KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 28. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-8446 Tsiviilasi Tehnovõrkude

) § 187 lg 1 ja

§ 188lg 1 alusel tehingute kehtetuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-16-6580).

Pärast tsiviilasjas nr 2-16-6580 toimunud viimast kohtuistungit ja vahetult enne

1. aprillile 2019 planeeritud kohtuotsuse kuulutamist tasuti
2. aprilli 2019 võlgniku abikaasa kontolt võlgniku eest kohtutäiturile 5517,25 eurot. Võlgnik taotles kohtutäiturilt täitemenetluste lõpetamist. Avaldajad edastasid
3. aprillil 2019 kohtutäiturile e-kirja, milles teatasid, et täitemenetlusi ei saa lõpetada ning avaldaja I küsis kohtutäiturilt võimaluse kohta ühendada täiteasi nr 048/2011/451 täiteasjaga nr 027/2013/
4. Kohtutäitur ei vastanud avaldaja
5. aprilli 2019 seisukohale. Avaldajad esitajad
6. aprillil 2019 kohtutäiturile avalduse, milles selgitasid, et täitemenetlusi ei saa lõpetada, kuna neil on õigus arvestada täitemenetluse ajal kõrvalnõudena kogunenud viiviseid võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Täiteasjas nr 027/2013/483 on perioodil
7. november 2012 kuni
8. november 2019 sissenõutavaks muutunud viivised kokku summas 497,54 eurot ja täiteasjas nr 027/2013/484 on perioodil
9. juuni 2011 kuni
10. aprill 2019 sissenõutavaks muutunud viivised kokku summas 2323,60 eurot. Kohtutäitur ei vastanud avaldajate
11. aprilli 2019 avaldusele. Kuna Tallinna kohtutäitur Kairi Kummi menetluses on täiteasi nr 048/2011/451 avaldaja I esitatud täitmisavalduse alusel, milles on täitedokumendiks võlgniku vastu samast tsiviilasjast nr 2-09-58001 tulenev nõue, siis esitas avaldaja
12. aprillil 2019 kohtutäiturile ja Tallinna kohtutäitur Kairi Kummile avalduse täiteasja nr 048/2011/451 ühendamiseks täiteasjaga nr 027/2013/483 selliselt, et nõuete osas avatakse üks täitetoimik ja nõuded summeeritakse. Ka sellele avaldusele kohtutäitur ei vastanud. Avaldaja I esitas
13. aprillil 2019 kohtutäiturile

§ 471lg 1 kohaselt avalduse täiteasja nr 027/2013/483 üleandmiseks kohtutäitur Kairi Kummile. Kohtutäiturimäärustiku § 30 lg 1 2

§ 48lg 1 p 3 kohaselt täiteasja nr 027/2013/483 lõpetamise otsuse.

Täitemenetluse lõpetamise otsuse allkirjastas kohtutäitur elektrooniliselt

1. mail
2. Samal kuupäeval edastati täitemenetluse lõpetamise otsus ka avaldaja I esindajale. Kohtutäitur edastas
3. mail 2019 avaldajale I e-kirja, milles kohtutäitur teavitas avaldajat, et ta avastas avaldaja
4. aprilli 2019 avalduse alles
5. mail 2019 oma rämpspostist. Kohtutäitur rikkus kohtutäiturimäärustiku § 23 nõudeid, sest kohtutäitur pidi lahendama kõik avaldaja selgitustaotlused ja avaldused enne täitemenetluste lõpetamise otsuste tegemist. Lisaks sätestab

§ 50

lg 1, et kohtutäitur kuulab enne täitemenetluse lõpetamist vajadusel ära sissenõudja ja võlgniku seisukohad täitemenetluse lõpetamise asjaolude kohta.

