Obsah (7)

§ 7§ 268§ 337§ 310§ 331§ 191§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 4. märts 2020 Kohtuasja number 1-19-7390 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reopõhimõtte kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. See printsiip kehtib ka subjektiivse koosseisu osas. Kui kohus jõuab järeldusele, et tõenditest on tuletatav üksnes kaudne, aga mitte otsene tahtlus, tulebki kõneleda kaudsest tahtlusest. Et tegelikult võis isikul olla otsene tahtlus,

§ 7

lg-st 3 lähtuvalt rolli ei mängi: kaudne tahtlus on oma väiksema ebaõigussisu tõttu süüdistatava jaoks soodsam kui otsene tahtlus, saati siis kavatsetus.

1. Järgnevalt tuleb hinnata, kas maakohtu seisukoht, et T. Moksil esines (kaudne) tahtlus traktori tema jaoks võõraks olemise osas, on korrektne.
2. Sellega seoses tõdeb kohus kõigepealt, et teoobjekte puutuvalt pole KarS § 16 sõnastus kuigivõrd hästi välja kukkunud. Kaudset tahtlust reguleeriv KarS § 16 lg 4 kõneleb sellest, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Seega peaks teo toimepanijale kaudse tahtluse omistamine eeldama kõigepealt seda, et teo toimepanija peab objektiivse koosseisu mingi elemendi s a a b u m i s t võimalikuks. Tagajärge puutuvalt on selline nõue arusaadav. On aga keeruline mõista, kuidas saab öelda, et keegi peab võimalikuks mingi teoobjekti s a a b u m i s t. Tapmise (KarS § 113) puhul on teoobjekt teine inimene. Mida tähendab väide, et B-d tapmistahtlusega tulistav A peab võimalikuks B kui teise inimese saabumist? Omastamise esimese alternatiivi (KarS § 201 lg 1 alt 1) korral on teoobjektiks valduses olev võõras vallasasi. Vaevalt et oleks kuidagi mõistetav väide, et B asja enda kasuks pöörav A peab võimalikuks selle saabumist, et see asi on tema valduses või selle saabumist, et asi on temale võõras. Parem ei ole olukord otsese tahtlusega, mis eeldab KarS § 16 lg 3 kohaselt objektiivse koosseisu mingi elemendi teostamist. Seda silmas pidades tuleb tõdeda, et seadusandja on KarS § 16 lõikeid 3 ja 4 sõnastades pidanud silmas vaid ühte koosseisulist elementi: tagajärge. Küll aga paistab tal (st seadusandjal) olevat läinud meelest, et tahtlike deliktide puhul peab toimija tahtlus katma ka muud koosseisulised elemendid, sh teoobjekid. Seepärast tuleb KarS § 16 tõlgendada teoobjekte puutuvas osas mõneti normi sõnastusest irduvalt. Nii ei tule näiteks kaudse tahtluse juures küsida mitte selle järele, kas isik peab mingi koosseisuelemendi saabumist võimalikuks (ja möönab seda), vaid selle järele, kas isik peab võimalikuks (ja möönab), et ta paneb teo toime koosseisus kirjeldatud objekti suhtes (KarS § 113 puhul: B-d tulistav A peab võimalikuks (ja möönab), et B on teine inimene; KarS § 201 lg 1 alt 1 puhul: A peab võimalikuks ja möönab, et 5 tema poolt enda kasuks pööratav B asi on nii tema valduses kui ka talle võõras). Teisisõnu tuleb teoobjekti puutuvalt jätta KarS § 16 lg 4 puhul tähelepanuta sõna „saabuma“. Sama on otsese tahtlusega: toimija tahtlust teoobjekti osas analüüsides tuleb jätta kõrvale KarS § 16 lg-s 3 kasutatav sõna „teostama“. Kavatsetusega (§ 16 lg 2) ilmselt seda probleemi pole. Nimelt pole võimalik ette kujutada, et kellelgi on mingi teoobjekti osas kavatsetus. Puudutab ju kavatsetus sihti, mida toimija soovib saavutada. Teoobjekt aga ei saa kuidagi olla toimija selliseks sihiks: sihiks peab olema mingi tagajärg. Käesolevas punktis öeldu tähendab praeguse asja konteksti asetatuna järgmist: kui T. Moks pidas võimalikuks ja möönis, et traktor kuulub kellelegi teisele, oli tal kaudne tahtlus KarS § 201 koosseisuelemendi „võõras“ osas.
3. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kui T. Moks pidas võimalikuks traktori kuulumist kellelegi teisele, tuleb kaudset tahtlust kindlasti jaatada (tl 97). Nii talitades lähtutaks subjektiivse koosseisu tuvastamisel üksnes nn intellektuaalsest ehk kognitiivsest elemendist, st teadmisest. Lisaks teadmisele on aga tarvis otsustada ka voluntatiivse elemendi ehk tahtmise üle. Kaudse tahtluse piiritlemisel kergemeelsusest ongi otsustav voluntatiivne tegur. Nimelt on teadmise intensiivsus kaudsel tahtlusel ja kergemeelsusel ühesugune: nii KarS § 16 lg 4 kui ka § 18 lg 2 kõnelevad võimalikuks pidamisest. Seepärast nimetatakse kergemeelsust ka teadlikuks ettevaatmatuseks (Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
4. Auflage, § 15/661). Neid kahte (st kaudset tahtlust ja ettevaatamatust) eristab just tahtmiskomponent. Tuleb tõdeda, et sarnaselt KarS §-ga 16 (vt otsuse eelmist punkti) on teoobjektidesse puutuvalt ebaõnnestunud ka KarS § 18 lg
5. Sellegi normi sõnastamisel on silmas peetud tagajärjedelikte ja täpsemalt just tagajärgi: viidatakse ju millegi saabumisele ja selle vältida lootmisele. Seepärast tuleb KarS § 18 lg 2 tõlgendada puutuvalt KarS § 201 lg 1 alt 1 teoobjekti järgmiselt: kergemeelselt tegutseb võõrast asja enda kasuks pöörav isik siis, kui ta peab võimalikuks, et see asi temale ei kuulu, ent ta loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu, et asi siiski on tema oma. Kui aga asja teisele isikule kuulumist võimalikuks pidav toimija möönab, et asi temale ei kuulu, tegutseb ta kaudse tahtlusega.
6. Järgnevalt tuleb analüüsida, mis on asja kellelegi teisele kuuluvuse möönmise erinevus (tähelepanematusel või kohustundetusel baseeruvast) selle lootmisest, et asi kellelegi teisele ei kuulu. Riigikohtu teedrajav lahend kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemiseks tehti kohtuasjas nr 3-1-1-142-
7. Kõrgeima kohtu seisukoht puudutas otseselt tagajärjedelikte ja spetsiifiliselt tagajärgi. Küll aga saab Riigikohtu öeldu käesoleva otsuse kahes eelmises punktis kirjeldatud korrektsioone arvesse võttes kanda üle ka koosseisuobjektidele. Nii selgitas Riigikohus järgmist: „Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ Niisiis on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine (suuresti) normatiivne otsustus: tuleb anda hinnang, kas mingi asjaolu esinemist võimalikuks pidanud isiku lähtumine sellest, et asjaolu siiski ei esine, oli adekvaatne ja tõsimeelne.
8. Esmalt vaeb kriminaalkolleegiumi siiski tahtluse kognitiivset külge puudutavat ehk vastab küsimusele, kui intensiivne oli T. Moksi teadmine traktori temale mitte kuuluvusest.
9. Ei ole võimalik öelda, et T. Moksil oli S.P. i traktori omandist kindel teadmine KarS § 16 lg 3 tähenduses. Sellega seoses on oluline, et S.P. ütles T. Moksile elektri tarbimist puudutava lahkheli 6 käigus end olevat traktori omaniku
10. Ringkonnakohtule näib loogiline T. Moksi selgitus, et ta S.P. i väiteid ei uskunud: oli ju traktor olnud küllaltki pikka aega pärast T. Moksi sissekolimist T. Moksi maal ja S.P. i öeldule eelnes T. Moksi ja S.P. i tüli. Tõsi, mõningaid kahtlusi võivad tekitada erinevate sündmuste kestvusega seotud asjaolud. T. Moks hoidis traktorit oma hoovil ca poolteist aastat: tallu kolimisest
11. aasta oktoobris kuni traktori J.K. ile lubamiseni
12. aasta mais. Pole küll tuvastatud täpset ajavahemikku, mis kulus elektri tarbimist puudutavast tülist kuni traktori J.K. ile lubamiseni – küll aga saab öelda, et see ajavahemik kuigi pikk ei olnud. Seetõttu on mõeldav, et T. Moks hakkas tüli käigus kõlanud S.P. i väiteid traktori temale kuulumise kohta uskuma ja otsustas traktori J.K. ile anda S.P. ile kättemaksuks tema (st T. Moksi) elektri tarbimise eest (ja ehk ka sellest tarbimisest tekkinud väidetava kahju mõningaseks kompensatsiooniks). Samas ei saa siingi mööda in dubio pro reo-printsiibist. Nimelt on viimati märgitu pelk oletus. Traktori ära andmine võis sattuda tüli järgsele ajale juhuslikult.
