tal polnud eesmärki tekitada tervisekahjustust. Kannatanu kinnipidamine ei lõppenud mahaviimisega, vaid käeraudade kasutamisega. Kohtud leidsid ekslikult, et pärast kannatanu kukkumist ei lähtunud temast enam ohtu. Kannatanule ei tekitatud ülemäärast kahju ja tema vigastused põhjustas sõit vastu puud. Süüdistatava käitumine polnud tahtlik.
3. Kassatsioonidele vastas prokuratuur, kelle esindaja sõnul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Süüdistatava teine jalalöök ei olnud vajalik ega proportsionaalne. Pärast seda, kui ta oli kannatanu ATV pealt maha tõmmanud, ei saa enam rääkida kõrgendatud ohust, kuna kannatanu ei osutanud vastupanu.
4. Kaitsjate kaebustele esitas vastuväited ka kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes palub jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kannatanu esindaja märgib, et pärast kannatanu ATV pealt mahatirimist langes oht ära ja süüdistatava teine jalalöök polnud vajalik. Ehkki süüdistatav tegi jalalöögid sisuliselt kohe üksteise järel, tuleb kõnesolevaid lööke hinnata õiguslikult eraldi. Süüdistatava käitumine oli tahtlik. 3

§ 291lg 1 mõistes.

Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks

§ 291

järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-13, p 11.)

§-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus nr 1-17-1219/39, p 11 ja
3. juuni
4. a määrus asjas nr 3-1-1-55-16, p-d 8–9).
5. Süüdistuses ja kohtuotsustes heidetakse M. Teninile ette KorS §-de 7 ja 76 rikkumist. Kolleegium leiab esmalt, et konkreetsel juhul oli vahetu sunni kasutamine iseenesest lubatud. Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1). KorS § 76 lg 2 sätestab aga, et vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse olukorras on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. Maa- ja ringkonnakohus on praegusel juhul piirdunud tõdemusega, et süüdistatava teise jalalöögi ajal ei saanud enam rääkida vahetust kõrgendatud ohust (KorS § 5 lg-d 4 ja 5). Sellise järeldusega võib kolleegiumi hinnangul ka nõustuda.
6. Samas jätsid kohtud tähelepanuta, et vahetut sundi tohib kasutada ilma eelneva hoiatava haldusaktita ka olukorras, kus esineb korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajadus. Kannatanu põgenes politsei eest hoolimata peatumismärguandest ning ka siis, kui tema juhitud ATV oli seisma jäänud ja patrullauto juba peatunud, üritas ta teha kõik endast oleneva, et edasi sõita. Kuna kannatanu ei andnud enne süüdistatava patrullautost väljumist selgelt märku edasisest vastupanust loobumisest, saab objektiivse kõrvalseisja ex ante-vaatepunktist rääkida veel kestnud korrarikkumisest. Kujunenud olukorras tuli süüdistataval tegutseda väga kiiresti ja temalt ei saanud eeldada kannatanu hoiatamist. Ehkki ta lõi kannatanut kõigepealt jalaga siis, kui viimane istus veel ATV-l, ja seejärel uuesti, kui kannatanu oli juba ATV pealt maha tiritud ning pikali maas, toimus see kõigest mõne sekundi vältel. Sündmuse terviklikku dünaamikat arvestades (peatumismärguande eiramine ja põgenemine, kannatanu katse ATV-ga edasi liikuda ka politseiametnike juuresolekul, edasisest võimalikust vastupanust loobumise mitteväljendamine käte ülestõstmise vms näol) nõustub kolleegium kaitseteesiga, et süüdistatav 4

§ 255) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

veebruari 2019. a otsus nr 1-16-6452/340, p 38 jj), rahapesu (

§ 394) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

juuni

1. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 216 ja
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 44 koos viidetega), vägistamise (

§ 141) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

novembri 2018. a otsus nr 1-17-6580/138, p-d 10, 11 ja 13 koos viidetega), inimkaubanduse (

§ 133) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

detsembri 2017. a otsus nr 1-17-689/29, p 11), kehalise väärkohtlemise (

§ 121) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.

oktoobri

1. a otsus nr 1-16-10326/51, p 27 koos viidetega) ja teistegi kuriteokoosseisude puhul.
2. Sellisel moel on praktikas piiratud ka

§ 291lg 1 toimeala.

Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust

§ 291mõistes.

Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Riigikohus on selgitanud, et isiku saab

§ 291järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral.

Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (Vt viidatud otsus nr 1-17-1219/39, 5

§ 291lg 1 tähenduses.

Süüdistatava jõukasutusele eelnes kannatanu äärmiselt hoolimatu ja vastutustundetu käitumine. Ta põgenes patrullauto eest ega peatunud vaatamata sellekohasele märguandele. Kui kannatanu oli seisma jäänud, polnud veel lõpuni selge, kas temalt võib oodata uuesti põgenemist või lausa vastupanu osutamist. Vahetult enne M. Tenini tegutsemist oli ATV ette jooksnud ja seal seisma jäänud teine politseiametnik. Tal tuli kujunenud olukorras otsustada ja tegutseda väga kiiresti. Süüdistatav tegi jalalöögid sisuliselt kohe üksteise järel ning need olid suunatud sellel hetkel ex ante-vaatepunktist veel kestnud korrarikkumise lõpetamisele ja kannatanu erinevate käitumisvõimaluste välistamisele. Selle kasuks, et tegemist ei olnud ilmselgelt liigse jõu kasutamisega, räägib seegi, et kriminaalasjas on üle kuulatud kaks asjatundjat, kes olid süüdistatava käitumise õigustatuse suhtes täiesti erinevatel seisukohtadel. Niisiis ei saa sündmusele tervikhinnangut andes käsitada süüdistatava jõukasutust ebaseaduslikuna

§ 291lg 1 tähenduses ja ta tuleb mõista võimuliialduse süüdistuses õigeks. 21. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a ja Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsuse M. Tenini süüditunnistamises ja karistamises

§ 291lg 1 järgi ning mõistab M.

Tenini talle esitatud süüdistuses õigeks. Kassatsioonid tuleb rahuldada. Kolleegium jätab seetõttu ka käsitlemata kaitsja M. Gaveri taotluse tunnistada

§ 291lg 1 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Kaitsjad M. Gaver ja K. Namm esitasid Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatava kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu koos käibemaksuga vastavalt summas 1100,40 eurot ja 3000 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Sellest tulenevalt ei saa ühe ja sama ülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus nr 1-17-7111/81, p-d 22 ja 24.)
4. Kaitsjal M. Gaveril kulus õigusabi osutamisele kokku 6,33 tundi hinnaga 140 eurot ühe tunni eest (ilma käibemaksuta) ja kaitsjal K. Nammil 15,62 tundi. Kolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades lugeda mõlema kaitsja puhul põhjendatuks koos käibemaksuga tunnitasu 130 eurot (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a määrus nr 1-16-6137/268, p 7). Kuigi kolleegium rahuldas kaitsjate taotluse mõista süüdistatav õigeks, ei tinginud seda kassatsioonides esitatud argumendid. Arvesse tuleb võtta sedagi, et kaitsjate kassatsioonide väited on osaliselt kattuvad. Kolleegium loeb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjate mõistliku suurusega tasuks koos käibemaksuga kokku 1500 eurot. 6