RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 145 (kehtiv redaktsioon –

§ 145

lg 2), § 144 (kehtiv redaktsioon –

§ 144

lg 2) ja § 146 (kehtiv redaktsioon –

§ 145

lg 2) järgi kvalifitseeritud kuritegudes, mille eest mõisteti talle liitkaristuseks 15 aasta pikkune vangistus. Maakohus vähendas A. Roosalule mõistetud karistust lühimenetluses 1/3 võrra pikkuseni 10 aastat vangistust.

§ 68lg 1 järgi loeti karistusaja hulka A.

Roosalu eelvangistuses viibitud aeg, s.o kaks 1-14-5339 päeva. Lõplikuks karistuseks jäi 9 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust, mille kandmise alguseks loeti

1. oktoober
2. A. Roosalu karistusaeg lõpeb
3. oktoobril
5. Vangla toetas A. Roosalu ennetähtaegset vabastamist ja tegi ettepaneku määrata ennetähtaegse vabastamise korral A. Roosalule katseaeg ja käitumiskontroll. Prokuratuur süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toetanud.
6. Tartu Maakohus jättis
7. jaanuari
8. a määrusega A. Roosalu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 3.
9. A. Roosalu ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud

§ 76lg 2 p-s 1 sätestatud formaalsed eeldused.

Lisaks on A. Roosalu osalenud vanglas majandustöödel, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ja ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“. A. Roosalu kinnitas kohtuistungil, et ta on mõistnud toimepandud kuritegude olemust ja nende tagajärgi ning tal ei ole enam seksuaalset hälvet, sest ta pöördus juba enne vangistust alternatiivravitseja poole. Vabanemise korral on A. Roosalul olemas kindel elukoht oma vanemate juures, kes on lubanud teda kuni töökoha leidmiseni ka rahaliselt toetada. 3.

1. Vaatamata eelmärgitule ei saa A. Roosalu enne tähtaega vabastada, sest tema toimepandud kuritegude asjaolud olid äärmiselt rasked. A. Roosalu pani seksuaalse enesemääramise vastased süüteod toime pika perioodi jooksul enda alaealiste laste suhtes, mis suurendab tema teo taunitavust. Maakohtu hinnangul ei ole A. Roosalu arusaam tervenemisest adekvaatne ning uute kuritegude toimepanemise oht ei ole maksimaalselt maandatud. A. Roosalu avaldas kohtuistungil valmidust pöörduda abi saamiseks spetsialisti poole, ent tegi seda peamiselt välistel põhjustel. A. Roosalu ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige kuritegude toimepanemise asjaolud ja tema isik, aga ka see, et tema seni ära kantud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud kuritegudega.
2. Maakohtu määruse vaidlustasid A. Roosalu ja tema kaitsja vandeadvokaat Maksim Greinoman. Määruskaebustes paluti teha uus määrus, millega vabastada A. Roosalu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest.
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. veebruari
5. a määrusega kaebused kui ilmselt põhjendamatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. 5.
6. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebused tervikuna perspektiivitud ja nendes esitatud argumendid ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus ei teinud

§ 76

lg 4 kohaldamisel kaalutlusvigu, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). A. Roosalu ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist on põhjendatud veenvalt ja arusaadavalt. Määrusest nähtuvad selged põhjendused, miks A. Roosalu kuritegude toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik ei tekitanud kohtus veendumust, et tema karistuse eesmärgid on täidetud. 5.
3. Maakohus ei omistanud A. Roosalu vabastamata jätmisel ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Ka ringkonnakohus ei ole veendunud, et A. Roosalu suudab edaspidi kuritegudest hoiduda. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 2

§ 76lg-t 4.