13. Teisalt polnud S.P. i näol tegemist n-ö suvalise inimesega, kelle jutu uskumiseks polnud T. Moksil mingit alust. T. Moks teadis, et S.P. oli elanud kaua tema talu kõrvalkinnistul ja oli hoidnud tema talu territooriumil asju. Neist asjaoludest lähtuvalt langeb ära võimalus, et T. Moks ei pidanud traktori S.P. ile kuulumist üldse võimalikukski.
14. Järgnevalt tuleb analüüsida T. Moksi arusaamise voluntatiivset külge ehk küsida, kas T. Moks sai sellises ebakindlas olukorras lähtuda adekvaatselt ja tõsimeelselt sellest, et traktori omanik oli tema – mitte aga S.P. . Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Esiteks tuleb pidada meeles, et mitmed oma asjad viis S.P. T. Moksi talust ära vahetult pärast seda, kui T. Moks tallu elama läks ehk
15. aasta sügisel. Seega oli T. Moksil
16. aasta kevadel põhjust eeldada, et tema kinnistul T. Moksi asju enam pole. Teiseks on oluline, et traktori temale kuulumise väite esitas S.P. T. Moksile selle tüli käigus, kus T. Moks süüdistas S.P. i oma elektri „varastamises“. Niisuguses olukorras võis T. Moksile näida, et S.P. i väide oli kantud eeskätt vihast. Ka ei saa ära unustada, et S.P. ei näidanud T. Moksile oma omandistaatuse kinnituseks mingeid dokumente, nt hiljem välja ilmunud müügilepingut. Mõningal määral võis T. Moks lähtuda ka kinnistu ostulepingus olevast sättest, mille kohaselt ei olnud lepingu eset koormatud lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega. Neid asjaolusid kogumis arvestades oli T. Moksil kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjust lähtuda sellest, et S.P. i väited traktori omanikuks olemise kohta pole tõesed. Teisisõnu tähendab see, et T. Moks ei möönnud seda, et traktor oli talle võõras, vaid lootis piisavalt adekvaatsetel alustel, et see nii ei ole. Niisiis oli T. Moks KarS § 201 koosseisuelemendi „võõras“ osas koosseisueksimuses KarS § 17 lg 1 mõttes.
17. Tõsi, kõne alla võiks tulla ka T. Moksi vastutus traktori omastamise eest tegevusetusega. Nimelt tuvastas kohus ka järgmist (tl 93 pöördel–94).
18. mail 2017 kell 18.49 helistas S.P. E.R. ele. See telefonikõne kestis minuti. Kohe seejärel helistas E.R. T. Moksile ja rääkis viimasega 17 minutit. Ringkonnakohtu meelest on igati loogiline eeldada, et S.P. tegi oma kõne siis, kui nägi J.K. i traktorit treilerile tõstmas, ja ütles E.R. ele, et traktor on tema oma ning E.R. peaks seetõttu keelama J.K. il seda ära viia või vähemasti peaks E.R. võtma ühendust T. Moksiga, et too J.K. il masinat ära viia keelaks. Ka on põhjust uskuda, et E.R. andis selle info T. Moksile telefoni teel edasi. Seetõttu saab püstitada hüpoteesi, et E.R. elt seda teavet kuuldes muutus T. Moksi arusaam traktori omandist. Saades teada, et S.P. palub talle tundmatul inimesel traktor minema viimata jätta, võis T. Moks saada aru, et tema eeldus selle kohta, et traktor S.P. ile ei kuulu, ei ole tõene või vähemasti ei pruugi olla tõene. See aga võiks tähendada seda, et T. Moksil kujunes E.R. ega rääkides kaudne tahtlus KarS § 201 koosseisuelemendi „võõras“ osas. Niisugusel juhul oleks 1 Olgu meenutatud, et maakohus jättis tuginemata S.P. i väitele, et too olevat rääkinud T. Moksile traktori temale (st S.P. ile) kuulumisest kohe pärast T. Moksi tallu kolimist. Nii tehes talitas maakohus õigesti. Ei saa välistada, et S.P. i väited vastavad tõele, aga

