TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-1761 Otsuse kuupäev 6. mai 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla 14. august

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajalist kriteeriumi, samuti on kinnipeetav hinnatud kõrgohtlikuks, mistõttu ei saa teda avavanglasse paigutada.

1. Kaebaja esitas
2. augustil 2019 vaide, milles palus tunnistada eelnimetatud vangla otsus kehtetuks ning rahuldada tema taotlus. Tartu Vangla jättis
3. septembri
4. a vaideotsusega nr 1-11/255-2 kaebaja vaide rahuldamata.
5. Kaebaja esitas
6. septembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Tartu Vangla otsuse ja vaideotsuse tühistada ning kohustada vanglat lahendada tema taotlus uuesti.
7. Tartu Halduskohus võttis
8. novembri
9. a määrusega Guntars Kaziksi kaebuse Tartu Vangla
10. augusti
11. a otsuse nr 6-24/4009-2 ja
12. septembri
13. a vaideotsuse nr 1 11/255-2 tühistamiseks ning taotluse uuesti lahendamiseks kohustamiseks menetlusse.
14. Kohus määras
15. veebruari
16. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning teatas menetlusosalistele kohtuotsuse teatavaks tegemise aja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17. Kaebaja leiab, et justiitsministri
18. märtsi
19. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi Täitmispaan) § 17 ja vangistusseaduse (

) § 20 lg 1 on vastuolus ning piiravad vangistusseaduse

§ 6

lg-st 1, § 7 lg-st 3, §-st 11, §-st 57 ja §-st 74 tulenevate õiguste ja kohustuste täitmist. Täitmisplaani § 17 ei ole kooskõlas

§ 20lg-ga 1 ja lähtuda tuleb seetõttu vangistusseaduse regulatsioonist.

Kaebaja leiab, et

§ 6

lg-s 1 sätestatud eesmärgi paremaks saavutamiseks oleks vajalik võimaldada isikul enne tingimisi ennetähtaega vabanemise võimaluse avanemist viibida 2-3 kuud avavanglas. Kaebaja on alates karistusaja algusest olnud märgitud kõrgohtlikuks ja see raskendab tema avavanglasse paigutamist. Kaebaja ohtlikkusele antud hinnang on praeguseks muutunud ebaõigeks, vangla ei ole hinnangut ohtlikkusele kohaselt üle vaadanud. Kinnipeetava vabastamisetapp peaks kaebaja hinnangul algama 2-3 kuud enne kinnipeetava eeldatavat vabastamist. Avavanglasse paigutamine on individuaalses täitmiskavas tehtud märkest „kõrgohtlikus“ olenemata lubatav.

§ 20

lg-s 1 kasutatud sõna otstarbekus võimaldab paigutada kinnipeetava avavanglasse ka juhul, kui ajaline kriteerium ei ole täidetud. Vastustaja on korduvalt paigutanud teisi kinnipeetavaid avavanglasse, kuigi

§ 20lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium ei olnud kinnipeetava puhul täidetud.

Kaebaja ümberpaigutamine avavanglasse on otstarbekas ja see aitab kaasa kinnipeetava resotsialiseerumisele. Vangla on

§ 20lg-t 1 tõlgendanud põhjendamatult kitsalt.

Tulenevalt PS §-st 23 peaks kaebaja suhtes kehtima kõik seadusesätted, mis kehtisid enne kaebaja kinnipidamist. Nimetatud norm hõlmab ka karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamist. Eluaegset vanglakaristust kandval isikul on avavanglasse saamine kaebajaga võrreldes kergem ning see pole põhjendatud. 8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

§ 20lg-s 1 märgitud tingimused peavad esinema kumulatiivselt.

Kui üks sättes nimetatud tingimus ei ole täidetud, siis ei ole vanglal kohustust kontrollida teiste tingimuste täitmist, sest kinnipeetava avavanglasse paigutamine ei ole võimalik. Kaebaja vangistus lõppemise kuupäevaks on

1. november
2. Seega ületas ärakandmata vangistus taotluse esitamise ajal 18 kuud ning ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat. Kuna

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium ei olnud täidetud, siis 2 3-19-1761 ei oleks kaebajat saanud ka teiste kriteeriumite sisulise täitmise korral avavanglasse ümber paigutada. Seetõttu ei olnud teistele kriteeriumidele vastavust vaja otsuses pikemalt käsitleda. KOHTU SEISUKOHT 9. Vaidluse all on Guntars Kaziksi avavanglasse paigutamise menetluse alustamisest keeldumise õiguspärasus. Tartu Vangla jättis

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajalisele kriteeriumile tuginedes kaebaja avavanglasse paigutamise taotluse rahuldamata. Kaebaja hinnangul on vangla tegevus õigusvastane, vangla otsus ja vaideotsus tuleks seetõttu tühistada. Lisaks palub kaebaja, et kohus kohustaks vanglat lahendama tema taotluse uuesti.

1. Avavanglasse paigutamise menetlus algas kaebaja taotluse alusel, mis positiivse tulemuse korral oleks kaebaja jaoks lõppenud avavanglasse paigutamisega (haldusmenetluse seadus § 43 lg 2). Isiku kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile. Avavangla kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina haldusmenetluse seaduse § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja 3-3-1-10-11). Kaebaja taotluse rahuldamata jätmisega keeldub vangla menetluse alustamisest ehk sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest, mis on samuti haldusakt. Sarnaselt käsitletakse kohtupraktikas ka näiteks detailplaneeringu algatamisest keeldumist haldusaktina (vt RKHK
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07). Seetõttu on kaebaja põhjendatult esitanud tühistamis- ja kohustamisnõude. 11.