Ennetähtaegsel vabastamisel ei saa tugineda kuriteo raskusele, kuna sellele on antud hinnang süüdimõistvas kohtuotsuses. Kuriteo raskusest ja selle eest mõistetud karistusest tuleneb ainult süüdimõistetu õigus taotleda ennetähtaegset vabastamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus nr 1-09-14104/142, p-d 20-21). 6.
3. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tal puudub veendumus, et A. Roosalu suudab edaspidi kuritegudest hoiduda. See, et ringkonnakohtu hinnangul tuli A. Roosalu jätta enne tähtaega vabastamata kaalutlustel, mida maakohus luges teisejärguliseks, on sisulise lahendi tegemine. Seega on ringkonnakohtu määrus vastuolus KrMS § 326 lg-ga
4. 6.
5. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt peavad liikmesriigid täitma Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust nr

§ 76

lg-t 4 ja Euroopa Nõukogu viidatud soovitust tõlgendada koostoimes nii, et formaalsete eelduste täitmisel tuleb isik enne tähtaega vabastada, välja arvatud juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud, mis vabastamist ei võimalda. Sellised erandlikud asjaolud tuleb kohtulahendis ka esitada.

1. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis vääralt A. Roosalu ja tema kaitsja määruskaebused KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. See viga tingib kohtumääruse tühistamise ja määruskaebuste saatmise ringkonnakohtule arutamiseks.
3. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on apellatsioon ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt väljakujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid muuta. Praktikas on asutud seisukohale, et kaebuse läbi vaatamata jätmine selle ilmselge perspektiivituse tõttu on võimalik ka määruskaebemenetluses (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a määrus nr 1-15-330/45, p 10).
6. Ringkonnakohtu määrus kolleegiumi hinnangul nimetatud nõuetele ei vasta. Praeguses kohtuasjas vaidlustati A. Roosalu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata jätmist. Ringkonnakohus ei väitnud, et kaebustes oleks taotletud mõne õigusliku keelu rikkumist. Rääkida ei saa ka teisest menetlusõiguslikust alusest kaebuse kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata jätmisel, s.o olukorrast, kus maakohtu õiguskäsitlus on väljakujunenud praktikat silmas pidades üheselt mõistetavalt veatu. Kolleegium nõustub Riigikohtule esitatud kaebuse väitega, et kaitsja kriitika oli esmajoones suunatud õiguse väidetavale väärkohaldamisele maakohtu poolt, mis väljendus selles, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel tugineti 3

§ 76

lg 4 regulatsiooni rikkumisi ning kaebused on üheselt mõistetavalt perspektiivitud. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadest kõrvalekaldumise vaidlustamine ei ole õiguslikult asjakohatu ega perspektiivitu.

1. Täiendavalt osutab kolleegium sellele, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Seda, millistest kriteeriumitest lähtudes sisustatakse mõistetud karistusaega lühimenetluses mõistetud vangistuse puhul karistuse mõistmise etapis, on Riigikohus selgitanud mitmes lahendis (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10, samuti
4. detsembri
5. a otsus nr 1-17-689/29, p 26 ja
6. juuni
7. a otsus nr 1-17-11930/45, p 15). Formaalsete eelduste olemasolul tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi, mille hindamisel on kohtul ulatuslik otsustusruum. 12. Omavahel tuleb selgepiiriliselt eristada ühelt poolt isiku poolt toimepandud kuriteo raskust ja selle eest mõistetud karistust ning teiselt poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega, kuna see irduks

§ 76

lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud

§ 76

lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 21, samuti
3. märtsi
4. a määrus nr 1-09-14104/142, p-d 20 ja 21). Küll aga saab ja ka tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (vt viidatud määruse nr 1-09-14104/142, p 22), kusjuures kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada.

1. Eeltoodu põhjal resümeerib kolleegium, et ringkonnakohus rikkus määruskaebusi KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kriminaalasja arutamisel tuleb ringkonnakohtul esmalt otsustada, kas maakohus on õigesti tuvastanud tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused. Kui sellele küsimusele antakse jaatav vastus, tuleb kohtul seejärel hinnata kaitsja väiteid selle kohta, et maakohus on ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel lubamatult tuginenud vaid argumendile, et A. Roosalu seni ära kantud karistus ei ole proportsionaalne tema poolt toimepandud kuritegudega. Lisaks märgib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus leidis, et määruskaebused on ilmselt põhjendamatud, vaatas kohus tegelikult kaebused vähemalt osaliselt siiski läbi ka sisuliselt, eirates sel moel ka määruskaebuse lahendamiseks ette nähtud kirjaliku menetluse korda (vt täpsemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus nr 1-17-9149/400, p 11).
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a määruse ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtule arutamiseks teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
7. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, jäävad määruskaebemenetluse kulud KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt on 4