KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 29. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-19584 Tsiviilasi XX, OO,

) § 172 lg-te 1 ja 7 alusel ning jättis need avaldajate kanda. Siinjuures võttis kohus arvesse avaldusest osaliselt loobumist. Avaldajad ei esitanud puudutatud isikute vastu solidaarset nõuet, vaid iga avaldaja esitas eraldiseisva ja konkreetse rahalise nõude. Seega tuleb menetluskulude avaldajate kanda jätmisel arvestada nende nõuete ulatust. 2

§ 175lg-test1–3¹.

Kõige olulisem kriteerium on kulude vajalikkus ja põhjendatus, samuti on kohane arvestada hagita asja iseloomu. Puudutatud isikud palusid mõista avaldajatelt ühistu kasuks menetluskuludena välja 7014,18 eurot ja juhataja kasuks 2328 eurot. Õigusabi osutati hinnaga 170 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Puudutatud isikud ei saa õigusabiteenuse käibemaksu tagasi. Avaldajad pidasid ühistu menetluskulusid põhjendatuks kõige enam 16 t 3 min ulatuses summas 3399,99 eurot. Lisaks märkisid avaldajad, et väljamõistetav kulu ei peaks ületama tsiviilasja hinda. Tsiviilasjas oli algne nõue 1233,79 eurot ja täpsustatud nõue 828,99 eurot. Puudutatud isikute esindaja tunnitasu määr on kooskõlas vaidluse sisu ja keerukusega. Ühistu esindamisel põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks hindas maakohus 13 t 57,5 min ja juhataja osas 9 t 55,5 min. Seega tuleb ühistule kokku hüvitada 2847,50 eurot (= 13 t 57,5 min × 170 + 20%) ja juhatajale 2031,50 eurot (=9 t 55,5 min × 170 + 20%). Need summad jagunevad avaldajate vahel vastavalt nõuete suurusele (31,29%, 24,05%, 22,2% ja 22,4 %). Puudutatud isikute taotluse põhjal märkis maakohus, et avaldajad peavad hüvitatavatelt kuludelt maksma viivist. MÄÄRUSKAEBUSED

1. Puudutatud isikud esitasid
2. märtsil 2020 määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada osas, milles nende taotlused menetluskulude hüvitamiseks jäid rahuldamata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - ühistu kulude osas nõustusid avaldajad, et 3399,99 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu, st maakohus ei oleks tohtinud sellest väiksemas ulatuses kulude hüvitamise taotlust rahuldada. Sel viisil siiski toimides ületas maakohus diskretsioonipiire; maakohus ei hinnanud kõiki puudutatud isikute esindajate toiminguid ja ajakulu.
3. Avaldajad esitasid
4. aprilli 2020 määruskaebuse, milles paluvad vähendada neilt välja mõistetud menetluskulusid summani 1233,79 eurot. Kaebuses tuginevad avaldajad järgnevale: - puudutatud isikute esindaja tunnitasu ei ole nii kõrges määras põhjendatud; väljamõistetav menetluskulu ei tohiks rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda; Kuigi kaebuse sõnastuse järgi soovisid avaldajad vaidlustada ka kulude jaotust, siis sellekohaseid väiteid kaebus ei sisalda. Avaldajad paluvad määrata menetluskulude hüvitamise osas kindlaks määruse täitmise kord, mille järgi tuleb puudutatud isikute menetluskulud hüvitada kaheksa kuu jooksul võrdsete osadena. MENETLUSE EDASINE KÄIK
5. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja määras tähtaja neile vastamiseks.. Avaldajad puudutatud isikute kaebusele ei vastanud. Puudutatud isikud vaidlesid avaldajate kaebusele vastu, sh ka taotlusele määruse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Nad esitasid koos
6. aprilli 2020 vastusega taotlused kontrollida avaldaja II esindaja volitusi, võtta vastu avaldaja II ja tema esindaja teade tsiviilasjas nr 2-1813438 ning kui kohus leiab, et avaldajate esindajal avaldaja II esindusõigus puudub, siis jätta tema määruskaebus läbi vaatamata. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need
7. aprilli 2020 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
8. aprillil
9. Avaldaja II edastas
10. aprillil 2020 teate, et soovib astuda menetlusest tagasi. Ta selgitas, et pole soovinud menetluses osaleda ja võimalik, et avaldaja I võltsis dokumente. 3

§ 659kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Määruskaebused ja nende menetlemisel esitatud taotlused jäävad rahuldamata.