§ 7lg-st 3 tulenevalt on siiski vaja tuvastada, et S.P.

T. Moksile traktorist enne tüli midagi ei rääkinud. 7 võinud T. Moksil tekkida KarS § 13 lg-s 1 sätestatud tegutsemiskohustus ehk täpsemalt kohustus helistada J.K. ile ja käskida tollel traktor hoovi peale jätta. Tegutsemiskohustuse tekkimise aluseks oleks võinud olla nn ingerents: T. Moks, kes pidas võimalikuks, et traktor temale ei kuulu (vt otsuse p 33), tegutses masinat J.K. ile lubades S.P. i omandiõigust ohustaval viisil. Sellise etteheite teel seisavad aga kahte laadi takistused. 36. Esiteks tuleb pidada silmas, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et üleminek teodeliktilt tegevusetusele eeldab uue süüdistuse esitamist (vt nt RKKKo-d 3-1-1-13-07, p-d 8 ja 10 ja 1-168601/66, p 20). Selline seisukoht näib mõneti kummaline:

§ 268

lg-st 5 lähtuvalt peaksid olema olulised vaid süüdistuses välja toodud faktilised asjaolud, mitte aga see, kas neid faktilisi asjaolusid hinnatakse õiguslikus mõttes tegevuseks või tegevusetuseks. Praegu eelöeldu siiski oluline pole, sest süüdistuses ei kirjeldata E.R. e 4. mai 2017 telefonikõnet T. Moksile. See aga välistab tulenevalt

§ 268lg-st 5 T.

Moksile tegevusetuse ette heitmise.

