← Eesti

3-18-562/32

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-18-562

  1. juuni 2020 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Julia Laffranque ja Heiki Loot Ott Ollino kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt arestimajas jalutusvõimaluse puudumisega tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja Ott Ollino, esindaja vandeadvokaat Margo Põbo Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko Tartu Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Ott Ollino kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
  5. Tühistada Tartu Halduskohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus hüvitise suurust ja menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus.
  10. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Ott Ollino kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 1000 (üks tuhat) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
  11. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja Ott Ollino kasuks menetluskulud 972 (üheksasada seitsekümmend kaks) eurot.
  12. Kautsjon tagastada Advokaadibüroo Sempes OÜ arveldusarvele EE
  13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Ott Ollino oli Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Pärnu arestimajas kahel korral:
  15. veebruarist kuni
  16. märtsini 2015 (47 päeva) ja
  17. juulist kuni
  18. septembrini 2016 (68 päeva), kokku 115 päeva. Pärnu arestimajas polnud vahistatud isikutele värskes õhus jalutamiseks mõeldud ala. O. Ollino esitas halduskohtule kaebuse, milles palus mõista talle tekitatud kahju eest välja hüvitis 5000 eurot. Kahjuna käsitas kaebaja seda, et tal ei võimaldatud arestimajas viibitud ajal teha igapäevast ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus.
  19. Tartu Halduskohus rahuldas
  20. oktoobri
  21. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks välja 250 eurot. Halduskohus märkis, et Pärnu arestimajas ei 3-18-562 ole kunagi olnud jalutushoovi. Siseministri
  22. septembri
  23. a määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lg 2 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Kuna kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku kahel järjestikusel ajavahemikul üsna pikka aega, on alandatud tema inimväärikust. See ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebaja nõutud summat tuleb vähendada ja mõistlikuks kahjuhüvitiseks on 250 eurot.
  24. Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, leides, et kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses nr 24316/13 sai sarnases olukorras olnud isik Eesti riigilt hüvitiseks 5000 eurot, on halduskohtu välja mõistetud hüvitis põhjendamatult väike.
  25. Tartu Ringkonnakohus jättis
  26. detsembri
  27. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et riigisisesed kohtud mõistavad sageli välja märksa väiksemaid hüvitisi, kui määrab EIK sarnastes asjades. EIK on ise märkinud, et riigi makstud hüvitise mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada hüvitise väärtust selle riigi elustandardite ja üldiste sissetulekute valguses. Lisaks saab arvesse võtta seda, et hüvitise saamine riigisisese kohtu kaudu on lähem ja kättesaadavam kui EIK-i kaudu (EIK-i
  28. veebruari
  29. a otsus asjas nr 42119/04, p 31 koos seal viidatud lahenditega). Kaebajale väljamõistetud hüvitis ei ole ebamõistlikult väike võrreldes sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitistega. Kaebaja viidatud EIK-i lahendatud asi ning praegune asi ei ole täiesti sarnased. Kaebaja oli vahistatuna kinni peetud kahel korral: esmalt 47 päevaks ja siis 69 päevaks. Kinnipidamiste vahele jäi ca aasta ja nelja kuu pikkune aeg. Kaebaja viidatud asjas ei saanud isik õues viibida pea 119 päeva järjest, , see periood katkes vahepeal vaid kaheks päevaks. See asjaolu annab aluse pidada kaebajale osaks saanud riivet märgatavalt vähem intensiivseks, sest kinnipidamiste lühema kestuse tõttu ei saavutanud riive asjas kumuleeruv mõju sellist taset. Seetõttu ei saa üksnes koguperioodide sarnasusele viidates väita, et kaebaja õiguste riive oli samasugune, nagu tema viidatud asjas EIK-ile kaebuse esitanud isikul. Kaebajale määratud summa on kooskõlas riigisisese kohtupraktikaga.
  30. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, vaidlustades kohtuotsused osas, milles kohtud jätsid rahuldamata nõude 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks, ning osas, millega jäeti välja mõistmata õigusabiteenuse kulud.
  31. Riigikohus tegi
  32. aprillil 2020 menetlusosalistele ettepaneku asjas kompromissi sõlmimiseks, märkides, et põhjendatud hüvitis võiks olla 1000 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  33. Kaebaja märgib kassatsioonkaebuses, et kohtud on rikkunud põhjendamiskohustust ning kohtu siseveendumuse kujunemine hüvitise suuruse osas ei ole jälgitav. EIK-i kohtuasjas nr 24316/13 (Saarepu vs. Eesti) veetis kaebuse esitanud isik kinnipidamisasutuses kokku 119 päeva, s.o 4 päeva rohkem kui praeguses asjas kaebaja. Olukorras, kus ühele isikule on samadel alustel (ja sama perioodi eest) hüvitatud kahju 5000 eurot ning teisele 250 eurot (20 korda vähem), tuleb kaebajale määratud hüvitist pidada EIK-i analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult väikseks. Isegi kui nõustuda, et riigisisesed hüvitised võivad olla väiksemad, ei või erinevus olla 20-kordne. Hüvitise määramisel ei ole arvestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kriteeriume. Kaebaja palub kohtute otsused hüvitise suuruse osas tühistada ja rahuldada kaebaja nõue täies ulatuses ehk mõista tema kasuks välja 5000 eurot.
  34. Vastustaja on edastanud Riigikohtule poolte kirjavahetuse, milles PPA nõustub, et hüvitis võiks olla suurem, ja on teatanud kaebaja esindajale, et nõustub Riigikohtu ettepanekuga. Pooled ei ole kompromissi saavutanud, sest poolte arusaam põhjendatud hüvitise suurusest on liiga erinev. 2