§ 50

lg 11 kohaselt ei või kohtutäitur rahalise nõude sissenõudmise õnnestumise korral teha täitemenetluse lõpetamise otsust enne, kui kohtutäitur on sissenõutud summa sissenõudjale üle kandnud ja võlgniku vara on aresti alt vabastatud. Kaebuse suuline läbivaatamine toimus 21. mail 2019 kohtutäituri büroos. Avaldaja I edastas kohtutäiturile samal kuupäeval e-kirja koos selgitusega, miks ei ole võimalik menetlust täiteasjas nr 027/2013/483 lõpetada. Täitemenetluse lõpetamise otsuse tühistamisel on võimalik täiteasi nr 048/2011/451 ühendada täiteasjaga nr 027/2013/483, mis omakorda tähendab seda, et tsiviilasjas nr 2-16-6580 ei ole võimalik menetlust lõpetada, kuna

§ 187

lg 1 ja

§ 188lg 1 sätestatud alused eksisteerivad edasi.

Samas kirjas palus avaldaja kohtutäituril anda täiteasja nr 027/2013/483 üle kohtutäitur Kairi Kummile. Seega ei olnud kohtutäituril enam formaalselt võimalik võtta vastu otsust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid ta oli kohustatud täiteasja üle andma teisele kohtutäiturile. Avaldaja selgitas samas kirjas, et on ilmnenud uued asjaolud menetluse taastamiseks. Nimelt avastas kohtutäitur avaldaja

1. aprilli 2019 avalduse alles
2. mail 2019 oma rämpspostist, kuid kohtutäitur pidi enne täitemenetluste lõpetamist täitma kohtutäiturimäärustiku §-s 23 sätestatud nõuded ja vastama kaebuse esitajate avaldusetele ja taotlustele. Vaatamata eeltoodule tegi kohtutäitur
3. mail 2019 otsuse nr 027/2013/484,483, millega jättis kaebuse rahuldamata, põhjusel, et võlgnik on täiteasjade nr 027/2013/484 ja 027/2013/483 nõuded täitnud ning nõude puudumisel ei saa toimikuid üle anda teisele kohtutäiturile. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei olnud kohtutäituril õigust täiteasja nr 027/2013/483 lõpetada ning ta oleks pidanud ilma edasisi menetlustoiminguid tegemata selle üle andma teisele kohtutäiturile, kes oleks omakorda pidanud otsustama menetluste ühendamise või lõpetamise kasuks.
4. Võlgnik vaidleb avaldusele vastu, palub jätta avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda. Avaldajate väide, et kohtutäitur lõpetas täitemenetluse ebaseaduslikult, ei vasta tõele. Kohtutäitur lõpetas täitemenetluse

§ 48

lg 1 p 3 alusel, sest võlgnik maksis nõuete rahuldamiseks vajaliku raha kohtutäiturile. Kuna

-s puudub õiguslik alus kahe erineva täiteasja ühendamiseks, ei olnud kohtutäituril võimalik seda taotlust ka rahuldada. Lisaks esitati kohtutäiturile avaldus täitemenetluse üleandmiseks pärast seda, kui võlgnik oli nõuded täitnud. Võlgnik ei nõustunud avaldajatega, et neil on täitemenetluses õigus võlgnikult nõuda viiviseid. Täitemenetluses täidetakse nõuded, mis tulenevad jõustunud kohtuotsusest. Täitedokumentideks olevates kohtulahendites tsiviilasjades nr 2-09-58000 ja 2-09-58001 ei ole 3

ei määra kohtutäiturile sellist kohustust. Täitemenetluse peamine eesmärk on rahuldada sissenõudja nõue, mis täitemenetluse raames sai ka tehtud ja selle tõttu polnud kohtutäituril alust täitemenetluse jätkamiseks. Kohtutäitur sai peale nõude rahuldamist ka koheselt täitemenetluse lõpetada, sest menetluse jätkamist

peale nõude rahuldamist ette ei näe. Järgmisena väitsid avaldajad, et enne täitemenetluse lõpetamist kuulab kohtutäitur sissenõudja ja võlgniku ära.

