MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 19. märts 2020. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-371 Haldusasi XX kaebus Rae valla vastu kahju hüvitamiseks summas

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

Kohus leiab, et kaebetähtaeg on ilmselgelt möödunud. Kaebaja ei ole taotlenud kaebetähtaja ennistamist ega ole esitanud vastavaid põhjendusi.

§ 152lg 3 alusel võib kohus lõpetada menetluse ka kaebust menetlusse võtmata.

Kohtul on võimalik kaebus nii tagastada riigilõivu tasumata jätmise tõttu kui ka menetlus lõpetada. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on samal alusel sama nõude esitanud ka haldusasjas nr 318-1506, mis tagastati riigilõivu tasumata jätmise tõttu 10.05.2019 määrusega. Tagastamise korral säilib kaebajal õigus pöörduda sama nõudega kohtusse. Samas kui asjas on võimalik lahendada kaebetähtaja küsimus, ei ole kaebajal enam võimalik sama kahjunõudega samal alusel enam kohtusse pöörduda. Kohus leiab, et võimalusel tuleb leida asjas õigusrahu, st lahendus viisil, mis välistab edasiste samasisuliste vaidluste kordumise. 1

§ 46

lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Viivitus ja tegevusetus on oma olemuselt jätkuvad toimingud. Riigikohus on jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise osas korduvalt selgitanud, et sellisel juhul hakkab kaebetähtaeg kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-2943 p 13 ja asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebaja kahjuks on saamata jäänud tulu, kuna tema kinnistu võõrandati pankrotimenetluses

1. aastal ja kaebaja leiab, et detailplaneeringu kehtestamisel ilma valla viivituseta oleks tema saadud tulu olnud suurem. Seega tekkis kahju kaebajale hiljemalt
2. aastal. Ka kaebaja ise on kohtule varasemalt kinnitanud, et kahju tekkis just kinnistu müügiga 09.12.2015 (haldusasja nr 3-18-1506 kaebaja 11.01.2019 menetlusdokumendi p 5-7). Reeglina võib eeldada, et isik saab oma vara, sh sundkorras müügist üpris kiiresti teada. Ka siis, kui eeldada, et kaebaja ei saanud välismaal viibimise tõttu oma vara müügist kohe teada, nähtub kohtute infosüsteemist tsiviilasja nr 2-15-2066, et kaebajat on teavitatud jaotusettepanekust ja selles sisalduvast vara müügi andmetest (Harju Maakohtu 03.02.2016 määrus) 16.02.
3. Ka siis, kui kaebaja väidab, et ei ole neid teavitusi kätte saanud, nähtub kohtule, et kaebaja oli endal vara puudumisest teadlik hiljemalt 20.07.2016, mil ta esitas Harju Maakohtusse enda kui võlgniku pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-16-12028). Avalduses ütleb isik, et tal puudub vara maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on ebaõnnestunud arendusprojekt Rae vallas. Kohus järeldab, et seetõttu pidi kaebaja juba siis olema teadlik, et tal kinnisvara puudub ja talle on Rae valla väidetava tegevusetuse tõttu tekkinud kahju. Samasisuline avaldus on Harju Maakohtule esitatud ka 18.10.2016 (tsiviilasi nr 2-16-15716). Kohus ei nõustu, et kaebajale tekkis kahju alles
4. aastal pankrotimenetluse raugemisega (tsiviilasi nr 2-16-15716), kuna tegemist on juba kaebaja suhtes algatatud kolmanda pankrotimenetlusega, samas kui kaebaja vara müüdi juba esimeses pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-15-2066). Sealjuures on kaebaja väide vastuolus kaebaja väidetega haldusasjas nr 3-18-1506 ning kaebaja 18.03.2020 seisukohaga käesolevas asjas (lk 1 viimane lõik). Kahju tekkimise aeg ei sõltu ka sellest, et kaebajal ei ole siiani õnnestunud oma võlgu tasuda. Ka siis, kui võlgade tõttu tekivad kaebajale jätkuvalt kulutused, on Riigikohus selgitanud, et koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (12.12.2012 määruse nr 3-3-1-59-12 p 17). Lisaks kahju tekkimisele on pidi kaebaja möönma ka, kes on talle kahju tekitanud. Kohus selgitas 28.02.2020 määruses kaebajale, et kohtu hinnangul pidi kaebaja kahju tekitanud isikust teadlik olema juba
5. aastal, mil ta „/…/seoses valla õigusvastase viivituse ja sellest tekkinud pingetega/…/“ Rootsi kolis. Kaebaja on ka haldusasjas nr 3-18-1506 kirjeldanud, et Rae vald edastas 28.11.2007 lepingu projekti detailplaneeringu kehtestamise tingimustega, millega kaebaja ei olnud nõus. Kaebaja taotles
6. aastal detailplaneeringu kehtestamist, kuid ta sai sellele vastuse kaks kuud hiljem. Kuna planeeringu kehtestamine venis, siis kaebaja pankrotistus ja tema vara võõrandati. Kuivõrd kaebaja sai juba
7. või
8. aastal teada, et tema ilma detailplaneeringuta vara müüdi sundmüügi korras, pidi ta siis möönma asjaolusid, kelle tegevusetuse tõttu võib vara väärtus olla väiksem.
9. Eeltoodust tulenevalt sai kaebaja kahjust ja seda põhjustanud isikust teada juba
10. või
11. aastal ning kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Hiljemalt toodud ajal pidi kaebajal olema teada kahjunõuet õigustavad asjaolud, et koostada piisava edulootusega kaebus, nagu nähtub ka haldusasjast nr 3-18-
12. Sealjuures ei oma tähtsust, kas vald võib jätkuvalt olla Loopera kinnistu 2

§ 46

lg 2 alusel võib haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kuigi varasem kohtupraktika võimaldas tegevusetuse korral pikema aja jooksul kaebuse esitamist, sätestab

§ 283

lg 2, et kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne käesoleva seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul käesoleva seadustiku jõustumisest arvates. See tähtaeg lõppes 01.01.

1. Eeltoodust tuleneb ka, et sarnaselt ei ole tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võimalik tähtajatult nõuda.
2. Kuigi kaebaja ei ole sõnaselgelt esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust, leiab kohus, et kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebaja elamine Rootsis ja asjaolu, et väidetavalt on ta alates sinna kolimisest
3. aastal Eestis käinud vaid ühe korra, ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks.

§ 71

saab seaduses sätestatud menetlustähtaega ennistada ainult juhul, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtusse kaebuse esitamine on võimalik digitaalselt ja ei eelda kaebaja füüsilist viibimist Eestis. Kaebajal on vandeadvokaadist esindaja, kes on kohtute infosüsteemist nähtuvalt teda eelnevate aastate jooksul esindanud ka haldusasjas nr 3-18-1506 kui mitmetes teistes kohtumenetlustes. Eelneva tõttu leiab kohus, et kaebuse asjaolude alusel pole põhjust ka kaebetähtaja ennistamiseks. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ja asja menetlus tuleb lõpetada (

§ 124lg 2 ning 152 lg 1 p 2 ja lg 3).

6. Kohus märgib kaebajale teadmiseks, et ka menetluse lõpetamise tühistamise korral esineks alus kaebuse tagastamiseks, sest kaebaja ei ole tähtaegselt tasunud riigilõivu. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 3