(4)3-18-562 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Haldus- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-s 5 nähakse vahistatule ette võimalus viibida iga päev üks tund värskes õhus. Siseministri
  2. septembri
  3. a määruse nr 11 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 31 lg-s 2 korratakse VangS § 93 lg-s 5 sätestatut. Vaidlust ei ole selle üle, et PPA Pärnu arestimajas pole jalutushoovi, ega selle üle, et kaebajale, kes viibis selles arestimajas vahistatuna aastatel 2015-2016 kahel korral kokku 115 päeva ei tagatud värskes õhus viibimise võimalust. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamine oli õigusvastane. Vaidluse all on hüvitise suurus.
  4. Kolleegium on varem selgitanud järgmist: „Küsimus, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-16-1903, p 34; nr 3-3-1-43-11, p 18; nr 3-3-1-70-14, p 24 ja seal viidatud praktika). Määratav hüvitis ei tohi olla EIK analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (vt EIK-i
  5. mai
  6. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31).“ Eeltoodut arvesse võttes on kohtud praeguses asjas leidnud, et põhjendatud hüvitis võiks olla 250 eurot. Kaebaja leiab, et olukorras, kus EIK-i asjas nr 24316/13 (Saarepu vs. Eesti) on sarnastel asjaoludel kaebuse esitanud isikule makstud hüvitis 5000 eurot, on praegusel juhul kohtute välja mõistetud 250 eurone hüvitis põhjendamatult madal.
  7. Kolleegium nõustub kaebajaga, et 250 euro suurune hüvitis on põhjendamatult väike. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et EIK on
  8. aprillil 2020 asjas nr 41743/17 (Shmelev jt vs. Venemaa) tehtud otsuse p-s 92 pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitisele (vt ka halduskolleegiumi otsus nr 3-18-360/41, p 16). Väiksemad hüvitisesummad ei pruugi rikkumist heastada. Kolleegium nõustub, et EIK-i kohtuasi nr 24316/13 (Saarepu vs. Eesti) on praeguse asjaga sarnane. Siiski pole praegu põhjust välja mõista sama suurt hüvitist, sest kohtuasjade vahel on ka märgatavad erinevused.
  9. Kaebaja rõhutab, et jalutusvõimaluseta perioodid olid võrreldava pikkusega (kaebaja oma oli vaid neli päeva lühem). Selle väitega saab nõustuda vaid osaliselt, sest päevade arv on tõepoolest ligikaudu sama. Kui kaebaja viidatud EIK-i asjas ei võimaldatud isikul õues viibida peaaegu 119 päeva järjest (ajavahemikus on kahepäevane katkestus), siis praegusel juhul on kaebaja viibinud arestimajas ilma jalutusvõimaluseta kahel eraldi ajavahemikul: esmalt 47 päeva ja siis 68 päeva. Seejuures on kinnipidamiste vahel u 1 aasta ja 4 kuuline periood, mil kaebaja Pärnu arestimajas ei viibinud. Selle asjaolu tõttu ei olnud mõjutus sama intensiivne. Ka ei ole EIK-i kohtuasjas nr 24316/13 (Saarepu vs. 3
(4)3-18-562 Eesti) makstud hüvitis 5000 eurot pelgalt kompensatsiooniks mittevaralise kahju tekitamise eest, vaid see hõlmas ka varalist kahju ja kulusid. Kolleegium on endist viisi seisukohal, et arvesse tuleb võtta ka riigisisese kohtumenetluse kättesaadavust hüvitise nõudmiseks ning Eesti õigustraditsiooni ja elatustaset. Võttes arvesse selle ajavahemiku kestust, mil kaebaja oli arestimajas ega saanud värskes õhus viibida, ja seda, et kaebajat ei peetud kinni 115 päeva järjest, ning võrdluseks toodud EIK-i kohtuasja ja praeguse kohtuvaidluse asjaolude erinevusi, asub kolleegium seisukohale, et kohane hüvitis on 1000 eurot.
  1. Eeltoodust lähtudes rahuldab kolleegium kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-18-562 tuleb tühistada hüvitise suurust ja menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Ott Ollino kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 1000 (üks tuhat) eurot. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja on taotlenud halduskohtus vastustajalt õigusabikulude katteks 720 euro, ringkonnakohtus 648 euro ja kassatsiooniastmes 576 euro väljamõistmist. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kolleegium arvestab menetluskulude jagamisel seda, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustasid õiguslikud küsimused, mille alusel kolleegium kaebuse osaliselt rahuldab (vrd kolleegiumi otsuseid nr 3-18-529/137, p 38.4 ja nr 3-3-1-46-12, p 38). Kolleegium peab seetõttu põhjendatuks mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja 50% menetluskuludest ehk 972 eurot, s.o 360 eurot halduskohtus, 324 eurot ringkonnakohtus ning 288 eurot Riigikohtus kantud õigusabikulude katteks. Tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada Advokaadibüroo Sempes OÜ arveldusarvele EE
  6. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.