§ 50

lg 1 ei kohusta kohtutäiturit enne täitemenetluse lõpetamist sissenõudjat ja võlgnikku ära kuulama, vaid tegemist on kohtutäituri diskretsiooniga. Lisaks ei ole avaldajad tõendanud, et kohtutäitur tegi täitemenetluse lõpetamise otsuse enne, kui kohtutäitur sissenõutud raha avaldajatele üle kandis. Avaldajate avaldused kohtutäiturile olid esitatud pärast seda, kui võlgnik oli nõuded täies ulatuses rahuldanud, ning kohtutäituril tekkis kohustus täitemenetluse lõpetamiseks. Lisaks ei olnud avaldajatele üllatus, et võlgnik maksis oma võla täitemenetluses ära, sest

1. a märtsis toimunud kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-16-6580 arutati seda võimalust menetluse lõpetamiseks. Avaldajad käituvad pahauskselt, sest nad suurendavad pidevalt oma nõudeid ja nende eesmärk on mitte saada õiglast lahendust, vaid tekitada võlgnikule ebameeldivusi ja rikkuda tema õigusi.
2. Kohtutäitur avalduse osas seisukohta ei esitanud. MAAKOHTU MÄÄRUS
3. Maakohus jättis
4. oktoobri
5. a määrusega avaldajate kaebuse kohtutäituri
6. mai
7. a otsusele täiteasjades nr 027/2013/483 ja 027/2013/484 rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades avaldajate kanda. Maakohus leidis, et avaldajate kaebus ei ole õiguslikult põhjendatud. Avaldajate väited, mille kohaselt on neil õigus nõuda võlgnikult kõrvalnõuetena viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, on paljasõnalised ja tõendamata. Avaldaja I nõue tuleneb Harju Maakohtu kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-09-58001, millega maakohus mõistis võlgnikult avaldaja I kasuks välja menetluskulud 958,67 eurot. Tsiviilasjas nr 2-09-58001 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt palus avaldaja I võlgnikult välja mõista menetluskulud 958,67 eurot. Viivisenõuet kohtule esitatud ei ole. Seega ei saa avaldaja I seda nõuet ka täitemenetluses esitada. Kohtutäitur lõpetas täitemenetlused, kuna võlgnik tasus võla
8. aprillil
9. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et täidetud nõudeid ei saa nõude puudumisel üle anda teisele kohtutäiturile.

§ 8

lg 1 kohaselt on kohtutäitur kohustatud võtma tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Praegusel juhul on täitedokumendid täidetud. Kohtutäitur tegutses kooskõlas seaduses sätestatuga. Maakohus jättis TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri õigusabikulud tema enda kanda ning avaldajate ja võlgniku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ja 10 kohaselt avaldaja kanda. 4

§ 471

lg 1,

§ 50lg 1, kohtutäiturimäärustiku § 23 lg 1 ja lg 3 ja § 30 lg 1 nõudeid.

Formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt puudus kohtutäituril õigus täitemenetluse lõpetamiseks, kuna ta oli kohustatud vastavalt avaldaja 30. aprilli 2019 avaldusele andma täiteasja üle teisele kohtutäiturile, kes omakorda oleks saanud otsustada täitemenetluste ühendamise või lõpetamise üle. Seega sai kohtutäituri ainsaks edasiseks menetlustoiminguks olla täiteasja üleandmise otsus, mitte täitemenetluse lõpetamise otsus. Täitemenetluse lõpetamise otsuse tühistamisel on võimalik täiteasi nr 048/2011/451 ühendada täiteasjaga nr 027/2013/483, mis omakorda tähendab seda, et tsiviilasjas nr 2-16-6580 ei ole võimalik menetlust lõpetada kuna

§ 187

lg-s 1 ja

§ 188lg-s 1 sätestatud alused eksisteerivad edasi.

Menetluse taastamiseks ilmnes ka uus asjaolu. Nimelt avastas kohtutäitur avaldajate

1. aprilli 2019 avalduse alles
2. mail 2019 oma rämpspostist, kuid kohtutäitur pidi enne täitemenetluste lõpetamist täitma kohtutäiturimäärustiku § 23 sätestatud nõuded ja vastama kaebuse esitajate avaldusetele ja taotlustele. Lisaks sätestab

§ 50

lg 1, et enne täitemenetluse lõpetamist kuulab kohtutäitur vajadusel ära sissenõudja ja võlgniku seisukohad täitemenetluse lõpetamise asjaolude kohta.