1. Isegi kui otsuse eelmises punktis öeldu kõrvale jätta, ei saaks T. Moksi ikkagi J.K. i keelamata jätmise tõttu traktori omastamises süüdi tunnistada. Nimelt ei oleks ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka sellises olukorras öelda, et T. Moksil polnud adekvaatset alust loota traktori temale kuulumist. Situatsioon oleks ju suuresti sama, nagu otsuse p-s 34 kirjeldatud: S.P. oli lasknud traktoril pikalt peale T. Moksi sisse kolimist T. Moksi maal olla, elektritarbimist puudutavast tülist polnud kuigi kaua aega möödunud, mingeid dokumente S.P. esitanud polnud ja müügilepingus oli (loomulikult) endiselt viide kolmandate isikute nõuete puudumisele. Ei saa välistada, et nendest asjaoludest S. Moks ja E.R. 17 minuti kestel rääkisidki ning T. Moks jäi telefonikõne lõpuks samale seisukohale, nagu tal oli olnud enne: S.P. i väiteid paistsid väheusutavad – aga siiski mitte täiesti ebausutavad ehk T. Moksi teadvuses oli puutuvalt KarS § 201 koosseisuelementi „võõras“ täidetud nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse intellektuaalne element – ja T. Moks lähtus piisavalt arusaadavalt sellest, et need väited ei vasta tõele (ehk T. Moks ei möönnud, et traktor on tema jaoks võõras).
2. Viimaks selgitab kolleegium, miks ei saa T. Moksi süüdi tunnistamist rajada apellatsioonivastuses esitatud väitele, et T. Moksi tahtluse traktori temale mitte kuuluvuse osas saab tuvastada tõsiasjast, et T. Moks üritas pärast traktori müümist selle asukohta S.P. i eest varjata ja et asja ekslikult võõrandanud inimene nii ei teeks. Prokuröri mõttekäik näib olevat järgmine. Kui T. Moks oleks tõesti traktorit J.K. ile lubades lähtunud sellest, et traktor kuulub temale, ent mõistnud selleks hetkeks, kui T. Moks temalt traktori n-ö saatuse kohta aru pärima tuli, et traktor siiski tema (st T. Moksi) oma ei olnud, ei oleks T. Moks salanud, et J.K. oli traktori oma elukohta viinud. Et aga T. Moks seda salgama asus, oli tal järelikult traktori J.K. ile lubamise momendil tahtlus selles, et traktor tema oma ei ole. Sellele mõttekäigule saab kolleegiumi hinnangul esitada mitu vastuväidet. Esiteks ei pruukinud T. Moks ka S.P. iga kõnelemise hetkeks oma eksitusest aru saanud olla: ta võis endiselt lähtuda sellest, millest ta lähtus traktorit J.K. ile lubades. T. Moks ise väitiski, et ta ei öelnud S.P. ile seda, kellele ta traktori andis, seepärast, et traktor polnud S.P. i oma ja seetõttu polnud tol vaja seda infot teada (tl 60). Ent isegi kui T. Moks oleks S.P. iga rääkimise hetkel saanud aru, et traktor selle J.K. ile lubamise momendil tema (st T. Moksi) oma ei olnud, ei saaks sellest ikkagi teha (üheselt) järeldust, et samasugune arusaam traktori omandist oli T. Moksil ka hetkel, kui ta traktori J.K. il ära viia lubas. Nimelt võis T. Moks hakata midagi kartma. Nt võis ta peljata, et ta peab traktori J.K. ilt tagasi nõudma ja et see võib probleemiks osutuda: J.K. ei pruugi tahta traktorit talle tagasi anda. T. Moks võis karta ka seda, et traktori J.K. ilt tagasi toomisega võivad talle kaasneda mingid kulutused: tal võis tekkida vajadus hankida kusagilt treiler, et sellega prussid J.K. ile tagasi viia ja traktor tagasi tuua. See oleks võinud tähendada nii aja- kui ka rahakulu (nt treileri üüri näol). Samuti on mõeldav, et T. Moks ei tahtnud endast J.K. ile rumalat muljet jätta. Ei saa välistada sedagi, et T. Moks ei soovinud J.K. i lihtsalt häirida (ja närvi ajada). Niisiis pole ka selle põhjal, et T. Moks ei öelnud S.P. ile, kuhu traktor viidud oli, 8 võimalik tuvastada, et T. Moksil oli omastamise toime panemise hetkel tahtlus selle osas, et traktori oli talle võõras.
3. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus juhinduvalt

§ 337lg 1 p-st 4 Tartu Maakohtu 2. detsembri 2019 otsuse ja mõistab T. Moksi Kar

S § 201 lg 1 järgi õigeks. Apellatsiooni tuleb rahuldada. 40. Tsiviilhagi tuleb jätta

§ 310lg 2 aluse läbi vaatamata.

Juhinduvalt

§ 331lg-st 1 ja § 2962 lg-st 3 selgitab kohus S.P.

ile, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras. 41. Viimaks peatub kriminaalkolleegium menetluskulusid puudutaval. Apellatsioonimenetluses kulusid ei tekkinud. Seega saab menetluskulu tuleneda vaid kohtueelses ja esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulutustest. Prokuratuur luges menetluskuluks 180 eurot riigi õigusabi tasuna (tl 52). Maakohus arvas menetluskulude hulka 810 eurot sundrahana ja 425 eurot T. Moksi poolt kokkuleppel kaitsjale makstuna. Ringkonnakohus ei pea tarvilikuks neid otsustusi

§ 191lg 3 alusel ümber hinnata.

Seega on menetluskulu kokku 1415 eurot.

§ 181lg 1 alusel peab riik need kulud hüvitama.

See tähendab seda, et 810 eurone sundraha ja 180 eurone riigi õigusabi kulu jäävad riigi kanda, 425 eurot peab aga riik T. Moksile maksma. Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 9