1. Kaebuste sisuline ulatus piirdub menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega. 10.
2. Maakohus otsustas vaidlustatud määrusega avaldusest osaliselt loobumise vastuvõtmise, avalduse ülejäänud osas rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse – neid otsustusi ei ole avaldajad ega puudutatud isikud oma kaebustes sisuliselt vaidlustanud. Järelikult on vastavas osas maakohtu määrus

§ 466

lg 3 esimese lause ja

§ 463

lg 2 kaudu kohalduva

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

10.2.

§ 659

kaudu kohalduva

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, st käesoleval juhul menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Täpsemalt on avaldajad vaidlustanud neilt kokku suurema summa kui 1233,79 eurot väljamõistmise ja puudutatud isikud soovivad hüvitist lisaks selle summa ulatuses, milles maakohus jättis neist kummagi taotluse rahuldamata. 11. Ringkonnakohus käsitleb esmalt menetluslikke taotlusi. 11.1. Puudutatud isikud palusid kontrollida avaldaja II esindamise õigust ja selle puudumise korral jätta tema osas määruskaebus läbi vaatamata.

§ 226

lg 1 teise lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda teiste menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes. Algse hagiavalduse lisa nr 14 sisaldab mh avaldaja II nimel väljastatud volikirja. Esindajale antud volitus ei ole ajaliselt piiratud. Kohtute infosüsteemi andmetest nähtub, et hagiavaldus ja selle lisad on avaldajale II nähtavad alates 29. detsembrist 2018. Volituse tagasivõtmise avaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 126 lg 1 ja

§ 225lg 1 tähenduses pole avaldaja II kohtule esitanud, seda ei sisaldu ka 24.

aprilli 2020 avalduses. Pealegi ei oleks pärast määruskaebuse esitamist volituse tagasivõtmisel sellist toimet, et tähtaegselt ja esindusõiguse kehtivuse ajal esitatud kaebus jääks läbi vaatamata. Seega puudub alus jätta avaldaja II kaebus läbi vaatamata. Kuna nii esindusõigust kui ka kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel, siis ei tule puudutatud isikute taotlusi lahendada resolutsiooniga. 11.2. Puudutatud isikute 9. aprilli 2020 taotlus vastusele lisatud dokumendi vastuvõtmiseks jääb rahuldamata, sest sellel puudub seos käesoleva kohtuasjaga. 11.3. Avaldaja II esitas 24. aprillil 2020 avalduse, milles sisuliselt taotles enda menetlusest eemaldamist.

§ 198

lg 3 esimesed kaks lauset sätestavad, et hagita menetluse osalised kaasab kohus omal algatusel, kusjuures eeldatakse, et menetlusosalised on isikud, kellel on seaduse kohaselt õigus hagita menetluses tehtava määruse peale edasi kaevata. Ringkonnakohus lahendab menetlusosaliste määruskaebusi mh osas, mis mõjutavad avaldaja II õigusi, st talle peab

§ 696

lg 1 esimese lause esimese poole järgi olema tagatud kaebeõigus, kui muud kaebuse esitamise eeldused on täidetud. Kuna ainuüksi neil kaalutlustel ei saa avaldajat II praegu menetlusest eemaldada, siis ole vaja käsitleda teisi sellekohaseid väiteid ja aluseid. 11.

1. Määruse täitmise korra kindlaksmääramise taotluse saab lahendada pärast vaidlustatud määruse sisulist kontrollimist kaebustega hõlmatud osas (vt järgnevas p 15).
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus puudutatud isikute vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb neile osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu 4

§ 174lg 8 järgi hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades sama seadustiku 18.

ptk 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses kehtib uurimisprintsiip ja kohus kontrollib avalduse vastavust seadusele omal algatusel (

§ 477lg‑d 5 ja 7).