§ 50

lg 11 kohaselt ei või kohtutäitur rahalise nõude sissenõudmise õnnestumise korral teha täitemenetluse lõpetamise otsust enne, kui kohtutäitur on sissenõutud summa sissenõudjale üle kandnud ja võlgniku vara on aresti alt vabastatud. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kohtutäiturile ning võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur kaebusele vastust ei esitanud.
2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
4. Asjas on vaidluse all küsimus, kas kohtutäitur võis olukorras, kus võlgnik on täitemenetluses võla tasunud, kuid sissenõudja on esitanud kohtutäiturile

§ 471

järgi avalduse täitemenetluse teisele kohtutäiturile üleandmiseks, täitemenetluse lõpetada või pidi kohtutäitur täitemenetlusega jätkama ning vastavalt avaldajate avaldusele andma täitemenetluse üle teisele kohtutäiturile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellises olukorras lõpetas kohtutäitur täitemenetluse põhjendatult. Täitemenetluse eesmärgiks on täitedokumendist tuleneva nõude täitmine. Täitemenetluse jätkamine pärast nõude täitmist seda eesmärki ei täidaks ning piiraks ebaproportsionaalselt võlgniku õigusi. Vajaliku raha maksmisel kohtutäiturile, peab kohtutäitur

§ 48lg 1 p-s 3 kohaselt täitemenetluse lõpetama. Kohtutäituril oli kohustus täitemenetlus lõpetada lõpetamisaluse saabudes. 5

§ 471

kohaselt ei võinud kohtutäitur pärast avalduse saamist täitemenetluse üleandmiseks muid toiminguid teha. Seadusest sellist keeldu ei tulene.

1. Ka määruskaebuse ülejäänud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtutäiturimäärustiku § 23 lg 1 kohaselt on kohtutäitur kohustatud vastama menetlusosalise esitatud avaldustele ja selgitustaotlustele, kui need on seotud kohtutäituri menetluses oleva täiteasjaga, sh kohtutäituri poolt lõpetatud täiteasjaga, ning isikul on õigus täiteasja raames kohtutäiturilt infot saada. Viidatud paragrahvi lõike 3 esimese lause kohaselt vastab kohtutäitur nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel avalduse või selgitustaotluse laekumisest arvates. Seega pole kohtutäiturimäärustiku §-s 23 sätestatud kohtutäituri kohustust vastata menetlusosaliste avaldustele ja selgitustaotlustele enne täitemenetluse lõpetamise otsustamist, vaid on üksnes sätestatud, et kohtutäitur peab vastama nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel avalduse või selgitustaotluse laekumisest arvates. Kohtutäitur on avaldajate kaebuse ja taotlused lahendanud
2. mai 2019 otsusega.

§ 50

lg 1 teise lause kohaselt võib kohtutäitur enne täitemenetluse lõpetamist ära kuulata sissenõudja ja võlgniku. Sissenõudja ja võlgniku ärakuulamine selle sätte alusel on kohtutäituri diskretsiooniotsus, mitte kohustus. Avaldajate ära kuulamine ei oleks saanud viia teistsuguse lõpptulemuseni. Avaldajad ei ole esile toonud ega põhjendanud, millist tähtsust asja lahendamisel on avaldajate viidatud

§ 50lg-l 11.

Avaldajad ei ole väitnud, et kohtutäitur ei kandnud sissenõutud raha enne täitemenetluse lõpetamise otsuse tegemist avaldajatele üle. Mh ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ka avaldajate väide, et kohtutäitur pidi enne täitemenetluste lõpetamist täitma kohtutäiturimäärustiku § 23 sätestatud nõuded ja vastama kaebuse esitajate avaldustele ja taotlustele. 11. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitajate kanda. Arvestades, et maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4 teine lause). Maakohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. 12.

§ 218

lg 3 teise lause kohaselt saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse. / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin Villem Lapimaa Ande Tänav 6