§ 20

lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.

§ 20

lg 3 alusel kehtestatud Täitmisplaan § 17 lg 1 täpsustab erinevatel alustel avavanglasse paigutamise korda.

§ 20

ja täitmisplaani § 17 ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele (vt ka RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). 12.

§ 20

lg 1 kohaselt on kinnipeetava avavanglasse paigutamine vangla kaalutlusotsus, mitte imperatiivne kohustus. Vangistuse täideviimisprotsess peab olema jõudnud vabastamisetappi, et kaaluda isiku paigutamist avavanglasse. Seadusandjal on lai otsustusruum avavanglasse paigutamise kriteeriumite kehtestamisel. Seadusandja on määranud kindlaks konkreetse ajaraamistiku, millest sõltub avavanglasse paigutamine. Kui ajaline kriteerium ei ole täidetud, siis ei lasu vanglal kohustust hinnata teiste kriteeriumite, sh isiku ohtlikkuse, täitmist. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamisel tuleb Täitmisplaani § 17 ning

§ 20lg 1 vaadata koos.

Avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks on, et kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (

§ 20lg 1).

Ka üksnes täitmiskava alusel avavanglasse ümberpaigutamise korral tuleb lähtuda

§ 20lg-s 1 sätestatud tähtaegadest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.

aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 19-20). Samale seisukohale 3 3-19-1761 on asunud ka Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus hilisemas kohtupraktikas (haldusasi nr 3-19-1327). Kaebuses esitatud asjaolud ja põhjendused ei anna alust asuda kohtupraktikas kujundatud tõlgendusest teistsugusele seisukohale. Kinnipeetava paigutamine avavanglasse mõned kuud enne kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaluse tekkimist ei ole vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks hädavajalik meede ega õigusta

§ 20lg-le 1 teistsuguse tõlgenduse andmist.

Kohus möönab, et Täitmisplaani § 17 sõnastus võiks olla täpsem, kuid koosmõjus

§ 20

lg-ga 1 on selle sisu arusaadav ning Täitmisplaani § 17 ei takista

§ 20lg 1 kohaldamist.

Täitmisplaani § 17 ei ole

§ 20lg-ga 1 vastuolus.

13. Kaebaja puhul ei ole

§ 20lg-s 1 ja Täitmisplaani §-s 17 sätestatud ajaline kriteerium täidetud.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kannab 15 aasta pikkust vanglakaristust ning tema karistusaja lõpp on

1. november
2. Taotluse esitamise hetkel ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ületas seega kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud ning ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat. Seega ei ole

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium täidetud ning kaebajat ei oleks saanud ka teiste kriteeriumite täitmise korral avavanglasse ümber paigutada. Kuna ajaline kriteerium ei ole täidetud, siis ei oma kaebaja ohtlikkusele tehtud viide asja lahendamisel määravat tähtsust. Olenemata sellest, kas kaebaja hinnati õigesti kõrgohtlikuks, ei ole kaebaja paigutamine

§ 20

lg 1 alusel lubatav ning vangla jättis õigesti taotluse rahuldamata ning avavanglasse paigutamise menetluse alustamata. 14. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

§ 20

lg 1 võimaldab paigutada kinnipeetava avavanglasse ajalist kriteeriumit täitmata. Ainult otstarbekuse kriteeriumi alusel ei ole võimalik kinnipeetavat avavanglasse paigutada. Tuleb arvestada, et üldreeglina on vangistuse kandmise kohaks siiski kinnine vangla, avavanglasse paigutamise eelduseks on ajalise kriteeriumi täitmine ja piisava usalduse tekkimine isiku suhtes. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väite, et vangla on varasemalt paigutanud kinnipeetavaid avavanglasse ka siis, kui

§ 20lg 1 sätestatud ajaline kriteerium ei olnud täidetud.

Teiste kinnipeetavate varasem avavanglasse paigutamine ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest see ei puuduta kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ning vangla varasemast tegevusest ei saa kaebajale tuleneda õiguspärast ootust, et ka tema puhul ei lähtuta

§ 20lg-s 1 sätestatud ajalise kriteeriumi täitmisest (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 30.

aprilli

1. a otsus asjas nr 3-19-1327, p 19).
2. PS §-st 23 ei tulene piiranguid vangistuse täideviimise korra kehtestamisele. Kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda, et tema suhtes peaksid kehtima need vangistuse täideviimist reguleerinud normid, mis olid kehtivad enne tema kinnipidamist. Samuti ei oma tähtsust eluaegset vanglakaristust kandva isiku avavanglasse paigutamise tingimused, sest kaebaja ei kanna eluaegset vanglakaristust ning vastavad avavanglasse paigutamise eeldused ei ole talle kohaldatavad.
3. Kuna vangla otsus kaebaja avavanglasse paigutamise menetluse alustamata jätmise kohta on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus, siis ei ole alust ka kohustamisnõude ning vaideotsuse tühistamisnõude rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb G. Kaziksi kaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4