Esindajakulude kindlaksmääramisel ei ole seetõttu oluline, kas kulude hüvitamiseks kohustatud isik esitas vastuväite menetluskulude suurusele (Riigikohtu

1. mai 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3). Käesoleval juhul ei olnud maakohus seotud nende piiridega, mis tulenesid avaldajate vastuväidetest puudutatud isikute menetluskuludele. 13.
2. Maakohus on menetluskulude osalist hüvitamist piisavalt põhjendanud. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt rühmitas kohus puudutatud isikute esindajate toimingud ja neile vastava ajakulu tsiviilasja menetlustoimingute kaupa. Selline käsitlus on loogiline, arusaadav ja jälgitav. Kohus ei pea eraldi esile tooma ja hindama iga rida menetluskulu nimekirjas või kuludokumendis, vaid võib toiminguid rühmitada. Nii on maakohus käesoleval juhul talitanud ja see jääb eespool p-s 12 kirjeldatud kohtu diskretsiooni piiridesse. Maakohus lähtus õigesti sellest, et hagita menetluses võibki kulude hüvitamine olla piiratum, sest kohtu aktiivne roll ja eluliste vaidlusküsimuste ülekaal vähendavad vajadust kvalifitseeritud õigusabi järgi. Puudutatud isikute määruskaebuses viidatud toimingud (ühistu dokumentide läbitöötamine, korteriomanikega suhtlemine, faktiväidete kontrollimine) on just sellised, mille tegemist saab eeldada ühistult endalt ja selleks ei ole vaja õigusteadmistega esindajat.
3. Vastuseks avaldajate kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 14.
4. Esindaja tasumäära hindamine moodustab osa eespool p-s 12 kirjeldatud kohtu diskretsioonist. Maakohus põhjendas, miks ta nõustus taotluses märgitud tunnitasuga. Ringkonnakohtul pole alust asuda teistsugusele seisukohale. Lisaks nähtub vaidlustatud määrusest tervikuna, et maakohus aktsepteeris küllaltki kõrget tunnitasu, aga hindas kriitiliselt esindajate ajakulu. Selline lähenemine on üks võimalus kohtu diskretsiooni teostamisel. 14.
5. Menetluskulude hüvitis ei ole alati piiratud tsiviilasja hinnaga. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Seda on maakohus asjakohaselt teinud. Õige on avaldajate arusaam, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaks olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldajad oma seisukohtade korduva muutmise ja väga ebaülevaatliku esitamisega ise põhjustanud olukorra, kus küllaltki väikese rahasumma üle peetud vaidlus paisus mahukaks ja aeganõudvaks. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlus tervikuna ületanud selle mõistlikkuse piiri, mille puhul tuleks eelmises lõigus märgitud põhimõtete järgi piirata 5

§ 445

lg 1 esimene lause sätestab mh, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise tähtaja.

§ 463lg 2 järgi kohaldatakse määrusele otsuse kohta sätestatut.

Ringkonnakohus peab põhimõtteliselt lubatavaks, et lahendi täitmise tähtaja kindlaksmääramise taotlus esitatakse alles määruskaebuses (vrd Riigikohtu

1. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 22). 15.
2. Lahendi täitmise tähtaja määramisel teeb kohus kaalutlusotsuse. Käesoleval juhul tähendab see, et ühelt poolt tuleb kaaluda puudutatud isikute huvi saada oma põhjendatud ja vajalike menetluskulude eest hüvitis mõistliku aja jooksul ning teiselt poolt avaldajate huvi täita kohustus viisil, mis neid oluliselt ei kahjusta. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikute vastuväitega, et avaldajatele oli kulude hüvitamise kohustus ettenähtav alates kohtusse pöördumisest, st alates
3. aasta lõpust. Menetluse kestel, täpsemalt
4. novembri 2019 istungil avaldas puudutatud isikute esindaja, et asjas on tekkinud märkimisväärses ulatuses menetluskulusid. Avaldajatel oli piisvalt aega valmistuda menetluskulude hüvitamiseks. Väljamõistetud menetluskulude hüvitised ei ole sedavõrd suured, et saaks eeldada nende tasumise olulist raskendavat mõju avaldajate toimetulekule. Järelikult puudub vastava kohustuse täitmise ajatamiseks mõjuv põhjus. 16.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 17. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6